Nad on rõõmsad rõõmutus maailmas
„OMA halvimast küljest on see olnud Saatana sajand” olid ajalehe The New York Times 1995. aasta 26. jaanuari juhtkirja esimesed sõnad. „Ühelgi teisel ajajärgul pole inimestes väljendunud selline sund ja himu tappa miljoneid teisi inimesi rassi-, religiooni- või klassierinevuste tõttu.”
Samateemalisi juhtkirju avaldati teisigi, mälestamaks 50 aasta möödumist ajast, mil vabastati natslikesse surmalaagritesse vangistatud süütud ohvrid. Ent mõnedes Aafrika ja Ida-Euroopa maades leiavad sellelaadsed metsikud tapatalgud veel praegugi aset.
Pogrommid, etniline puhastus, verised hõimutülid — kuidas neid ka ei nimetataks — toovad kõik kaasa suurt kurvastust. Kuid isegi keset sellist mõttetut vägivalda võib kohata rõõmsaid inimesi. Heitkem näiteks pilk 1930-ndate aastate Saksamaale.
Aprilliks 1935 oli natsipartei eesotsas Hitleriga keelanud Jehoova tunnistajatel riigiteenistuses ükskõik millist tööd teha. Tunnistajaid arreteeriti, vangistati ja saadeti kristliku neutraalsuse säilitamise pärast koonduslaagritesse (Johannese 17:16). 1936. aasta augusti lõpupäevadel toimusid Jehoova tunnistajate massilised arreteerimised. Tuhanded tunnistajad saadeti koonduslaagritesse, kus enamik neist viibis 1945. aastani, kui nad üldse niikaua elasid. Kuidas aga tunnistajad laagris osakssaanud ebainimlikule kohtlemisele reageerisid? Nii üllatav kui see ka ei näi, suutsid nad vaatamata oma rõõmutule olukorrale rõõmu säilitada.
„Kindel jalgealune mädasoos”
Briti ajaloolane Christine King intervjueeris üht laagrites olnud katoliku naist. „Üht tema väljendit pole ma kunagi unustanud,” ütles dr. King. „Ta rääkis väga üksikasjalikult, kui õudsetes ja jälkides tingimustes ta oli elanud. Ning ta ütles, et ta teadis [Jehoova] tunnistajaid ja et need tunnistajad olid kui kindel jalgealune mädasoos. Nad olid üks kõikumatu paik kogu selles mülkas. Ta ütles, et nad olid ainsad inimesed, kes ei sülitanud, kui valvurid mööda läksid. Nad olid ainsad inimesed, kes ei võtnud kõike seda vihavaenuga, vaid armastuse, lootuse ja teadmisega, et elul on eesmärk.”
Mis aitas Jehoova tunnistajatel olla kui „jalgealune mädasoos”? Vankumatu usk Jehoova Jumalasse ja tema Poega Jeesusesse Kristusesse. See nurjas kõik Hitleri püüded lämmatada nende kristlik armastus ja rõõm.
Kuula, mida kaks laagris ellujäänut meenutavad viis aastakümmet pärast sellele usukatsele tublilt vastuseismist. Üks neist ütleb: „Olen ääretult rõõmus teadmise tõttu, et mul oli ainulaadne eesõigus tõestada kõige julmemateski olukordades oma armastust ja tänulikkust Jehoova vastu. Keegi ei sundinud mind selleks! Otse vastupidi, sundida püüdsid meid meie vaenlased, kes mõtlesid meid ähvarduste abil ennemini Hitlerile kui Jumalale kuuletuma panna, kuid kõik asjata! Mitte ainult praegu ei tunne ma sellest rõõmu, vaid hea südametunnistuse tõttu olin ma rõõmus ka vanglamüüride taga olles.” (94-aastane Maria Hombach.)
Teine tunnistaja lausub: „Vaatan oma vangipäevadele tagasi tänulikkuse ja rõõmuga. Hitleri ajal vanglates ja koonduslaagrites veedetud aastad olid rasked ja katsumusterohked. Kuid ma ei oleks tahtnud neist ilma jääda, kuna need õpetasid mind täielikult Jehoovale lootma.” (91-aastane Johannes Neubacher.)
’Täielik Jehoovale lootmine’ — just selles peituski Jehoova tunnistajate rõõmu saladus. Niisiis on nad rõõmsad, olgugi et elavad rõõmutus maailmas. Nende rõõmu võis selgelt näha möödunud kuude jooksul peetud „Rõõmsate kiitjate” piirkonnakonventidel. Tehkem neist rõõmuküllastest kokkutulekutest lühiülevaade.
[Pilt lk 4]
Maria Hombach