Kaljumägede akrobaadid
SURNUMERE läänekaldal asus muistne linn ja seda ümbritsev kõrb, mida kutsuti Een-Gediks. Selle ala mäekurud ja kaljujärsakud on suurepäraseks koduks Tõotatud Maal elavale kaljukitsele, kes sarnaneb piltidel olevate kaljukitsedega.
See kindlasammuline olevus on üks loomariigi imesid. Avagem oma Piibel, et selle võluva olevuse kohta rohkem teada saada.
„Kõrged mäed on kaljukitsedele”
Nii laulis laulik (Laul 104:18). Kaljukitsed on hästi kohastunud eluks kõrgetes kohtades. Nad on tohutult väledad ning liiguvad ka ebatasasel maastikul kindla sammu ja suure kiirusega. Seda suudavad nad osalt tänu oma sõrgade ehitusele. Sõravahe võib kitse raskuse all laieneda, mis aitab tal kitsastel kaljueenditel kindlalt seista ja liikuda.
Kaljukitsed hoiavad ka suurepäraselt tasakaalu. Nad võivad sooritada pikki hüppeid ning maanduda kaljueendil, kuhu tema neli jalga vaevu ära mahuvad. Bioloog Douglas Chadwick jälgis kord ühest teisest liigist kaljukitse, kes kasutas oma tasakaaluvõimet, et mitte jääda lõksu kaljueendile, mis oli ümberpööramiseks liiga kitsas. Ta ütleb: „Pärast seda, kui kits oli heitnud pilgu järgmisele, ligikaudu 120 meetrit allpool asuvale kaljueendile, surus ta oma esijalad tugevasti vastu kaljueendit ning ajas aeglaselt oma tagajalad mööda kaljuseina ülespoole, nagu hakkaks ta hundiratast tegema. Hoidsin kogu see aeg hinge kinni, kuni kaljukits oli õhus pöörde teinud ning ta tagajalad jälle maas olid.” („National Geographic”.) Pole siis ime, et kaljukitsi „kaljumägede akrobaatideks” on kutsutud!
„Kas sa tead kaljukitsede poegimisaja?”
Kaljukitsed on väga kartlikud loomad. Nad eelistavad elada inimestest eemal. Looduses on inimestel neid tõepoolest küllaltki raske lähedalt jälgida. Seega võis ’tuhandete mägede lojuste’ Omanik Iiobilt õigustatult küsida: „Kas sa tead kaljukitsede poegimisaja?” (Laul 50:10; Iiob 39:1).
Jumala antud instinkti järgi teab emane kaljukits, millal on käes poegimisaeg. Ta otsib poegimiseks turvalise koha ning toob tavaliselt mai lõpus või juunis ilmale ühe või kaks talle. Vastsündinud talled hakkavad juba esimestel elupäevadel kindla sammuga käima.
„Armas emahirv, kena kaljukits”
Tark kuningas Saalomon õhutas abielumehi: „Tunne rõõmu oma nooreea naisest, kes on otsekui armas emahirv, kena kaljukits” (Õpetussõnad 5:18, 19). See polnud sugugi mõeldud naiste halvustamiseks. Tõenäoliselt vihjas Saalomon sellega hoopiski nende loomade ilule, graatsiale ja teistele silmapaistvatele väärtustele.
Kaljukits on üks neist loendamatutest „elavatest olenditest”, kes annavad võimsat tunnistust Looja tarkusest (1. Moosese 1:24, 25). Kas pole me õnnelikud, et Jumal on meid ümbritsenud nii paljude toredate olenditega!
[Pildi allikaviide lk 24]
Athens University