Inimõigused ja nende rikkumised tänapäeval
HILJUTI said inimõiguste eest võitlejad hakkama suursaavutusega. Kõigepealt koondasid nad rohkem kui 1000 organisatsiooni 60 maalt liikumiseks nimetusega Maamiinide Keelustamise Rahvusvaheline Kampaania (ICBL). Seejärel suutsid nad suruda läbi seda liiki relvi keelustava rahvusvahelise lepingu. Pärast seda said ICBL ja selle väsimatu juht, ameerika aktivist Jody Williams 1997. aasta Nobeli rahuauhinna.
Ent taolisi saavutusi saatsid kainestavad kommentaarid. Nagu aruandes ”Human Rights Watch World Report 1998” märgitakse, on inimõiguste üldine austamine jätkuvalt ”visa rünnaku all”. Ja süüdistada ei saa mitte ainult mingeid vähemolulisi diktatuure. Aruandes öeldakse: ”Suurriigid ilmutasid silmatorkavat tendentsi ignoreerida inimõigusi, kui need osutusid majanduslike või strateegiliste huvide seisukohalt ebamugavaks — selline häda iseloomustas nii Euroopa riike kui ka Ameerika Ühendriike.”
Miljonitel inimestel kogu maailmas on inimõiguste rikkumisi võimatu mitte tähele panna. Ikka veel süvendavad nende igapäevast viletsust diskrimineerimine, vaesus, nälg, tagakiusamine, vägistamine, laste kuritarvitamine, orjus ja vägivaldne surm. Neile ohvritele jäävad aina kasvavaid kuhilaid moodustavate inimõigustealaste lepingute paljutõotavad elutingimused tuhandete kilomeetrite kaugusele neid ümbritsevast elust. Tegelikult jäävad isegi Inimõiguste Ülddeklaratsiooni 30 artiklis loetletud põhiõigused enamikule inimkonnast täitmata lubadusteks. Selgituseks vaadelgem põgusalt, kuidas mõned Ülddeklaratsioonis mainitud ülevad õigused reaalses elus rakenduvad.
Kas võrdsus kõigile?
Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. (Artikkel 1.)
Varem kasutati Ülddeklaratsiooni projekti ingliskeelses variandis sõna ”inimesed” vastena sõna ”men” (’inimesed’, ’mehed’). Ent tagamaks seda, et ei mõistetaks, nagu oleksid naised välja arvatud, nõudsid projektkomisjoni naisliikmed sõnastuse muutmist. Nad saavutasid häälteenamuse ning sõna men asendati sõnaga human beings. Ent kas on muudatused artikli sõnastuses muutnud naiste olukorda?
Inimõiguste päeval 10. detsembril aastal 1997 teatas Ühendriikide esileedi Hillary Clinton ÜRO-le, et maailmas koheldakse naisi jätkuvalt kui ”vähemväärtuslikke kodanikke”. Ta tõi näiteid. 70 protsenti maailma vaestest on naised. Kaks kolmandikku maailma 130 miljonist lapsest, kes ei saa käia koolis, on tütarlapsed. Kaks kolmandikku maailma 96 miljonist kirjaoskamatust on naised. Samuti tuleb naistel tohutult kannatada koduse ja seksuaalse vägivalla all, mis kujutavad endist missis Clintoni sõnul senini ”kõige vähem registreeritud, kuid levinumaid inimõiguste rikkumisi maailmas”.
Mõnikord langevad naissoost isikud juba enne sündimist vägivalla ohvriks. Eeskätt just mõnel Aasiamaal teevad tütart ootavad emad aborti, sest nad eelistavad tütrele poega. Mõnes paigas on poeglaste eelistamise tõttu muutunud õitsvaks äriks geneetiline testimine eesmärgiga määrata kindlaks sugu. Üks soomääramiskliinik reklaamis oma teenuseid mõttearendusega, et on etem kulutada praegu naissoost lootele lõpu tegemiseks 38 dollarit, kui hiljem tütre kaasavarale 3800 dollarit. Sellisel reklaamil on menu. Aasia ühes suures haiglas teostatud uuringu kohaselt tehti abort 95,5 protsendil juhtudel, kui testimisega oli tuvastatud, et tegemist on naissoost lootega. Maailmas on teisigi paiku, kus eelistatakse poeglapsi. Kui ühelt endiselt USA poksitšempionilt päriti, kui mitme lapse isa ta on, vastas ta: ”Ühe poja ja seitsme äparduse isa.” ÜRO väljaanne ”Women and Violence” märgib, et ”nõuab palju aega, muutmaks inimestes hoiakut ja meelelaadi seoses suhtumisega naistesse — paljude arvates kui mitte rohkem, siis vähemalt üks sugupõlv”.
Lapsed ilma lapsepõlveta
Kedagi ei või pidada orjuses või õigusteta seisundis; orjus ja orjakaubandus ükskõik millisel kujul on keelatud. (Artikkel 4.)
Paberil on orjus likvideeritud. Valitsused on kirjutanud alla tervele hulgale lepingutele, mis kuulutavad orjuse seadusevastaseks. Ent maailma vanima inimõigustealase organisatsioonina tuntud Orjuse Vastu Võitlemise Briti Ühingu teatel ”on tänapäeva maailmas rohkem orje kui kunagi varem”. Nüüdisaja orjandusega on seotud terve hulk inimõiguste rikkumisi. Praegusaja orjuse üheks vormiks peetakse laste sunnitööd.
Kurb näide selle kohta on Derivan, Lõuna-Ameerikas elav poiss. ”Tema väikesed käed on vermeis kokkupuutest sisaliagaavi koredate lehtedega, millest saadavast taimekiust valmistatakse madratseid. Tema tööks on korjata laoruumis lehed kokku ja tassida need töötlemiseks 90 meetri kaugusele masina juurde. 12-tunnise tööpäeva lõpuks on ta viinud kohale tonni lehti. Derivan hakkas juba viieaastaselt tööle. Nüüd on ta 11 aastat vana.” (”World Press Review”.)
Rahvusvahelise Tööameti hinnangu kohaselt on tänapäeval veerand miljardit lapstöölist vanuses 5 kuni 14 aastat — terve väikeste tööliste armee, keda on peaaegu sama palju kui Brasiilia ja Mehhiko elanikke kokku! Paljud neist lapsepõlveta jäänud lastest rügavad teha tööd kaevandustes, tirides söevagonette; tambivad põllul mudas, et koristada saaki, või küürutavad kangastelgede taga, et kududa vaipu. Koguni päris väikestel lastel — kolme-, nelja- ja viieaastastel — tuleb ühiselt ikkesse panduna varavalgest pimedani künda, külvata ja vilja koristada. ”Lapsi on odavam ja ökonoomsem pidada kui traktoreid ning nad on arukamad kui veohärjad,” sõnab maaomanik ühelt Aasiamaalt.
Vabadus oma usku valida ja muuta
Igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele; see õigus kätkeb vabadust oma usku .. muuta. (Artikkel 18.)
ÜRO Peaassamblee sai 16. oktoobril 1997. aastal ”esialgse aruande mistahes vormis religioosse sallimatuse kaotamise kohta”. Inimõiguste Komisjoni eriettekandja Abdelfattah Amori koostatud ettekandes loetletakse artikliga 18 seotud jätkuvaid rikkumisjuhtusid. Käsitledes tervet rida maid, toob ettekanne ära arvukad juhtumid, kus on olnud tegemist ”kallaletungide, ähvarduste, vääritikohtlemise, arreteerimiste, vahistamiste, teadmata kadumiste või mõrvadega”.
Ka USA Demokraatia, Inimõiguste ja Tööbüroo väljaandes ”1997 Human Rights Reports” avaldatakse mõtet, et koguni pikaajaliste demokraatiatraditsioonidega maad ”on üritanud piirata erisuguste vähemususundite grupi vabadusi, rühmitades nad kõik nimetuse ”sektid” alla”. Sellised suundumused tekitavad muret. Brüsselis asuva inimõigustega tegeleva organisatsiooni Human Rights Without Frontiers president Willy Fautré märgib: ”Igas ühiskonnas on parimaks inimvabaduste üldise olukorra indikaatoriks usuvabadus.”
Valutav selg, kuid tühi rahakott
Igal töötajal on õigus õiglasele ja rahuldavale tasule, mis tagab inimväärilise elatuse temale endale ja ta perekonnale. (Artikkel 23.)
Suhkrurooraiujad Kariibi mere piirkonnast võivad küll teenida kolm dollarit päevas, ent otsekohe on neil võlakoorem kaelas, sest istandikuomanikule tuleb tasuda üüri ja tööriistade eest. Lisaks ei maksta neile mitte sularahas, vaid maksedokumentidega. Ja et istandikku omava kompanii kauplus on lähiümbruses ainuke, on suhkrurooraiujad sunnitud oma toiduõli, riisi ja oad sealt ostma. Ent teenustasuna selle eest, et kauplus töölise maksedokumentidega arveldab, arvatakse seal maksedokumendi väärtusest maha 10—20 protsenti. Juristide Komitee Inimõiguste Alal aseesimees Bill O’Neill lausus ühes ÜRO raadiosaates: ”Hooaja lõpuks pole neil nädalaid ja kuid kestnud ränkraske rügamise eest midagi taskus. Neil pole sentigi tallel ning nad on vaevu-vaevu hooaja üle elanud.”
Kas arstiabi kõigile?
Igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi .., mis on nõutav tema enda ja ta perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks. (Artikkel 25.)
”Ricardo ja Justina on vaesed Ladina-Ameerika farmerid, kelle elukohast lähima linnani on umbes 80 kilomeetrit. Kui nende väike tütar Gemma haigestus, viisid nad ta lähedalasuvasse erakliinikusse, ent seal keelduti teda ravimast, sest oli ilmne, et Ricardo ei suuda ravi eest tasuda. Järgmisel päeval laenas Justina naabritelt ühissõiduki jaoks raha ning võttis ette pika reisi linna. Kui siis Justina lapsega lõpuks väikesesse riigihaiglasse jõudis, öeldi talle, et vabu voodikohti pole ning et ta tuleks järgmisel hommikul tagasi. Kuna tal linnas sugulasi polnud, toa üürimiseks aga raha puudus, saatis ta öö turuletil mööda. Justina surus küll lapse enda vastu, et teda lohutada ja talle kaitset pakkuda, kuid kõik oli asjata. Selsamal ööl väike Gemma suri.” (”Human Rights and Social Work”.)
Maailmas peab keskmiselt iga neljas inimene ühe dollariga päevas kuidagiviisi toime tulema. Nagu Ricardo ja Justina, seisavad nad ränga dilemma ees: eraarstiabi on küll saadaval, kuid pole taskukohane, samal ajal kui riiklik arstiabi on küll taskukohane, kuid pole saadaval. On kurb, et kuigi üle miljardil maailma vaesel on ”õigus arstiabile”, jääb arstiabi neile tegelikult ikkagi kättesaamatuks.
Hirmuäratavalt pikal loetelul inimõiguste rikkumistest ei tule lõppu. Eeltoodutega sarnaseid olukordi võib tuua sadu miljoneid. Hoolimata inimõigusorganisatsioonide hiigelpingutustest ning hoolimata tuhandetest sõna otseses mõttes oma eluga riskivatest pühendunud aktivistidest, kes kõikjal maailmas püüavad meeste, naiste ja laste olukorda kergendust tuua, jäävad kõigile tagatud inimõigused vaid unistuseks. Kas tuleb kunagi aeg, mil need võiksid tegelikkuseks saada? Täiesti kindlasti tuleb, kuid enne peab leidma aset terve rida muutusi. Kahte neist käsitleb järgmine artikkel.
[Piltide allikaviide lk 8]
Loa andnud: MgM Stiftung Menschen gegen Minen (www.mgm.org)
[Piltide allikaviited lk 9]
UN PHOTO 148051/J. P. Laffont—SYGMA
WHO foto/PAHO, autor J. Vizcarra