Reklaami mõjujõud
KAUA aega tagasi juhatati kommertstelevisiooni saatepaus sisse järgmiste sõnadega: ”Ja nüüd saab sõna meie sponsor.” Sponsorid on firmad, kellelt tuleb raha, et nende tooteid reklaamitaks. Et ”nüüd saab sõna meie sponsor” on muutunud üleüldiseks nähtuseks, toetavad sponsorid ka praegu rahaliselt uudis- ja meelelahutusmeediat: televisiooni, ajakirju, ajalehti ja raadiot. Järelikult püüavad sponsorid rakendada oma mõjujõudu ses suhtes, mis meedias ilmub ja mis mitte.
Toome näite. Aastal 1993 tegi üks saksa luksusautosid tootev firma 30 ajakirjale ettekirjutuse, et nende autot esitlevad reklaamid peaksid olema toodud ära ”vaid kohaselt toimetatud naabruskonnas”. Kirjas selgitati, et need ajakirjanumbrid, kus on nende reklaamid, ei tohiks sisaldada materjali, mis kritiseeriks nende autot, saksa tooteid või ka Saksamaad. Loomulikult ei peaks see üllatama, et firma, kes kulutab 15 miljonit dollarit ajakirjareklaamile, eeldab ”kohaselt toimetatud naabruskonda”.
Samuti pole üllatav, kui uusi pruutkleite reklaamivad ajakirjad ei võta vastu kasutatud pruutkleitide reklaame või kui kinnisvaramaaklerite loetelu avaldavad ajalehed ei räägi midagi sellest, kuidas ilma nende teenuseid kasutamata maja osta. Ka ei peaks meid üllatama, kui sigarette või loteriisid reklaamiv meedia ei kritiseeri ei suitsetamist ega hasartmängude mängimist.
Tarbijakultuur
Niisiis ulatub reklaami mõjujõud toodete müümisest kaugemale. See edendab tarbijalikku elustiili, globaalkultuuri, mis keskendub materiaalsetele asjadele.
Kas siis selles midagi halba on? Sõltub, kellelt seda küsida. Reklaamijad arutlevad, et inimestele meeldib osta ja omada asju; reklaam teenib nende huve. Veel ütlevad nad, et reklaam annab uusi töökohti, toetab spordi- ja kunstialasid, võimaldab meedial tarbijale kättesaadavam olla, ergutab konkurentsi, parandab toodete kvaliteeti, hoiab hindu all ning võimaldab inimestel teadlikult kaupa valida.
Teised väidavad, et äratades inimestes järjest uusi soove, röövib reklaam neilt rahu ning muudab nad rahulolematuks selles suhtes, mis neil on. Uurija Alan Durning kirjutab: ”Reklaamid, nagu meie aegki, on muutlikud, hedonistlikud, kujutluspiltidest küllastunud ja moest sõltuvad; nad ülistavad indiviidi, idealiseerivad tarbijalikkust kui teed eneseteostusele ning väidavad tehnoloogilise progressi olevat inimese õnne kujundaja.”
Reklaami mõjujõud sinu üle
Kas kommertsreklaamil on oma osa selles, millised me oleme ja mida me soovime? Küllap vist. Ent see, kas see mõju on suur või väike, sõltub teistest mõjuritest.
Kui meid juhivad Piibli põhimõtted ja väärtushinnangud, siis me mõistame, et materiaalsete asjade omamises pole midagi halba. Õnnistas ju Jumal Aabrahami, Iiobit, Saalomoni ja teisi tohutu rikkusega.
Teisest küljest, kui me juhindume Piibli põhimõtetest, saame vältida rahulolematust, mis valdab neid, kes püüdlevad eneseteostuse ja õnne poole, arendades täitumatut isu materiaalsete asjade järele. Piibel ei edasta sõnumit ”Ostke nõrkemiseni”, vaid ütleb meile hoopis midagi muud.
Lootkem Jumalale. ”Neid, kes on rikkad selles maailmas, manitse mitte olla suurelised ega loota kaduva rikkuse peale, vaid elava Jumala peale, kes meile annab kõike rohkesti tarvituseks” (1. Timoteosele 6:17).
Olgem rahul. ”Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia. Aga kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul” (1. Timoteosele 6:7, 8).
Olgem mõõdukad. ”Et naised, viisakalt riietatud, endid ehiksid häbeliku ja mõistliku meelega [”mõõdukusega”, EP 97], mitte juuksepalmikutega ega kullaga ega pärlitega ega kalliste riietega, vaid heade tegudega, nõnda kui sobib naistele, kes endid tunnistavad jumalakartlikeks” (1. Timoteosele 2:9, 10).
Mõistkem, et jumalik tarkus on ülem kui rikkus. ”Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele, sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast! See on kallim kui pärlid, ja ükski asi, mida sa ihaldad, ei ole sellega võrreldav! Selle paremal käel on pikk iga ja vasakul käel rikkus ning au! Selle teed on armsad teed ja kõik selle rajad on rahu! See on elupuuks neile, kes sellest kinni haaravad, õnnis, kes seda suudab hoida!” (Õpetussõnad 3:13—18).
Õppigem andma. ”Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite teod 20:35).
Võiks ju väita, et see artiklisarigi on omamoodi reklaam, mis ”müüb” ideed, et materiaalsed väärtused ei tohiks vaimseid väärtusi kõrvale tõrjuda. Sellise järeldusega tuleb kahtlemata nõustuda.
[Kast lk 9]
Reklaamimas Jumala Kuningriiki
Mis on parimaid viise, et veenev sõnum inimesteni jõuaks? Ühes reklaamialases raamatus öeldakse: ”Ideaalne variant oleks see, kui iga tootja saaks vahetult iga tarbija poole pöörduda ja müügiks pakutavast tootest või teenusest kõnelda.” (”Advertising: Principles and Practice”.) Tõelised kristlased on peaaegu 2000 aasta kestel sel viisil vabatahtlikkuse alusel Jumala Kuningriiki kuulutanud (Matteuse 24:14; Apostlite teod 20:20). Miks pole just eriti palju neid äriettevõtteid, kes inimesteni jõudmiseks sellist meetodit kasutaksid? Raamatus selgitatakse: ”See on väga kulukas. Kui müügiagendid külastusi teeksid, võib see tuua kaasa koguni üle 150-dollarise kulutuse külastuse kohta.” Kristlased ”reklaamivad” Jumala Kuningriiki muidugi vabatahtlikkuse alusel. See on osa nende jumalakummardamisest.
[Pildid lk 8]
Piibel ei edasta sõnumit ”Ostke nõrkemiseni”