”Pikaajaline töö on lõpule jõudnud”

VIISKÜMMEND aastat tagasi jäi maailm kuulama, kui sõna võttis üks juba vanaemaikka jõudnud naine. See leidis aset 10. detsembril 1948. aastal Pariisis. Äsjavalminud Palais Chaillot’sse oli kokku tulnud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee, et kuulata ära kõnepulti astunud ÜRO Inimõiguste Komisjoni esinaise ettekanne. Kindlal häälel lausus kõrget kasvu Eleanor Roosevelt, USA endise presidendi Franklin D. Roosevelti lesk, kokkutulnutele: ”Täna seisame suure sündmuse künnisel nii ÜRO kui ka inimkonna elus, nimelt kiidab Peaassamblee heaks Inimõiguste Ülddeklaratsiooni.”

Kui ta oli Ülddeklaratsooni preambula ja 30 artikli kõlavad fraasid ette lugenud, võttis Peaassamblee dokumendi vastu.a Austusest missis Roosevelti erakordse juhitalendi vastu tõusid ÜRO liikmed seejärel püsti ja korraldasid ”maailma esileedile”, nagu teda tollal armastusega kutsuti, kestvad ovatsioonid. Selle päeva lõppedes pani ta kirja: ”Pikaajaline töö on lõpule jõudnud.”

Paljudest eriarvamustest ühise deklaratsioonini

Kaks aastat varem, jaanuaris 1947, sai kohe pärast ÜRO komisjoni töö algust selgeks, et sellise inimõigustealase dokumendi koostamine, millega kõik ÜRO liikmed oleksid päri, on tohutult raske ülesanne. Juba algusest peale takerdus 18-liikmeline komisjon tõsistest eriarvamustest tingitud lõpututesse vaidlustesse. Hiina delegaat oli arvamusel, et dokument peaks sisaldama Confuciuse filosoofiat, katoliiklasest komisjoniliige propageeris Aquino Thomase õpetusi, Ühendriigid võitlesid Ameerika Õiguste Kogu eest ning Nõukogude Liidu esindajad tahtsid lülitada sisse Karl Marxi ideid — kusjuures need olid vaid mõned taolistest kindlalt väljendatud seisukohtadest!

Komisjoniliikmete alaline nääklemine pani missis Roosevelti kannatuse proovile. 1948. aastal Pariisis Sorbonne’is peetud loengu käigus märkis ta, et varem arvas ta just suure lastepere kasvatamise äärmise kannatlikkuseproovi olevat. Ent oma kuulajate heameeleks olevat ta sõnanud, et ”Inimõiguste Komisjoni eesistuja amet nõudis veelgi enam kannatlikkust”.

Et see nii oli, tulid emakogemused talle ilmselt kasuks. Üks reporter kirjutas tol ajal, et viis, kuidas missis Roosevelt komisjoniliikmetega hakkama sai, meenutas talle seda, kuidas ema ”kamandab suurt peret, mis koosneb alatasa käratsevatest, vahetevahel sõnakuulmatutest, ent üldiselt heasüdamlikest poistest, keda aeg-ajalt on tarvis karmilt korrale kutsuda”. (”Eleanor Roosevelt—A Personal and Public Life”.) Kuid ühendades heasüdamlikkuse kindlameelsusega, suutis ta inimesi veenda, tegemata oma oponentidest vaenlasi.

Tulemuseks oli see, et pärast kaks aastat kestnud koosistumisi, sadu parandusettepanekuid, tuhandeid avaldusi ja praktiliselt iga sõna ja klausli pärast toimunud 1400 hääletusvooru sai komisjon siiski valmis dokumendi, milles väljendatakse seoses loetletavate inimõigustega arvamust, et neid on õigus nautida kõigil meestel ja naistel kõikjal maailmas. Nimeks pandi sellele Inimõiguste Ülddeklaratsioon. Niisiis oli vahetevahel lausa võimatuna tundunud missioon teoks saanud.

Suured lootused

Muidugi ei loodetudki, et vastupanumüürid kohe esimese sarvehüüu peale kokku kukuvad. Ometi äratas Inimõiguste Ülddeklaratsiooni vastuvõtt suuri lootusi. Tolleaegne ÜRO Peaassamblee eesistuja dr. Herbert V. Evatt Austraaliast ennustas, et ”selle dokumendi poole pöörduvad abi, juhatuse ning inspiratsiooni saamiseks miilide kaugusel Pariisist ja New Yorgist elavad miljonid mehed, naised ja lapsed kogu maailmast”.

Ajast, mil dr. Evatt need sõnad lausus, on möödunud 50 aastat. Selle aja jooksul on paljud tõepoolest vaadanud Ülddeklaratsioonile kui teejuhile ning kasutanud seda mõõdupuuna, et hinnata, mil määral maailma eri paigus inimõigusi austatakse. Mis on neile seda tehes selgunud? Kas ÜRO liikmesriigid vastavad sellele mõõdupuule? Kuidas on lugu inimõigustega tänapäeva maailmas?

[Allmärkus]

[Kast lk 4]

Mis on inimõigused?

ÜRO defineerib inimõigusi kui ”selliseid õigusi, mis on meile loomuomased ning ilma milleta meil kui inimolendeil on võimatu elada”. Samuti on inimõigusi iseloomustatud tabavalt kui ”inimsoo ühiskeelt”. Nii nagu võime õppida kõnelema mingit keelt on kaasasündinud omadus, mis teeb meist inimesed, on veel teisigi kaasasündinud vajadusi ja omadusi, mis eristavad meid maakera teistest olenditest. Näiteks on inimestel vajadus teadmiste, kunstilise eneseväljenduse ja religioossuse järele. Inimene, kellel ei lasta neid põhivajadusi rahuldada, on sunnitud elama alaväärtuslikku elu. Et inimesi sellistest õigustest ilmajätmise vastu kaitsta, ”kasutame termini ”inimese vajadused” asemel sõna ”inimõigused”, sest seaduse seisukohalt pole sõnal ”vajadus” nii suurt kaalu kui sõnal ”õigus””, selgitab üks jurist inimõiguste alal. ”Nimetades seda ”õiguseks”, ülendame inimese vajaduste rahuldamise millekski, millele igal inimolendil on nii moraalselt kui ka seaduslikult õigus.”

[Kast/pilt lk 5]

Inimõiguste ülddeklaratsioon

Kirjanik ja Nobeli auhinna laureaat Aleksandr Solženitsõn on nimetanud Ülddeklaratsiooni ”parimaks dokumendiks”, mille ÜRO kunagi on koostanud. Pilk selle sisule näitab, miks paljud samamoodi arvavad.

Deklaratsiooni põhifilosoofia on kirjas artiklis 1: ”Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.”

Sellest lähtudes võtsid Ülddeklaratsiooni formuleerijad aluseks kaks kindlat inimõiguste rühma. Esimest rühma iseloomustatakse artiklis 3: ”Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele.” See artikkel on aluseks artiklites 4 kuni 21 loetletud kodaniku- ja poliitilistele õigustele. Teine rühm rajaneb artiklil 22, kus lisaks muule on öeldud, et igal inimesel on õigus ”tema väärikuse säilitamiseks ning tema isiksuse vabaks arenemiseks” vajalike õiguste teostamisele. See on aluseks artiklitele 23 kuni 27, kus on toodud välja inimese majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused. Ülddeklaratsioon on esimene rahvusvaheline dokument, kus peetakse vajalikuks arvata ka see teine õigusterühm põhiliste inimõiguste hulka. Lisaks on see esimene rahvusvaheline dokument üldse, kus tarvitatakse terminit ”inimõigused”.

Brasiilia sotsioloog Ruth Rocha selgitab Ülddeklaratsiooni sisu lihtsate sõnadega: ”Ei loe, mis rassi inimene kuulub. Ei loe, kas ta on mees või naine. Ei loe, mis keelt ta kõneleb, mis usku ta on, millised on ta poliitilised vaated, milliselt maalt või millisest perekonnast ta on pärit. Ei loe, kas ta on rikas või vaene. Ei loe, millisest maailma paigast ta on pärit; ei loe, kas ta kodumaa on kuningriik või vabariik. Neid õigusi ja vabadusi peab saama nautida igaüks.”

Alates Ülddeklaratsiooni vastuvõtmisest on seda tõlgitud rohkem kui 200 keelde ning paljudes maades on see lülitatud põhiseadusesse. Ometi on tänapäeval mõned juhid arvamusel, et Ülddeklaratsiooni tuleks redigeerida. Kuid ÜRO peasekretär Kofi Annan pole sellega nõus. Üks ÜRO ametnik tsiteerib ta sõnu: ”Nii nagu pole tarvidust redigeerida Piiblit või Koraani, pole ka tarvidust parandada Ülddeklaratsiooni. Parandamist ei vaja mitte Ülddeklaratsioon, vaid selle järgijate käitumine.”

ÜRO peasekretär Kofi Annan

[Allikaviide]

UN/DPI foto, autor Evan Schneider (veebr. 97)

[Pilt lk 3]

Missis Roosevelt koos Inimõiguste Ülddeklaratsiooniga

[Allikaviide]

Mrs Roosevelt ja sümbolid lk. 3, 5 ja 7 UN-foto