„Mina pole süüdi!”

KUI sageli sa kuuled kedagi tänapäeval ütlevat: „Anna andeks. See oli minu süü. Võtan kogu vastutuse enda peale!”? Sellist äärmist otsekohesust võib veel väga harva kohata. Tegelikult on pahatihti nii, et isegi kui viga kui niisugust tunnistatakse, püütakse süü igal võimalikul moel ajada kellegi teise kaela või viidatakse süüd pehmendavatele asjaoludele, mille suhtes eksija olevat olnud võimetu.

Mõned püüavad süüd otsida isegi oma geenidest! Kuid kas selleks on põhjust? Raamat „Exploding the Gene Myth” seab kahtluse alla geeniuuringute mõningate aspektide eesmärgid ja tulemuslikkuse. Austraalia ajakirjanik Bill Deane teeb selle raamatu arvustuses järgmise mõtlemapaneva järelduse: „Sotsiaaldeterministid näikse viimasel ajal olevat hakanud uskuma, et nad on leidnud peaaegu vääramatu tõendi, toetamaks oma filosoofiat, et kelleltki ei peaks tema tegude pärast aru nõudma: ’Austatud kohtunik, ta ei saanud sinna midagi parata, et ta ohvri kõri läbi lõikas: see on tal geenides.’ ”

Mitte päris uus tendents

Võib tunduda, et see tendents on tõusuteel just praeguse põlvkonna ajal, millest on kiiresti saamas „mina-pole-süüdi-põlvkond”, nagu üks kirjanik seda nimetab. Kuid kirjalik ajalugu näitab, et süü teiste kaela veeretamine koos vabandusega „Mina pole tegelikult süüdi” on inimesega juba algusest peale kaasas käinud. Klassikaline näide süü teiste kaela veeretamisest on Aadama ja Eeva reaktsioon pärast esimest pattu, kui nad olid söönud vilja, mis Jumal oli keelanud. Esimene Moosese raamat räägib tollal toimunud jutuajamisest, kus esimesena kõneleb Jumal: „’Oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?’ Ja Aadam vastas: ’Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!’ Ja Jehoova Jumal küsis naiselt: ’Miks sa seda tegid?’ Ja naine vastas: ’Madu pettis mind, ja ma sõin!’ ” (1. Moosese 3:11—13).

Sellest ajast saadik on inimesed leiutanud igasuguseid uskumusi ning on otsinud kõikmõeldavaid õigustusi, et nad ei peaks oma tegude eest tegelikult vastust andma. Nende hulgas väärib märkimist muistne usk saatusesse. Budausuline naine, kes siiralt karmasse uskus, lausus: „Minu meelest polnud loogiline kannatada millegi tõttu, mis oli mulle kaasa sündinud ja millest ma mitte midagi ei teadnud. Pidin sellega leppima kui oma saatusega.” Saanud tuge Johann Calvini predestinatsiooniõpetusest, on usk saatusesse levinud ka ristiusumaailmas. Tihtilugu ütlevad vaimulikud leinast murtud sugulastele, et see või teine õnnetus sündis Jumala tahtel. Ent on ka siiraid kristlasi, kes süüdistavad kõiges, mis nende elus viltu läheb, Saatanat.

Praegu oleme üha sagedamini tunnistajaks sellisele vastutustundetule käitumisele, millel on lausa seaduse ja ühiskonna heakskiit. Me elame ajajärgul, mil üksikisikul on aina rohkem õigusi — ja aina vähem kohustusi.

Inimese käitumise uurimine on toonud esile niinimetatud teaduslikke tõendeid, mis mõnede arvates võivad avada rohelise tee igasugusele käitumisele alates ebamoraalsusest kuni mõrvani. Selles peegeldub ühiskonna valmisolek leida süüd ükskõik kelles või milles, välja arvatud inimeses endas.

Meid huvitavad vastused küsimustele: „Mida on teadus tegelikult avastanud? Kas inimeste käitumise määravad ära üksnes geenid? Või kas mõjutavad meie käitumist nii sise- kui välismõjurid? Mida tõendid tegelikult näitavad?”