9 ”Gehenna” — täieliku hävingu sümbol

Sõna ”Gehenna” on kreekapärane vorm heebrea väljendist gee hin·nomʹ ja tähendab ”Hinnomi orgu”. Joosua 18:16-s, kus esineb ”Hinnomi org”, ütleb LXX ”Gehenna”. Piibli kreekakeelses osas esineb see sõna 12 korda, esmalt Matteuse 5:22-s. ”Uue maailma tõlge” annab selle edasi vastega ”Gehenna” kõigis kohtades: Matteuse 5:22, 29, 30; 10:28; 18:9; 23:15, 33; Markuse 9:43, 45, 47; Luuka 12:5; Jaakobuse 3:6.

Hinnomi org asus muistsest Jeruusalemmast lääne ja lõuna pool (Joosua 15:8; 18:16; Jeremija 19:2, 6). Hilisemate Juuda kuningate valitsusajal kasutati seda kultuspaigana, kus kummardati paganlikku jumalat Moolokit ja toodi talle inimohvreid, kes põletati tules (2. Ajaraamat 28:3; 33:6; Jeremija 7:31, 32; 32:35). Ustav kuningas Joosija lasi rüvetada selle oru, eriti selle Tofeti-nimelise osa, et keegi ei saaks seal enam sellisel kombel ebajumalaid teenida (2. Kuningate 23:10).

Juudi õpetlane David Kimhi (1160?—1235?) annab Laul 27:13 kommentaaris ”Gehinnomi” kohta järgmist ajaloolist teavet: ”Ja see koht on Jeruusalemma kõrval asuval maa-alal ja see on vastik koht ning nad viskavad sinna ebapuhtad asjad ja korjused. Samuti oli seal pidevalt tuli, et põletada kõike ebapuhast ja korjuste luid. Seetõttu nimetatakse kurjade üle kohtumõistmist sümboolselt Gehinnomiks.”

Hinnomi orust sai Jeruusalemma prügi mahapaneku ja jäätmete tuhastamise paik. Sinna visati loomade korjused, et hävitada need tules, millele lisati põlemise soodustamiseks väävlit. Samuti visati sinna niisuguste hukatud kurjategijate surnukehad, keda ei peetud mälestushauda matmise vääriliseks. Kui selline surnukeha kukkus tulle, siis põles see ära, ent kui see jäi pidama sügava järsaku servale, kattus lagunev laip vaklade ja ussidega, kes ei surnud enne, kui laibast oli järel vaid skelett. Seepärast peeti kellegi surnukeha viskamist Gehennasse kõige hirmsamaks karistuseks. Kujundlik väljend ”tule ja väävliga põlev järv” põhineb sõnasõnalisel Gehennal ja selle tähendusel (Ilmutus 19:20; 20:10, 14, 15; 21:8).

Gehennasse ei visatud elavaid loomi ega inimesi, et neid seal elusalt põletada või piinata. Seetõttu ei saa see koht mingil juhul sümboliseerida nähtamatut paika, kus inimeste hingi piinatakse sõnasõnalises tules igavesti või kus neid söövad surematud ussid. Kuna sinna visatud surnud kurjategijaid ei arvatud olevat seda väärt, et matta nad korralikult mälestushauda, mis sümboliseerib ülestõusmislootust, tähendas sümboolne Gehenna, millest rääkisid Jeesus ja tema jüngrid, igavest hävingut, universumist kaotamist ehk ”teist surma”, igavest karistust.

Kõik see on kooskõlas Jehoova omaduste õigluse ja armastusega. (Võrdle 2. Moosese 34:6, 7; 1. Johannese 4:8.)