”Ohus merel”
ÖÖPIMEDUSES läheneb purjelaev 276 inimesega pardal ühele Vahemere saarele. Meeskond ja reisijad on 14 päeva kestnud tormi vintsutustest täiesti kurnatud. Koidikul lahte silmates üritavad nad laeva rannale ajada. Laeva nina jookseb aga madalasse kinni ning ahter puruneb lainete möllus. Kõik pardalolijad lahkuvad laevalt ja jõuavad Malta kaldale, kes ujudes, kes laudade või muude esemete külge klammerdudes. Külmunute ja kurnatutena veavad nad end läbi möllava lainevahu. Reisijate hulgas on ka kristlik apostel Paulus. Teda viiakse Rooma kohtu ette (Apostlite teod 27:27—44).
Paulusele polnud see Malta saare lähistel toimunud laevahukk mitte esimene kord merehätta sattuda. Mõned aastad varem ta kirjutas: ”Kolm korda olen üle elanud laevahuku, terve öö ja päeva olen olnud veevoogudes.” Ta lisas, et oli olnud ”ohus merel” (2. Korintlastele 11:25—27, EP 97). Merereisid aitasid Paulusel täita talle Jumala poolt antud ülesannet ”paganate apostlina” (Roomlastele 11:13).
Kui levinud oli meresõit esimesel sajandil? Missugust rolli mängis see kristluse levitamisel? Kui ohutu see oli? Missuguseid laevu kasutati? Kuidas reisijate eest hoolitseti?
Merekaubanduse roll Rooma impeeriumis
Roomlased kutsusid Vahemerd Mare Nostrum — meie meri. Kontroll mereteede üle polnud Roomale tähtis mitte üksnes sõjalistel põhjustel. Paljud Rooma impeeriumi linnad olid kas sadamalinnad või kasutasid naabruses olevate sadamate teenuseid. Näiteks oli Roomal oma meresadam lähedal asuvas Ostias, Korintos kasutas Lechaioni ja Kenkrea sadamat ning Süüria Antiookiat teenindas Seleukia. Hea mereühendus nende sadamate vahel võimaldas tähtsamate linnadega kiirelt sidet pidada ning aitas Rooma provintse tõhusalt juhtida.
Samuti sõltus laevandusest Rooma toiduga varustamine. Umbes ühe miljoni elanikuga Rooma linn vajas tohutult vilja — 250000 kuni 400000 tonni aastas. Kust kõik see vili tuli? Josephus Flavius tsiteerib Herodes Agrippa II, kes öelnud, et Põhja-Aafrika toitis Roomat kaheksa kuud aastas ning Egiptus saatis vilja, mis kattis ülejäänud nelja kuu vajadused. Tuhanded merelaevad aitasid varustada linna viljaga.
Et rahuldada roomlaste luksusejanu, tõi arenev merekaubandus sisse kõiksugu kaupu. Mineraale, kive ja marmorit transporditi Küproselt, Kreekast ja Egiptusest, puitu toodi Liibanonist. Vein tuli Smürnast, pähklid Damaskusest ning datlid Palestiinast. Salvid ja kummivaik veeti kohale Kiliikiast, vill Mileetosest ja Laodikeast, tekstiil Süüriast ja Liibanonist, purpurriie Tüürosest ja Siidonist. Värvaineid saadeti Tüatiirast ning klaasi Aleksandriast ja Siidonist. Siid, puuvill, elevandiluu ja vürtsid toodi sisse Hiinast ja Indiast.
Mida on teada laeva kohta, millel sõitis Paulus ja mis hukkus Maltal? See oli viljalaev, ”Aleksandria laev, mis läks Itaaliasse” (Apostlite teod 27:6, UM allmärkus). Viljalaevastikud olid kreeklaste, foiniiklaste ja süürlaste eravalduses, kes neid käsutasid ja varustasid. Ent need laevad olid riigi teenistuses. Ajaloolane William M. Ramsay ütleb: ”Nagu maksude kogumisega, nii leidis valitsus ka selle suure teenindusvaldkonna puhul olevat kergem anda see töö rendile, kui hakata ise looma selleks vajalikku kaadri ja varustuse süsteemi.”
Paulus lõpetas oma merereisi Rooma laeval, mis oli samuti Aleksandria laev ning mille vööri ilustas Dioskuuride kuju. See sildus Puteolis, Napoli lahe sadamas, kus viljalaevad tavaliselt maabusid (Apostlite teod 28:11—13). Puteolist — tänapäeva Pozzuolist — veeti last kas maateid pidi või siis väiksemate laevadega piki rannikut põhja poole ning mööda Tiberi jõge otse Rooma südamesse.
Reisijad kaubalaeval?
Miks Paulus ja tema valvesõdurid reisisid kaubalaeval? Sellele küsimusele vastamiseks peame teadma, mida noil päevil meritsi reisimine üldse tähendas.
Esimesel sajandil m.a.j. polnudki reisilaevu. Reisijad sõitsid kaubalaevadel. Nendel võisid seilata igat masti inimesed: riigiametnikud, haritlased, jutlustajad, nõiad, kunstnikud, sportlased, kaupmehed, turistid ja palverändurid.
Muidugi oli ka väikesi laevu, mis vedasid reisijaid ja lasti rannikuvetes. Paulus võis sellisel sõita, kui siirdus Troasest ”alla Makedooniasse”. Ilmselt purjetas ta väikeste laevadega Ateenasse ja sealt edasi rohkem kui korra. Paulus võis sõita mõne väiksema alusega ka ühel hilisemal merereisil Troasest Patarasse läbi Väike-Aasia ranniku lähedal paiknevate saarte (Apostlite teod 16:8—11; 17:14, 15; 20:1—6, 13—15; 21:1). Selliste väikeste laevade kasutamine säästis aega, kuid nendega ei riskitud minna kaldast väga kaugele. Nõnda pidid need laevad, millega Paulus sõitis Küprosele ja seejärel Pamfüüliasse ning millega ta reisis Efesosest Kaisareasse ja Patarast Tüürosesse, olema tunduvalt suuremad (Apostlite teod 13:4, 13; 18:21, 22; 21:1—3). Laev, millega Paulus Malta lähistel merehätta sattus, pidi olema samuti küllaltki suur. Kui suured võisid sellised laevad olla?
Üks õpetlane ütles kirjanduslikele allikatele tuginedes: ”Väikseima kandevõimega [laev], mida antiikaja inimesed pidasid üldiselt praktiliseks, oli umbes 70 kuni 80 tonni. Vähemalt hellenistlikul ajastul olid väga levinud 130-tonnised laevad. Tavalised olid ka 250-tonnised laevad, kuid need olid tunduvalt üle keskmise. Laevad, mis Rooma ajal olid keiserliku transpordi teenistuses, olid veelgi suuremad, optimaalse kandevõimega 340 tonni. Suurimad laevad olid kuni 1300-tonnised või veidi suuremad.” Teisel sajandil kirja pandud ülestähenduse kohaselt oli Aleksandria viljaalus ”Isis” umbes 55 meetri pikk, ligi 14 meetrit lai, keresügavus oli 13 meetrit ning tõenäoliselt võis see peale võtta üle tuhande tonni vilja ja ehk mõnisada reisijat.
Kuidas viljalaevadel reisijate eest hoolitseti? Kuna laevad olid põhiliselt mõeldud kaubaveoks, peeti reisijaid teisejärguliseks. Nendele polnud ette nähtud ei toitu ega midagi muud kui vaid vett. Nad magasid laevatekil, võib-olla telgitaoliste varjualuste all, mis ööseks üles seati ja igal hommikul jälle maha võeti. Ilmselt võisid reisijad toidu valmistamiseks küll kambüüsi kasutada, kuid neil pidi endil kaasas olema kõik, mida nad vajasid toidu valmistamiseks ja söömiseks ning pesemiseks ja magamiseks — pottidest-pannidest kuni magamisriieteni välja.
Kui ohutu oli meresõit?
Kuna polnud mingeid navigatsiooniriistu, isegi mitte kompassi, juhtisid esimese sajandi meresõitjad laevu vaid nägemise abil. Seepärast oli meresõit kõige ohutum hea nähtavuse korral — harilikult mai lõpust septembri keskpaigani. Kaks kuud enne ja pärast hooaega võisid kaupmehed küll veel riskida merd sõita. Talvel aga varjutasid udu ja pilved tihtilugu kaldamärgid ning päeval päikese ja öösel tähed. Laevasõit seisati (ladina keeles mare clausum) 11. novembrist kuni 10. märtsini, välja arvatud täiesti vältimatul juhul või hädaolukorral. Need, kes sõitsid hooaja lõpus, riskisid sellega, et peavad jääma ületalve võõrasse sadamasse (Apostlite teod 27:12; 28:11).
Kas oli meritsi sõidul selle ohtlikkusest ja hooajalisest iseloomust hoolimata mingeid eeliseid maad mööda reisimise ees? Oli küll! Meresõit polnud nii väsitav, see oli odavam ja kiirem. Vedustuule korral võis laev läbida päevas 150 kilomeetrit. Pika jalgsireisi korral oli aga tavaline kiirus 25 kuni 30 kilomeetrit päevas.
Meresõidu kiirus olenes peaaegu täielikult tuulest. Reis Egiptusest Itaaliasse oli isegi parimal juhul üks lõputu võitlus vastutuulega. Lühim tee oli tavaliselt läbi Rhodose või Mürra või mõne muu Lüükiamaa sadama Väike-Aasias. Sattunud tormi kätte ja eksinud teelt, jõudis kord viljalaev ”Isis” 70 päeva pärast Aleksandriast lahkumist Pireuse sadamasse. Püsiva taganttuulega loodest kestis tagasitee Itaaliast tõenäoliselt 20 kuni 25 päeva. Maad mööda oleks sama teekond ükskõik kummas suunas kestnud hea ilma korral üle 150 päeva.
Hea sõnum jõuab kaugele mere taha
Paulus oli ilmselt teadlik hooajavälise meresõidu ohtudest. Ta ei soovitanud septembri lõpul või oktoobri algul merd sõita, öeldes: ”Mehed, ma näen, et laevasõit ähvardab tuua raskusi ja suurt hädaohtu mitte ainult koormale ja laevale, vaid ka meie elule!” (Apostlite teod 27:9, 10). Ent väesalga pealik ei kuulanud teda ja see tõi kaasa laevahuku Maltal.
Paulus oli oma misjoniteenistuse lõpuks vähemalt neli laevahukku üle elanud (Apostlite teod 27:41—44; 2. Korintlastele 11:25). Head sõnumit kuulutavad algkristlased ei muretsenud aga selliste juhtumite pärast liigselt, nõnda et see oleks heidutanud neid merd sõitmast. Nad kasutasid täiel määral kõiki võimalusi, et levitada Kuningriigi sõnumit. Jeesuse käsule kuuletudes anti tunnistust igas ilmakaares (Matteuse 28:19, 20; Apostlite teod 1:8). Tänu nende eeskuju järgijate innukusele ja usule ning tänu Jehoova püha vaimu juhtimisele on hea sõnum jõudnud asustatud maa kaugeimatessegi nurkadesse.
[Pildi allikaviide lk 31]
Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.