Keemilised ained: sõbrad või vaenlased?

ME LANGETAME paljusid otsuseid oma elus nii asja häid kui halbu külgi vaagides. Näiteks ostavad paljud inimesed auto mugavuste pärast, mida see pakub. Ent mugavuste kõrval tuleb neil arvestada ka seda, mida läheb maksma auto omamine (kindlustus, registreerimine, amortisatsioon) ja sõidukõlblikuna hoidmine. Samuti tuleb neil võtta arvesse oht õnnetuses vigastuda või surma saada. Üsna sarnane olukord valitseb ka sünteetiliste kemikaalide vallas — tuleb vaagida nende häid ja halbu külgi. Võtkem näiteks keemilise aine MTBE (metüültertsiaarbutüüleeter), kütuselisandi, mis soodustab põlemist ja vähendab auto heitgaaside hulka.

Osaliselt tänu MTBE-le pole õhk paljudes Ühendriikide linnades juba aastaid olnud nii puhas kui praegu. Ent puhtama õhu eest ”oleme sunnitud ka midagi maksma”, teatab ”New Scientist”. Asi on selles, et MTBE on võimalik kantserogeen, sealjuures on seda välja lekkinud kümnetest tuhandetest bensiinihoidlate maa-alustest tankidest, nii et tihti on põhjavesi muutunud saastatuks. Tagajärjeks on see, et ühes linnas tuleb nüüd 82 protsenti vett mujalt kohale tuua, mis läheb maksma 3,5 miljonit dollarit aastas! ”New Scientist” ütleb, et sellest hädast ”võib kujuneda üks tõsisemaid USA põhjaveesaaste kriise paljudeks aastateks”.

Kahju tõttu, mida mõned keemilised ained keskkonnale ja tervisele tekitavad, on need üleüldse keelustatud ja turult kõrvaldatud. Ent võib küsida: kuidas saab selliseid asju juhtuda? Kas mitte kõik keemilised ained pole enne väljalaskmist toksilisuse suhtes põhjalikult testitud?

Toksilisustestidega seotud probleemid

Tegelikult on keemiliste ainete toksilisuse testimine põiming teadusest ja oletustest. ”Ohtlikkuse hindajad ei oskagi tõmmata selget piiri, millal on tegemist ”ohutu”, millal ”ohtliku” eksponeeritusega mingile keemilisele ainele,” sõnab V. Joseph Rodricks oma raamatus ”Calculated Risks”. Sama lugu on arstimitega, millest paljusid toodetakse sünteetiliselt. ”Ka kõige hoolsam testimine ei anna alati märku võimalusest, et arstim hakkab avaldama ettearvamatult kahjulikku mõju,” ütleb ”The World Book Encyclopedia”.

Laboratooriumidel kui niisugustel on omad piirid. Näiteks ei saa need täielikult modelleerida keemilise aine toimet selles mitmepalgelises ja keerukas välismaailmas. Maailm väljaspool laboratooriumi on täis sadu, koguni tuhandeid erisuguseid sünteetilisi kemikaale, millest paljud võivad avaldada nii omavahel kui ka elusorganismidega reageerides vastasmõju. Mõned neist keemilistest ainetest on iseendast küll ohutud, ent koostoimel nii meie organismis kui sellest väljaspool võivad nad anda uusi toksilisi ühendeid. On keemilisi aineid, mis muutuvad toksiliseks, koguni kantserogeenseks alles siis, kui nad on läbinud organismi ainevahetusprotsessi.

Mil viisil siis üritavad ohtlikkuse hindajad kõigi nende raskuste taustal otsustada kemikaali turvalisuse üle? Tavapärane meetod on anda laboratooriumiloomadele kindel doos seda kemikaali ning siis püüda tulemusi kohaldada inimesele. Kas on see meetod alati usaldusväärne?

Kas loomkatsed on usaldusväärsed?

Eetiliste küsimuste kõrval loomade julmast kohtlemisest kerkib seoses toksiinide loomadel testimisega veel teisigi küsimusi. Näiteks tihti reageerivad erisugused loomad kemikaalidele üsnagi eri moodi. Juba väike annus äärmiselt toksilist dioksiini tapab emase merisea, ent hamstri surmamiseks tuleb annust suurendada 5000 korda! Koguni sellised väga lähedased loomaliigid nagu rotid ja hiired reageerivad paljudele keemilistele ainetele eri kombel.

Niisiis, kui ühe loomaliigi reaktsiooni alusel ei saa kindlalt ennustada, millised on teiste loomaliikide reaktsioonid, kui kindlad siis võivad uurijad olla selles, et mingi konkreetne kemikaal on inimestele ohutu? Tõsiasi on see, et tegelikult nad ei saagi selles kindlad olla.

Keemikute ees seisab tõepoolest raske ülesanne. Neil tuleb olla nende töö tulemusi ihkavate inimeste meele järgi, rahuldada loomade heaolu pärast muretsejate nõudmisi ning rahustada omaenda südametunnistust teadmisega, et tooted on ohutud. Neil põhjustel katsetavad mõned laboratooriumid nüüd keemiliste ainete testimisega inimese rakukülvil. Ent aeg näitab, kas seeläbi saab anda kindlaid ohutusgarantiisid.

Kui laboratoorsed katsed petavad

Pestitsiid DDT, mida kõikjalt keskkonnast ikka veel leida võib, on üks näide keemilisest ainest, mis esmakordsel väljalaskmisel ekslikult ohutuks kuulutati. Hiljem selgus teadlastele, et DDT kaldub teiste võimalike toksiinide kombel talletuma elusorganismi pikaks ajaks. Kui traagilised on selle tagajärjed? Toitumisahelast, mis algab miljonite pisiorganismidega, jätkub kalade ning lõpuks lindude, karude, saarmaste ja teistega, saab eluslehter, mille kaudu toksiinid lõpptarbijaisse kontsentreeruvad. Ühel juhtumil ei suudetud püttide, ühe veelinnuliigi populatsioonis rohkem kui kümne aasta jooksul välja haududa mitte ainustki poega!

Taolised bioloogilised lehtrid avaldavad nii tugevat toimet, et mõningaid vees vaevu märgatavaid keemilisi aineid kontsentreerub lõpptarbijaisse lausa jahmataval määral. Kujukaks näiteks on Põhja-Ameerikas voolava St. Lawrence’i jõe valgevaalad. Neis on toksiinide tase sedavõrd kõrge, et surma korral tuleb neid käidelda kui ohtlikke jäätmeid!

Mõned paljudes loomades leiduvad keemilised ained on leitud jäljendavat hormoone. Sealjuures jõudsid teadlased alles hiljuti selle jälile, kui salakavalat toksilist mõju need kemikaalid võivad avaldada.

Hormoone imiteerivad kemikaalid

Hormoonid on organismis tähtsad keemilised infokandjad. Vereringe vahendusel liiguvad nad organismi teistesse osadesse, kus nad siis kas stimuleerivad või pärsivad mingit kindlat funktsiooni, näiteks organismi kasvu või paljunemistsükleid. On huvitav, et Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ühe hiljutise pressiteate kohaselt osutab ”kiiresti kuhjuv teaduslik tõestusmaterjal” sellele, et teatud sünteetilised kemikaalid sekkuvad organismi sattudes hormoonide talitlusse neid kas kahjulikult jäljendades või siis blokeerides.

Jutt on sellistest kemikaalidest nagu PCB-aineda, dioksiinid, furaanid ja mõningad pestitsiidid, kaasa arvatud DDT-jäägid. Need kemikaalid (inglise keeles endocrine disruptors) on võimelised häirima organismis hormoone sünteesiva endokriinsüsteemi talitlust.

Need kemikaalid imiteerivad muu hulgas ka naissuguhormooni östrogeeni. Meditsiiniajakirjas ”Pediatrics” avaldatud uurimistöös väljendadatakse mõtet, et tütarlaste seas üha sagenev enneaegne puberteet võib seostuda östrogeenisisaldusega juuksehooldusvahenditega, aga ka keskkonnas leiduvate östrogeeni imiteerivate kemikaalidega.

Kui isasisendit kriitilisel arenguetapil eksponeerida teatud kemikaalidele, võib see avaldada kahjulikku mõju. ”Katsed on näidanud,” öeldakse ajakirja ”Discover” raportis, ”et konkreetsel arenguperioodil organismi viidud PCB-ained võivad muuta isaskilpkonnad ja -alligaatorid emasteks või ”kahesoolisteks” isenditeks.”

Lisaks nõrgestavad keemilised toksiinid immuunsüsteemi, jättes loomad viirusinfektsioonide ees kaitsetumaks. Viirusinfektsioonid paistavad tõepoolest levivat enneolematult laias ulatuses ja kiires tempos eeskätt just loomade seas toitumisahela viimastest lülidest, näiteks delfiinide ja merelindude seas.

Kui rääkida inimestest, siis kõige kahjulikumat mõju avaldavad hormoone imiteerivad kemikaalid just lastele. Kui Jaapanis sündisid mõni aasta tagasi PCB-ühenditega saastatud riisiõli tarbinud naistele lapsed, ”täheldati neil füüsilist ja vaimset arengupeetust, käitumishälbeid — sealhulgas hüpo- ja hüperaktiivsust —, ebaloomulikult väikest peenist ning keskmisest viie punkti võrra madalamat intelligentsuskvooti”, teatab ajakiri ”Discover”. Suurele PCB-ühendite annusele eksponeeritud laste testimisel Hollandis ja Põhja-Ameerikas ilmnes samasuguseid kahjulikke mõjusid nende füüsilisele ja vaimsele arengule.

MTO teatel võib nende kemikaalidega olla seotud ka meeste ja naiste ”hormonaalselt tundlike” vähivormide, näiteks rinna-, munandi- ja eesnäärmevähi suurem esinemissagedus. Lisaks võib paljudes maades ilmnev meeste seemnerakkude keskmise arvu kahanemine, aga ka sperma kvaliteedi pidev halvenemine seostuda keemiliste ainete järjest laialdasema kasutusega. Mõnel maal on seemnerakkude keskmine arv kahanenud 50 aastaga peaaegu poole võrra!

Eelmises artiklis osundasime arsti, kes nimetas meid ”katsepõlvkonnaks”. Ja paistab, et tal on õigus. Tõsi küll, paljud meie keemiaalased leiutised on meile tublisti kasu toonud, ent paljud mitte. Seepärast teeme targasti, kui väldime ülearust eksponeeritust keemilistele ainetele, mis võivad meile kahju teha. Üllatav küll, paljusid neist võime leida ka oma kodust. Järgmises artiklis arutame seda, mida me saame ette võtta, et kaitsta end ohtlike kemikaalide võimaliku mõju eest.

[Allmärkus]

[Pilt lk 7]

Need vaalad on niivõrd mürgised, et surma korral peetakse neid ohtlikeks jäätmeteks

[Allikaviide]

©George Holton, The National Audubon Society Collection/PR