Kas erapooletus on kristlikule armastusele takistuseks?

KRISTLASEKS olemine tähendab midagi enamat kui lihtsalt pühapäeviti Piiblit lugeda, palvetada ja vaimulikke laule laulda. Sellega on seotud teod nii Jumala kui inimeste heaks. Piibel ütleb: „Ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega!” (1. Johannese 3:18). Jeesus tundis teiste vastu siirast huvi ja kristlased tahavad teda jäljendada. Apostel Paulus ergutas kaasusklikke olema „ikka innukad Issanda töös” (1. Korintlastele 15:58). Mis on see Issanda töö? Kas see tähendab, et tuleks üritada muuta valitsuspoliitikat vaeste ja rõhutute heaks? Kas Jeesus tegi nii?

Ehkki Jeesust ärgitati poliitilistesse küsimustesse sekkuma või kellegi poolele asuma, keeldus ta seda tegemast. Ta lükkas tagasi Saatana ettepaneku saada võim kõigi maailma kuningriikide üle, ta ei lasknud end tõmmata maksude maksmist puudutavasse väitlusesse ning ta läks ära, kui rahvas tahtis teda kuningaks teha (Matteuse 4:8–10; 22:17–21; Johannese 6:15). Jeesuse erapooletus aga ei takistanud tal teiste heaks tegutseda.

Jeesus keskendus sellele, mis pidi tooma teistele kestvat kasu. Kui ta viit tuhandet inimest toitis ja haigeid tervendas, tõi ta ajutist kergendust vaid vähestele, samas võimaldavad tema õpetused saada igavesi õnnistusi tervel inimkonnal. Jeesust ei tuntud mitte kui abistamiskampaaniate korraldajat, vaid kui „õpetajat” (Matteuse 26:18; Markuse 5:35; Johannese 11:28). Ta lausus: „Ma olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma tõele tunnistust annaksin” (Johannese 18:37).

Midagi paremat kui poliitikaga tegelemine

Jeesuse õpetatud tõde ei olnud mingi poliitiline teooria. See koondas hoopis tähelepanu Kuningriigile, mille Kuningaks ta pidi saama (Luuka 4:43). See Kuningriik on taevane valitsus, mis asendab kõik inimvalitsused ja toob inimkonnale kestva rahu (Jesaja 9:5, 6; 11:9; Taaniel 2:44). Seega on see inimkonna ainus tõeline lootus. Mis on armastavam, kas rääkida inimestele niisugusest usaldusväärsest tulevikulootusest või õhutada neid lootma inimeste peale, et need tagaksid kindla tuleviku? Piibel teatab: „Ärge lootke õilsate peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi! Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted! Õnnis see, kelle abi on Jaakobi Jumal, kelle lootus on Jehoova peale, oma Jumala peale” (Laul 146:3–5). Selle asemel et saata oma jüngrid kuulutama, kuidas valitsusi paremini organiseerida, õpetas Jeesus neid kuulutama „kuningriigi evangeeliumi” (Matteuse 10:6, 7; 24:14).

See on „Issanda töö”, mida kristlikel kuulutajatel on kästud teha. Kuna Jumala Kuningriigi alluvad armastavad üksteist, suudab Kuningriik inimkonna ressursside ühtlase jaotamise teel kõrvaldada edukalt vaesuse (Laul 72:8, 12, 13). See on hea sõnum, mis on kindlasti väärt, et sellest räägitaks.

Tänapäeval teevad Jehoova tunnistajad seda „Issanda tööd” organiseeritult 235 maal. Jeesuse käsu kohaselt suhtuvad nad lugupidavalt kõigisse valitsustesse (Matteuse 22:21). Ent nad peavad ka kinni tema järelkäijatele öeldud sõnadest: „Te ei ole maailmast, vaid mina olen teid ära valinud maailmast” (Johannese 15:19).

Mõned, kes varem pooldasid poliitikaga tegelemist, on pärast hoolikat Piibli uurimist oma seisukohta muutnud. Üks Itaalia poliitik, kes kuulus Katoliiklikku Aktsiooni, kiriku juhitud organisatsiooni, ütles: „Hakkasin poliitikaga tegelema, sest arvasin, et ühiskonna poliitilises ja sotsiaalses arengus tuleb aktiivselt kaasa lüüa.” Kui ta oli maha pannud oma linnapea-ameti, et Jehoova tunnistajana Jumala Kuningriiki kuulutada, põhjendas ta, miks siiraste inimeste püüdlused poliitikas läbi kukuvad. „Maailm ei ole praeguses seisus mitte seetõttu, et korralikud inimesed ei oleks üritanud ühiskonnatingimusi parandada, vaid seetõttu, et väheste siirad pingutused jäävad paljude kurjuse varju.”

Poliitikast hoidumine selleks, et kuulutada inimkonna ainsat lootust, ei takista tõelistel kristlastel teisi praktilistel viisidel aidata. Inimesed, kel nad aitavad Jumala Kuningriigi alluvateks saada, õpivad negatiivseid hoiakuid muutma, võimudest lugu pidama, oma perekonnaelu parandama ja materiaalsesse rikkusesse tasakaalukalt suhtuma. Kõige tähtsam on aga, et Jehoova tunnistajad aitavad inimestel saada Jumalaga lähedaseks.

Jumala Kuningriigi kuulutajad toovad kasu ühiskonnale. Kuid lisaks sellele nad õpetavad inimesi lootma reaalsele valitsusele, mis toob püsiva rahu kõigile Jumala armastajatele. Tänu oma erapooletusele saavad need kristlased anda kõige kestvamat ja praktilisemat abi, mis on tänapäeval kättesaadav.

[Kast/pilt lk 7]

Poliitika asemel Jumala Kuningriigi kuulutajaks

Noorena õppis Átila Brasiilias Belémis oma koguduse preestritelt vabastusteoloogiat. Átilal oli hea meel, kui ta sai teada, et inimkond vabastatakse lõpuks rõhumise alt, ning ta ühines aktivistide kogukonnaga, kus ta õppis korraldama protestimarsse ja kodanikuallumatuse aktsioone.

Átila õpetas ka kogukonna lapsi, kasutades selleks talle kunagi antud raamatut „Kuula Suurt Õpetajat” („Listening to the Great Teacher”)a. Raamatus räägiti heast käitumisest ja valitsusvõimudele kuuletumisest. Átila hakkas mõtlema, miks ei järgi vabastusteoloogia toetajad Jeesuse kõrgeid moraalimõõdupuid ja miks nad võimule saades peagi rõhutud unustavad. Ta tõmbus tagasi kogukonna tegevusest. Hiljem koputasid tema uksele Jehoova tunnistajad ja rääkisid talle Jumala Kuningriigist. Peagi hakkas ta Piiblit uurima ja sai teada, mis on tõeline abinõu igasuguse rõhumise kõrvaldamiseks.

Umbes samal ajal käis Átila usu ja poliitika teemalisel katoliku seminaril. „Need [usk ja poliitika] on sama mündi kaks külge,” selgitasid õppejõud. Átila käis ka kuningriigisaalis koosolekul. Erinevus oli suur! Muu hulgas seal ei suitsetatud, ei tarvitatud alkoholi ega tehtud nilbeid nalju. Ta otsustas koos Jehoova tunnistajatega kuulutustööd tegema hakata ja peagi ta ristiti. Nüüd ta teab, miks ei ole vabastusteoloogia vaeste probleemide tõeline lahendus.

[Allmärkus]

[Pildid lk 6]

Kristlike jumalateenijate erapooletus ei takista neil teisi aidata