Surnumere kirjarullid — enneolematu varandus

QUMRANI vadi suudme alal, Surnumere loodepoolsel küljel, on mõned muistsed varemed. Ja kuna neisse suhtuti kaua kui Rooma kindluse jäänustesse, pöörasid arheoloogid neile vähe tähelepanu. Jesaja Surnumere kirjarulli leidmise ajendil 1947. aastal hakati sellele paigale siiski uuesti tähelepanu pöörama.

Peatselt omistasid õpetlased need ehitised juudi religioossele kogukonnale. Kohe oletati, et need inimesed olid peitnud kirjarullid lähedalasuvate kaljude koobastesse. Aga hilisemad avastused panid selles kahtlema.

Enneolematu leid

Beduiinid mõistsid kiiresti nende käsikirjade väärtust, mida nad juba olid leidnud. Ja kui 1952. aastal üks vana mees tuletas meelde, et noorena ajas ta taga haavatud põldpüüd, kuni see kadus kaljus olevasse auku, kus ta leidis savinõusid ja vanaaegse õlilambi, algasid uued otsingud.

See vana mees oli veel võimeline järsu kalju lõhede keskelt seda koopasuud leidma. See osutus inimeste tehtud koopaks, mida nüüd nimetatakse 4. koopaks. Seal leidsid beduiinid umbes meetri jagu tolleaegsest põrandapinnast allpool käsikirjatükke. Ühtegi neist tükkidest polnud pandud anumatesse ja nii oli enamik tugevalt pehkinud, mustunud ja väga habras. Aja jooksul leiti ligi 40000 fragmenti, mis olid pärit peaaegu 400 käsikirjast. Saja Piibli käsikirja hulgas olid esindatud kõik Heebrea Kirjade raamatud, välja arvatud Estri raamat. Suur osa sellest materjalist, mis leiti 4. koopast, ei ole veel avaldatud.

Üheks tähelepanuväärsemaks käsikirjaks oli üheainsa rulli peale ümberkirjutatud Saamueli raamatud. Selle heebreakeelne tekst, mille arvatavast 57 veerust on säilinud 47, on väga sarnane sellega, mida kasutasid kreekakeelse Septuaginta tõlkijad. Seal on ka Septuaginta kreekakeelsed fragmendid 3. ja 4. Moosese raamatust, mille kirjutamise aeg on esimene sajand e.m.a. Moosese 3. raamatu käsikiri kasutab kreekakeelse sõna Küʹri·os („Issand”) asemel heebreakeelse Jumala nime יהוה jaoks väljendit IAO.a

Ühes 5. Moosese raamatu fragmendis sisaldab heebreakeelne tekst osa 32. peatüki 43. salmist, mis leidub Septuagintas ja on tsiteeritud Heebrealastele 1:6: „Ka kõik Jumala inglid avaldagu temale austust.” (NW) See on esimene kord, mil see rida üldse heebreakeelses käsikirjas leiti ja mis avaldas teksti, millel kreekakeelne tõlge ilmselt põhineb. Õpetlased on niimoodi hakanud sügavamalt mõistma Septuaginta teksti, mida on nii tihti tsiteeritud Kristlikes Kreeka Kirjades.

Moosese teise raamatu kirjarull on dateeritud kolmanda sajandi kolmandasse veerandisse e.m.a., üks Saamueli raamat sama sajandi lõppu ja Jeremija kirjarull ajavahemikku 225—175 e.m.a. Kolmanda kuni esimese sajandi kohta e.m.a. oli leitud küllaldaselt materjali, et jälgida heebrea ning aramea kirjastiili ja nende tähestike üksikute tähtede muutumist, millel on käsikirjade dateerimise juures suur väärtus.

Üllatus 11. koopast

Lõpuks oli kogu Qumrani ümbruskond põhjalikult nii kohalike beduiinide kui ka arheoloogide poolt läbi otsitud. Aga ühel päeval 1956. aastal märkasid mõned beduiinid 1. koopast põhja pool kaljulõhedest väljuvaid nahkhiiri. Nad ronisid üles ja leidsid teise koopa, mille sissekäik oli suletud. Selle avamiseks tuli eemaldada kaks tonni langenud kaljutükke. Seesolevad leiud olid hämmastavad — kaks täielikku käsikirja ja viis suurt hulka teiste osasid.

Kõige tähelepanuväärsem leid oli ilus Laulude kirjarull. Naha paksus kinnitab, et see on ilmselt vasika- mitte kitsenahk. Kokku viis lehte, neli eraldi lehte ja neli fragmenti annavad selle pikkuseks umbes 4 meetrit. Kuigi rullraamatu ülemine ots on hästi säilinud, on alumine pool märgatavalt pehkinud. See on dateeritud esimese sajandi esimesse poolde m.a.j. ja sisaldab 41 laulu osi. Iidsete vanaheebrea tähtedega on tetragrammatoni kirjutatud umbes 105 korda, mis teeb selle ülejäänud teksti kandiliste tähtede keskel silmapaistvaks.

Teine, 3. Moosese raamatu käsikiri, on kirjutatud täielikult vanaaegsete heebrea tähtedega, aga miks, seda ei ole veel piisavalt selgitatud. See on pikim olemasolev dokument, mis kasutab sedalaadi kirjaviisi, mis oli kasutusel siis, kui juudid läksid seitsmenda sajandi lõpus e.m.a. Babüloni vangistusse.

Päevavalgele tuli ka Targumi koopia, Hiiobi raamatu arameakeelne variant. See on üks vanemaid Targumi koopiaid, mis on kirjutatud. Erinevates koobastes leiti ka arvukaid kommentaare Piibli raamatute kohta. Kuidas küll saadi need kirjarullid nendesse koobastesse nii hästi ära peita?

Nagu eelpool mainitud, võidi mõned peita Qumrani kogukonna poolt. Aga tõenditest lähtudes näib, et mitmed neist olid pandud sinna juutide poolt, kes põgenesid Rooma sissetungi eest Juudamaale aastal 68 m.a.j., enne kui Jeruusalemm kaks aastat hiljem lõplikult hävitati. Juuda kõrb oli hinnalistele käsikirjadele ohutuks looduslikuks varjupaigaks mitte ainult Qumrani läheduses olevates koobastes, vaid ka palju kilomeetreid põhja pool Jeeriko ümbruses ning lõunas Masada lähedal. Kui tänulikud me oleme nende säilimise eest! Nad annavad lisatõendeid Jehoova inspireeritud Sõna muutumatusest. Tõepoolest, „meie Jumala sõna püsib igavesti”. — Jesaja 40:8.

[Allmärkus]

[Kast lk 13]

KAS PEATSELT TULEB LISA?

Kuigi Surnumere kirjarullid avastati aastakümnete eest, on suur osa nende fragmentidest avaldamata. The New York Times mõistis selle 1990. a. 23. detsembri numbris hukka: „Isegi fotokoopiaid nendest hoiab kinni kildkondlik grupp õpetlasi, kes väldib kolleege ja keeldub avaldamast enamikku nende käsutuses olevast materjalist.” Ajaleht teatas siiski, et hiljaaegu tehti muudatusi selle toimetuse isikkoosseisus, mis võib olla üks samm selle poole, et murtakse „kirjarulle ümbritsev kildkondlikkus . . . ja maailm saab rohkem teada ühest ajaloo harukordsest perioodist”.

[Pildi allikaviide lk 12]

Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.