Tasakaalukus võib su elu meeldivamaks muuta

SALLIVUS on nagu suhkur kohvis. Õiges koguses võib see elu meeldivamaks muuta. Ent samal ajal kui me ehk suhkru puhul helde käega oleme, koonerdame sallivusega sageli. Miks?

„Inimesed ei taha olla sallivad,” kirjutas Michigani Riikliku Ülikooli abiprofessor Arthur M. Melzer. „Loomuomane on .. eelarvamuslikkus.” Seega pole sallimatus lihtsalt vähemusele omane halb iseloomujoon; kitsarinnalisus on meile kõigile loomuomane, kuna kogu inimkond on ebatäiuslik. (Võrdle Roomlastele 5:12.)

Kalduvus teiste ellu sekkuda

Aastal 1991 rääkis ajakiri „Time” Ühendriikides kasvavast kitsarinnalisusest. Artiklis oli juttu inimestest, kes „sekkuvad sellesse, millist elu teised peaksid elama”, inimestest, kes püüavad oma käitumisnorme kõigile peale suruda. Ohvriks langevad teisitimõtlejad. Näiteks vallandati üks bostonlanna töölt sellepärast, et ta polnud nõus end jumestama. Los Angeleses aga vallandati üks mees ülekaalulisuse tõttu. Miks ollakse nii agarad teisi oma mallidesse suruma?

Kitsarinnalised inimesed on mõistmatud, isekad, kangekaelsed ja dogmaatilised. Ent kas pole enamik inimesi mingil määral mõistmatud, isekad, kangekaelsed või dogmaatilised? Kui need jooned meie isiksuses tugevalt kanda kinnitavad, muutumegi kitsarinnaliseks.

Kuidas on lugu sinuga? Kas sa vangutad pahakspanevalt pead kellegi teise toidueelistusi nähes? Kas sa tahad, et vestluses jääks sulle ikka viimane sõna? Kas sa tahad rühma inimestega koos töötades, et nad võtaksid omaks sinu mõtteviisi? Kui see on nõnda, oleks sul ehk hea oma kohvisse pisut suhkrut lisada!

Ent nagu eelmises artiklis mainitud, võib sallimatus avalduda vaenulike eelarvamuste kujul. Üks tegur, mis sallimatust süvendada võib, on ängistav murelikkus.

„Sügav kindlusetustunne”

Etnoloogid on uurinud inimkonna minevikku, saamaks teada, millal ja kus on ilmnenud rassilised eelarvamused. Nad leidsid, et sedalaadi sallimatust ei esine alati ega ilmne see ka kõigis maades ühel ja samal määral. Saksa loodusteaduslik ajakiri „GEO” teatab, et rassikokkupõrked tekivad kriisiaegadel, mil „inimesi valdab sügav kindlusetustunne ning nad tajuvad ohtu oma identiteedile”.

Kas taoline „sügav kindlusetustunne” on tänapäeval levinud? Kindlasti. Inimkonda tabab üks kriis teise järel nagu ei kunagi varem. Tööpuudus, elukalliduse tõus, ülerahvastatus, osoonikihi hõrenemine, kuritegevus linnades, joogivee saastamine, globaalne soojenemine — painav hirm ükskõik millise teguri pärast neist paljudest süvendab murelikkust. Kriisid sünnitavad murelikkust ning ülearune murelikkus avab ukse sallimatusele.

Taoline sallimatus pulbitseb esile näiteks seal, kus segunevad eri rahvus- ning kultuurigrupid, nagu see on mõnedes Euroopa maades. Ajakirjas „National Geographic” 1993. aastal toodud aruande kohaselt oli Lääne-Euroopa riikides sel ajal rohkem kui 22 miljonit immigranti. Paljude eurooplaste meelest on teise keelerühma, kultuuri või usku kuuluvate „uustulnukate sissevool ületanud igasugused talutavuse piirid”. Austrias, Belgias, Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal, Rootsis, Saksamaal ja Suurbritannias on süvenenud muulastevastane meelestatus.

Kuidas on lugu maailmajuhtidega? 1930.—1940. aastatel kuulus sallimatus Hitleri valitsuspoliitika hulka. Kahjuks kasutavad mõned poliitikud ning usujuhid tänapäeval sallimatust omaenda eesmärkide saavutamiseks. Nõnda on juhtunud sellistes paikades nagu Austria, Iirimaa, Prantsusmaa, Ruanda, Venemaa ja Ühendriigid.

Väldi apaatia lõksu

Liiga vähe suhkrut kohvis — ja me tunneme, et millestki on puudus; liiga palju suhkrut — ja me tunneme suus vastikult läilat maiku. Sama lugu on sallivusega. Pane tähele, mida koges üks mees, kes annab tunde ühes Ühendriikide kolledžis.

Aastaid tagasi leidis David R. Carlin juunior lihtsa, kuid tõhusa mooduse, kuidas ergutada klassi diskuteerima. Ta esitas sihilikult mingi väite, mis seadis tema õpilaste seisukohad küsimärgi alla, teades, et nad hakkavad protesteerima. Tulemuseks oli elav diskussioon. Ent 1989. aastal kirjutas Carlin, et sellest meetodist polnud enam abi. Miks siis? Kuigi õpilased polnud tema ütlusega nõus, ei viitsinud nad enam väidelda. Carlin selgitas, et nad olid omandanud „skeptiku ükskõikse sallivuse” — hoolimatu mul-ükspuha-hoiaku.

Kas mul-ükspuha-hoiak on sama mis sallivus? Kui keegi ei hooli, mida ühiskonnas mõeldakse või tehakse, pole üldse mingeid norme. Normide puudumine on apaatia ehk täielik huvipuudus. Kuidas võib asi nii kaugele jõuda?

Nagu ütleb professor Melzer, võib apaatia levida ühiskonnas, kus on lubatavad paljud erisugused käitumisnormid. Inimesed hakkavad uskuma, et igasugune käitumine on vastuvõetav ning et kõik on vaid igaühe maitseküsimus. Selle asemel et õppida mõtlema ja uurima, mis on lubatav ja mis mitte, „õpivad [inimesed] sageli üldse mitte mõtlema”. Neil jääb puudu moraalsest põhimõttekindlusest, mis sunnib inimest hakkama vastu teiste sallimatusele.

Kuidas on lugu sinuga? Kas märkad end vahetevahel omaks võtvat mul-ükspuha-hoiakut? Kas sa naerad nilbete või rassistlike naljade üle? Kas lubad oma teismeeas pojal või tütrel vaadata videoid, mis propageerivad ahnust või ebamoraalsust? Kas sinu meelest on su lastel hea mängida vägivaldseid arvutimänge?

Kui sallivust on liiast, toob see perekonnale ning ka ühiskonnale valu ja muret, kuna keegi ei tea — ega tahagi teada —, mis on õige ja mis vale. Ühendriikide senaator Dan Coats hoiatas „apaatia lõksu eest sallivuse sildi all”. Sallivus võib teha avarapilguliseks, liigne sallivus — apaatia — nürimeelseks.

Niisiis, mida me peaksime sallima ja mida halvaks panema? Milles peitub tasakaalu leidmise saladus? Seda käsitletakse järgmises artiklis.

[Pilt lk 5]

Püüa kõigile olukordadele tasakaalukalt reageerida