Jeesuse viimane päev inimesena

Kätte on jõudnud reede, 14. niisani õhtupoolik aastal 33 m.a.j. Grupp mehi ja naisi matab parasjagu oma kallist sõpra. Üks meestest, Nikodeemus, on surnukeha matusteks ette valmistamiseks toonud lõhnaaineid. Mees nimega Joosep on muretsenud puhta linase riide, et pekstud ja piinatud surnu sellesse mähkida.

KES on need inimesed ja keda nad matavad? Kas kõik see puudutab ka sind? Et nendele küsimustele vastust saada, tuleb meil minna tagasi selle ülitähtsa päeva algusesse.

Neljapäeva õhtu, 14. niisan

Särav täiskuu tõuseb aeglaselt Jeruusalemma kohale. Rahvarohke linn on maha rahunemas pärast toimekat päeva. Sel õhtul on õhk täis küpseva talleliha lõhna. Jah, tuhanded inimesed teevad ettevalmistusi eriliseks sündmuseks — iga-aastase paasapüha tähistamiseks.

Ühes suures külalistetoas on kaetud laua taga koha sisse võtnud Jeesus Kristus oma kaheteistkümne apostliga. Kuula, mida Jeesus räägib! ”Ma olen südamest igatsenud seda paasatalle süüa ühes teiega, enne kui ma kannatan,” ütleb ta (Luuka 22:15). Jeesus teab, et tema religioossed vastased ihkavad kõigest hingest teda tappa. Kuid enne kui see juhtub, toimub sel õhtul midagi väga tähtsat.

Pärast paasapüha tähistamist teatab Jeesus: ”Üks teie seast annab mind ära!” (Matteuse 26:21). See teeb apostlid kurvaks. Kes küll võiks see olla? Pärast mõningast arutelu ütleb Jeesus Juudas Iskariotile: ”Mis sa teed, seda tee kähku!” (Johannese 13:27). Kuigi teised seda ei taipa, on äraandjaks Juudas. Ta lahkub, et täita oma nurjatu osa Jeesuse vastu peetavas vandenõus.

Eriline püha

Jeesus seab nüüd sisse täiesti uue püha — püha, millega hakatakse mälestama tema surma. Ta võtab ühe leiva, esitab selle eest tänupalve ja jagab selle tükkideks. ”Võtke, sööge,” käsib ta. ”See on minu ihu, mis teie eest antakse.” Kui igaüks neist on söönud veidi leiba, võtab ta karika punast veini ja õnnistab seda. ”Jooge kõik selle seest,” sõnab Jeesus neile ning selgitab: ”See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.” Edasi juhendab ta tema juurde jäänud ühteteistkümmend ustavat apostlit sõnadega: ”Seda tehke minu mälestuseks!” (Matteuse 26:26—28; Luuka 22:19, 20; 1. Korintlastele 11:24, 25).

Sel õhtul valmistab Jeesus armastavalt oma lojaalseid apostleid ette selleks, mis neid ees ootab, ja kinnitab oma sügavat kiindumust nende vastu. ”Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest! Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida mina teid käsin,” selgitab ta (Johannese 15:13—15). Jah, need üksteistkümmend apostlit on tõestanud, et nad on tõelised sõbrad, sest nad on Jeesuse katsumustes tema juurde jäänud.

Hilisõhtul — võib-olla pärast keskööd — esitab Jeesus meeldejääva palve, mille järel nad laulavad Jehoovale kiituslaule. Seejärel lahkuvad nad täiskuuvalgel linnast ja suunduvad teisele poole Kiidroni orgu (Johannese 17:1—18:1).

Ketsemani aias

Veidi aja pärast saabub Jeesus koos apostlitega Ketsemani aeda. Ta jätab kaheksa apostlit aia sissepääsu juurde ning suundub koos Peetruse, Jakoobuse ja Johannesega kaugemale oliivipuude vahele. ”Minu hing on väga kurb surmani,” ütleb ta neile kolmele. ”Jääge siia ja valvake!” (Markuse 14:33, 34.)

Need kolm apostlit jäävad ootama, Jeesus aga läheb kaugemale aia sügavusse palvetama. Valjude hüüete ja pisaratega anub Jeesus: ”Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära” (Luuka 22:42, 44). Tohutu vastutus lasub ta õlgadel. Kui rusuv on mõelda, mida küll Jehoova vaenlased võivad öelda, kui tema ainusündinud Poeg lüüakse postile nagu kurjategija! Veelgi rohkem panevad Jeesust ahastama mõtted teotusest, mis võib tema taevasele Isale osaks saada, kui tal ei õnnestu seda piinavat katset läbida. Jeesus palvetab nii tõsimeelselt ja on nii suures ängistuses, et ta higi on nagu verepisarad, mis langevad maa peale (Luuka 22:42, 44).

Jeesus on äsja lõpetanud kolmandat korda palvetamise. Nüüd lähenevad talle mehed, kes kannavad tõrvikuid ja lampe. Mees, kes kõnnib kõige ees, pole keegi muu kui Juudas Iskariot. Ta tuleb otse Jeesuse juurde. ”Tere, rabi!” ütleb ta ja suudleb Jeesust väga hellalt. ”Juudas,” kostab Jeesus, ”annad sa Inimese Poja suudlusega ära?” (Matteuse 26:49; Luuka 22:47, 48; Johannese 18:3).

Järsku mõistavad apostlid, mis toimub. Nende Issandat ja kallist sõpra on tuldud kinni võtma! Niisiis haarab Peetrus mõõga ja raiub maha ülempreestri sulase kõrva. ”Jätke sellega!” hüüatab Jeesus. Kätt ette sirutades tervendab ta sulase ja käsib Peetrust: ”Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” (Luuka 22:50, 51; Matteuse 26:52). Sulased ja sõdurid haaravad Jeesusest kinni ning seovad ta. Hirmul ja segaduses olles jätavad apostlid Jeesuse maha ning põgenevad ööpimedusse (Matteuse 26:56; Johannese 18:12).

Reede hommik, 14. niisan

Aeg on juba tublisti üle südaöö, käes on reedese päeva varajased tunnid. Jeesus viiakse kõigepealt endise ülempreestri Annase juurde, kellel on ikka veel suur mõjuvõim. Annas küsitleb teda ja laseb ta siis viia ülempreester Kaifase kotta, kuhu süneedrium on kokku tulnud.

Religioonijuhid püüavad nüüd leida tunnistajaid, et sepitseda Jeesuse vastu kohtulikku süüdistust. Kuid isegi valetunnistajad ei suuda oma tunnistusi ühte sobitada. Kogu selle aja jooksul Jeesus vaikib. Taktikat vahetades nõuab Kaifas: ”Ma vannutan sind elava Jumala juures, et sa meile ütled, kas sina oled Kristus, Jumala Poeg?” See on fakt, mida Jeesus salata ei saa, niisiis vastab ta julgelt: ”Mina olen see, ja te peate nägema Inimese Poja istuvat Jumala väe paremal poolel ja tulevat taeva pilvedega” (Matteuse 26:63; Markuse 14:60—62).

”Tema on Jumalat pilganud!” kisendab Kaifas. ”Milleks meile veel on tunnistajaid vaja?” Nüüd löövad mõned Jeesusele näkku ja sülitavad ta peale. Teised peksavad teda rusikatega ning külvavad ta üle solvangutega (Matteuse 26:65—68; Markuse 14:63—65). Varsti pärast reedest päikesetõusu tuleb süneedrium uuesti kokku, ilmselt tahetakse öisele ebaseaduslikule kohtuprotsessile seaduslikum ilme anda. Jälle võtab Jeesus julgelt omaks, et ta on Kristus, Jumala Poeg (Luuka 22:66—71).

Edasi veavad ülempreestrid ja vanemad Jeesuse kohtumõistmiseks Pontius Pilaatuse juurde, kes on Rooma maavalitseja Juudamaal. Nad süüdistavad Jeesust, et see teeb rahva seas õõnestustööd, keelab maksmast keisrile makse ja ”ütleb enese kuningas Kristuse olevat” (Luuka 23:2; võrdle Markuse 12:17). Pärast Jeesuse ülekuulamist kuulutab Pilaatus: ”Ma ei leia sellest inimesest ühtki süüd!” (Luuka 23:4). Kui Pilaatus kuuleb, et Jeesus on galilealane, saadab ta tema Galilea valitseja Heroodes Antipase juurde, kes on paasapühadeks Jeruusalemma tulnud. Heroodest ei huvita õigluse jaluleseadmine. Ta tahab vaid näha, kuidas Jeesus imeteo sooritab. Kuna Jeesus ei rahulda ta uudishimu ja vaikib, pilkavad Heroodes ja ta sõdurid Jeesust ning saadavad ta tagasi Pilaatuse juurde.

”Mis ta siis on kurja teinud?” küsib Pilaatus uuesti. ”Ma pole temast leidnud ühtki surmasüüd. Sellepärast ma karistan teda ja lasen ta vabaks!” (Luuka 23:22.) Seejärel laseb ta Jeesust piitsutada mitmerihmalise piitsaga, mis rebestab valusalt Jeesuse selga. Siis suruvad sõdurid talle pähe kibuvitsakrooni. Nad mõnitavad teda ja peksavad pillirookepiga, nii et kibuvitsakroon talle veelgi sügavamale peanaha sisse tungib. Kogu selle kirjeldamatu valu ja teotuse juures ilmutab Jeesus silmapaistvat eneseväärikust ning tugevust.

Pilaatus viib Jeesuse jälle rahva ette — võib-olla lootuses, et läbipekstud Jeesuse seisundi nägemine kutsub esile mingitki kaastunnet. ”Vaata, ma toon ta teile välja, et te aru saaksite, et ma ei leia temast ühtki süüd!” hüüab Pilaatus. Kuid ülempreestrid karjuvad: ”Löö ta postile! Löö ta postile!” (UM) (Johannese 19:4—6). Kuna rahvas käib järjest rohkem ja rohkem peale, alistub Pilaatus ja annab Jeesuse postilöömiseks üle.

Piinarikas surm

On juba keskhommik ning ilmselt pole lõunagi enam kaugel. Jeesus on viidud väljapoole Jeruusalemma Kolgata-nimelisse paika. Läbi Jeesuse käte ja jalgade taotakse piinapuusse suured naelad. Pole võimalik sõnadega kirjeldada seda agooniat, mis tekib siis, kui ta keharaskus piinaposti püstitõstmisel naelahaavu rebestab. Rahvas koguneb Jeesuse ja kahe kurjategija postilöömist pealt vaatama. Paljud pilkavad Jeesust. ”Teisi ta on aidanud, iseennast ta ei või aidata,” irvitavad ülempreestrid koos teistega. Isegi sõdurid ja kaks postilöödud kurjategijat naeruvääristavad Jeesust (Matteuse 27:41—44).

Järsku keset päeva, kui Jeesus on juba mõnda aega piinapuul olnud, katab maad kolmeks tunniks hirmuäratav jumalikku päritolu pimedus.a Võib-olla just see paneb üht kurjategijat teist noomima. Seejärel pöördub ta Jeesuse poole ning palub: ”Mõtle minule, kui sa oma kuningriiki tuled.” Milline hämmastav usk surma palge ees olles! ”Tõesti ma ütlen sulle täna,” vastab Jeesus, ”sa oled minuga paradiisis” (Luuka 23:39—42, 23:43, UM).

Umbes kell kolm peale lõunat tunneb Jeesus, et ta lõpp on lähedal. ”Mul on janu,” ütleb ta. Siis kisendab ta kõva häälega: ”Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa mind oled maha jätnud?” Jeesusele võib tunduda, et ta Isa oleks otsekui võtnud temalt ära kaitse, et lasta tema laitmatus viimase piirini proovile panna, ning ta tsiteerib Taaveti sõnu. Keegi paneb Jeesuse huultele käsna, mis on kastetud kääritatud veini sisse. Saanud veidi seda veini, ütleb Jeesus hingeldades: ”See on lõpetatud!” Seejärel karjatab ta: ”Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!”, ja langetanud pea, heidab ta hinge (Johannese 19:28—30; Matteuse 27:46; Luuka 23:46; Laul 22:2).

Kuna on hiline pärastlõuna, hakatakse kiiresti tegutsema, et Jeesus saaks maetud enne päikeseloojangut, mil algab hingamispäev (15. niisan). Jeesuse salajane jünger, tuntud süneedriumiliige Joosep Arimaatiast, saab Jeesuse matmiseks loa. Nikodeemus, teine süneedriumi liige, kes on ka salaja tunnistanud oma usku Jeesusesse, annab matuse toetuseks sada naela (33 kilogrammi) mürri ja aaloed. Ettevaatlikult asetavad nad Jeesuse surnukeha lähedal asuvasse hauda.

Jälle elus!

On alles hämar pühapäeva varahommik, kui Maarja Magdaleena ja veel mõned naised tulevad Jeesuse haua juurde. Kuid ennäe! Kivi on haua eest ära veeretatud ja haud on tühi! Maarja Magdaleena kiirustab sellest Peetrusele ja Johannesele teatama (Johannese 20:1, 2). Mitte kaua pärast seda, kui ta on lahkunud, ilmub teistele naistele üks ingel, kes ütleb: ”Ärge kartke.” Lisaks õhutab ta: ”Minge usinasti ütlema tema jüngritele, et ta on surnuist üles tõusnud” (Matteuse 28:2—7).

Kujutleda vaid, mööda teed kiirustavad naised kohtavad Jeesust isiklikult! ”Minge ning teatage mu vendadele,” käsib ta neid (Matteuse 28:8—10). Hiljem ilmub Jeesus Maarja Magdaleenale, kui see on haua juures nutmas. Maarja suudab vaevu oma rõõmu vaos hoida ning läheb jooksujalu teistele jüngritele imepärast sõnumit viima (Johannese 20:11—18). Õigupoolest ilmub ülesäratatud Jeesus sellel unustamatul pühapäeval viiel korral oma mitmele jüngrile, välistades igasuguse kahtluse selles, et ta on tõesti jälle elus!

Kuidas see sind puudutab

Kuidas võivad 1966 aastat tagasi aset leidnud sündmused puudutada sind, kes sa elad 21. sajandi künnisel? Nende sündmuste pealtnägija selgitab: ”Selles on Jumala armastus meie vastu avalikuks saanud, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus — ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid selles, et tema meid on armastanud ja on läkitanud oma Poja lepituseks meie pattude eest” (1. Johannese 4:9, 10).

Kuidas on Kristuse surm lepituseks? See on lepituseks nii, et see teeb võimalikuks meil luua head suhted Jumalaga. Esimene inimene Aadam mässas Jumala vastu ning seetõttu jättis ta oma järglastele patu ja surma pärandi. Jeesus seevastu andis oma elu lunahinnaks inimkonna patu ja surma eest, luues sellega Jumalale aluse osutada inimestele halastust ja soosingut (1. Timoteosele 2:5, 6). Näidates üles usku Jeesuse pattelepitavasse ohvrisse, võid vabaneda needusest, mille oled pärinud patustanud Aadamalt (Roomlastele 5:12; 6:23). See omakorda avab meile imelise võimaluse olla isiklikes suhetes meie armastava taevase Isa Jehoova Jumalaga. Lühidalt öeldes, Jeesuse ülim ohver võib tähendada sulle lõputult kestvat elu (Johannese 3:16; 17:3).

Seda ja muudki sellega seonduvat arutatakse neljapäeva, 1. aprilli õhtul üle kogu maailma, kui kümnetesse tuhandetesse kohtadesse koguneb miljoneid inimesi mälestama Jeesuse Kristuse surma. Ka sina oled oodatud. Sinu piirkonna Jehoova tunnistajad ütlevad sulle hea meelega, kus ja millal see kogunemine toimub. Kui oled kohal, on sul kindlasti võimalik hakata sügavamalt hindama seda, mida tegid Jeesuse viimasel elupäeval inimesena nii meie armastav Jumal kui ka tema kallis Poeg.

[Allmärkus]

[Teabegraafika/pildid lk 7]

JEESUSE SURM JA ÜLESTÕUSMINE

NIISAN A. 33 SÜNDMUSED ”SUURIM INIMENE”b

15. Reede õhtu Hingamispäev algab

[Allmärkus]