Päästa oma lapse elu!

MICHAEL ja Alphina elavad Lõuna-Aafrika Vabariigis KwaZulu-Natali roheliste mägede vahelises orus. Seitset last kasvatades seisid nad silmitsi paljude katsumustega. Michael, kelle naine on teda kogu hingest toetanud, tegi oma parima, et kuuletuda isadele antud Piibli käsule: „Kasvatage neid [oma lapsi] pidevalt Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises” (Efeslastele 6:4, UM). Vahel tekivad aga raskused kõigest hoolimata.

Näiteks Aafrikas on karjapoistel kombeks oma vanemate karjad kokku ajada, nii et neil oleks rohkem aega omavahel mängida. Vahel teevad nad koos pahandusi ning räägivad asjadest, millest ei tohiks rääkida. Kui Michaeli pojad läksid pere karja karjatama, andis ta neile selgelt mõista, milliste lastega nad ei tohi tegemist teha (Jakoobuse 4:4). Kuid töölt koju tulles nägi ta mõnikord, et lapsed polnud ta sõna kuulanud. Sellepärast pidi ta neid ka karistama (Õpetussõnad 23:13, 14).

Kas sa arvad, et Michael oli oma lastega liiga karm? Mõningatele võib ju nii tunduda, kuid Jeesus Kristus ütles, et ’tarkus mõistetakse õigeks ta tegudest’ (Matteuse 11:19). Michaeli ja Alphina kodus oli armastav õhkkond, nad veetsid oma lastega koos aega ning õpetasid neile Piibli jutustusi ja tõdesid.

Michaelil ja Alphinal on neli tütart: Thembekile, Siphiwe, Tholakele ja Thembekani. Kõik nad on Jumala Kuningriigi hea sõnumi täisajalised kuulutajad. Nende kaks poega on Jehoova tunnistajate kogudustes juhtivad ülevaatajad. Nende kolmas poeg, kelle naine on samuti täisajaline evangeeliumikuulutaja, on teenistusabiline.

Paljud suurte peredega kristlikud vanemad on lapsi edukalt kasvatanud. Ometi on ka lapsi, kes saavad oma vanematelt hea kasvatuse, kuid ikkagi hülgavad tõe. Kindlasti on nende vanematel meeles Jeesuse tähendamissõna kadunud pojast ning nad loodavad, et nende poeg või tütar kahetseb ja saab lõpuks päästetud (Luuka 15:21—24).

Kuid on kurb, et mõningatel kristlikel vanematel lähevad maailma kõik lapsed. Eriti suurt muret valmistab see mõningates Aafrika maades, kus lastel näib hästi minevat kuni teismeeani. Siis, oma nooruse õitseeas, ahvatlevad neid Saatana maailma ebamoraalsed teed (1. Johannese 5:19). Sellepärast ei ole ka paljud isad kõlblikud teenima kogudusevanematena (1. Timoteosele 3:1, 4, 5). On selge, et kristlikule isale peaks oma pere pääsemine väga tähtis olema. Mida siis saavad vanemad oma laste päästmiseks teha?

Ole lähedane sõber

Peale selle et Jeesus oli täiuslik, oli tal ka teistest inimestest palju rohkem teadmisi ja kogemusi. Sellest hoolimata kohtles ta oma ebatäiuslikke jüngreid kui lähedasi sõpru (Johannese 15:15). Seepärast nad tahtsidki koos temaga olla ning tänu tema seltsingule edenesid nad vaimselt (Johannese 1:14, 16, 39—42; 21:7, 15—17). See on lapsevanematele eeskujuks. Nagu väikesed taimed, mis sirutavad oma lehed sooja päikesevalguse poole, edenevad lapsedki siis, kui kodus on armastav ja sõbralik õhkkond.

Vanemad, kas teie lapsed tunnevad, et võivad kõikide oma muredega julgelt teie poole pöörduda? Kas te kuulate neid? Kas te julgustate neid väljendama oma mõtteid ja tundeid, et võiksite saada terviklikuma pildi, enne kui teete järeldusi? Kas te olete kannatlikud, aidates neil otsida piiblilistest väljaannetest vastuseid mõningatele nende küsimustele?

Üks ema Lõuna-Aafrika Vabariigist selgitab: „Esimesest koolipäevast alates õhutasime tütart alati jutustama meile oma päevasündmusi. Näiteks küsisin temalt: „Kellega koos sa lõunavaheajal olid? Räägi mulle oma uuest õpetajast. Milline ta välja näeb? Mida sel nädalal tehakse?” Kord, kui meie tütar koju tuli, ütles ta, et inglise keele õpetaja viib klassi üht filmi vaatama, mille kohta nad hiljem arvustuse kirjutavad. Kuid filmi pealkiri äratas kahtlusi. Kui saime selle filmi kohta rohkem teavet, leidsime, et kristlasel ei sobiks seda vaadata. Arutasime seda koos perega. Järgmisel päeval läks meie tütar õpetaja juurde ning selgitas, et ta ei taha seda filmi vaadata, kuna selle moraal ei ole kooskõlas tema kristlike uskumustega. Õpetaja mõtles selle üle järele ning tänas hiljem meie tütart ja ütles, et ta ei taha viia õpilasi vaatama midagi sellist, mille vaatamist ta pärast kahetseks.” Armastav huvi, mida need vanemad oma tütre pääste vastu pidevalt ilmutasid, kandis head vilja. Nende tütar on loomult rõõmsameelne ja optimistlik ning teenib praegu vabatahtliku töötajana Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu Lõuna-Aafrika harubüroos.

Jeesus andis suurepärase eeskuju selles, kuidas ta tegeles teiste inimeste lastega. Ta tundis nendega seltsimisest rõõmu (Markuse 10:13—16). Kui õnnelikud peaksid aga vanemad olema, et saavad tegeleda oma lastega! Mõningates Aafrika paikades häbenevad isad seda, kui neid nähakse oma poegadega palli või teisi mänge mängimas. Kuid kristlik isa ei peaks end kunagi tundma nii tähtsana, et keegi ei tohiks teda näha lastega tegelemas. Noored vajavad seda, et vanemad nendega hea meelega aega veedaksid. Siis on lastel ka kergem neile oma muredest rääkida. Kui aga laste sellistest emotsionaalsetest vajadustest ei hoolita, võivad lapsed ärrituda või enesesse tõmbuda, eriti veel siis, kui neid pidevalt noomitakse.

Paulus kirjutas koloslastele perekonnasuhetest: „Isad, ärge ärritage oma lapsi, et nad ei läheks araks!” (Koloslastele 3:21). See näitab, et vahel võib puududa tasakaal — lapsi karistatakse liiga palju, kuid sõprust osutatakse liiga vähe. Lastele, kaasa arvatud teismelistele, keda armastatakse ja hinnatakse, mõjub vajalik distsiplineerimine tõenäoliselt hoopiski paremini.

Armastus Jumala vastu

Kõige hinnalisem pärand, mida vanemad oma lastele jätta võivad, on nende endi eeskuju armastuse osutamises. Lastel on vaja näha, kuidas vanemad Jumala vastu ehtsat armastust ilmutavad, ja kuulda, kuidas nad seda väljendavad. Üks noormees, kes teenib Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu Lõuna-Aafrika Vabariigi harubüroos, selgitab: „Kui olin väike, aitasin isal kodutöid teha. Mulle meeldis isa aidata, sest ta tõesti hindas seda vähest, mida ma tegin. Sel ajal rääkis ta mulle palju Jehoovast. Näiteks meenub mulle üks laupäev, mil tegime kõvasti tööd muru niites. Oli tõeliselt palav. Kuna isa higistas, jooksin ja tõin kaks klaasi vett ning panin neisse jäätükke. Siis ütles isa: „Poeg, kas sa mõistad, kui tark on Jehoova? Jää ujub vee peal. Kui see alla vajuks, hukkuksid järvede ja tiikide põhjas kõik elusolendid. Kuid selle asemel on jää nagu külma eest kaitsev vaip! Kas ei aita see Jehoovat paremini tundma õppida?”a Kui mind hiljem neutraalsuse säilitamise pärast vangistati, oli mul aega mõtiskleda. Ühel õhtul, kui istusin rõhutult oma vangikongis, meenutasin neid isa sõnu. Milline tähendus neil küll oli! Otsustasin teenida Jehoovat niikaua kui võimalik.”

Jah, lapsed peavad nägema vanemate armastust Jehoova vastu kõiges, mida need teevad. Ja eriti peab näha olema, et just armastus Jumala vastu ja talle heal meelel kuuletumine on see, mis ajendab vanemaid käima kristlikel koosolekutel, osalema põlluteenistuses ning lugema ja uurima Piiblit koos perekonnaga (1. Korintlastele 13:3). Mis kõige tähtsam, armastus Jumala vastu peab ilmnema perekonna südamesttulevates palvetes. Sellise pärandi jätmine oma lastele on väga tähtis. Sellepärast anti iisraellastele käsk: „Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5. Moosese 6:5—7; võrdle Matteuse 22:37—40).

Meie päritud patune loomus on see, mis takistab meil tihti Jumalat armastada ja talle kuuletuda (Roomlastele 5:12). Seepärast on Piiblis ka järgmine käsk: „Teie, kes armastate Jehoovat, vihake kurja!” (Laul 97:10). Halvad mõtted viivad tihtilugu halbade tegudeni. Et neid vältida, peab laps endas arendama ka üht teist elutähtsat omadust.

Jumalakartus

Armastus ja aupaklik kartus Jehoovale meelepaha valmistada on väga hinnalised omadused. Jeesus Kristus ise andis meile täiusliku eeskuju selles, kuidas leida rõõmu „Jehoova kartuses” (Jesaja 11:1—3). Selline kartus on eluliselt tähtis siis, kui laps jõuab nooruse õitseaega ning hakkab tundma tugevat seksuaaltungi. Jumalakartus võib aidata noorel seista vastu ilmalikule survele, mis võib viia ebamoraalse käitumiseni (Õpetussõnad 8:13). Mõningates ühiskondades häbenevad vanemad õpetada lastele seda, kuidas tulla toime seksuaalsete kiusatustega. Tegelikult tundub paljudele, et nendest asjadest rääkida on vale. Aga mis on juhtunud, kui vanemad ei ole nendest asjadest lastele rääkinud?

Kolm meditsiinitöötajat Buga, Amoko ja Ncayiyana küsitlesid 1702 tüdrukut ja 903 poissi Lõuna-Aafrika Vabariigi Transkei maakohtadest. Ajakiri „South African Medical Journal” teatab, et „76% tüdrukuid ja 90,1% poisse, kes selles küsitluses osalesid, olid juba olnud seksuaalvahekorras”. Tüdrukud olid keskmiselt 15-aastased ja paljusid neist sunniti astuma seksuaalvahekorda. Üle 250 tüdruku oli kas ühe korra või mitu korda rasedaks jäänud. Teiseks oli palju sugulisel teel levivatesse haigustesse nakatumise juhte.

Ilmselt pole paljude vanemate meelest tarvis õpetada oma lastele seda, kuidas hoiduda abielueelsest seksist. Eespool mainitud ajakiri selgitab: „Transkei maapiirkonnas hinnatakse väga naisi, kes ootavad last ja kes on emad, ning seda mõistavad hästi ka tüdrukud, kes hakkavad just puberteedieast välja kasvama.” Samalaadset probleemi on täheldatud ka teistes maakera paikades.

Paljud Aafrika noored süüdistavad oma vanemaid selles, et neil pole aidatud mõista seda, mis puudutab nende seksuaalsust. Mõningatel kristlikel vanematel on olnud liiga piinlik kasutada selleks raamatut „Saa parim oma noorusest” („Your Youth—Getting the Best Out Of It”).b Lehekülgedel 20—23 räägitakse suguelundite õigest kasutamisest ning muutustest, mis leiavad aset puberteedieas.

Kristlikke vanemaid, kes püüavad arutada oma lastega seda, kuidas suhtub Jumal seksi, tuleb kiita. Kõige parem on seda teha järk-järgult, vastavalt sellele, kui palju laps neid asju mõista suudab. Sõltuvalt lapse vanusest peaksid ehk vanemad olema konkreetsemad, kui räägivad mõnedest kehaosadest ja nende funktsioonidest. Muidu ei saa ehk kogenematu noor aru, millest räägitakse (1. Korintlastele 14:8, 9).

Üks Lõuna-Aafrika Vabariigis elav isa, kellel on kaks tütart ja poeg, selgitab: „Mul on tihti olnud võimalusi rääkida isegi tüdrukutega sellistel delikaatsetel teemadel, mis puudutavad seksi. Minu naine pööras erilist tähelepanu tütardele, kasutades raamatut „Saa parim oma noorusest”. [Vaata lk. 26—31.] Kui mu poeg oli 12-aastane, otsustasin ta viia pikale jalutuskäigule mägedesse. Tol korral rääkisime üksikasjalikult poisi keha arenemisest ja sellest, milline eriline eesmärk on sellel hiljem abielus. Rääkisin talle ka sellest, et tuleb hoiduda sellisest halvast kombest nagu masturbatsioon ning kuidas suhtuda tüdrukutesse austuse ja lugupidamisega, nagu ta suhtub oma emasse ja õdedesse.”

Rõõmutoov tasu

Äsjamainitud isa ja ema nägid oma kolme last kasvatades palju vaeva, kuid nad on õnnelikud, et sellel olid head tulemused. Kõik kolm on nüüd täiskasvanud ning abielus ustavate kristlastega. Nende poeg ning väimehed teenivad kõik kristlikus koguduses kogudusevanematena ja kaks abielupaari on aastaid täisajalised evangeeliumikuulutajad olnud.

Jah, vanemad, kes näevad vaeva oma pere päästmiseks, võivad oodata rõõmutoovat tasu oma lastelt, kes on otsustanud Piibli õpetusi kuulda võtta, nii nagu ütleb ka Õpetussõnad 23:24, 25: „Kes targa on sünnitanud, võib temast rõõmu tunda! Olgu su isal ja emal rõõm.” Mõtle selle suure pere peale, keda mainiti artikli alguses. „Kui ma mõtlen oma laste vaimsele kasvule, hõiskab minu süda rõõmust,” ütleb Alphina. Püüdku kõik kristlikud vanemad sellise suurepärase tasu nimel tööd teha.

[Allmärkused]

[Pilt lk 23]

Isa võib leida sobiva aja ja koha, et selgitada oma lastele elutõdesid