Kas hing on surematu?
TASAKESI astuvad sõbrad ja sugulased avatud puusärgi juurde. Nad silmitsevad seal lamavat 17-aastase noormehe keha. Tema koolikaaslased tunnevad ta vaevu ära. Kemoteraapia on võtnud pea kõik tema juuksed, vähktõvest on ta keha kokku kuivanud. Kas see on tõesti nende sõber? Vaid mõned nädalad tagasi oli ta täis ideesid, küsimusi, energiat — täis elu! Poisi ema korrutab pisarsilmil: „Tommy on nüüd õnnelikum. Jumal tahtis Tommy enda juurde taevasse võtta.”
See murest murtud ema leiab teataval määral lootust ja lohutust mõttest, et mingil moel elab tema poeg ikka edasi. Kirikus on talle õpetatud, et hing on surematu, et see on inimese isiksuse, mõtete ja mälestuste kandja, inimese „mina”. Ta usub, et tema poja hing pole sugugi surnud, vaid et elava vaimolevusena on see surma hetkel poja kehast lahkunud ning läinud taevasse Jumala ja inglite juurde.
Kuna õnnetuse korral haarab inimene kinni igast lootusekiirest kui õlekõrrest, pole raske mõista, miks see uskumus inimesi niivõrd paelub. Mõtle näiteks sellele, kuidas teoloog J. Paterson-Smyth väljendab end raamatus „The Gospel of the Hereafter”: „Surm on tühiasi, võrreldes sellega, mis tuleb pärast seda, võrreldes selle imelise, imelise, imelise maailmaga, kuhu Surm meid juhatab.”
Üle kogu maailma on palju usundeid ja kultuure, kus usutakse, et inimeses on surematu hing, mõistuslik vaim, mis pärast keha surma edasi elab. See uskumus on peaaegu üleüldine ristiusumaailma tuhandetes religioonides ja sektides. See on ka judaismi ametlik õpetus. Hindud usuvad, et Atman ehk hing loodi aegade alguses, et sünni ajal aheldatakse see kehasse ning et pärast surma läheb see teise kehasse katkematus ümbersünniahelas. Muhameedlased usuvad, et hing tuleb olemasollu koos kehaga ning elab pärast keha surma edasi. Teistegi uskude — Aafrika animistlike usundite, šintoismi ja mõnes mõttes isegi budismi — õpetustest võib leida sellesama idee variatsioone.
Rahutukstegevad küsimused
Kuigi käsitus surematust hingest on leidnud vaieldamatut ning peaaegu ülemaailmset poolehoidu, tekivad seoses sellega siiski mõningad rahutukstegevad küsimused. Näiteks tahavad inimesed teada, kuhu läheb kadunu hing siis, kui ta pole elanud just kõige eeskujulikumat elu. Kas ta kehastub uuesti mõne madalama eluvormina? Või kas ta saadetakse puhastustulle, kus teda tules senikaua puhastatakse, kuni ta arvatakse olevat väärt taevasse minema? Või mis veelgi hullem, kas teda piinatakse igavesti põlevas põrgus? Või kas ta on vaim, keda tuleb lepitada, nagu paljud animistlikud usundid õpetavad?
Seesugused käsitused ei anna elavatele hingerahu. Kas me peame lepitama oma lahkunud omaste vaime, et nad meile kätte ei maksaks? Kas me peame aitama neil mingisugusest kohutavast puhastustulest välja pääseda? Või kas me peame lihtsalt jõuetult õudust tundes mõtlema, et nad piinlevad põrgus? Või kas peame kohtlema mõningaid elavaid loomi nõnda, nagu eluneksid surnud inimeste hinged nende sees?
Ka Jumala enda kohta kerkivad üles samavõrra murelikud küsimused. Näiteks nagu alulmainitud ema, nii trööstib ka paljusid teisi vanemaid alguses mõte, et Jumal „võttis” nende lapse surematu hinge enda juurde taevasse. Aga varem või hiljem hakkavad paljud siiski juurdlema, milline Jumal saadab süütule lapsele mingi jäleda haiguse ning kisub murest murtud vanematelt nende kullatüki lihtsalt selleks, et ta enneaegu taevasse võtta. Kus on selle Jumala õiglus, armastus, halastus? Mõned hakkavad kahtlema isegi sellise Jumala tarkuses. Nad küsivad, miks pidi tark Jumal kõik need hinged üleüldse maa peale panema, kui nad kõik lõpuks nagunii taevasse lähevad. Kas see ei tähenda, et maa loomine oli tegelikult vaid üks ülimalt asjatu ettevõtmine? (Võrdle 5. Moosese 32:4; Laul 103:8; Jesaja 45:18; 1. Johannese 4:8.)
On niisiis selge, et ükskõik mis kujul inimhinge surematust ka ei õpetataks, kerkib seoses selle õpetusega ikkagi peamurdmist tekitavaid küsimusi ja isegi vastuolusid. Mispärast? Enamik neid hädasid seondub selle õpetuse päritoluga. Selle algupära veidi lähem uurimine võib asjasse selgust tuua ning sa võid üllatuda, kui saad teada, mida Piibel hinge kohta ütleb. See pakub eluks pärast surma palju paremat lootust, kui maailma religioonid tavaliselt õpetavad.