Piibli 14. raamat — 2. Ajaraamat

Kirjutaja: Esra

Kirjutamiskoht: Jeruusalemm (?)

Kirjutamine lõpetati: u 460 e.m.a

Käsitletud ajavahemik: 1037—537 e.m.a

ESIALGU moodustasid Esimene ja Teine Ajaraamat ilmselt ühe terviku. Teadaolevate tõendite alusel sai Esra Teise Ajaraamatu valmis umbes aastal 460 e.m.a tõenäoliselt Jeruusalemmas. Tema eesmärk oli jäädvustada ajalugu puudutavad andmed, et need kaduma ei läheks. Kuna Esra sai püha vaimu abi ja tal oli kroonikakirjutajana võime üksikasju märgata ja järjestada, suutis ta koostada täpse ülestähenduse. Ta talletas tulevastele põlvedele andmed, mida ta pidas ajaloolisteks faktideks. Esra võttis selle töö ette väga õigel ajal, sest tekkinud oli vajadus koguda kokku kõik heebreakeelsed pühad tekstid, mis aastasadade jooksul oli kirja pandud.

² Kroonika, mille Esra jumaliku inspiratsiooni all kirjutas, tõi tema päevil elanud juutidele palju kasu. See oli kirjutatud neile õpetuseks ja julgustas neid vastu pidama. Kuna nad leidsid Pühakirjast lohutust, säilis neil lootus. Nad tunnistasid Ajaraamatud Piibli kaanoni osaks ja teadsid, et need on usaldusväärsed. Neil oli võimalik nende sisu kontrollida teiste Jumala inspireeritud kirjutiste ja arvukate ilmalike ajalooallikate põhjal, millele Esra viitas. Samal ajal kui ilmalikel ajalooallikatel, mis polnud Jumala inspireeritud, lasti hävida, hoiti Ajaraamatud hoolikalt alles. Septuaginta tõlkijad arvasid Ajaraamatud heebrea Piibli hulka.

³ Jeesus Kristus ja Piibli kristliku kreekakeelse osa kirjutajad pidasid Ajaraamatuid usaldusväärseks ja inspireerituks. Kui Jeesus mõistis Jeruusalemma hukka selle eest, et ta Jehoova prohvetid ja teenijad tapab ning kividega surnuks viskab, pidas ta kahtlemata silmas selliseid vahejuhtumeid, nagu on kirjas piiblisalmis 2. Ajaraamat 24:21 (Matt. 23:35; 5:12; 2. Ajar. 36:16). Kui Jakoobus nimetas Aabrahami ”Jumala sõbraks”, võis ta kasutada Esra väljendit, mis esineb kirjakohas 2. Ajaraamat 20:7 (Jak. 2:23). Samuti sisaldab see raamat prohvetikuulutusi, mis eksimatult täide läksid (2. Ajar. 20:17, 24; 21:14—19; 34:23—28; 36:17—20).

⁴ Teise Ajaraamatu usaldusväärsust tõendab ka arheoloogia. Muistse Babüloni asukohas tehtud väljakaevamised tõid päevavalgele Nebukadnetsari valitsusperioodist pärinevad savitahvlid, millest ühel on mainitud ”Jaukini, Jahudi maa kuningat”, see tähendab ”Joojakini, Juudamaa kuningat”.a See sobib hästi kokku Piiblis Joojakini kohta öelduga, et ta võeti vangi ja viidi Babüloni Nebukadnetsari seitsmendal valitsusaastal.

⁵ Teise Ajaraamatu sündmustik hõlmab ajavahemikku alates aastast 1037 e.m.a, kui Juuda kuningaks sai Saalomon, kuni aastani 537 e.m.a, mil Kyros väljastas määruse, et Jehoova koda Jeruusalemmas tuleb uuesti üles ehitada. Selle 500 aasta pikkuse ajalooperioodi sündmusi kajastades viidatakse kümnest suguharust koosnevale kuningriigile vaid siis, kui ta Juuda riigi asjadesse sekkub, ning põhjapoolse kuningriigi hävitamist aastal 740 e.m.a isegi ei mainita. Miks nii? Sest preester Esrat huvitas eeskätt Jehoova kummardamise õigele kohale seadmine, Tema koda Jeruusalemmas ning Taaveti soo kuningriik, mille kohta Jehoova oli temaga lepingu teinud. Seega keskendab Esra tähelepanu lõunapoolsele kuningriigile, näitamaks, et ta toetab õiget kummardamist ja ootab valitsejat, kes peab tulema Juuda suguharust (1. Moos. 49:10).

⁶ Esra vaatleb ajaloosündmusi positiivsest seisukohast. Teise Ajaraamatu 36 peatükist on pühendatud Saalomoni valitsusajale 9 peatükki, millest 6 räägivad üksnes Jehoova koja ehitustöödest ja pühitsemisest. Ta jätab oma ülestähenduses mainimata selle, et Saalomon õigelt teelt kõrvale kaldus. Ülejäänud 27 peatükist 14 jutustavad viiest kuningast, kes Taaveti eeskujul jagamatu andumusega Jehoovat kummardasid, need olid Aasa, Joosafat, Jootam, Hiskija ja Joosija. Ka ülejäänud 13 peatükis on Esra hoolas märkama head isegi halbadest kuningatest kirjutades. Ta rõhutab alati neid sündmusi, mis on seotud õige kummardamise taastamise ja püsimisega. Seda on tõesti julgustav lugeda!

MILLE POOLEST KASULIK

³⁴ Teine Ajaraamat toetab jõuliselt teiste tunnistajate ülestähendusi, mis kirjeldavad sündmusterohket ajavahemikku 1037—537 e.m.a. Peale selle sisaldab see raamat väärtuslikku lisateavet, mida ei leidu üheski teises kanoonilises ajalooraamatus (näiteks 2. Ajaraamatu peatükid 19, 20 ja 29—31). Esra materjalivalik tõstis esile olulisi ja püsiva väärtusega aspekte rahva ajaloost, nagu preesterkond ja selle teenistus, tempel ning Kuningriigi leping. Kõik see ühendas rahvast ja aitas hoida silme ees lootust Messia ja tema Kuningriigi peale.

³⁵ Teise Ajaraamatu viimastes salmides (36:17—23) esitatakse otsustavaid tõendeid Jeremija 25:12 sõnade täitumise kohta ning lisaks tuuakse välja, et täpselt 70 aastat peab mööduma maa täielikust laastamisest kuni Jehoova kummardamise taastamiseni Jeruusalemmas aastal 537 e.m.a. Järelikult algas maa laastatud oleku periood aastal 607 e.m.a (Jer. 29:10; 2. Kun. 25:1—26; Esra 3:1—6).b

³⁶ Teisest Ajaraamatust võivad leida olulisi õppetunde ka kristlased. Paljud Juuda kuningad küll alustasid oma valitsusaega hästi, kuid muutusid hiljem jumalakartmatuks. See ajalooline jutustus näitab väga ilmekalt, et edu sõltub ustavusest Jumalale. Meil tuleb hoiatusi tähele panna, et mitte olla ”need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge” (Heebrealastele 10:39, P 1997). Isegi ustav kuningas Hiskija läks ülbeks, kui oli oma haigusest paranenud, ning suutis vältida Jehoova meelepaha vaid tänu sellele, et ta end kiiresti alandas. Teine Ajaraamat tõstab esile Jehoova imelisi omadusi ning ülistab tema nime ja kõikehõlmavat valitsusvõimu. Tagasivaade ajaloole esitatakse seisukohast, et Jehoova väärib jagamatut andumust. Kuna selles raamatus pööratakse erilist tähelepanu Juuda kuninglikule soole, tugevdab see meis soovi näha puhta kummardamise ülendamist Jeesus Kristuse, lojaalse ”Taaveti poja” igavese Kuningriigi valitsuse all (Matt. 1:1; Ap. t. 15:16, 17).

[Allmärkused]