Sallivus — ühest äärmusest teise

KASHMIRI oru maalilisest ilust lummatuna hüüatas üks 16. sajandi filosoof: „Kui üldse kusagil on olemas paradiis, siis on see siin!” Tal polnud küll õrna aimugi, mis selles maailmaosas hiljem sündima hakkab. Viimase viie aasta jooksul on seal separatistide ning India vägede vahelistes võitlustes saanud surma vähemalt 20000 inimest. Nüüd nimetab Saksa ajaleht „Süddeutsche Zeitung” seda regiooni „Pisarate oruks”. Kashmiri org annab meile lihtsa, kuid väärtusliku õppetunni: sallimatus võib rikkuda selle, mis muidu võiks olla paradiis.

Mida tähendab olla salliv? Nagu ütleb üks sõnaraamat, „salliv inimene laseb teistel jääda oma vaadete ja tõekspidamiste juurde ning käituda omamoodi isegi siis, kui ta pole sellega nõus või ei kiida seda heaks” („Collins Cobuild English Language Dictionary”). Küll oleks tore, kui seda head omadust ilmutataks! Kindlasti tunneme end paremini nende inimeste seltsis, kes austavad meie tõekspidamisi ja vaateid isegi siis, kui need nende omadest erinevad.

Sallivusest täieliku sallimatuseni

Sallivuse vastand on sallimatus, mis võib oma intensiivsuselt varieeruda. Sallimatus võib alata kellegi käitumise või teguviisi kitsarinnalisest hukkamõistust. Kitsarinnalisus lämmatab elurõõmu ning suleb meeled uutele ideedele.

Näiteks võib ülirangele inimesele hakata vastu lapse ülekeev energia. Noort võib tüüdata mõne temast vanema inimese tasa ja targu talitamine. Kui paluda ettevaatlikul inimesel töötada kõrvu mõne seiklushimulisega, võivad mõlemad kergesti ärrituda. Millest taoline vastumeelsus, tüdimus ja ärritus? Igal eeltoodud juhtumil on põhjuseks see, et ühe meelest on raske sallida teise vaateid või käitumist.

Kus võtab maad sallimatus, võib kitsarinnalisus paisuda eelarvamuslikkuseks, mis tähendab vastumeelsust mõne inimrühma, rassi või religiooni suhtes. Veelgi intensiivsem kui eelarvamuslikkus on täielik sallimatus, mis võib avalduda vägivaldses vihkamises. See toob kaasa häda ja viletsust ning verevalamise. Mõtle, milleni viis sallimatus ristisõdade ajal! Isegi tänapäeval on sallimatus Bosnia, Ruanda ja Lähis-Ida konfliktide tõukejõud.

Sallivus nõuab tasakaalukust, kuid tasakaalu säilitamine pole kerge. Me oleme nagu kellapendlid, mis võnguvad ühest äärest teise. Mõnikord ilmutame liiga vähe sallivust, teinekord jälle liiga palju.

Sallivusest kõlblusetuseni

Kas on võimalik olla ülearu salliv? Ameerika Ühendriikide senaator Dan Coats rääkis 1993. aastal „vastuolulistest arusaamadest selle kohta, mida sallivus tähendab ja kuidas seda ellu rakendada”. Mida ta silmas pidas? Senaator kurtis, et sallivuse nime all „hülgavad [mõned] usu moraalitõdedesse — heasse ja kurjasse, õigesse ja valesse”. Seesuguste inimeste meelest pole ühiskonnal õigust otsustada, milline on hea ja milline halb käitumine.

Aastal 1990 kirjutas Briti poliitik lord Hailsham, et „kõlbluse hukutavaim vaenlane pole mitte ateism, agnostitsism, materialism, ahnus ega ükski teine üldtunnustatud põhjus. Kõlbluse tõeline vaenlane on nihilism, sõna otseses mõttes mitte millessegi uskumine”. On ilmne, et kui me ei usu millessegi, ei ole meil mingeid sobiliku käitumise norme ning kõik on lubatav. Ent kas on õige sallida igasugust käitumist?

Üks Taani keskkoolidirektor arvas, et ei ole. Ta kirjutas 1970-ndate aastate algul ajaleheartikli, kus ta avaldas nördimust pressis avaldatud pornoetenduste reklaamide pärast, kus kujutatakse loomade ja inimeste vahelisi seksuaalakte. Reklaam oli lubatud Taani „sallivuse” tõttu.

On selge, et probleeme ei kerki mitte üksnes vähese, vaid ka liigse sallivuse ülesnäitamise tõttu. Miks on raske vältida äärmusi ning olla tasakaalukas? Ole hea ning loe järgmist artiklit.

[Pilt lk 3]

Laste vigadele ülemäära ägedalt reageerimine võib neile kahju tuua

[Pilt lk 4]

Kõige sallimine, mida lapsed teevad, ei kasvata neid oma elukohuseid kandma