Nad täitsid Jehoova tahet

Paulus kuulutab julgelt võimukandjate ees

SUUREMAT kontrasti kahe inimese vahel enam olla poleks saanud: üks kandis krooni ja teine kandis ahelaid, üks oli kuningas ja teine vang. Pärast kaheaastast vangistust seisis apostel Paulus nüüd juutide valitseja Heroodes Agrippas II ees. Kuningas ja ta abikaasa Berniike olid tulnud ”suure toredusega ja astusid sisse kohtusaali koos sõjatribuunide ja linna eriti tähtsate meestega” (Apostlite teod 25:23, UT). Ja nagu üks teatmeteos ütleb: ”Seal oli tõenäoliselt mitusada inimest.”

Selle koosoleku oli korraldanud äsja ametisseseatud maavalitseja Festus. Feeliks, kes oli maavalitseja ametis olnud enne teda, oli rahuliku südamega lasknud Paulusel vangis vireleda. Kuid Festusele ei andnud rahu, kas süüdistused, mis Pauluse vastu esitati, peavad ikka paika. Miks muidu Paulus rõhutas oma süütust sedavõrd, et nõudis oma kohtuasja viimist keisri ette! Pauluse kohtuasi äratas kuningas Agrippases uudishimu. ”Mina isegi tahaksin kuulda seda inimest!” ütles ta. Festus tegi kiiresti vastavaid korraldusi, tõenäoliselt mõistatades, mida kuningas taolisest erilisest vangist küll mõtleb (Apostlite teod 24:27—25:22).

Järgmisel päeval seisiski Paulus suure hulga võimukandjate ees. ”Ma arvan enesele õnneks, .. et ma täna sinu ees saan kosta,” ütles ta Agrippasele, ”seda enam, et sa tunned kõiki juutide kombeid ja vaidlusküsimusi. Sellepärast ma palun sind mind kannatlikult kuulata” (Apostlite teod 26:2, 3).

Pauluse julge kaitsekõne

Kõigepealt kõneleb Paulus Agrippasele oma minevikust, sellest, kuidas ta kristlasi taga kiusas. Ma ”sundisin neid pilkama Jumalat”, ütleb ta, ’kiusasin neid taga ka välismaa linnades’. Edasi jutustab Paulus, kuidas ta sai erakordse nägemuse, kus ülesäratatud Jeesus küsis temalt: ”Miks sa mind taga kiusad? Sulle läheb raskeks astla vastu takka üles lüüa!”a (Apostlite teod 26:4—14).

Seejärel andis Jeesus Saulusele ülesande anda kõigist rahvastest inimestele tunnistust nii selle kohta, mida Saulus on näinud, kui selle kohta, mida Jeesus talle veel näitab (UM). Paulus räägib, et ta püüdis hoolega oma ülesannet täita. Kuid ”selle asja pärast”, lausub ta Agrippasele, ”on juudid mind kinni võtnud pühakojas ja on püüdnud mind tappa”. Apelleerides Agrippase huvile judaismi vastu, rõhutab Paulus, et ta ei tunnista ”muud midagi kui seda, mis prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevasist asjust” seoses Messia surma ja ülestõusmisega (Apostlite teod 26:15—23).

Festus katkestab teda, hüüatades: ”Suur kirjatarkus paneb sind jampsima!” Paulus vastab: ”Auline Festus, ma ei jampsi mitte, vaid ma räägin tõelisi ja mõistlikke sõnu!” Seejärel räägib Paulus Agrippasest: ”Kuningas teab neid asju küll ja temale mina räägin ka julgesti, sest ma ei arva midagi temale teadmata olevat neist asjust; ei ole ju need nurgas sündinud” (Apostlite teod 26:24—26).

Siis pöördub Paulus otse Agrippase poole: ”Kas sina, kuningas Agrippas, usud prohveteid?” Taoline küsimus valmistas Agrippasele kahtlemata piinlikkust. Liiatigi pidi ta mõtlema oma mainele, ning nõustumine Paulusega tähendaks, et ta kiidab heaks seda, mida Festus nimetas ’jampsimiseks’. Tajudes ehk Agrippase nõutust, vastab Paulus oma küsimusele ise. ”Ma tean, et sa usud!” ütleb ta. Kuigi nüüd pääsevad Agrippase keelepaelad valla, vastab ta ebamääraselt. ”Ei puudu palju,” lausub ta Paulusele, ”sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!” (Apostlite teod 26:27, 28, meie kursiiv).

Agrippase kõrvalepuiklevat vastust osavalt ära kasutades lausub Paulus nüüd midagi mõjukat. ”Ma sooviksin küll Jumalalt,” ütleb ta, ”olgu piskus või paljus, et mitte ainult sina, vaid ka kõik, kes mind täna kuulete, saaksite niisuguseiks nagu mina olen, aga ilma nende köidikuteta!” (Apostlite teod 26:29).

Agrippase ja Festuse meelest pole Paulus teinud midagi, mis oleks surma või vangistust väärt. Kuid tema nõudmist viia kohtuasi keisri ette muuta ei saa. Seepärast ütlebki Agrippas Festusele: ”Selle inimese oleks võinud lahti lasta, kui ta mitte ei oleks nõudnud keisri kohut!” (Apostlite teod 26:30—32).

Õppetund meile

Paulus on meile suurepäraseks eeskujuks selles, kuidas anda tunnistust võimukandjate ees. Kuningas Agrippasega kõneldes oli ta taktitundeline. Ta oli kahtlemata teadlik skandaalist seoses Agrippase ja Berniikega — kuna Berniike oli Agrippase õde, oli nende suhe verepilastuslik. Kuid Paulus ei hakanud siin pidama moraalijutlust. Selle asemel rõhutas ta asju, milles nad olid Agrippasega ühel meelel. Samuti tunnistas Paulus, kes ise oli haridust saanud õpetatud variseri Gamaalieli käest, Agrippase asjatundlikkust juudi kommete alal (Apostlite teod 22:3). Hoolimata sellest, milline oli Agrippase moraal, rääkis Paulus temaga lugupidavalt, kuna Agrippasel oli autoriteetne positsioon (Roomlastele 13:7).

Andes julgelt tunnistust oma veendumustest, ei ole meie eesmärk paljastada ega hukka mõista meie kuulajate ebapuhast käitumist. Pigem tuleb meil selleks, et neil oleks kergem tõde vastu võtta, tõsta esile hea sõnumi positiivseid külgi ja rõhutada neid asju, mida me kõik loodame. Rääkides vanemate või mõjukate inimestega, peaksime austama nende positsiooni (3. Moosese 19:32). Nii tehes võime jäljendada Paulust, kes ütles: ”Ma olen kõikidele saanud kõigeks, et ma igapidi mõned päästaksin” (1. Korintlastele 9:22).

[Allmärkus]