Lahtirebimine organiseeritud kuritegevusest — „Olin yakuza”
„ISSI, kui tuled koju, hakkame koos koosolekutel käima, eks ju?” Sellise kirja sain oma teiselt tütrelt, kui istusin kolmandat korda vanglas. Ta käis koos mu naisega korrapäraselt Jehoova tunnistajate koosolekutel. Kuna kirjad perekonnalt olid mulle ainukeseks lohutuse allikaks, lubasin tütrele, et täidan tema palve.
„Miks ma küll elan kuritegelikku elu, mis viib mind eemale perekonnast?” mõtlesin endamisi. Meenutasin päevi, mil olin päris väikene. Isa suri, kui olin kõigest 18 kuud vana, seetõttu ei mäleta ma tema nägugi. Pärast seda abiellus ema kaks korda uuesti. Selline olukord perekonnas puudutas mind valusalt, nii et keskkooli ajal hakkasin lävima halva mainega kaaslastega. Muutusin vägivaldseks ja sekkusin väljaspool kooli tihti kaklustesse. Teist aastat keskkoolis olles organiseerisin grupi õpilasi astuma kaklusse ühe teise grupiga. Tagajärjeks oli see, et mind arreteeriti ning saadeti mõningaks ajaks ühte kasvatusasutusse.
Veeresin otsekui pall allamäge vägivaldse elustiili suunas. Peagi moodustasin õiguserikkujate bande ning meil oli kombeks tolkneda ühe yakuza-grupi peamaja läheduses. Kui sain 18, sai minust selle grupi täieõiguslik liige. Olles 20-aastane, arreteeriti mind mitmesuguste vägivallategude pärast ja mõisteti kolmeks aastaks vangi. Kõigepealt kandsin karistust Nara noortevanglas, ent minu käitumine ei paranenud. Seepärast saadeti mind teise, täiskasvanute vanglasse. Kuid minu käitumine muutus veelgi hullemaks, mistõttu jõudsin lõpuks Kyotosse paadunud kurjategijate vanglasse.
„Miks ma aina selliseid kuritegusid sooritan?” küsisin endalt. Tagasi vaadates mõistan, et põhjuseks oli minu rumal mõtteviis. Tol ajal arvasin, et selline käitumine on macho, tõend mehelikkusest. Kui ma siis 25-aastaselt vanglast vabanesin, vaatasid jõugukaaslased mulle alt üles. Nüüd avanes minu ees võimalus kuritegeliku maailma redelil tõusma hakata.
Mida tegi minu perekond
Umbes sel ajal ma abiellusin ning peagi oli meil naisega kaks tütart. Ent minu elu ei muutunud. Ma muudkui pendeldasin kodu ja politseijaoskonna vahet — peksin inimesi ja tegelesin väljapressimisega. Iga vahejuhtum aitas mul pälvida oma jõugukaaslaste lugupidamist ja bossi usaldust. Lõpuks jõudis minu vanem yakuza-vend jõugu etteotsa ja temast sai boss. Mind ülendati tähtsuselt teiseks meheks.
„Mida arvavad minu eluviisist naine ja tütred?” mõtlesin endamisi. Nad pidid küll tundma piinlikkust oma kurjategijast abikaasa ja isa pärast. Mind vangistati taas, kui olin 30, ja taas, kui olin 32. Tookordne kolmeaastane vanglakaristus oli mulle tõesti ränk. Tütardel ei lubatud mind külastada. Tundsin puudust sellest, et ma ei saanud nendega rääkida ega neid kaisutada.
Umbes sel ajal, kui hakkasin vanglas istuma oma viimast karistusaega, hakkas mu naine koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Päev päeva järel kirjutas ta mulle tõest, mida ta parajasti õppis. „Mis tõde see selline on, millest mu naine räägib?” tahtsin teada. Vangis olles lugesin kogu Piibli läbi. Mõtlesin sellele, mida mu naine oma kirjades rääkis tulevikulootuse ja Jumala eesmärgi kohta.
Lootus, et inimesed elavad igavesti paradiisis maa peal, köitis mind, sest surm tegi mulle tõeliselt hirmu. Olin alati mõelnud, et kui suren, olen kaotaja. Nüüd tagasi vaadates mõistan, et just surmahirm sundis mind vigastama teisi, enne kui nemad mind jõudsid vigastada. Minu naise kirjad aitasid mul ka näha, kui tühine on mu siht tõusta jõugumaailma redelil.
Ent mul polnud ikkagi tahtmist tõde uurida. Minu naine pühendas end Jehoovale ja sai tema ristitud tunnistajaks. Kuigi ma oma kirjas olin nõustunud käima Jehoova tunnistajate koosolekutel, ei olnud mul mõtteski saada Jehoova tunnistajaks. Tundsin, otsekui oleksid mu naine ja tütred minust kaugenenud ning minu maha jätnud.
Vanglast vabanemine
Lõpuks saabus päev, mil astusin vabadusse. Nagoya vangla värava ees seisis järjekorras terve hulk mind tervitama tulnud jõuguliikmeid. Ent suurest rahvasummast otsis mu pilk vaid naist ja tütreid. Kui nägin tütreid, kes olid kolme ja poole aasta jooksul märgatavalt sirgunud, valgusid mulle pisarad silmi.
Teisel päeval pärast kojusaabumist täitsin oma nooremale tütrele antud lubaduse ning läksin Jehoova tunnistajate koosolekule. Üllatusin, kui nägin kõigi kohalviibijate elurõõmsat hoiakut. Tunnistajad tervitasid mind südamlikult, kuid mina tundsin end ebamugavalt. Kui sain hiljem teada, et need, kes mind tervitasid, teadsid mu kriminaalset minevikku, olin hämmingus. Ent ma tajusin nende südamesoojust ning mind köitis Piibli põhjal esitatud kõne. Selles kõneldi inimestest, kes elavad igavesti paradiisis maa peal.
Mõte, et mu naine ja tütred jäävad paradiisi elama, aga mind hävitatakse, kurvastas mind sügavalt. Hakkasin tõsiselt mõtlema sellele, mida ma peaksin tegema, et elada koos oma perekonnaga igavesti. Hakkasin kaaluma oma gangsterielust loobumist ning alustasin Piibli uurimist.
Rebin end lahti kuritegelikust elust
Lakkasin käimast jõugu kokkutulekutel ning lõpetasin yakuza’ga läbikäimise. Polnud sugugi kerge muuta oma mõtteviisi. Sõitsin ringi oma suure välismaise autoga puhtalt naudingu pärast — toitsin seeläbi vaid oma ego’t. Mul kulus kolm aastat, enne kui vahetasin oma auto tagasihoidlikuma mudeli vastu. Ka kaldusin ma minema kergema vastupanu teed. Ent tõde õppides hakkasin aru saama, et mul tuleb end muuta. Kuid nagu ütleb Jeremija 17:9, ’on süda kavalam petma, kui mingisugune muu asi ja tema on koguni hukas’ (Piibli Raamat, 1945). Ma teadsin, mis on õige, kuid mul polnud kerge õpitut ellu rakendada. Minu ette kerkinud raskused olid nagu hiigelmägi. Hakkasin tundma end vaevatuna ning mõtlesin korduvalt, et lõpetan uurimise ja loobun mõttest saada Jehoova tunnistajaks.
Siis aga kutsus minu piibliuurimise juhataja meie kogudusse avalikku kõnet pidama reisiva ülevaataja, kelle minevik sarnanes minu omaga. Ta tuli Suzukasse 640 kilomeetri kauguselt Akitast, et mind julgustada. Pärast seda sain alati, kui mul jaks otsa lõppes ja ma mõtlesin kõik sinnapaika jätta, temalt kirja, kus ta päris, kas ma ikka käin kindlalt Issanda teel.
Palusin pidevalt Jehoovat, et ta aitaks mul katkestada kõik sidemed yakuza’ga. Olin kindel, et Jehoova vastab mu palvele. Aprillis 1987 suutsin lõpuks yakuza organisatsioonist eemale tõmbuda. Kuna nüüd pidin oma äritegevuse tõttu iga kuu välismaal viibima ja perekonnast eemal olema, vahetasin oma ameti majahoidjatöö vastu. Seetõttu jäid mul õhtupoolikud vaimse tegevuse jaoks vabaks. Esimest korda sain palgaümbriku. See oli küll kõhnuke, kuid tegi mind väga õnnelikuks.
Kui olin yakuza organisatsioonis mees number kaks, olin materiaalses mõttes heal järjel, ent nüüd on mul vaimseid rikkusi, mis ei kao. Ma tean, kes on Jehoova. Ma tean, millised on tema eesmärgid. Mul on põhimõtted, mille järgi elada. Mul on tõelised sõbrad, kes minust hoolivad. Yakuza-maailmas jõuguliikmed küll näiliselt hoolisid üksteisest, kuid mitte keegi yakuza’dest, mitte ainuski neist, poleks ohverdanud end teiste eest.
Augustis 1988 sümboliseerisin oma pühendumist Jehoovale veeristimisega, alates järgmisest kuust aga kulutasin vähemalt 60 tundi kuus kõnelemiseks ka teistele heast sõnumist, mis on muutnud mu elu. Olen olnud alates märtsist 1989 täisajaline jumalateenija ja nüüd on mulle antud eesõigus teenida koguduse teenistusabilisena.
Suutsin end vabastada enamikust yakuza-elu jäänetest. Ent alles on jäänud üks. See on mu kehale kantud tätoveering, mis tuletab mulle, aga ka minu perekonnaliikmetele ja teistele meelde minu yakuza-minevikku. Kord tuli vanem tütar nuttes koolist koju ning ütles, et tema enam kooli ei lähe, sest sõbrad rääkisid talle, et ma olevat yakuza ning mu kehal on tätoveeringud. Sain asjad tütardega selgeks rääkida ning nad hakkasid olukorrast aru saama. Ootan igatsusega päeva, mil maa saab paradiisiks ning mu ihu muutub „värskemaks kui nooruses”. Siis kaovad minevikku nii minu tätoveeringud kui ka mälestused 20 aastat kestnud yakuza-elust (Iiob 33:25, UM; Ilmutuse 21:4). (Jutustanud Yasuo Kataoka.)
[Pilt lk 11]
Igatsen päeva, mil mu tätoveeringud kaovad
[Pilt lk 13]
Oleme koos perega kuningriigisaali juures