Kohased pausid

OLULINE on, et kõnes oleksid pausid õigel kohal. See kehtib nii ettekannet tehes kui ka üksikisikuga kõneldes. Ilma sobivate pausideta jutt võib kõlada selgete mõtteväljenduste asemel sõnamulinana. Kohased pausid annavad sinu kõnele arusaadavuse. Neid saab kasutada ka selleks, et peamised mõtted kuulajatele kauaks meelde jääksid.

Kuidas teha kindlaks, millal peaks pausi tegema? Kui pikad peaksid pausid olema?

Paus kirjavahemärgi tähisena. Kirjavahemärgid on kujunenud kirjasõna oluliseks osaks. Need võivad tähistada jutustava, hüüd- või küsilause lõppu. Mõnes keeles eraldatakse nendega tsitaate. On kirjavahemärke, mis osutavad lauseosa seosele teiste lauseosadega. Kui inimene teksti loeb, näeb ta ka kirjavahemärke. Ent teistele ette lugedes tuleb tal anda oma häälega edasi kõike seda, mida tekstis esinevad kirjavahemärgid tähistavad. (Üksikasju selle kohta võib leida 1. õppetunnist ”Korrektne lugemisviis”.) Kui pause ei tehta kirjavahemärkide kohaselt, võib kuulajatel olla loetust raske aru saada või läheb neil teksti mõte koguni kaduma.

Lisaks kirjavahemärkidele määrab pauside kohasuse ka lauses väljendatud mõtete laad. Üks kuulus muusik lausus kord: ”On palju pianiste, kes ei mängi noote sugugi halvemini kui mina. Kunst seisneb hoopis nootidevaheliste pauside pidamises.” Seesama kehtib kõnelemisel. Kohaste pauside kasutamine teeb hästi ette valmistatud materjali veelgi nauditavamaks ja mõtestatumaks.

Valmistudes teistele ette lugema, võib olla abiks loetavasse trükiteksti märkide tegemine. Tõmba väike vertikaalkriips sinna, kus tuleks teha lühike paus — võib-olla vaid väike viivitus. Pikema pausi puhul kasuta kahte kõrvutist vertikaalkriipsu. Kui leiad, et mingi lausung tekitab sulle probleeme ning sa teed korduvalt vales kohas pausi, ühenda pliiatsijoonega kõik raskesse fraasi kuuluvad sõnad. Seejärel loe see fraas algusest lõpuni läbi. Nõnda toimivad paljud kogenud kõnemehed.

Pauside tegemine igapäevakõnes ei ole üldiselt probleemiks, sest sa ju tead, milliseid mõtteid sa tahad edasi anda. Ent kui sul on sõltumata sellest, kas mõte seda eeldab või mitte, maneeriks teha kindlate ajavahemike tagant pause, jääb sinu jutus puudu jõulisusest ja selgusest. Kasulikke nõuandeid tuuakse 4. õppetunnis ”Sorav esitusviis”.

Paus ühelt mõttelt teisele siirdumisel. Kui lähed ühelt peamiselt mõttelt teisele üle, võib paus võimaldada kuulajatel öeldu üle rahulikult järele mõelda, kohaneda, suunamuutust tunnetada ning järgmist esitatavat mõtet paremini haarata. Ühelt mõttelt teisele siirdumisel on paus sama tähtis kui auto kiiruse mahavõtmine enne teisele tänavale keeramist.

Üheks põhjuseks, miks mõned kõnelejad rutuga ja pausi tegemata ühelt mõttelt teisele suunduvad, on see, et nad üritavad käsitleda liiga palju materjali. Mõnedel peegeldub see harjumus igapäevakõnes. Võib-olla räägivad kõik ümbruskonnas samamoodi. Ent nõnda pole võimalik mõjusalt õpetada. Kui sul on öelda midagi, mis väärib kuulamist ja meeldejätmist, siis varu piisavalt aega selleks, et mõte selgelt esile tuleks. Tuleb arvestada sellega, et pausidel on kõne mõtete arusaadaval edastamisel oluline koht.

Kui esitad oma kõne konspekti põhjal, peaks materjal olema süstematiseeritud nõnda, et on täiesti selge, kus tuleb teha peamiste punktide vahelised pausid. Kui sul tuleb lugeda ette käsikirjast, märgi ära kohad, kus toimub üleminek ühelt peamiselt punktilt teisele.

Mõttepööret toonitavad pausid on tavaliselt pikemad kui kirjavahemärke tähistavad pausid — ometi mitte nii pikad, et esitus loiuks muutuks. Kui need pausid on liiga pikad, loovad need mulje, et sa oled kõne halvasti ette valmistanud ning üritad mõelda välja, mida järgmisena öelda.

Paus rõhutamiseks. Rõhutamiseks peetud paus on tavaliselt pingepaus, mis tähendab, et see kas eelneb või järgneb jõulisele väitele või küsimusele. Sedalaadi paus annab kuulajaile võimaluse äsjaöeldu üle järele mõelda või paneb nad ootama, millest kõneldakse edasi. Need on erisugused pausid. Otsusta, millist meetodit oleks kohane rakendada. Ent ära unusta, et rõhutavad pausid tuleks jätta vaid tõepoolest oluliste lausungite jaoks. Vastasel korral läheb nende väärtus kaduma.

Kui Jeesus luges Naatsareti sünagoogis kuuldavalt Pühakirja, kasutas ta mõjusalt sedalaadi pausi. Kõigepealt luges ta prohvet Jesaja kirjarullist, milleks ta on läkitatud. Kuid enne selle täideminekule viitamist keeras ta kirjarulli kokku, andis selle kojasulasele tagasi ja istus maha. Kui siis kõikide silmad kogudusekojas olid sihitud tema peale, lausus ta: ”Täna on see kiri täide läinud teie kuuldes!” (Luuka 4:16—21).

Olukorrast tingitud paus. Mõnikord tuleb kõnes teha paus ka vahelesegamise tõttu. Olles põlluteenistuses, võib vestlust korterivaldajaga katkestada näiteks mööduva sõiduki müra või lapse nutt. Kokkutulekupaigas, kus häiring pole eriti tõsine, saad sa ehk lihtsalt valjemal häälel jätkata. Kui aga häiring on intensiivne ja kestab pikemat aega, tuleb sul pidada pausi, sest kuulajad ei kuule nagunii midagi. Seepärast kasuta pause tõhusalt, nõnda et kuulajad saaksid täit kasu kõigest sellest heast, mis sa neile kõnelda tahad.

Paus, mis võimaldab kuulajatel öeldule reageerida. Kuigi sa ehk ei esita kõnet, milles kuulajad otseselt osaleksid, on siiski oluline lasta kuulajatel öeldule reageerida vaikselt mõttes. Kui esitada kuulajaid mõtlema panevaid küsimusi, tegemata piisavalt pikki pause, kaotavad küsimused suure osa oma väärtusest.

Muidugi on pauside pidamine tähtis nii puldist kõneldes kui ka inimestele tunnistust andes. Tundub, et mõned inimesed ei teegi pause. Kui see on sinu probleem, siis tee usinaid pingutusi selle kõneomaduse arendamiseks. Nõnda saad paremini teistega lävida ning olla põlluteenistuses tõhusam. Paus on tegelikult vaikusehetk, ning paika peab ütlus, et vaikimine katkestab, rõhutab, äratab tähelepanu ning paneb kõrvu teritama.

Tavavestlus sisaldab kahepoolset mõttevahetust. Kui sa kuulad inimesi ja ilmutad öeldu vastu huvi, kuulavad nad sind meelsamini. See eeldab, et sa pead piisavalt pikki pause, võimaldamaks neil end väljendada.

Üldiselt saab põlluteenistuses olles anda tõhusamat tunnistust siis, kui teha seda vestluse vormis. Paljud tunnistajad leiavad olevat kasuliku pärast tervituste vahetamist tutvustada oma vestlusainet ning tõstatada seejärel üks küsimus. Nad teevad pausi, et anda korterivaldajale võimalus vastata, seejärel aga avaldavad tema öeldule tunnustust. Nad võivad arutelu käigus pakkuda korterivaldajale korduvalt võimalusi oma arvamust avaldada. Nad teavad, et tavaliselt saavad nad inimest paremini aidata, kui neile on teada tema seisukohad arutletava aine kohta (Õpet. 20:5).

Sugugi mitte igaüks ei vasta küsimustele soovitud viisil. Ent see ei takistanud Jeesusel peatumast nii kaua, et ka vastastel oleks võimalus kõnelda (Mark. 3:1—5). Kui võimaldada inimesel rääkida, ergutab see teda mõtlema, nii et see võib panna teda väljendama seda, mis on tema südames. On ju meie teenistustöö üks eesmärke jõuda inimeste südameni, esitades neile Jumala Sõnast sõlmküsimusi, mille alusel neil tuleb oma otsuseid langetada (Heebr. 4:12).

Kohaste pauside pidamine teenistustööl olles on tõeline kunst. Mõjusalt pause kasutades saab mõtteid selgemini edasi anda, mistõttu need jäävad üldiselt ka püsivamalt meelde.