Küsimuste kast

◼ Keda on kohane nimetada „vennaks” või „õeks”?

Sõnasõnaliselt kasutatakse mõisteid „vend” ja „õde” inimeste kohta, kellel on ühised vanemad. Nende inimeste loomupärase kokkukuuluvuse tõttu valitseb tavaliselt nende vahel südamlik kiindumus ja neid muudab omavahel veelgi lähedasemaks sotsiaalne, olustikuline ja emotsionaalne sarnasus.

Jeesus õpetas oma jüngreid pöörduma palves Jehoova kui „meie Isa” poole. Taolise väljendi kasutamine viitab sellele, et kristlastena me kuulume ühtsesse perekonnaringi, kus valitseb tugev vaimne kokkukuuluvustunne. Jeesus rõhutas seda veelgi, kui ta ütles oma jüngritele, et ’nad kõik on vennad’ (Matt. 6:9; 23:8).

Kuna meie kui Jumala kodakondsed oleme omavahel lähedastes vaimsetes sugulussidemetes, pöördume üksteise poole kui „vendade” ja „õdede” poole, seda eriti koguduse koosolekutel. Nendel usulistel koosviibimistel kasutab koosoleku juhataja ristitud inimeste poole pöördumisel nende perekonnanime ees sõna „vend” või „õde”.

Kuidas on lugu siis, kui ristimata isik soovib koosolekul osaleda? Kui inimene on Jehoova rahvaga juba mõnda aega läbi käinud ja edeneb pühendumise suunas ning peab ennast Jehoova tunnistajaks, pole mingit põhjust, mis keelaks lisada tema perekonnanime ette sõna „vend” või „õde”. Eriti kehtib see siis, kui see inimene on juba ristimata kuulutaja.

Teisest küljest pole huvitatud inimene, kes alles hiljuti on koosolekutel käima hakanud, veel astunud samme, millest võiks näha, et ta kuulub Jumala kodakondsete hulka. Sellise inimese poole ei tuleks pöörduda kui „venna” või „õe” poole, kuna ta pole veel vaimses mõttes Jumala perega ühte sulanud. Seega tuleks koosoleku ajal sellise inimese poole pöörduda ametlikumalt, kasutades tema perekonnanime ees mõnd sobivat tiitlit, nagu näiteks „härra”.

Väljendite „vend” ja „õde” kasutamine koguduse koosolekutel viitab kaugelt lähedasemale ja kallihinnalisemale sidemele, kui seda teeks ainult eesnime kasutamine. See tuletab meile meelde neid väga õnnistatud suhteid, mis meil ainsa Isa, Jehoova Jumala vaimses perekonnas on. Sellega tuletatakse meelde ka meie omavahelist sügavat armastust ja kiindumust (Efesl. 2:19; 1. Peetr. 3:8).