Mis põhjustab infostressi?

”INFOSTRESS tuleneb üha süvenevast kuristikust selle vahel, mida me mõistame, ja selle vahel, mida me enda arvates peaksime mõistma. See on lünk teabe ja teadmise vahel, mis tekib siis, kui informatsioon ei anna meile teada seda, mida me tahame teada või peame teadma.” Nõnda kirjutas Richard S. Wurman oma raamatus ”Information Anxiety”. ”Pikka aega ei taibanud inimesed, kui palju nad ei tea — nad lihtsalt ei teadnud, mida kõike nad ei tea. Kuid nüüd on inimesed teadlikud sellest, mida nad ei tea, ning see tekitab neis stressi.” Selle tagajärjel võib enamik meist tunda, et peaksime teadma rohkem, kui me teame. Meile kaela sadavast infost nopime välja üksikuid teabejupikesi. Ent sageli ei tea me, mida nendega peale hakata. Samal ajal aga arvame vahest, et kõik teised teavad ja taipavad palju rohkem kui meie. Just siis tekibki meis stress!

David Shenk väidab, et info üleküllus on muutunud omalaadseks saasteteguriks, mis tekitab ”infomüra”. Ta lisab: ”Infomüra segab, see ei anna aega rahuhetkedeks ega lase süveneda nii vajalikesse mõtisklustesse. [——] See kurnab meid ära.”

On tõsi, et infoliig või andmeuputus võib meis stressi esile kutsuda, kuid sama peab paika ka siis, kui meil pole piisavalt teavet, või mis veel hullem, kui oleme saanud väärinfot. See tekitab tunde, mis on paljuski sarnane üksildustundega rahvast täis ruumis. Või nagu John Naisbitt ütleb oma raamatus ”Megatrends”, ”oleme kaelani infos, kuid januneme teadmiste järele”.

Kuidas võivad arvutikuriteod sind puudutada

Veel üks stressitekitav asjaolu on arvutikuritegude järsk sagenemine. Dr Frederick B. Cohen väljendab sellest tingitud muret oma raamatus ”Protection and Security on the Information Superhighway”: ”FBI [Föderaalse Juurdlusbüroo] hinnangute kohaselt läheb arvutikuritegude tõttu igal aastal kaotsi 5 miljardit dollarit. Ning uskumatul kombel on see vaid jäämäe tipp. Infosüsteemide nõrku kohti on ära kasutatud ka selleks, et saavutada ülekaalu läbirääkimistel, kahjustada kellegi mainet, võita sõjalisi konflikte ning isegi panna toime mõrvu.” Kõige selle kõrval valmistab üha suuremat muret laste juurdepääs arvutipornole — rääkimata veel privaatsuse tagamise probleemist.

Alatud arvutihullud sisestavad tahtlikult arvutisüsteemidesse viirusi, mis põhjustavad paksu pahandust. Kuritegelike kavatsustega kräkkerid tungivad ebaseaduslikke teid pidi elektroonilistesse süsteemidesse, hangivad konfidentsiaalset infot ning mõnikord koguni varastavad raha. Taoline tegevus võib tuhandetele personaalarvuti kasutajatele hävitavaid tagajärgi tuua. Arvutikuritegevus ohustab nii äritegevust kui valitsusi.

Vajadus olla kõigest informeeritud

Muidugi peame kõik olema hästi informeeritud, kuid suurel hulgal infot ei pruugi meile veel tõelist tarkust anda, sest suur osa sellest, mis uhkelt info nime kannab, pole midagi enamat kui pelgalt faktid või toorandmed, mis meie elukogemustega kuidagi ei seostu. Mõningad on avaldanud isegi arvamust, et seda nähtust oleks ”infouputuse” asemel kohasem nimetada hoopis ”andmeuputuseks” või veelgi küünilisemalt ”ebainfo uputuseks”. Majandusanalüütik Hazel Henderson on seisukohal: ”Informatsioon iseenesest ei tee targemaks. Me ei suuda selles meediakeskses maailmas vahet teha, milline info on väär, milline eksitav ja mis lausa propaganda. Kuna tähelepanu on koondunud üksnes informatsioonile, kuhjatakse kokku miljardeid üha kasutumaid, seosetuid toorandmeid, selle asemel et püütaks leida uusi kasulikke seoseid ja arusaamu.”

Joseph J. Esposito, Encyclopædia Britannica kirjastusgrupi president, paneb asja otsesõnaliselt paika: ”Enamik infoajastu teabest läheb lihtsalt raisku; see on üksnes müra. .. [see] ei lase meil õieti midagi kuulda. Kui me ei kuule, siis me ka ei tea.” Ja Orrin E. Klapp arvab: ”Mul on kahtlus, et keegi ei tea, kui palju avalikult esitatavast teabest on pseudoinformatsioon, mis küll peaks meile midagi ütlema, kuid tegelikkuses ei ütle tühjagi.”

Kahtlemata on sul meeles, et suur osa koolis omandatud haridusest seisnes faktide õppimises, et eksamid ära teha. Sageli tagusid just enne eksamit pähe kõiksugu fakte. Kas mäletad, kuidas sul ajalootundideks joru daatumeid pähe tuli tuupida? Kui paljud neist sündmustest ja daatumitest sul nüüd meeles on? Kas need faktid õpetasid sind arutlema ja loogilisi järeldusi tegema?

Kas rohkem on ikka parem?

Kui ei olda küllalt ettevaatlik, võib lisainformatsiooni üliagar hankimine röövida hulgaliselt aega ja und, samuti tervisele ning isegi rahakotile kalliks maksma minna. Sest kuigi rohkem informatsiooni pakub küll rohkem valikuvõimalusi, võib see teha otsija närviliseks, pannes ta muretsema, kas ta ikka on järele vaadanud või kätte saanud kõik olemasoleva teabe. Dr Hugh MacKay hoiatab: ”Tegelikult ei ole info tee vaimuvalguse juurde. Informatsioon iseenesest ei heida veel mingit valgust meie elu mõttele. Infol on väga vähe pistmist targaks saamisega. Tegelikult, nagu kõik muugi, mis meil on, võib ka informatsioon vägagi tõenäoliselt tarkuse teele ette jääda. Me võime teada liiga palju, just nagu võime omada liiga palju.”

Sageli ei koorma inimesi üksnes tänapäeval kättesaadava informatsiooni tohutu hulk, vaid ka see pinge, mida toob püüd muuta teave millekski arusaadavaks, tähendusrikkaks ja tõeliselt informatiivseks. On öeldud, et oleme ”otsekui janused, kes on sunnitud sõrmkübaraga tuletõrjekraanist vett jooma. Kättesaadava info mahukuse ja esitusviisi tõttu on suur osa sellest meile sageli kasutu”. Niisiis ei tule info piisavust hinnata mitte mahu, vaid kvaliteedi põhjal ning arvestades selle kasulikkust meile isiklikult.

Kuidas on lugu andmeedastusega?

Veel üks tänapäeval tihti kõrvu kostev väljend on ”andmeedastus”. See on seotud info elektroonilise ülekandmisega. Kuigi sellel on oma väärtus, ei saa seda pidada just kõige paremaks teabe edastamise viisiks. Miks mitte? Kuna me saame parema kontakti ju inimeste, mitte masinatega. Andmeedastuse juures ei näe me näoilmet ega kehakeelt, samuti puudub silmside, mis nii sageli vestlust vormivad ning tundeid väljendavad. Silmast silma vestluse puhul lisavad need tegurid sõnadele kaalu ning tihti ka selgust. Ühelegi neist väärtuslikest mõistmise abivahenditest pole võimalik toetuda elektroonilise edastuse puhul, ka üha populaarsemaks muutuva mobiiltelefoni puhul mitte. Isegi silmast silma keskustelu puhul ei tea me mõnikord täpselt, mida kõneleja öelda tahab. Kuulja võib sõnu aduda ja tajuda omal viisil ning neile väära tähenduse omistada. Kui palju suurem on see oht veel siis, kui me kõnelejat üldse ei näegi!

On kahetsusväärne tõsiasi, et kui arvutiekraani või teleri ees ülemäära istuda, jäävad pereliikmed mõnikord lausa omas kodus üksteisele võõraks.

Kas oled kuulnud tehnofoobiast?

”Tehnofoobia” tähendab lihtsalt ’hirmu tehnoloogia ees’, kaasa arvatud arvutite ja muude seesuguste elektroonikaseadmete kasutamise ees. Mõnede arvates on see üks tavalisemaid hirme, mida infoajastu on sünnitanud. Ajalehes ”The Canberra Times” ilmunud artikkel, mis põhines Associated Pressi teadaandel, kuulutas: ”Jaapani juhtivtöötajad kardavad arvuteid”. Ühe suure Jaapani kompanii tegevdirektori kohta öeldi: ”[Tal] on võimu ja prestiiži. Kuid pane ta arvuti ette, ning ta muutub närvipuntraks.” Nagu nähtub uurimusest, mis hõlmas 880 Jaapani kompaniid, oskas vaid 20 protsenti nende juhtivtöötajatest arvutit kasutada.

Tehnofoobia tulle on valanud õli taolised suurõnnetused nagu New Yorgi 1991. aasta telefoniavarii, mis halvas kohalike lennujaamade töö mitmeks tunniks. Ja kui veel rääkida Three Mile Islandi tuumajaamas (USA) 1979. aastal toimunud avariist? Jaamaoperaatoritel kulus mitu kriitilist tundi, enne kui nad arvuti edastatud häiresignaalidest aru said.

Need on vaid mõned näited sellest, kui dramaatiliselt on infoajastu tehnoloogia inimkonda puudutanud. Oma raamatus esitab dr. Frederick B. Cohen järgmised mõtlemapanevad küsimused: ”Kas oled viimasel ajal pangas käinud? Kui arvutid ei töötaks, kas sul õnnestuks raha saada? Kuidas on kaubahalliga? Kas sa saaksid oma arve tasuda ilma nende kassaaparaatideta?”

Ehk tuleb sulle tuttav ette üks või mitu järgmistest väljamõeldud olukordadest.

• Sa soovid salvestada oma uue videomakiga ühte saadet, kuid makil paistab olevat liiga palju nuppe. Sa kas palud kohtlaselt oma üheksa-aastasel vennapojal makk valmis sättida või otsustad, et sul pole seda saadet ülepea tarvis vaadatagi.

• Vajad hädasti raha. Sõidad lähima pangaautomaadi juurde, kuid siis tuleb sul järsku meelde, et viimane kord, kui sa seda kasutasid, läks sul midagi segi ning vajutasid valesid nuppe.

• Kontoris heliseb telefon. Kõne ühendati sulle kogemata. Tegelikult oli kõne mõeldud su ülemusele, kes asub korrus kõrgemal. Kõnet on üpris lihtne üle kanda, kuid olemata endas kindel, otsustad siiski lasta telefonikeskuse operaatoril seda teha.

• Sinu äsjaostetud auto näidikulaud paistab olevat pärit pigem moodsa reaktiivlennuki juhikabiinist. Äkitselt hakkab vilkuma punane tuluke ning sa muutud närviliseks, teadmata, millele tuli osutab. Pead võtma appi põhjaliku käsiraamatu.

Need on vaid mõned näited tehnofoobiast. Kindlasti töötatakse välja veelgi keerukamaid tehnoloogiaseadmeid, mida eelnevad põlvkonnad kahtlematult lausa imeks oleksid pidanud. Iga uus täiustatud toode, mis turule tuleb, nõuab tõhusaks kasutamiseks üha suuremaid eriteadmisi. Juhendiraamatud, kirjutatud ekspertide kõnepruugis,a ajavad juba iseenesest hirmu nahka, sest need eeldavad, et kasutaja mõistab tarvitatud sõnavara ning et tal on mõningaid eelteadmisi ja -oskusi.

Infoteoreetik Paul Kaufman võtab olukorra kokku sõnadega: ”Meie ühiskonda iseloomustab see, et informatsioon, ehkki ahvatlev, on lõppkokkuvõttes kontraproduktiivne. [———] Üks põhjus seisab selles, et liiga palju tähelepanu koondatakse arvutitele ja riistvarale ning liiga vähe inimestele, kes tegelikult informatsiooni kasutavad, et maailmast aru saada ning üksteisele kasu tuua. [———] Probleem ei ole mitte selles, et me arvuteid nii kõrgelt hindaksime, vaid selles, et oleme hakanud inimest madalamalt väärtustama.” Tõesti, kuna ausse on tõstetud ennekõike uue, jalustrabava tehnoloogia väljatöötamine, ei jäägi inimestel sageli muud kui imestada, mida järgmisena oodata on. Edward Mendelson ütleb: ”Tehnikafantaseerijad ei taju kunagi piiri teostatava ja tarviliku vahel. Kui masinat on võimalik panna teostama mingit imekspandavalt keerulist ülesannet, siis on see ülesanne fantaseerija meelest ka väärt teostamist.”

Just see inimlikkuse eiramine tehnoloogias on infostressi suuresti paisutanud.

Kas tööviljakus on ikka tõusnud?

Kolumnist Paul Attewell kommenteerib ajalehes ”The Australian” oma uuringuid selle kohta, kui palju aega ja raha on arvutite abil viimaste aastatega kokku hoitud. Ta ütleb väga hästi: ”Hoolimata aastatepikkustest investeeringutest arvutisüsteemidesse, mis peaksid hõlbustama administratiivtöid ja vähendama kulutusi, leiavad paljud ülikoolid ja kolledžid, et nende halduspersonal kasvab pidevalt. [———] Mitu aastakümmet on arvutitootjad kinnitanud, et nende müüdav tehnoloogia aitab tööviljakust järsult tõsta, kuna sama hulga administratiivtööd võib ära teha palju vähema hulga töötajate ja palju vähemate kulutustega. Kuid nagu me nüüd näeme, on infotehnoloogia tulemuseks hoopis tööeesmärkide nihestumine: sama suur või suuremgi töötajate hulk teeb palju uusi asju, selle asemel et vähem töötajaid teeks ära endise hulga tööd. Sageli ei säästa see üldse raha. Üks näide sellest nihkest on seik, et tehnoloogiat kasutatakse dokumentide üldmulje parandamiseks, selle asemel et paberitöö lihtsalt kiiremini ära teha.”

Paistab, et info-kiirmaantee — potentsiaalselt ohtlik kristlastele — on alaliselt elu osaks saanud. Ent kuidas saaks infostressi kasvõi mingil määral vältida? Pakume mõningaid praktilisi soovitusi järgmises lühiartiklis.

[Allmärkus]

[Kast lk 6]

Kuhjuv rämpsinfo

”Nagu me kõik oma kogemustest teame, on ühiskonnas pidurdamatult maad võtmas üha kriiskavam maitselagedus. Oleme tunnistajaks sopa-TV, vihkamist õhutavate raadiosaadete, sündsuse piire ületavate kõmujanuliste raadiomeeste, kohtulike kahjutasunõudeprotsesside, avalikkuse tähelepanu köitvate vägitükkide ning äärmiselt vägivaldse ja sarkastilise kõnepruugi enneolematule võidukäigule. Filmid on täis järjest julgemat seksi ja vägivalda. Reklaam on lärmakam ja pealetükkivam ning balansseerib sageli hea maitse piirimail. [——] Labasus on moes, tavaline sündsus vanamoodne. [———] See, mida mõningad on nimetanud meie ”perekondlike väärtuste kriisiks”, on seotud rohkem inforevolutsiooniga kui Hollywoodi lugupidamatusega traditsioonilise peremudeli vastu.” (David Shenk, ”Data Smog—Surviving the Information Glut”.)

[Kast lk 7]

Tarkus — vana kombe kohaselt

”Mu poeg! Kui sa mu sõnad vastu võtad ja mu käsud enesele talletad, lased oma kõrva tarkust tähele panna, pöörad oma südame mõistuse poole, jah, kui sa aru appi kutsud ja tood oma hääle kuuldavale mõistuse heaks, kui sa seda otsid nagu hõbedat ja püüad leida nagu peidetud varandust, siis sa mõistad Jehoova kartust ja leiad Jumala tunnetuse! Sest Jehoova annab tarkuse, tema suust tuleb tunnetus ja mõistus! Sest siis tuleb tarkus su südamesse ja tunnetus hakkab meeldima su hingele! Otsustusvõime valvab su üle, mõistus kaitseb sind” (Õpetussõnad 2:1—6, 10, 11).

[Pilt lk 8, 9]

Infouputust on võrreldud sõrmkübara täitmisega tuletõrjekraanist