Kes on süüdi?
SEE kalduvus sai alguse Aadamalt. Pärast patustamist ütles ta Jumalale: „Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!” Tegelikult ütles ta nende sõnadega seda: „Mina pole süüdi!” Esimene naine Eeva toimis samuti, öeldes: „Madu pettis mind, ja ma sõin!” — 1. Moosese 3:12, 13.
Niisiis pandi just Eedeni aias alus kalduvusele keelduda oma tegude eest vastutust enda peale võtmast. Kas ka sina oled kunagi seda teinud? Kas sa kiirustad probleemide tekkides teisi süüdistama? Või analüüsid sa olukorda, et mõista, kelle süü see tegelikult on? Igapäevaelus on väga kerge langeda selle lõksu, et hakkame oma vigades teisi süüdistama ja ütleme: „Mina pole süüdi!” Vaadelgem mõningaid tihti ettetulevaid olukordi ja pangem tähele, mida mõned inimesed kalduvad tegema. Ja mis veelgi tähtsam, mõtle sellele, mida sina samas olukorras teeksid.
Rahalised raskused
„Mina pole süüdi — see on majanduse, ebaausate ärimeeste, kõrge elukalliduse süü,” võivad mõned suurtesse rahalistesse raskustesse sattunult öelda. Kuid kas saab selle tõepoolest nende tegurite süüks ajada? Võib-olla riskeerisid nad ebakindlate olude sunnil küsitava väärtusega või kiiret ja head teenistust tõotava äriga. Mõnikord tumestab ahnus objektiivsust, mistõttu inimesed satuvad nii-öelda tundmatutesse vetesse, langedes sel teel kergesti haide saagiks. Nad unustavad kõnekäänu: „See on liiga ilus, et olla tõsi.” Nad otsivad sellist nõu, mida nad sooviksid kuulda, aga kui majanduslikud raskused survet hakkavad avaldama, süüdistavad nad kedagi teist. Kahjuks ilmneb seda mõnikord isegi kristlikus koguduses.
Mõned on sattunud arutute või isegi petlike investeeringute lõksu, näiteks ostes teemante, mida pole olemas, finantseerides löövaid televisiooniprogramme, mis peagi põhja kõrbevad, või toetades kinnisvaratehinguid, mis nurjuvad. Palav soov rikkaks saada on nende mõistuses ähmastanud Piibli nõuande: „Kes tahavad rikkaks saada, need langevad kiusatusse ja võrku . . . ja on iseendile valmistanud palju torkavat valu.” — 1. Timoteosele 6:9, 10.
Ohjeldamatu rahakulutamine võib samuti rahalise krahhini viia. Mõned arvavad, et nad peavad välja nägema nagu inimesed uusimates moeajakirjades, tegema kalleid puhkusereise, sööma peentes restoranides ja ostma uusimaid täiskasvanute „mänguasju”: meelelahutuseks mõeldud sõidukeid, paate, fotoaparaate, stereoseadmeid. Muidugi mõista võivad mõned endale selliseid asju aruka planeerimise ja säästmise abil aja jooksul muretseda. Kuid need, kes selliste asjade hankimisega kiirustavad, võivad sattuda suurtesse võlgadesse. Kes on siis selles süüdi, kui nendega nii juhtub? Ilmselt on nad eiranud Õpetussõnad 13:18 leiduvat usaldatavat nõuannet: „Sellel on vaesus ja häbi, kes ei hooli õpetusest [„distsipliinist”, NW].”
Lapsed valmistavad pettumust
„See, et minu lapsed tõe hülgasid, on kogudusevanemate süü,” võivad mõned lapsevanemad öelda. „Nad ei pööranud mu lastele piisavalt tähelepanu.”
Kogudusevanematel lasub tõepoolest kohustus karja järele vaadata ja selle eest hoolitseda, kuid mida öelda lapsevanemate endi kohta? Kas nad ilmutavad eeskujulikult kõigis oma tegemistes Jumala vaimu vilja? Kas perekondlikku piibliuurimist viidi läbi korrapäraselt? Kas lapsevanemad on näitasid, et nad teenivad innukalt Jehoovat ja aitavad lastel selleks ette valmistuda? Kas nad valisid hoolega oma lastele kaaslasi?
Samamoodi on lapsevanemal kerge koolitöö kohta öelda: „Õpetajad on süüdi, et minu pojal koolis hästi ei läinud. Neile ei meeldinud minu poeg. Ja üleüldse on õpetamise tase selles koolis väga madal.” Kuid kas kooli ja vanema vahel oli tihe koostöö? Kas lapsevanem oli lapse õppekavast ja tema õpingutest huvitunud? Kas lapse koduste ülesannete tegemiseks oli aega varutud ja kas teda vajaduse korral aidati? Kas põhiprobleem seisneb lapse või lapsevanemate suhtumises või laiskuses?
Selle asemel et koolisüsteemi süüdistada, oleksid tulemused palju paremad, kui lapsevanemad astuksid positiivseid samme, veendumaks, et nende lapsed suhtuvad koolitöösse õigesti ja kasutavad ära koolis pakutavaid õppimisvõimalusi.
Vaimne kidurus
Mõnikord kuuleme kedagi ütlemas: „Ma võiksin olla vaimselt tugevam, kuid see pole minu süü, et ma seda ei ole. Kogudusevanemad ei pööra mulle piisavalt tähelepanu. Mul pole ühtegi sõpra. Selles koguduses ei ole Jehoova vaimu.” Kuid samas on teistel koguduseliikmetel sõpru, nad on õnnelikud ja edenevad vaimselt väga hästi; kogudust õnnistatakse kasvuga ning seal valitseb vaimne heaolu. Miks siis on mõnedel probleeme?
Vähesed inimesed tahavad olla lähedasteks kaaslasteks neile, kes ilmutavad negatiivset ja kaeblevat vaimu. Terav, salvav kõne ja pidev kaeblemine võib äärmiselt negatiivselt mõjuda. Soovimata, et neid vaimselt maha kistakse, võivad mõned selliste inimestega läbikäimist piirata. Suhtudes sellesse kui kogudusepoolsesse külmusesse, võib inimene hakata rändama ühest kogudusest teise. Nagu Aafrika lauskmaade rändkarjad pidevail paremate rohumaade otsinguil, nii on ka need „rändavad” kristlased pidevail sobiva koguduse otsinguil. Kui palju õnnelikumad nad küll oleksid, kui nad selle asemel otsiksid teistes inimestes head ning püüaksid oma elus täielikumalt Jumala vaimu vilja ilmutada! — Galaatlastele 5:22, 23.
Mõned kristlased toimivadki nii, tehes erilisi pingutusi selleks, et rääkida igal koosolekul kuningriigisaalis eri inimesega ja neid millegi hea eest siiralt kiita. Selleks võivad anda põhjust tema hästikasvatatud lapsed, see, et ta käib korrapäraselt kristlikel koosolekutel, et tal on Vahitorni uurimiseks kommentaarid hästi ette valmistatud, et ta on külalislahke, avades oma kodu uksed koguduse raamatu-uurimiseks ning põlluteenistuskoosolekuteks, ja nii edasi. Kui sa sead endale eesmärgiks näha ebatäiuslikkusest kaugemale, leiad sa kindlasti oma kristlikes vendades ja õdedes suurepäraseid omadusi. Sellega sa võidad nende poolehoiu, ja sa näed, et sul ei ole ustavatest sõpradest puudust.
Äärmuslik vabandus
„See on Jumala tahe.” „Kurat on selles süüdi.” Arvatavasti on meie ebaõnnestumiste äärmuslikuks vabanduseks kas Jumala või Kuradi süüdistamine. On tõsi, et Jumal või Saatan võivad mõningaid sündmusi meie elus mõjutada. Siiski usuvad mõned, et praktiliselt kõik, mis nende elus juhtub, olgu see siis hea või halb, on Jumala või Saatana vahelesekkumise tulemus. Nad arvavad, et nende oma tegude tagajärjel ei juhtu kunagi midagi. „Kui Jumal tahab, et ma selle uue auto saaksin, siis ta mulle seda ka võimaldab.”
Sageli on sellised inimesed oma elus hoolimatud, langetades rahaküsimustes ja muudes asjades otsuseid kindlal eeldusel, et Jumal neid hoiab. Kui nende mõtlematud teod toovad kaasa majandusliku krahhi või mõne muu õnnetuse, süüdistavad nad Kuradit. Kui tehakse midagi kiirustades, eelnevalt ’kulu arvamata’, ja seejärel süüdistatakse ebaõnnestumises Saatanat, või mis veelgi halvem, oodatakse, et Jehoova sekkuks asjasse, ei ole selline teguviis mitte üksnes jultunud, vaid ka vastuolus Pühakirjaga. — Luuka 14:28, 29.
Saatan püüdis panna ka Jeesust mõtlema selliselt, et ta ei võtaks endale vastutust oma tegude eest. Teise kiusatuse kohta ütleb Matteuse 4:5—7: „Kurat võttis tema enesega pühasse linna ja asetas ta pühakoja harjale ja ütles temale: ’Oled sa Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: tema annab oma inglitele käsu sinu pärast, ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks!’ ” Jeesus mõistis, et ta ei saa loota Jehoova sekkumisele, kui ta valiks otseselt hulljulge, isegi enesetapjaliku teguviisi. Seepärast ta vastas: „On kirjutatud: ära kiusa Issandat, oma Jumalat!”
Neil, kes oma kahtlase väärtusega tegude pärast kalduvad süüdistama Kuradit või Jumalat, on palju ühist astroloogiahuvilistega, kes lihtsalt asendavad Jumala või Kuradi tähtedega. Olles täielikult veendunud selles, et peaaegu kõik, mis juhtub, on väljaspool nende kontrolli, jätavad nad kahe silma vahele lihtsa põhimõtte, mis on väljendatud Galaatlastele 6:7: „Mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!”
Vaadakem tegelikkusele näkku
Keegi ei vaidlusta seda, et me elame ebatäiuslikus maailmas. Siinkäsitletud probleemid on vägagi reaalsed. Inimesed võivad meid rahaliselt tüssata. Mõned tööandjad võivad olla ebaausad. Tuttavad võivad meie lastele halba mõju avaldada. Mõned õpetajad ja koolid peavad oma õpetamistaset tõstma. Kogudusevanemad võiksid mõnikord olla armastusväärsemad ja hoolitsevamad. Kuid meil tuleb siiski tunnistada ebatäiuslikkuse mõju ja Piiblis väljatoodud mõtet, et „kõik maailm on tigeda võimuses”. Niisiis ei ole realistlik oodata, et meie elutee kulgeks kogu aeg sujuvalt. — 1. Johannese 5:19.
Lisaks sellele peame tunnistama oma ebatäiuslikkust ja piiratust ning mõistma, et paljudel juhtudel on meie probleemid meie endi rumaluse tagajärg. Paulus manitses Roomas elavaid kristlasi: „Ma [ütlen] igaühele, kes teie seast on, et ei mõeldaks end kõrgemale sellest, mida peab mõtlema.” (Roomlastele 12:3, UT) Täpselt samuti kehtib see nõuanne ka meie kohta tänapäeval. Kui meil elus miski viltu veab, ei järgi me viivitamatult oma esivanemaid Aadamat ja Eevat ega ütle: „Mina pole süüdi!” Selle asemel me küsime endalt: „Mida ma oleksin võinud teisiti teha, et sellist halba tagajärge vältida? Kas ma kasutasin selles küsimuses head vahetegemisvõimet ja otsisin nõu targast allikast? Kas ma jätsin teis(t)ele asjaosalis(t)ele nende väärikuse, eeldades, et nad on süütud?”
Kui me järgime kristlikke põhimõtteid ja näitame üles head vahetegemisvõimet, siis on meil rohkem sõpru ja vähem probleeme. Siis langevad ära paljud meie igapäevaelus tarbetud probleemid. Me leiame teistega läbikäimisest rõõmu ega vaeva end küsimusega: „Kes on süüdi?”
[Pildid lk 28]
Lapsevanemad saavad oma laste vaimse kasvu heaks palju ära teha