„Võimsaks on saanud tema heldus”

JUTUSTAB JOSÉ VERGARA OROZCO

Kas sa usud, et 70 aasta vanuselt võib su elu olla täis uut hoogu? Minu elu oli. Ja toimus see 35 aastat tagasi.

Tänu Jehoova heldusele olen 1962. aastast alates teeninud üldpioneerina ja alates 1972. aastast olnud ülevaataja Jehoova tunnistajate Mehhiko Jalisco osariigi El Carrizali Koguduses. Lubage ma jutustan teile pisut oma minevikust.

SÜNDISIN 18. augustil 1886. aastal Mehhikos Michoacáni osariigis. Kuna minu isa oli vabamüürlane, ei käinud meie perekond katoliku kirikus ega võtnud osa ühestki katoliku religioossest pidustusest ja meie kodus polnud ühtki religioosset pühakuju.

Kui olin 16-aastane, läks mu isa tööle Ameerika Ühendriikidesse, aga ta leppis ühe mehega kokku, et too mulle ametit õpetaks. Niisiis, kahe aasta pärast viis see mees mind Mexico linna sõjaväeakadeemiasse õppima. Peale seda alustasin karjääri Mehhiko armees.

Sõjaväes ja hiljem

Võitlesin Mehhiko revolutsioonis, mis algas aastal 1910. Kõik meie akadeemia noored mehed toetasid revolutsionäär Francisco I. Maderot, kes seisis vastu Porfirio Díazi diktatuurile. Toetasime Maderot kuni ta surmani aastal 1913, ja pärast seda Venustiano Carranzat, kes oli aastast 1915 kuni aastani 1920 Vabariigi president. Meie nimetus oli Carranzistas.

Neljal korral püüdsin armeest vabaneda, kuid tulemusteta. Lõpuks deserteerusin ja sain põgenikuks. Selle tulemusena vangistati mu isa, kes oli Mehhikosse tagasi tulnud. Ühel päeval, teeseldes onupoega, külastasin isa vanglas. Suhtlesime väikestele paberitükkidele kirjutamise teel, nii et vangivalvurid ei saanud meid kuulda. Et keegi ei avastaks, kes ma olen, neelasin need paberitükid alla.

Peale seda, kui isa oli vangist vabastatud, külastas ta mind ja palus, et annaksin end võimude kätte. Tegin seda, ja minu suureks imestuseks vastutav kindral ei arreteerinud mind. Ta soovitas mul hoopiski Ameerika Ühendriikidesse kolida. Järgisin ta soovitust ja elasin seal 1916. aastast 1926. aastani.

Ma abiellusin 1923. aastal mehhiklannaga, kes elas samuti Ühendriikides. Õppisin ehitusametit, ja me lapsendasime väikese tüdruku. Kui ta oli 17 kuud vana, pöördusime tagasi Mehhikosse ja asusime elama Tabascosse Jalpasse. Siis algas „Cristero ülestõus” ja see kestis aastast 1926 aastani 1929.

Cristerod tahtsid, et ma ühineksin nendega. Kuid pidasime koos perekonnaga paremaks põgeneda Aguascalientesi osariiki. Peale elamist Mehhiko vabariigi eri paikades, asusime 1956. aastal püsivalt elama Tamaulipasse Matamorosse, kus ma hakkasin juhendama ehitustöid.

Mu elu muutub

Sel ajal hakkas mu elu muutuma. Mu tütar, kes nüüd oli juba abielus ja elas teisel pool piiri USA-s Texases Brownsville’is, külastas meid sageli. Ühel päeval teatas ta: „Isa, paljud perekonnad on just praegu kogunenud ühiskondlikku koosolekusaali. Lähme vaatame, mis seal toimub.” See oli Jehoova tunnistajate kokkutulek. Mu tütar, väimees, lapselaps, naine ja mina viibisime kõigil neljal päeval kokkutulekul.

Sellest aastast alates hakkasime käima Jehoova tunnistajate kristlikel koosolekutel. Tegime tütrega vaimseid edusamme, mina Mehhikos, tema Ameerika Ühendriikides. Varsti hakkasin rääkima töökaaslastele Piibli tõdesid, mida õppisin. Sain kümme ajakirja igast Vahitorni ja Awake! [Ärgake!] väljaandest ja levitasin need oma töökaaslaste hulgas. Viis nendest, kes töötasid kontoris, ja kolm inseneri ning ka mõned muud töölised said Jehoova tunnistajateks.

Oh, kui külm oli, kui mind 1959. aasta 19. detsembril jões ristiti! Kõik, keda sel päeval ristiti, jäid haigeks, sest vesi oli eriti külm. Mu tütar ristiti enne mind, ja mu naine, keda küll kunagi ei ristitud, õppis tundma Piibli tõde ja ta töötas hoolsalt koos meiega.

Täisaegne teenimine

Tundsin, et olen Jehoovale palju tänu võlgu kogu tema helduse eest, niisiis 1962. aasta veebruaris, kui olin 75-aastane, alustasin täisaegset teenimist pioneerina. Mõni aasta hiljem, 1968. aastal, suri mu naine. Ma tahtsin siis teenida mõnel teisel maal, kuid vennad arvasid, et see pole minu vanuses soovitatav. Kuid 1970. aastal määrati mind pioneeriks Jalisco osariiki Colotláni, kus oli väike kogudus.

Septembris 1972 soovitas reisiv ülevaataja, et läheksin väiksesse linna El Carrizali, mis on Colotláni lähedal. Selle aasta novembris asutati seal kogudus ja mind määrati vanemaks. Kuigi see on väga eraldatud linn, käib koosolekutel ligi 31 inimest.

Vaatamata vanusele olen ikka veel teenimises aktiivne ja püüan innukalt aidata inimestel arutleda oma usu üle. Näiteks palvehelmeid sõrmitsedes kordavad siirad katoliiklased Ave Mariat: „Ole tervitatud Maria, täis armu, Issand on sinuga.” Palves lisatakse veel: „Püha Maria, Jumala Ema.” Küsin nendelt: „Kuidas võib see olla võimalik? Kui Jumal on see, kes päästab Maria, kuidas võib Ta samal ajal olla tema poeg?”

Praegu olen 105-aastane ning olen teeninud vanema ja üldpioneerina Jaliscos El Carrizalis peaaegu 20 aastat. Arvan, et see on olnud Jehoova tahe, et ma olen elanud nii kaua, sest selliselt võin hüvitada need aastad, mis ma kaotasin, kui ma Teda ei teeninud.

Üks asi, mida olen õppinud, on see, et me peaksime alati olema kindlad, et meie Kõigekõrgem Kohtunik jälgib meid oma õiglaselt troonilt ja hoolitseb meie vajaduste eest. Seda ütleb ka Laul 117:2: „Võimsaks on saanud tema heldus meie üle.”