Kemikaalide uputus
KÄESOLEVAT sajandit võiks väga hästi nimetada keemiaajastuks. Inimese valmistatud keemilised ühendid on muutnud meie elu. Kodudes, büroodes ja tehastes on hulgaliselt kasutusel aerosoole, kunstlikke magustajaid, kosmeetikatooteid, värvaineid, trüki- ja maalrivärve, pestitsiide, farmakone, plaste, külmutusgaase, sünteetilisi kattematerjale — nimekirjal ei tule lõppu.
Et rahuldada maailma nõudlust nende toodete järele, ulatub ülemaailmne keemiliste ainete aastatoodang 1,5 triljoni USA dollarini, nagu sellest teatab Maailma Tervishoiuorganisatsioon. MTO annab teada, et praegu liigub turul umbes 100000 keemilist ainet, kusjuures igal aastal lisandub neile 1000—2000 uut ainet.
Ent seoses sellise kemikaalide uputusega kerkib küsimusi selle kohta, kuidas need avaldavad mõju meie elukeskkonnale ja ka meie tervisele. On ilmselge, et me seilame tundmatutes vetes. ”Me kõik kuulume katsepõlvkonda, nii et täielik mõju selgub alles aastakümnete möödudes,” sõnas üks meedik.
Rohkem keemilisi aineid, rohkem ohte?
MTO hinnangul kahjustavad keemilised saasteained kõige sagedamini ”vaeseid, harimatuid inimesi, kes nende keemiliste ainete ohtlikkuse kohta, millele nad on kas otseselt või kaudselt iga päev eksponeeritud, saavad kas ebapiisavalt või ei saa üldse mitte kohast väljaõpet või põhiteadmisi”. See käib eeskätt pestitsiidide kohta. Ent keemilised ained avaldavad oma mõju meile kõigile.
Praegu ületab saasteainete, kaasa arvatud pestitsiidide kontsentratsioon paarikümnes protsendis California veekaevudes ametlikud ohutusnormid, võib lugeda raamatust ”A Green History of the World”. Edasi öeldakse seal: ”Floridas on saastatuse tõttu suletud 1000 kaevu; Ungaris on vesi tarbimiskõlbmatu 773 linnas ja külas; Suurbritannias ületab kümne protsendi põhjaveekihtide saastatus Maailma Tervishoiuorganisatsiooni kehtestatud ohutusnormid ning nii Suurbritannias kui Ameerika Ühendriikides on piirkondi, kus vastsündinuile ei saa kraanivett selle suure nitraadisisalduse tõttu anda.”
Veel üks kasulik, ent ohtlikult mürgine keemiline aine on elavhõbe. Keskkonda jõuab see nii tööstusettevõtete korstnate kui ka miljardite luminofoorlampide kaudu. Samuti pliid võib leida paljudes toodetes alates kütteainetest kuni värvideni. Ent eriti just lastele võib see olla mürgine nagu elavhõbegi. Eksponeeritus pliiosakestele võib kahandada keskmise lapse ”intelligentsuskvooti kuni nelja punkti võrra”, öeldakse Egiptusest Kairost tulnud raportis.
ÜRO Keskkonnaprogrammi andmetel satub igal aastal inimtegevuse tagajärjel Vahemerre umbes 100 tonni elavhõbedat, 3800 tonni pliid, 3600 tonni fosfaate ja 60000 tonni puhastusvahendeid. On mõistetav, et meri on kriisiolukorras. Ent see pole ainus taoline veekogu. Tegelikult kuulutas ÜRO 1998. aasta rahvusvaheliseks ookeaniaastaks. Kõik ookeanid kogu maailmas on eeskätt just saastumise tõttu hädaohus.
Olgugi et oleme tänu keemilisele tehnoloogiale saanud hulgaliselt kasulikke tooteid, toimub paljude nende kasutamine ja minemaviskamine paljuski meie elukeskkonna arvelt. Kas oleme tõesti teinud endist ”progressi pantvangid”, nagu ühe ajalehe ringvaatekirjutaja seda hiljuti mainis?
[Kast lk 4]
Keemilised ained ja reaktsioonid
Termin ”keemiline aine” hõlmab kõiki meid ümbritsevat maailma moodustavaid põhiaineid, kaasa arvatud rohkem kui sadat keemilist elementi, nende hulgas rauda, pliid, elavhõbedat, süsinikku, hapnikku, lämmastikku. Keemilised ühendid ehk eri elementide kombinatsioonid on muu hulgas ka vesi, happed, soolad ja alkohol. Paljud neist ühenditest on looduslikku päritolu.
Keemilist reaktsiooni defineeritakse kui ”protsessi, kus üks aine muundub keemiliselt teiseks aineks”. Põlemine on keemiline reaktsioon; selle käigus muundub põletusaine — paber, bensiin, vesinik jne. — täiesti teistsuguseks aineks või teistsugusteks aineteks. Nii meid ümbritsevas keskkonnas kui ka meis endis on lakkamatult toimumas arvukalt keemilisi reaktsioone.
[Pilt lk 3]
Kõige rohkem kahjustavad keemilised saasteained vaeseid inimesi