Pane tähele, kuidas sa õpetad
”Pane tähele iseennast ja õpetust; püsi kindlasti selles; sest kui sa seda teed, päästad sa enese ja need, kes sind kuulevad.” (1. TIMOTEOSELE 4:16)
1., 2. Miks on praegusel ajal hädasti tarvis innukaid õpetajaid?
”MINGE siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, .. neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud.” (Matteuse 28:19, 20.) Seda Jeesuse Kristuse korraldust silmas pidades peaksid kõik kristlased püüdma saada õpetajateks. Innukaid õpetajaid on tarvis selleks, et nad aitaksid ausa südamega inimestel Jumalat tundma õppida, kuni pole veel hilja (Roomlastele 13:11). Apostel Paulus õhutas: ”Kuuluta sõna, astu esile, olgu parajal või ebasobival ajal” (2. Timoteosele 4:2). See hõlmab õpetamist nii koguduses kui sellest väljaspool. Jah, kuulutustöö tähendab midagi enamat kui lihtsalt Jumala sõnumi teatavaks tegemist. Et huvitatud võiksid jüngriteks saada, tuleb neid hästi õpetada.
2 Me elame ”rasketel aegadel” (2. Timoteosele 3:1). Inimeste mõtteviisi on kujundanud ilmalikud filosoofiad ja väärad õpetused. Paljud on ”pimestunud mõistuse poolest” ja ”südametunnistuses tuimaks jäänud” (Efeslastele 4:18, 19). Mõnel on valusaid hingehaavu. Inimesed on tõepoolest ”piinatud ja vintsutatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast” (Matteuse 9:36). Ent õpetamiskunsti rakendades me võime aidata ausa südamega inimestel oma elus vajalikke muudatusi teha.
Õpetajad koguduses
3. a) Mida hõlmab Jeesuse korraldus inimesi õpetada? b) Kellel lasub koguduses peamine vastutus teisi õpetada?
3 Koduse piibliõppe programmi raames antakse miljonitele inimestele isiklikku juhatust. Kuid et olla ”juurdunud ja rajatud armastusse”, vajavad uued jüngrid abi veel pärast ristimistki (Efeslastele 3:17). Kui me täidame Jeesuse korraldust, mis on kirjas Matteuse 28:19, 20, ja juhime uusi inimesi Jehoova organisatsiooni juurde, saavad nad osa õpetusest, mida jagatakse koguduses. Efeslastele 4:11—13 näitab, et mehed on pandud ”karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks”. Mõnikord peavad nad oma õpetustöös ka ’noomima, hoiatama, manitsema kõige pika meelega’ (2. Timoteosele 4:2). Õpetajate töö oli sedavõrd tähtis, et korintlastele kirjutades nimetas Paulus õpetajaid järgmisena pärast apostleid ja prohveteid (1. Korintlastele 12:28).
4. Kuidas aitab õpetamisoskus meil vastata Pauluse üleskutsele, mis on kirjas Heebrealastele 10:24, 25?
4 Muidugi ei ole kõik kristlased vanemad ehk ülevaatajad. Kuid kõiki kutsutakse üles õhutama üksteist ”armastusele ja headele tegudele” (Heebrealastele 10:24, 25). Koosolekutel saame seda teha, kui esitame hästi ettevalmistatud südamesttulevaid kommentaare teiste ülesehituseks ja julgustuseks. Kogenud Kuningriigi kuulutajad võivad õhutada uusi kuulutajaid headele tegudele ka sel moel, et jagavad neile oma teadmisi ja kogemusi nendega koos põlluteenistuses olles. Väärtuslikku juhatust saab anda ka eraviisiliselt. Näiteks küpseid naisi innustatakse ’õpetama head’ (Tiitusele 2:3).
Veendud uskuma
5., 6. a) Milline kontrast valitseb tõelise kristluse ja valereligioonide vahel? b) Mil moel aitavad kogudusevanemad uutel inimestel tarku otsuseid langetada?
5 Tõelise kristluse ja valereligioonide vahel, millest paljud püüavad oma liikmete mõtlemist enda kontrolli all hoida, valitseb terav kontrast. Kui Jeesus maa peal elas, püüdsid usujuhid rõhuvate pärimuste abil praktiliselt kõiki inimeste eluvaldkondi oma kontrolli all hoida (Luuka 11:46). Sedasama on sageli teinud ka ristiusu vaimulikud.
6 Õige kummardamine seevastu on ”mõistlik jumalateenistus” (Roomlastele 12:1). Jehoova teenijad on ’veendud uskuma’ (2. Timoteosele 3:14, UM). Aeg-ajalt tuleb kogudusevanematel anda juhiseid või määrata kindlaks toimimisviise, et koguduse tegevus võiks ladusalt kulgeda. Kuid nad ei püüa oma kaaskristlaste eest otsuseid langetada, vaid hoopis õpetavad neid ”vahet tegema hea ja kurja vahel” (Heebrealastele 5:14). Nad teevad seda peamiselt sel moel, et toidavad kogudust ”usu ja hea õpetuse sõnadega” (1. Timoteosele 4:6).
Pane tähele, kuidas sa õpetad
7., 8. a) Kuidas võivad keskpäraste võimetega inimesed olla õpetajad? b) Mis näitab, et heaks õpetajaks saamine nõuab pingutusi?
7 Pöördugem tagasi meile kõigile antud õpetajatöö juurde. Kas selle töö tegemiseks on tingimata tarvis mingeid erilisi oskusi, teatavat haridustaset või võimeid? Ei ole. Suurema osa ülemaailmsest õpetustööst teevad ära tavalised, keskpäraste võimetega inimesed (1. Korintlastele 1:26—29). Paulus ütleb: ”Meil on see aare [teenistus] saviriistades [ebatäiuslikes kehades], et üliväga suur vägi oleks Jumala poolt ja mitte meist” (2. Korintlastele 4:7). Tohutu edu, mis on saatnud globaalset Kuningriigi kuulutustööd, annab tunnistust Jehoova vaimu väest!
8 Siiski peab see, kes tahab saada ”töötegijaks, kellel pole tarvis häbeneda, kes tõesõna jagab õieti”, omalt poolt kõvasti pingutama (2. Timoteosele 2:15). Paulus ergutas Timoteost: ”Pane tähele iseennast ja õpetust; püsi kindlasti selles; sest kui sa seda teed, päästad sa enese ja need, kes sind kuulevad” (1. Timoteosele 4:16). Mismoodi me saame tähele panna, kuidas me õpetame teisi kas koguduses või väljaspool seda? Kas see hõlmab tingimata teatud oskuste või õpetamismeetodite omandamist?
9. Mis on olulisem kui sünnipärased võimed?
9 Sellest, kuidas Jeesus pidas oma kuulsa mäejutluse, on näha, et ta valdas õpetamiskunsti suurepäraselt. Kui ta kõnelemise lõpetas, siis ”rahvahulgad hämmastusid tema õpetusest” (Matteuse 7:28). Muidugi ei suuda keegi meist õpetada sama meisterlikult kui Jeesus. Teisest küljest, et hästi õpetada, ei pea me tingimata väga kõneosavad inimesed olema. ”Lojused” ja ”taeva linnud” ei kõnele üldse, kuid nagu näitab Iiobi 12:7, võivad nad meid ometi õpetada! Meie sünnipärastest võimetest ja oskustest olulisem on see, missugused inimesed me oleme — millised on meie omadused ja milliseid vaimseid harjumusi me oleme arendanud, mida meie õpilased võiksid jäljendada (2. Peetruse 3:11; Luuka 6:40).
Jumala Sõna uurijad
10. Millise hea eeskuju jättis Jeesus Jumala Sõna uurimises?
10 Et osata Pühakirja tõdesid teistele hästi õpetada, peab õpetaja ise olema Jumala Sõna uurija (Roomlastele 2:21). Jeesus Kristus jättis selles suhtes suurepärase eeskuju. Oma teenistuse jooksul ta kas tsiteeris või väljendas mõtteid, mis tuginesid umbes pooltest Heebrea Kirjade raamatutest võetud kirjakohtadele.a See, et ta Jumala Sõna tundis, oli ilmne juba siis, kui ta 12-aastaselt leiti ”istumast õpetajate keskel ja neid kuulamast ja neilt küsimast” (Luuka 2:46). Täiskasvanuna oli Jeesusel harjumuseks käia sünagoogis, kus loeti ette Jumala Sõna (Luuka 4:16).
11. Milliseid häid uurimisharjumusi peaks õpetaja arendama?
11 Kas sina oled Jumala Sõna innukas lugeja? Kui sa selle sügavustesse tungid, siis sa ”mõistad Jehoova kartust ja leiad Jumala tunnetuse” (Õpetussõnad 2:4, 5). Seepärast arenda häid uurimisharjumusi. Püüa lugeda Jumala Sõna iga päev (Laul 1:2). Tee omale harjumuseks lugeda läbi iga ”Vahitorni” ja ”Ärgake!” number niipea, kui see on ilmunud. Ole koguduse koosolekutel tähelepanelik. Õpi tegema põhjalikku uurimistööd. Kui sa ’kõike hoolega uurid’, saad õpetades vältida liialdusi ja ebatäpsusi (Luuka 1:3).
Armastus ja lugupidamine nende vastu, keda me õpetame
12. Kuidas suhtus Jeesus oma jüngritesse?
12 Väga tähtis on ka õige suhtumine neisse, keda me õpetame. Variserid põlgasid Jeesuse kuulajaid. ”See rahvahulk, kes ei tunne käsuõpetust, on neetud!” ütlesid nad (Johannese 7:49). Jeesus aga ilmutas oma jüngrite vastu sügavat armastust ja lugupidamist. Ta ütles: ”Ma ei ütle teid enam orjad olevat; sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Vaid ma olen teid nimetanud sõpradeks, sest ma olen teile teada andnud kõik, mis ma oma Isalt olen kuulnud” (Johannese 15:15). See näitas Jeesuse jüngritele, millist hoiakut ka nemad peaksid oma õpetustöös ilmutama.
13. Mida tundis Paulus oma õpilaste vastu?
13 Näiteks Pauluse suhted oma õpilastega ei olnud külmad ega ametlikud. Ta ütles korintlastele: ”Ehkki teil oleks kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole teil mitut isa, sest mina sünnitasin teid evangeeliumi läbi Kristuses Jeesuses” (1. Korintlastele 4:15). Mõnikord manitses ta oma õpilasi lausa pisarsilmil! (Apostlite teod 20:31.) Lisaks sellele oli ta äärmiselt kannatlik ja lahke. Nii võis ta tessalooniklastele ütelda: ”Me oleme saanud leebeiks teie seas nagu imetaja ema, kes hellitab oma lapsi” (1. Tessalooniklastele 2:7).
14. Miks on väga tähtis tunda oma piibliõpilaste vastu isiklikku huvi? Too näide.
14 Kas sa jäljendad Jeesust ja Paulust? Südamlik armastus õpilase vastu teeb küllaga tasa kõik loomuanded, mis meil puududa võivad. Kas meie piibliõpilased tunnevad, et oleme nendest siiralt huvitatud? Kas me võtame aega selleks, et neid tundma õppida? Kui üks kristlik naine tundis, et tal on raske aidata oma õpilasel vaimselt edeneda, küsis ta temalt lahkelt: ”Kas miski vaevab sind?” Õpilane avas talle oma südame ning paljastas palju muresid ja kartusi. Sellest armastuse vaimus toimunud vestlusest sai pöördepunkt selle naise elus. Taolistel puhkudel on kohane tuua esile lohutavaid ja julgustavaid mõtteid Pühakirjast (Roomlastele 15:4). Hoiatuseks olgu siiski öeldud, et kuigi piibliõpilane võib kiiresti edeneda, ei pruugi ta veel olla hüljanud kõiki ebakristlikke teguviise. Seega poleks tark temaga liiga lähedaselt seltsida. Kohased kristlikud piirid peaksid siiski alles jääma (1. Korintlastele 15:33, EP 97).
15. Kuidas me võime oma piibliõpilaste vastu lugupidamist ilmutada?
15 Lugupidamine õpilase vastu hõlmab ka seda, et me ei püüa tema isiklikku elu kontrollida (1. Tessalooniklastele 4:11). Oletagem, et meie piibliõpilaseks on naine, kes elab koos mehega, kellega ta pole abielus. Võib-olla on neil ühiseid lapsi. Naine on Jumala kohta täpseid teadmisi saanud ja soovib viia oma elu kooskõlla Jehoova tahtega (Heebrealastele 13:4). Kas ta peaks oma elukaaslasega abielluma või temast lahku minema? Võib-olla tundub meile, et abielu mehega, kes vähe, kui üldse, usu vastu huvi tunneb, võiks takistada tema edenemist. Või mõtleme, et laste heakäekäigu pärast tasuks neil siiski abielluda. Olgu kuidas on, me ei toimiks ei lugupidavalt ega armastavalt, kui me sekkuksime oma õpilase ellu ja üritaksime talle oma valikut peale suruda. Tema ju peab oma otsuse tagajärgi kandma. Kas poleks parem aidata õpilasel arendada vahetegemisvõimet ja lasta tal endal otsustada, mida teha? (Heebrealastele 5:14.)
16. Kuidas saavad kogudusevanemad Jumala karja vastu armastust ja lugupidamist ilmutada?
16 Eriti tähtis on see, et kogudusevanemad karja armastavalt ja lugupidavalt kohtleksid. Kirjas Fileemonile ütles Paulus: ”Kuigi mul on Kristuses palju julgust sind käskida, mida tuleb teha, ma siiski armastuse pärast pigemini palun sind” (Fileemonile 8, 9). Aeg-ajalt võib koguduses tekkida olukordi, mis vanematele meelepaha valmistavad. Mõnikord on koguni hädavajalik, et nad oleksid ranged. Paulus õhutas Tiitust: ”Noomi neid [kes on eksinud] valjusti, et nad saaksid terveks usus” (Tiitusele 1:13). Kuid isegi sellistel puhkudel peavad ülevaatajad jälgima, et nad kogudusega lahkusetult ei kõneleks. ”Issanda sulane ärgu tülitsegu,” kirjutas Paulus, ”vaid olgu lahke kõikide vastu, osav õpetama, valmis kannatama kurja [”end kurja kannatades ohjeldama”, UM]” (2. Timoteosele 2:24; Laul 141:3).
17. Millise vea tegi Mooses ja mida võivad kogudusevanemad sellest õppida?
17 Ülevaatajad peavad endale lakkamatult meelde tuletama, et nad tegelevad ”Jumala karjaga” (1. Peetruse 5:2, meie kursiiv). Mooses, kes oli muidu nii alandlik, kaotas selle tõsiasja hetkeks silmist. Iisraellased ”tegid ta meele väga kibedaks, nõnda et ta huultele tulid mõtlemata sõnad” (Laul 106:33). Jumal oli väga pahane, et tema karja vääralt koheldi, olgugi et kari polnud kaugeltki laitmatu (4. Moosese 20:2—12). Kui kogudusevanemad tänapäeval samalaadseid raskusi kohtavad, peaksid nad püüdma karja arukalt ja lahkelt õpetada ja juhatada. Meie vennad võtavad palju meelsamini õppust siis, kui neid koheldakse hoolivalt — nagu abivajajaid, mitte kui parandamatuid pahategijaid. Kogudusevanematel peaks olema samasugune positiivne hoiak nagu Paulusel, kes kirjutas: ”Me oleme ju Issandas veendunud teie suhtes, et te olete teinud ja teete, mida me käsime” (2. Tessalooniklastele 3:4, UT).
Pane tähele õpilase vajadusi
18., 19. a) Kuidas me peaksime toimima, kui meie piibliõpilane ei ole eriti võimekas? b) Kuidas me võime aidata õpilast, kellel on raske mingist konkreetsest teemast aru saada?
18 Hea õpetaja võtab arvesse oma õpilase võimeid ja piire. (Võrdle Johannese 16:12.) Jeesuse tähendamissõnas talentidest andis isand eesõigusi ”igaühele tema jõudu mööda” (Matteuse 25:15). Me võime piibliuurimisi juhatades rakendada sama põhimõtet. Muidugi on soovitatav õppida piibliline väljaanne läbi suhteliselt lühikese ajaga. Samas tuleb meil tunnistada, et inimeste lugemisoskus varieerub ja kõik ei suuda uusi mõtteid kiiresti vastu võtta. Seepärast tuleb meil kasutada vahetegemisvõimet, mõistmaks, kui pikalt me peaksime käsitlema uurimismaterjalis esitatud mõtteid õpilasega, kellele ei sobi kiire tempo. Tähtsam kui võtta materjal läbi mingi kindlaksmääratud aja jooksul on aidata õpilasel õpitut mõista (Matteuse 13:51).
19 Sama peab paika piibliõpilase puhul, kellele valmistab raskusi mõni konkreetne teema, näiteks kolmainsus või usupühad. Kuigi üldjuhul pole vaja käsitleda uurimisel lisamaterjali teistest piiblilistest väljaannetest, võib seda mõnikord teha, kui on selge, et sellest oleks abi. Kasutagem head otsustusvõimet, et me õpilase edenemist tarbetult ei aeglustaks.
Ole entusiastlik!
20. Kuidas jättis Paulus eeskuju oma entusiasmi ja veendumusega, mida ta õpetades ilmutas?
20 ”Olge tulised vaimus,” ütles Paulus (Roomlastele 12:11). Jah, ükskõik kas me juhatame kodust piibliuurimist või osaleme koguduse koosoleku programmis, peaksime tegema seda innukalt ja entusiastlikult. Paulus ütles tessalooniklastele: ”Meie evangeelium ei tulnud teie juurde mitte ainult sõnaga, vaid ka väega ning Püha Vaimuga ja väga kindla veendumusega” (1. Tessalooniklastele 1:5). Paulus ja tema kaaslased ei andnud oma kuulajatele ”mitte ainult Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinged” (1. Tessalooniklastele 2:8).
21. Kuidas me võime õpetades säilitada entusiastliku hoiaku?
21 Tõeline entusiasm lähtub meie kindlast veendumusest, et piibliõpilased vajavad seda, mida meil on neile öelda. Ärgem kunagi suhtugem õpetamisse kui rutiinsesse tegevusse. Kirjatundja Esra pani kahtlemata tähele, kuidas ta õpetas. Ta ”oli oma südant valmistanud Jehoova käsuõpetust nõudma ja täitma, et õpetada Iisraelis” (Esra 7:10). Meie peaksime samamoodi toimima. Me peaksime materjali põhjalikult ette valmistama ja mõtisklema selle väärtuslikkuse üle. Palugem Jehoovat, et ta täidaks meid usu ja veendumusega (Luuka 17:5). Meie entusiasm aitab meie piibliõpilastel kasvatada ehtsat armastust tõe vastu. Muidugi võime kasutada ka konkreetseid õpetamismeetodeid. Järgmine artikkel vaatleb mõningaid neist.
[Allmärkus]
a Vaata ”Insight on the Scriptures”, 2. köide, lk. 1071. Väljaandja Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing.
Kas sa mäletad?
◻ Miks on tänapäeval vaja oskuslikke kristlikke õpetajaid?
◻ Milliseid häid uurimisharjumusi me võime arendada?
◻ Miks on väga tähtis ilmutada armastust ja lugupidamist nende vastu, keda me õpetame?
◻ Kuidas me saame võtta arvesse oma piibliõpilaste vajadusi?
◻ Miks on meil teisi õpetades väga tähtis olla entusiastlikud ja veendunud selles, mida räägime?
[Pilt lk 10]
Hea õpetaja peab Jumala Sõna ise hoolega uurima
[Pilt lk 13]
Ilmuta piibliõpilase vastu isiklikku huvi