Insuldi põhjused
”AJU on keha kõige tundlikum organ,” ütleb neuroloog dr. Vladimir Hachinski Lääne-Ontario Ülikoolist (Kanada, Londoni linn). Ajus, mille mass moodustab vaid 2 protsenti kehamassist, on üle kümne miljardi närviraku, mis vahetpidamata vastastikku infot edastavad, et sünniks iga meie mõte, liigutus, aisting. Aju töö sõltub hapnikust ja energiaallikast glükoosist ning neid saab ta pideva vooluna keeruka arterite võrgustiku kaudu.
Ent kui ükskõik milline piiratud ajuosa jääb kasvõi mõneks sekundiks hapnikuta, lähevad rivist välja tundlike närvirakkude talitlused. Kui see kestab kauem kui mõned minutid, on tagajärjeks ajukahjustus, kuna ajurakud hakkavad kärbuma ning lakkavad ka nende reguleeritavad talitlused. Sellist seisundit nimetatakse isheemiaks — hapnikupuudus, mis enamasti tuleneb arterite ummistumisest. Järgnevad ajukoe edasised kahjustused, kui hapnikunälg päästab valla eluohtliku keemiliste reaktsioonide ahela. Selle tagajärjeks on insult. Insult võib sugeneda ka siis, kui veresooned lõhkevad ning tekib ajusisene verejooks, mis blokeerib närvirakkude vahelised juhteteed. Seetõttu katkeb keemiliste ja elektriliste signaalide vool lihastesse ning tekivad ajukoe kahjustused.
Tagajärjed
Iga insult on isesugune ning kõiki selle võimalikke tagajärgi on praktiliselt võimatu üles lugeda. Kuigi ühtegi inimest ei vaeva kõikvõimalikud insuldi jääknähud ühekorraga, võivad need varieeruda kergetest ja vaevumärgatavatest kuni raskete ja piinarikkalt silmatorkavateni. Sellest, millises aju osas insult tekkis, sõltub ka see, millised keha funktsioonid on häiritud.
Tavaline vaevus on üla- ja alajäsemete nõrkus või halvatus. Tavaliselt piirdub see ühe kehapoolega, nimelt insuldist tabatud ajupoole vastaskehapoolega. Ehk teisisõnu, aju parema poole kahjustus põhjustab vasaku kehapoole halvatust ja vasaku ajupoole kahjustus jälle parema kehapoole halvatust. Mõnedel säilib küll võim käte ja jalgade üle, kuid nende lihased värisevad sedavõrd, et iga jäse tundub liikuvat ise suunas. Haige paistab kõrvalt otsekui algaja uisutaja, kes üritab tasakaalu säilitada. Dr. David Levine New Yorgi Ülikooli Meditsiinikeskusest ütleb: ”Nad on kaotanud võime tunnetada, kas jäse liigub või mitte ja milline on selle asend ruumis.”
Kuni 15 protsendil insuldi läbiteinutest tuleb ette krambihooge, mis põhjustavad tahtmatuid liigutusi ning sageli ajutist teadvusekaotust. Sagedased on ka valud ja tundehäired. Üks insuldi läbiteinu, keda vaevab pidev tuimustunne kätes ja jalgades, lausub: ”Mõnikord, kui öösel puutub midagi vastu mu jalgu, ärkan ma üles, sest mulle tundub, nagu oleksin saanud elektrilöögi.”
Samuti võib insult põhjustada kahelinägemist ning neelamisraskusi. Kui kahjustatud on suuõõne ning kurgu sensoorsed keskused, võivad insuldi ohvrid kannatada ka muude alandavate hädade, näiteks süljevoolu tõttu. Kannatada võib milline tahes meie viiest meelest ning tagajärjeks on nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- või kompimishäired.
Suhtlemisraskused
Kujutle, et poolpimedal tänaval jälitavad sind kaks hiigelkasvu võõrast. Tagasi vaadates näed neid sinu poole tormamas. Sa püüad appi karjuda, kuid suust ei tule piuksugi! Kas suudad kujutleda, millist ülimat frustratsiooni sa taolises olukorras tunneksid? Just seesugust tunnet kogevad paljud insuldi ohvrid, kui nad järsku oma kõnevõime kaotavad.
Suutmatus avaldada oma mõtteid, tundeid, lootusi ja kartusi — olles nii-öelda oma sõpradest ja pereliikmetest ära lõigatud — on insuldi üks kohutavamaid tagajärgi. Üks insuldi läbiteinu kirjeldas seda nii: ”Kui püüdsin end väljendada, ei saanud ma kunagi sõnakestki suust. Olin sunnitud olema vait ning ma ei suutnud täita ei suulisi ega kirjalikke käsklusi. Sõnad kõlasid .. nii, nagu oleksid inimesed mu ümber rääkinud mingit võõrkeelt. Ma ei suutnud kõnest aru saada ega rääkida.”
Charles jälle mõistis kõike, mis talle räägiti. Ent ta kirjutab, mis juhtus siis, kui ta tahtis vastata: ”Moodustasin küll sõnad, mida tahtsin öelda, kuid need tulid välja ebaselgelt ja moonutatult. Siis tundsin, nagu oleksin iseenese sees lõksus.” Oma raamatus ”Stroke: An Owner’s Manual” selgitab ise insuldi läbi teinud Arthur Josephs: ”Kõnelemise ajal kontrollitakse ja koordineeritakse rohkem kui saja lihase tööd ning igaüht neist lihastest kontrollib keskmiselt rohkem kui sada motoorset ühikut. .. igas kõnesekundis peab toimuma hämmastamapanev hulk — 140000 — neuromuskulaarseid akte. Kas on siis mingi ime, et neid lihaseid kontrolliva ajuosa kahjustus võib põhjustada moonutatud kõnet?”
Insult toob kaasa palju kummastavaid kõnehäireid. Näiteks inimene, kes ei suuda rääkida, suudab laulda. Teisel tulevad sõnad spontaanselt küll välja, aga soovi korral mitte, või siis jutustab ta vahetpidamata. Kolmandad korrutavad ikka ja jälle samu sõnu või fraase või siis kasutavad valesid sõnu, öeldes näiteks ”jah”, kui nad mõtlevad ”ei”, ning vastupidi. Mõned jälle teavad sõnu, mida nad kasutada tahavad, kuid aju ei suuda panna suud, huuli ja keelt neid välja ütlema. Teised võivad lihasnõrkuse tõttu rääkida pudrutades. Kolmandad otsekui purskavad välja üksikuid katkendlikke sõnu.
Insuldi tõttu võivad tekkida kahjustused ka selles ajuosas, mis kontrollib hääle tundevärvingut. Selle tagajärjeks võib olla kõlatu kõne või siis raskused teiste kõne tundevärvingu mõistmisel. Viimatimainitud ja ka eelkirjeldatud suhtlemistõkked võivad pereliikmete, näiteks mehe ja naise vahele otsekui kiilu lüüa. Georg ütleb selle kohta: ”Kuna insuldi tagajärjel muutuvad näoilmed ja žestid, tegelikult kogu isiksus, ei saanud me enam teineteisega läbi nagu varem. Mulle näis, nagu oleks mul hoopis teine naine, keegi, keda ma pean otsast peale tundma õppima.”
Muutunud emotsioonid ja isiksus
Seletamatud meeleolu kõikumised, nutu- või naeruhood, ääretu viha, harjumatu kahtlustamine ja kõikemattev kurbus on vaid osa neist kummalistest emotsionaalsetest ja isiksusega seotud häiretest, millega insuldi läbiteinud ja nende pereliikmed ehk maadlema peavad.
Insuldi ohver nimega Gilbert jutustab: ”Mõnikord muutun emotsionaalseks, naeran või nutan mingi pisiasja pärast. Aeg-ajalt, kui ma naeran, küsib keegi: ”Mis sa siin naerad?”, ja ma ei oskagi selle peale midagi kosta.” Et Gilbertil on peale selle veel tasakaaluhäireid ning ta lonkab kergelt, sõnas ta: ”Mul on tunne, nagu oleksin ma kellegi teise kehas, nagu oleksin ma keegi teine, mitte seesama isik, kes ma olin enne insulti.”
Elu koos mõistust ja keha kammitsevate puuetega on enamikule, et mitte öelda kõigile, hingeline löök. Hiroyuki, kellel on insuldi tagajärjel kõnehäireid ja osaline halvatus, kommenteerib: ”Isegi küllalt pika aja jooksul ei läinud mu olukord paremaks. Mõistnud, et ma ei saa töötada edasi nagu varem, langesin meeleheitesse. Hakkasin süüdistama kõike ja kõiki ning tundsin, et mu emotsioonid on plahvatamiseni pingul. Ma ei käitunud enam nagu mees.”
Insuldi ohvrite juures on tavalised hirm ja murelikkus. Ellen räägib: ”Kui peas tekib rõhumistunne, mis võib anda märku tulevasest insuldist, tunnen end ebakindlalt. Kui luban endale negatiivseid mõtteid, hakkan tõeliselt kartma.” Ron räägib, mis temale muret valmistab: ”Mõnikord on mul peaaegu võimatu jõuda õigele järeldusele. Kahe-kolme väikse probleemi klaarimine ühekorraga ajab mind närvi. Unustan asju nii kiiresti, et teinekord ei mäleta ma, mida olen paar minutit varem otsustanud. Seetõttu teen vahel hirmsaid vigu ja see valmistab nii mulle endale kui teistele piinlikkust. Mis minust mõne aasta pärast saab? Kas suudan arukat juttu ajada või autot juhtida? Kas muutun oma naisele koormaks?”
Ka perekonnaliikmed on ohvrid
Niisiis on mõistetav, et insuldi ohvrid pole ainsad, kes selle kohutavate tagajärgedega maadlema peavad. Sama seisab ees nende pereliikmetel. Mõnikord tuleb neil elada üle hirmus šokk, nähes, kuidas kord kõneosav, võimekas inimene mandub järsku nende endi silme all justkui abituks sülelapseks. Suhetesse võivad tekkida lõhed, kui perekonnaliikmed peavad võtma endale harjumatu rolli.
Haruko jutustab neist traagilistest tagajärgedest niimoodi: ”Mu mees ei mäleta enam peaaegu midagi tähtsat. Järsku pidime ütlema lahti kompaniist, mida ta oli juhtinud, ning loobuma oma majast ja varast. Kõige rohkem tegi mulle haiget see, et ma ei saanud oma mehega enam vabalt juttu ajada ega temalt nõu küsida. Kuna ta ei tee ööl ja päeval vahet, võtab ta sageli ära öösel vajalikud uriinipidamatusesidemed. Kuigi teadsime, et tuleb aeg, mil haigus nii kaugele jõuab, on meil siiski tema olukorra reaalsusega raske leppida. Meie rollid on lausa ümber vahetatud, selles mõttes et nüüd oleme tütrega minu mehe hoidjad.”
”Insuldi läbiteinu hooldamine — ükskõik kui palju sa teda ka ei armastaks — võib mõnikord ääretult masendada,” märgib Elaine Fantle Shimberg raamatus ”Strokes: What Families Should Know”. ”Pinge ja vastutus ei kao kunagi”. Mõnikord nõuab püüdlik pereliikme eest hoolitsemine hooldajalt endalt nii palju, et kannatavad tema tervis, tundeelu ja vaimsus. Maria räägib, millist kohutavat mõju on ema insult avaldanud tema elule: ”Käin iga päev tema juures ning püüan teda vaimselt üles ehitada, talle ette lugedes, koos temaga palvetades ning talle ohtralt armastust, kallistusi ja suudlusi jagades. Kui tulen koju, olen emotsionaalselt täiesti läbi, mõni päev isegi sedavõrd, et hakkan oksendama.”
Mõningatel hooldajatel on kõige raskem tulla toime haige muutunud käitumisega. Neuropsühholoog dr. Ronald Calvanio ütles ajakirjale ”Ärgake!”: ”Kui tegemist on haigusega, mis mõjutab kõrgemat närvitalitust — s.t. inimese mõtteviisi, elutegevust, emotsionaalseid reageeringuid —, jutt käib tegelikult inimese põhiolemusest, siis teataval moel muudavad need psüühilised kahjustused tõepoolest perekonnaliikmete maailma päris dramaatiliselt.” Yoshiko jutustab: ”Mu mees näib peale haigestumist täiesti muutunud olevat: ta ägestub kõige pisemastki asjast. Olen siis väga õnnetu.”
Pahatihti jäävad isiksuse muutused väljaspool perekonda olijaile märkamatuks. Seepärast tunnevad mõned hooldajad end teistest ära lõigatuna ning kannavad üksi oma koormat. Midori selgitab: ”Insultide tõttu on mu mees vaimsete ja emotsionaalsete puuetega. Kuigi ta vajab väga julgustust, ei räägi ta sellest kellelegi ning kannatab omaette. Nõnda pean mina üksi tema emotsioonidega toime tulema. Päevast päeva oma abikaasa tujusid jälgides tunnen ma muret ning vahel isegi hirmu.”
Kuidas on paljud insuldi läbiteinud ja nende pereliikmed tulnud toime muutustega, mida insult nende ellu on toonud? Mil moel võime meie teised olla toeks neile, kes kannatavad insuldi sandistavate tagajärgede tõttu? Sellest on juttu järgmises artiklis.
[Kast/pilt lk 7]
Ohumärgid
• Näo-, käe- või jalalihaste äkiline nõrkus, tuimustunne või halvatus, eriti kui nähud ilmnevad ühel kehapoolel
• Järsku tekkiv ähmane või ebaselge nägemine, eriti ühes silmas; ajutine kahelinägemine
• Raskused kõnelemisel või lihtsategi lausete mõistmisel
• Peapööritus, tasakaalu või koordinatsiooni kaotus, eriti koos mõne teise sümptomiga
Harvemad sümptomid
• Äkiline, seletamatu, terav peavalu — mis sageli paistab ”elu kõige hullem peavalu”
• Äkiline iiveldus ja palavik, mida viirushaigusest eristab haigustunnuste süvenemise kiirus (minutid või tunnid, mitte päevad)
• Lühiajaline teadvuskadu või teadvuse hämardumine (minestamine, segadus, krambid, kooma)
Ära eira haigusnähte
Dr. David Levine õhutab patsienti haigusnähtude ilmnemisel ”nii kiiresti kui võimalik kiirabijaama minema. Tõendid näitavad, et kui insulti ravitakse esimese paari tunni jooksul, võib kahjustusi vähendada”.
Mõnikord kestavad haigusnähud väga lühikest aega ning siis kaovad. Neid hooge tuntakse mööduva ajuisheemiana (TIA). Ära jäta neid haigushooge tähelepanuta, sest need võivad anda märku tõsisest insuldiohust ning järgmisena tabab ehk juba raske insult. Arst võib TIA põhjuseid ravida ning seega insuldiohtu vähendada.
Mugandatult juhtnööridest, mille on andnud USA Riiklik Insuldiliit (Englewood, Colorado).