Olen tänulik suure kristliku pärandi eest

JUTUSTANUD GWEN GOOCH

Koolis laulsin hümni Suurest Jehoovast, kes on aulisel troonil. Mõtlesin sageli: ”Kes see Jehoova on?”

MUL olid jumalakartlikud vanavanemad. Selle sajandi hakul käisid nad läbi piibliuurijatega, nagu tol ajal nimetati Jehoova tunnistajaid. Mu isa ajas head äri, kuid oma vanematelt saadud kristlikku pärandit ta algul enda kolmele võsule edasi ei andnud.

Alles siis, kui isa andis mu vennale Douglasele, õele Anne’ile ja mulle brošüürid pealkirjaga ”Tema teod” (”His Works”) ja ”Kes on Jumal?” (”Who is God?”), sain teada, et Jehoova on tõelise Jumala nimi (Laul 83:19). Sattusin elevile! Aga mis oli mu isa huvi taaselustanud?

Aastal 1938, kui isa nägi riike sõjaks valmistuvat, adus ta, et inimpingutustest maailmahädade kõrvaldamiseks ei piisa. Vanaema andis talle raamatu ”Vaenlased”, mille väljaandjad olid Jehoova tunnistajad. Seda lugedes sai ta teada, et inimsoo suurim vaenlane on Kurat-Saatan ning et üksnes Jumala Kuningriik võib tuua ülemaailmse rahu (Taaniel 2:44; 2. Korintlastele 4:4).a

Veidi enne sõja algust hakkas meie pere käima koosolekutel Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis Londoni põhjapoolses osas Wood Greenis. 1939. aasta juunikuus käisime lähedalasuvas Alexandra palees kuulamas avalikku kõnet ”Valitsus ja rahu”, mille pidas Joseph F. Rutherford, Vahitorni ühingu tollane president. Rutherfordi kõne kanti New Yorgist Madison Square Gardenist raadio teel üle Londonisse ja teistesse tähtsamatesse linnadesse. Kuuldavus oli nii hea, et kui käratsev rahvajõuk New Yorgis korda rikkus, vahtisin enda ümber, kas see mitte meie saalis ei toimu!

Isa innukus Piibli tõe pärast

Isa nõudis järjekindlalt, et meie pere igal laupäeva õhtul koos Piiblit uuriks. Uurisime ”Vahitornist” piiblilist teemat, mis kavakohaselt järgmisel päeval arutlusele tuli. Näitena selle kohta, millist mõju need uurimised mulle avaldasid, ütleksin, et mul on tänaseni eredalt meeles jutustus Joosuast ja Ai linna piiramisest, millest räägiti 1939. aasta 1. mai ”Vahitornis”. See jutustus pakkus mulle säherdust huvi, et vaatasin kõik viidatud kirjakohad oma Piiblist järele. Kogesin, kui meeliköitev on selline uurimine, ja armastan seda siiani.

Rääkides õpitut teistele, kinnistusid Piibli õpetused mu südamesse. Ühel päeval andis isa mulle grammofoni koos helisalvestatud piibliainelise kõnega, brošüüri, mida me Piibli uurimiseks kasutasime, ning eaka naisterahva aadressi. Ta palus mul teda külastada.

”Mida ma talle ütlen ja mida ma pean tegema?” küsisin ma.

”Kõik vajalik on sul olemas,” vastas isa. ”Mängi plaat ette, loe küsimused, lase korterivaldajal lugeda vastused ja seejärel loe kirjakohad.”

Tegin, nagu ta ütles, ja nii õppisin piibliuurimist läbi viima. Selliselt teenistuses Pühakirja kasutades hakkasin seda järjest paremini mõistma.

Rasked sõja-aastad

Teine maailmasõda puhkes 1939. aastal ning järgmisel aastal lasin end ristida, sümboliseerimaks pühendumist Jehoova teenimisele. Olin kõigest 13. Sel ajal otsustasin, et hakkan pioneeriks, nagu nimetatakse täisajalisi teenijaid. 1941. aastal tulin koolist ära ning Leicesteri konvendil ühinesin Douglasega täisajalises kuulutustöös.

Järgmisel aastal pandi isa vangi, kuna ta südametunnistuse alusel keeldus sõtta minemast. Meie lapsed tõttasime ema juurde ning aitasime sel raskel sõjaajal tal majapidamise eest hoolitseda. Niipea kui isa vanglast vabanes, sai Douglas sõjaväekutse. Kohaliku ajalehe esiküljel võis lugeda pealkirja ”Miks poeg valis vangla nagu isagi”. Tulemuseks oli see, et üldsus sai head tunnistust, kuna meile anti võimalus selgitada, miks tõelised kristlased ei osale kaasinimeste tapmises (Johannese 13:35; 1. Johannese 3:10—12).

Sõja-aastatel käis meil regulaarselt külas palju täisajalisi teenijad, kelle ülesehitavad piibliteemalised arutelud jätsid mulle kustumatu mulje. Nende ustavate kristlike vendade seas olid John Barr ja Albert Schroeder, kes on praegu Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liikmed. Minu vanemad olid tõeliselt külalislahked ning juurutasid seda omadust meissegi (Heebrealastele 13:2).

Olen valmis vastama

Peagi pärast seda, kui alustasin pioneeritööd, kohtasin ukselt uksele teenistuses Hildat. Ta teatas vihaselt: ”Minu abikaasa on teiesuguste eest lahingus! Miks teie midagi sõja toetamiseks ei tee?”

”Mida te minu tegemistest teate?” küsisin vastu. ”Kas te teate, miks ma teie juurde tulin?”

”Olgu, eks tulge siis sisse ja rääkige,” kostis ta seepeale.

Selgitasin talle, et me jagame tõelist lootust inimestele, kes kannatavad koleduste pärast, mida ümberringi tehakse — ja sageli veel Jumala nimel. Hilda kuulas tähelepanelikult ning temast sai minu esimene õpilane, kellega ma korrapäraselt Piiblit uurisin. Nüüdseks on ta juba rohkem kui 55 aastat olnud tegev Jehoova tunnistaja.

Kui sõda lõppes, määrati mulle uus pioneerteenistuse territoorium: Edela-Inglismaal paiknev Dorchesteri linn. Esimest korda elasin nüüd kodunt eemal. Meie väikese koguduse koosolekud toimusid restoranis, 16. sajandist pärit ehitises, mille nimeks oli ”Vana Teemaja”. Enne igat koosolekut pidime lauad ja toolid ringi tõstma. See oli sootuks erinev kuningriigisaalist, millega ma harjunud olin. Ent vaimne toit oli seesama ning kristlikud vennad ja õed olid samamoodi armastavad.

Vahepeal kolisid mu vanemad Londonist lõuna pool asuvasse Tunbridge Wellsi. Läksin tagasi koju, et saaksin koos isa ja Anne’iga pioneeritööd teha. Peagi kasvas meie koguduse kuulutajate arv 12-lt 70-le, mistõttu paluti meie perel kolida Inglismaa lõunarannikule Brightonisse, kus vajadus Kuningriigi kuulutajate järele oli suurem. Paljud käisid meie pioneeridest perega innukalt kuulutustööl ning nägime, et Jehoova õnnistas meie tööd rikkalikult. Ühest kogudusest sai peatselt kolm!

Ootamatu kutse

1950. aasta suvel läksid Suurbritanniast 850 delegaati, nende hulgas meie pere, ”Teokraatia kasvu” rahvusvahelisele kokkutulekule, mis toimus New Yorgis Yankee staadionil. Paljudele pioneeridele, keda teati tulevat välisriikidest, saadeti eelnevalt avaldus Vahitorni Gileadi piiblikooli astumiseks, mis paiknes New Yorgi osariigis South Lansingi lähistel. Nende seas olime ka meie Douglase ja Anne’iga! Mäletan, et täidetud avaldust postkasti kukutades mõtlesin: ”Nüüd on see siis tehtud. Huvitav, mis pöörde mu elu võtab?” Igal juhul olin otsustanud olla hoiakuga: ”Siin ma olen, läkita mind!” (Jesaja 6:8). Olin erutatud, kui sain kutse võtta pärast konventi osa Gileadi kooli 16. kursusest koos Douglase ja Anne’iga. Teadsime kõik väga hästi, et meid võidakse saata misjonärideks mistahes maakera paika.

Viibinud konvendil koos perega, saabus vanematel aeg naasta Inglismaale — ilma lasteta. Meie kolm lehvitasime neile hüvastijätuks, kui ”Mauritania” nad minema viis. Kui liigutav lahkumine see küll oli!

Misjoniülesanded

Gileadi kooli 16. kursusel osales 120 õpilast igast ilmamaa osast, nende hulgas mõned, kes olid viibinud natslikes koonduslaagrites. Kuna meie kursusele õpetati hispaania keelt, arvasime, et meid määratakse mõnda Lõuna-Ameerika riiki, kus kõneldakse hispaania keelt. Milline üllatus see küll oli, kui saime lõpupäeval teada, et Douglas läkitatakse Jaapanisse ja meid Anne’iga Süüriasse. Hiljem muudeti meie kahe sihtpunkt küll ümber Liibanoniks, kuid igal juhul pidime õppima ära araabia keele. Sel ajal kui me viisat ootasime, andis Vahitorni ühingu araabiakeelse ”Vahitorni” trükiladuja George Shakashiri meile araabia keele tunde.

Kui põnev oli minna piiblimaale, mille kohta olime kursusel teadmisi omandanud! Ühes meiega siirdusid sinna Keith ja Joyce Chew, Edna Stackhouse, Olive Turner, Doreen Warburton ning Doris Wood. Kui õnnelik misjonäride pere meist küll sai! Üks kohalik tunnistaja käis meile misjonikodus keelt õpetamas. Õpiperioodil harjutasime päevagi vahele jätmata lühikest esitlust ning seejärel läksime kuulutustööle seda kasutama.

Kõigepealt olime paar aastat Tripolis, kus juba oli kogudus. Joyce, Edna, Olive, Doreen, Doris, Anne ja mina aitasime kohalikel tunnistajatest abielunaistel ja tunnistajate tütardel koosolekutest ning ka avalikust teenistusest osa võtta. Kohalikku kommet järgides ei olnud meie kristlikud vennad ja õed kuni selle ajani koosolekutel kõrvuti istunud ning väga harva käisid kristlikud õed majast majja teenistuses. Me vajasime kuulutustööl nende keeleoskust ja ühtlasi saime neid julgustada selles töös osalema.

Järgmiseks saadeti meid Anne’iga muistsesse Siidoni linna väikest tunnistajate gruppi abistama. Üsna pea paluti meil aga minna pealinna Beirutisse. Sealse armeenia keelt kõneleva elanikkonna seas oli külvatud tõeseemneid, mistõttu õppisime keele ära, et saaksime neid inimesi aidata.

Uued ülesanded

Wilfred Goochiga tutvusin enne seda, kui Inglismaalt lahkusin. Ta oli innukas ja hoolitsev vend, kes oli teeninud Londoni Peetelis. Wilf oli käinud Gileadi 15. kursusel, mille lõpetamine toimus 1950. aastal Yankee staadionil konvendi raames. Tema läkitati misjonärina Vahitorni ühingu Nigeeria harubüroosse ning mõnda aega me kirjutasime. 1955. aastal käisime mõlemad Londonis ”Võiduka Kuningriigi” konvendil ning veidi aega hiljem me kihlusime. Järgmisel aastal abiellusime Ghanas ning ma suundusin koos Wilfiga tema misjonitöö territooriumile Nigeeriasse Lagosesse.

Pärast seda, kui ma Liibanonis Anne’ist lahkusin, abiellus ta toreda kristliku vennaga, kes oli õppinud Piibli tõde Jeruusalemmas. Meie vanemad ei saanud meist ühegi pulma tulla, sest Douglas, Anne ja mina abiellusime kõik maailma eri paigus. Aga nad olid rahul, teades, et me kõik teenime rõõmsalt oma Jumalat Jehoovat.

Töö Nigeerias

Lagose harubüroos oli minu ülesandeks koristada sealse kaheksaliikmelise pere tube ning valmistada toitu ja pesta pesu. Mulle tundus, et ma pole saanud mitte üksnes mehe, vaid terve perekonna!

Õppisime Wilfiga lühikesi piiblilisi esitlusi joruba keeles ning meie pingutused tasusid ennast ära. Ühel noorukesel kooliõpilasel, kellega kõnelesime, teenivad poeg ja tütar praegu Nigeeria suures, umbes 400-liikmelises Peeteli peres.

Aastal 1963 sai Wilf kutse 10-kuisele eriväljaõppe kursusele, mis toimus New Yorgis Brooklynis. Pärast lõpetamist määrati ta ootamatult tagasi Inglismaale. Olin jäänud Nigeeriasse ning sain teate, et juba 14 päeva pärast kohtun Wilfiga Londonis. Lahkusin vastakate tunnetega, sest meie ülesanne Nigeerias oli olnud niivõrd rõõmuküllane. Teeninud 14 aastat välismaal, võttis aega, et Inglismaa eluga jälle ära harjuda. Samal ajal oli meil hea meel, et oleme taas oma vananevate vanemate lähedal ja saame aidata nende eest hoolitseda.

Lootus on meid kinnitanud

Aastal 1980 sain eesõiguse reisida koos Wilfi kui vööndiülevaatajaga paljudesse maadesse. Iseäranis ootasin meie taaskülastusi Nigeeriasse. Hiljem käisime ka Skandinaavias, Lääne-Indias ja Lähis-Idas, sealhulgas Liibanonis. Oli erakordselt vaimustav äratada ellu kauneid mälestusi ning näha, kuidas need, keda olin tundnud kui teismelisi, teenisid nüüd kogudusevanematena.

Õnnetuseks suri mu kallis kaasa 1992. aasta kevadel. Ta oli kõigest 69-aastane. See oli eriti raske löök selle tõttu, et tabas nii ootamatult. Pärast 35-aastast abielu on lesepõlvega harjumine aega võtnud. Kuid minu ülemaailmne kristlik pere on mulle palju abi ja armastust osutanud. Mul on olnud nii palju võrratuid läbielamusi, mille üle mõtiskleda.

Minu mõlemad vanemad olid suurepärased kristliku laitmatuse eeskujud. Ema suri 1981. aastal ja isa 1986. aastal. Douglas ja Anne teenivad ikka ustavalt Jehoovat. Douglas on koos abikaasa Kamiga tagasi Londonis, kuhu nad on jäänud pidama pärast isa eest hoolitsemist. Anne elab oma perega Ühendriikides. Me kõik hindame väga seda lootust ja pärandit, mille Jumal on meile andnud. Me ootame ja igatseme aega, mil kõik elavad koos ülesäratatud omastega teenivad Jehoovat tema maise pere liikmetena üheskoos ja igavesti (Nutulaulud 3:24).

[Allmärkus]

[Pildid lk 23]

Vasakult ülalt päripäeva:

13-aastane Gwen demonstreerib piibliuurimist Enfieldi kuningriigisaalis

Misjonäride pere Tripolis Liibanonis aastal 1951

Gwen koos oma kadunud abikaasa Wilfiga