Malaaria. Ammu tuntud-teada abinõu juurde tagasipöördumine
Malaaria põhjustatud surmajuhtumid ei ole kaugeltki mitte maailma uudiste kuum teema, tähelepanu keskmes on hoopis kodusõjad, kuritegevus, töötus ja muud kriisiolukorrad. Kuid ometi ohustab malaaria Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (MTO) sõnul praegu ligi poolt maailma elanikkonda ja igal aastal haigestub sellesse umbkaudu 300—500 miljonit inimest. Malaariast on saanud ”üks laialtlevinumaid ja surmakülvavamaid troopikahaigusi”. Kui palju inimesi siis sellesse tõppe sureb?
Iga 20 sekundi järel sureb üks inimene malaariasse. See teeb kokku rohkem kui 1,5 miljonit surmajuhtu aastas — arv, mis võrdub Aafrika riigi Botswana elanikkonnaga. Kümnest surmajuhust üheksa leiab aset troopilises Aafrikas, kus ohvritest moodustavad lõviosa väikesed lapsed. Ameerikas registreeris MTO suurima haigestumuse Amazonase jõgikonna aladel. Metsade maharaiumine ja muud ökosüsteemi muutused on soodustanud malaariahaigete arvu kasvu selles maailma piirkonnas. Brasiilias Amazonase jõe äärsete alade mõnedes kogukondades on olukord kogunisti sedavõrd tõsiseks muutunud, et iga 1000 inimese kohta on rohkem kui 500 nakatunut.
Nii Aafrikas, Ameerikas, Aasias kui ka mujal maailmas on malaaria põhimisemaks ründeobjektiks elanikkonna vaeseim kiht. MTO sõnul on ”arstiabi [niisugustele inimestele] kõige raskemini kättesaadav, rahalised võimalused end tõve eest kaitsta kõige kesisemad ja kontrollsüsteem jõuab [nendeni] ka kõige vähem”. Sellegipoolest ei ole vaeste olukord lootusetu. ”TDR News”, üks troopikahaiguste uurimusi kajastav sõnumileht, teatab, et viimaste aastate jooksul on inimestele kättesaadavamaks muutunud üks lootustäratavamaid meetodeid, mis malaaria surmajuhtudele piiri võib panna. Mis on selle ”elupäästja” nimi? Putukamürgiga immutatud putukavõrk.
Putukavõrgu eelised
Ehkki putukavõrkude kasutuselevõtt tähendab tagasipöördumist ammu tuntud-teada abinõu juurde, ütles dr. Ebrahim Samba (MTO Aafrika osakonna esimees) Panose instituudi sõnumilehele ”Panos Features”, et katsetes, milles kontrollitakse putukavõrkude tõhusust malaariavastases võitluses, on selgunud ”äärmiselt põnevad tulemused”. Näiteks kasutati Keenias putukavõrke, mis olid immutatud bioloogilisel teel lagunevate putukamürkidega, ning selle tulemusel vähenes kolmandiku võrra nii malaariasse suremus kui ka surmajuhtude koguarv alla viieaastaste laste seas. Lisaks sellele, et need võrgud päästavad elusid, ”vähendaksid need ka tohutult tervishoiusüsteemi koormust”, kuna siis oleks vähem haiglaravi vajavaid malaariahaigeid.
Ometi on veel lahendamata üks probleem: kes putukavõrkude eest maksab? Kui ühes Aafrika riigis ergutati inimesi neid ostma, ei olnud enamjagu nõus seda tegema. Ja ega pole midagi imestada, sest maades, kus tervishoiule kulutatakse inimese kohta vähem kui 5 (USA) dollarit aastas, on isegi sääsevõrk — nii putukamürgiga kui ka ilma — luksusese. Kuid kuna see tõve levikut takistav meetod on valitsustele vähem kulukas kui malaariahaigete ravi, tõdevad ÜRO eksperdid, et ”jaotades inimestele [putukamürgiga] immutatud putukavõrke ja eraldades nende ostmiseks raha, kasutaks valitsus oma nappe rahasummasid kulusid ja tulemusi arvestades ülimalt tõhusalt”. Tõepoolest, valitsused küll säästaksid putukavõrkudega raha, kuid miljonitele vaestele kodanikele tähendaksid need palju enamat — need võivad päästa nende elu.
[Pildi allikaviide lk 31]
CDC, Atlanta, Ga.