Paindlikkus koos jumalikest normidest kinnipidamisega
„SALLIVAD inimesed pole kunagi rumalad ja rumalad inimesed pole kunagi sallivad,” ütleb hiina vanasõna. Sellel vanasõnal on tõepõhi all, kuna sallivuse ilmutamine nõuab pingutamist ning õigetest käitumisnormidest kinnipidamist. Kuid millistest normidest me peaksime kinni pidama? Kas poleks loogiline järgida inimkonna Looja norme, mis on toodud tema Sõnas Pühas Piiblis? Jumal annab ise parima eeskuju oma normidest kinnipidamises.
Looja — meie suurim eeskuju
Kõigeväeline Jumal Jehoova on sallivuse ilmutamises täiuslikult tasakaalukas, ta ei ilmuta seda ei liiga palju ega liiga vähe. Tuhandeid aastaid on ta sallinud neid, kes toovad häbi tema nimele, laostavad inimkonda kõlbeliselt ning kuritarvitavad maa ressursse. Apostel Paulus kirjutas, nagu tähendatakse Roomlastele 9:22, et Jumal on „suure pikameelega sallinud vihaastjaid, mis olid valmistatud hukatuseks”. Miks on Jumal nii pikka aega salliv olnud? Kuna tema sallivusel on eesmärk.
Jumal on inimkonnaga kannatlik, „sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele” (2. Peetruse 3:9). Looja on andnud inimkonnale Piibli ning teinud oma sulastele ülesandeks tema käitumisnormid kõikjal teatavaks teha. Tõelised kristlased peavad neist normidest kinni. Kuid kas see tähendab, et Jumala sulased peavad igas olukorras jäigad olema?
Kindlameelsed, kuid paindlikud
Jeesus Kristus õhutas neid, kes otsivad igavest elu, ’minema sisse kitsast väravast’. Kuid kitsast väravast sisseminek ei tähenda, et inimene on kitsarinnaline. Kui me kipume teistega suheldes domineerima või dogmaatilised olema, muutuks elu kindlasti nii meile kui teistele meeldivamaks, kui me seda kalduvust ohjeldaksime. Ent kuidas? (Matteuse 7:13; 1. Peetruse 4:15, UT.)
Kreeklannast õpilane Theofano, kes selgitas, et koos teistsugust päritolu inimestega veedetud aeg on aidanud tal neid paremini mõista, ütles: „On väga tähtis püüda mõista nende mõtteviisi, selle asemel et suruda neile peale enda oma.” Niisiis, kedagi paremini tundma õppides võime leida, et tema toidueelistused või isegi tema aktsent pole sugugi nii veidrad, kui mõtlesime. Selle asemel et alati oma keelel kõige kärmemalt käia lasta või nõuda, et meie sõna peale jääks, võime teise seisukohta kuulates palju kasulikku teada saada. Tõepoolest, avarapilgulised inimesed leiavad elust rohkem rõõmu.
Alati kui on küsimus isiklikus maitses, peaksime olema paindlikud ning laskma teistel teha oma valiku. Ent kui mingi käitumisviisi puhul on küsimus kuulekuses meie Loojale, peame olema kindlameelsed. Kõigeväeline Jumal ei kiida heaks igasugust käitumist. Ta näitas seda sellega, kuidas ta kohtles oma sulaseid minevikus.
Liigse sallivuse lõks
Muistse Iisraeli rahva ülempreester Eeli oli Jumala sulane, kes sattus liigse sallivuse lõksu. Iisraellased olid astunud Jumalaga lepingusuhetesse, andes nõusoleku kuuletuda tema seadustele. Kuid Eeli kaks poega, Hofni ja Piinehas, olid ahned ja ebamoraalsed ning ilmutasid Kõigeväelise vastu äärmist lugupidamatust. Eeli, kes küll Jumala Seadust hästi tundma oli õppinud, noomis neid vaid kergelt ning distsiplineeris leebelt. Ta tegi vea, arvates, et Jumal sallib kurjust. Looja teeb vahet nõrkusel ja kurjusel. Jumala Seaduse tahtliku rikkumise pärast karistati Eeli kurje poegi karmilt ning see oli igati kohane (1. Saamueli 2:12—17, 22—25; 3:11—14; 4:17).
Kui halvasti võiks see küll lõppeda, kui oleksime oma perekonnas liigselt sallivad ning vaataksime läbi sõrmede oma laste korduvatele väärtegudele! Kui palju parem on neid kasvatada „Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises”! See tähendab, et me peame ise pidama kinni jumalikest käitumisnormidest ning juurutama neid oma lastesse (Efeslastele 6:4, UM).
Samamoodi ei või ka kristlik kogudus kurjust sallida. Kui mõni selle liige rängalt patustab ega kahetse, tuleb ta eemaldada (1. Korintlastele 5:9—13). Ent väljaspool perekonnaringi ning kogudust ei püüa tõelised kristlased ühiskonda kui tervikut muuta.
Lähedased suhted Jehoovaga
Sallimatus sünnib murelikkuse õhkkonnas. Ent kui meil on lähedased isiklikud suhted Jumalaga, kogeme turvatunnet, mis aitab meil säilitada tasakaalukust. „Jehoova nimi on tugev torn: sinna jookseb õige ja leiab varju!” ütleb Õpetussõnad 18:10. Kindlasti ei saa juhtuda midagi, mis põhjustaks meile või meie lähedastele niisugust kahju, mida Looja omal ajal ei korvaks.
Üks inimene, kellele tulid lähedased suhted Jumalaga suuresti kasuks, oli apostel Paulus. Juudina, keda algul tunti Sauluse nime all, kiusas ta taga Jeesuse Kristuse järelkäijaid ning oli süüdi verevalamises. Kuid Saulus sai kristlaseks ning tegi hiljem apostel Paulusena täisaegselt evangeliseerimistööd. Olles avarapilguline, kuulutas Paulus kõigile inimestele, „nii kreeklastele kui umbkeelsetele, nii tarkadele kui rumalatele” (Roomlastele 1:14, 15; Apostlite teod 8:1—3).
Kuidas ta suutis muutuda? Õppides Pühakirja täpselt tundma ning kasvatades armastust Looja vastu, kes on erapooletu. Paulus sai teada, et Jumal on õiglane selles, et ta ei mõista inimese üle kohut tema kultuuri ega rassi alusel, vaid selle alusel, mida inimene teeb. Tõepoolest, Jumalale on tähtsad teod. Peetrus nentis, et „Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi” (Apostlite teod 10:34, 35). Kõigeväeline Jumal pole eelarvamuste kammitsas. Ta ei sarnane nende maailmajuhtidega, kes tahtlikult sallimatust oma eesmärkide nimel kasutavad.
Ajad muutuvad
Nagu ütles John Gray Inglismaalt Oxfordi Ülikoolist, on sallivus „voorus, mis on viimasel ajal haruldaseks muutunud”. Kuid see olukord muutub. Ülekaalu saavutab jumaliku tarkuse abil tasakaalustatud sallivus.
Peatselt saabuvas Jumala uues maailmas on sallimatus kadunud. Kadunud on ka sellised äärmuslikud sallimatuse vormid nagu eelarvamuslikkus ning täielik sallimatus. Enam ei lämmata kitsarinnalisus elurõõmu. Siis on siin palju suurejoonelisem paradiis, kui on kunagi olnud Kashmiri orus (Jesaja 65:17, 21—25).
Kas sa igatsed elada seesuguses uues maailmas? Sel põneval ajal elada on suur eesõigus!
[Pilt lk 8]
Apostel Paulus oli tasakaalukas, kuna ta tundis Jumalat