1 Jumala nime (יהוה) ülekandmine Piibli kreekakeelsesse ossa

Praegu olemasolevate kreekakeelse originaalteksti käsikirjade, samuti paljude muistsete ja nüüdisaegsete tõlgete puhul äratab tähelepanu tõsiasi, et neis puudub Jumala nimi. Piibli muistses heebreakeelses osas esines see nimi ligi 7000 korda nelja tähena יהוה, mida tavaliselt nimetatakse tetragrammatoniks ning millele vastavad eesti keeles tähed JHWH. Selle nime täpne hääldus pole tänapäeval teada, kuid kõige sagedamini antakse seda edasi vastega ”Jehoova”. Lühem vorm sellest nimest on ”Jaah”, ning seda sisaldavad paljud Piibli kreekakeelses osas leiduvad nimed, samuti ülistushüüd ”Halleluuja!”, mis tähendab ”Kiitke Jaahi!” (Ilmutus 19:1, 3, 4, 6).

Kuna Piibli kreekakeelne osa on Jumala inspireeritud lisa ja täiendus pühale heebreakeelsele osale, siis näib selline äkiline Jumala nime kadumine kreeka tekstist vastuoluline, eriti võttes arvesse Jaakobuse sõnu, mis ta 1. saj (m.a.j) keskpaiku apostlitele ja vanematele Jeruusalemmas ütles: ”Simeon on põhjalikult rääkinud, kuidas Jumal pööras esimest korda tähelepanu rahvastele, et võtta nende seast rahvas oma nimele” (Apostlite teod 15:14). Seejärel tsiteeris Jaakobus öeldu toetuseks kirjakohta Aamos 9:11, 12, kus kasutatakse Jumala nime. Kui kristlased peavad olema Jumala nimele võetud rahvas, siis miks oleks vaja tema nimi, mida tähistab tetragrammaton, Piibli kreekakeelsest osast välja jätta? Tavapärast selgitust ei saa enam rahuldavaks pidada. Kaua aega arvati, et Jumala nimi puudub olemasolevatest käsikirjadest sel põhjusel, et seda nime ei olnud kreekakeelses Septuagintas (LXX), esimeses Piibli heebrea osa tõlkes, millega alustati 3. saj e.m.a. See arvamus põhines LXX koopiatel, mida sisaldavad 4.—5. saj m.a.j pärit tähtsad käsikirjad: Codex Vaticanus 1209, Codex Sinaiticus ja Codex Alexandrinus. Jumalale eriomane nimi oli neis edasi antud kreeka sõnadega Κύριος (Kyʹri·os) ja θεός (The·osʹ). Arvati, et selle nime väljajätmine on abiks monoteismi õpetamisel.

See teooria lükati ümber, kui päevavalgele tuli LXX papüürusrull, mis sisaldab 5. Moosese raamatu teist poolt. Ühelgi selle fragmendil ei leidu näidet Jumala nime asendamisest sõnadega Kyʹri·os või The·osʹ, vaid igal pool on kasutatud tetragrammatoni, mis on kirjutatud heebrea kvadraatkirjas. Selle papüürusrulli sümboliks sai P. Fouad Inv. 266.

Aastal 1944 avaldas W. G. Waddell ühe fragmendi sellest papüürusest ajakirjas ”Journal of Theological Studies” (45. kd, lk 158—161). Aastal 1948 õnnestus kahel Jehoova tunnistajate misjonäril, kes olid lõpetanud Gileadi piiblikooli, saada Egiptuses Kairos fotod selle papüüruse 18 fragmendist ja luba need avaldada. Nii ilmusidki 12 neist fragmentidest Piibli kreeka osa ”Uue maailma tõlke” ingliskeelses väljaandes (1950, lk 13, 14). Selles väljaandes ilmunud fotode põhjal tehti järgmised kolm uurimistööd: 1) A. Vaccari, ”Papiro Fuad, Inv. 266. Analisi critica dei Frammenti pubblicati in: ’New World Translation of the Christian Greek Scriptures.’ Brooklyn (N.Y.) 1950 page 13s.”, mis avaldati väljaandes ”Studia Patristica”, I kd, I osa, toimetanud Kurt Aland ja F. L. Cross, Berliin, 1957, lk 339—342; 2) W. Baars, ”Papyrus Fouad Inv. No. 266”, mis avaldati väljaandes ”Nederlands Theologisch Tijdschrift”, XIII kd, Wageningen, 1959, lk 442—446; 3) George Howard, ”The Oldest Greek Text of Deuteronomy”, mis avaldati väljaandes ”Hebrew Union College Annual”, XLII kd, Cincinnati, 1971, lk 125—131.a

Seda papüürust kommenteerides on Paul Kahle väljaandes ”Studia Evangelica” (toimetanud Kurt Aland, F. L. Cross, Jean Danielou, Harald Riesenfeld ja W. C. van Unnik, Berliin, 1959, lk 614) kirjutanud: ”Sama papüüruse ülejäänud osad reprodutseeriti papüürusest tehtud foto järgi, mis ilmus Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu ingliskeelse Uue Testamendi tõlke sissejuhatuses (Brooklyn, New York, 1950). Sellele papüürusele on iseloomulik, et Jumala nimi on antud edasi tetragrammatonina heebrea kvadraatkirjas. Isa Vaccari, kes minu palvel neid avaldatud papüürusfragmente uuris, jõudis järeldusele, et see papüürus, mis peaks olema kirjutatud umbes 400 aastat varem kui Codex B, sisaldab ehk parimat näidet Septuaginta 5. Moosese raamatu tekstist, mis meie ajani on säilinud.”

Teoses ”Études de Papyrologie” (9. kd, Kairo, 1971, lk 81—150, 227, 228) avaldati käsikirjast LXX^{P. Fouad Inv. 266} ühtekokku 117 fragmenti. Zaki Aly ja Ludwig Koenen avaldasid kõik selle papüüruse fragmendid fotoväljaandena pealkirja all ”Three Rolls of the Early Septuagint: Genesis and Deuteronomy” sarjas ”Papyrologische Texte und Abhandlungen” (27. kd, Bonn, 1980).

Selle papüürusrulli 12 fragmendist tehtud fotodelt on meie lugejatel võimalus näha, kus esineb tetragrammaton selles nii varases LXX käsikirjas. Asjatundjad on dateerinud selle papüüruse 1. sajandisse e.m.a, mil LXX tõlkimisega alustamisest oli möödunud umbes kaks sajandit. See tõestab, et LXX originaalis esines Jumala nimi igal pool, kus see oli olemas ka heebrea algupärandis. Jumala nime võib leida veel üheksast kreekakeelsest käsikirjast. (Vt UM, lk 1562—1564.)

Kas Jeesus Kristusel ja neil tema jüngritel, kes panid kirja Piibli kreekakeelse osa, oli võimalus kasutada kreekakeelse Septuaginta käsikirju, kus esines tetragrammatoni vormis Jumala nimi? Oli küll. Tetragrammatoni kasutati LXX koopiates veel sajandeid pärast Kristust ja tema apostleid. Millalgi 2. saj (m.a.j) esimesel poolel tegi Aquila oma kreeka tõlke, mis sisaldas samuti muistsete heebrea tähtedega kirjutatud tetragrammatoni.

Hieronymus, kes elas 4. ja 5. saj m.a.j, on oma eessõnas Saamueli ja Kuningate raamatutele kirjutanud: ”Ja kuni tänase päevani kohtame mõnedes kreekakeelsetes kirjutistes Jumala nime, tetragrammatoni [יהוה], mis on pandud kirja muistsete tähtedega.” Seega leidus ka Hieronymuse ajal, kes oli ladinakeelse Vulgata peamine tõlkija, selliseid kreekakeelseid käsikirju Piibli heebrea osa tõlgetega, mis ikka veel sisaldasid seda nelja heebrea tähega kirjutatud Jumala nime.

Kui Jeesus ja ta jüngrid lugesid Pühakirja, olgu heebreakeelset algteksti või kreekakeelset Septuagintat, kohtasid nad tetragrammatoni vormis Jumala nime. Kas Jeesus järgis tolleaegset traditsioonilist juutide kommet ja luges sellistes kohtades ʼAdonaiʹ, kartes teotada seda nime ja rikkuda kolmandat käsku? (2. Moosese 20:7.) Kas ta keeldus välja ütlemast Jumala nime Naatsareti sünagoogis, kui ta tõusis ja võttis Jesaja raamatu ning luges ette need Jesaja salmid (61:1, 2), kus on kasutatud tetragrammatoni? See ei saanud nii olla, kuna Jeesus ei teinud tavaliselt välja sellistest juudi kirjatundjate pärimustest, mis olid Pühakirjaga vastuolus. Matteuse 7:29 ütleb: ”Ta õpetas neid nagu see, kel on autoriteeti, mitte nagu nende kirjatundjad.” Oma ustavate apostlite kuuldes esitas Jeesus Jehoova Jumalale palve, milles ta ütles: ”Ma olen avaldanud sinu nime inimestele, keda sa oled andnud mulle maailmast. . . . ma olen andnud neile teada sinu nime ja annan veelgi seda teada” (Johannese 17:6, 26).

Niisiis seisame silmitsi küsimusega: kas Jeesuse jüngrid kasutasid inspireeritud kirjutistes Jumala nime? Teisisõnu, kas Jumala nimi esines Piibli kreekakeelse osa algtekstis? Meil on olemas alus vastata sellele küsimusele jaatavalt. Matteuse evangeelium pandi esmalt kirja heebrea, mitte kreeka keeles, nagu märgib Hieronymus (4.—5. saj m.a.j), kes ütles järgmist:

”Matteus, kes on ka Leevi, tolliametnikust apostel, valmistas esimesena nende jaoks Juudas, kes ymberlõikamisest olid saanud usklikuks, Kristuse evangeeliumi heebrea tähtede ja sõnadega; kes selle hiljem kreeka keelde tõlkis, pole kyllalt kindel. Edasi, heebrea teksti ymberkirjutus ise on tänaseni Kaisarea raamatukogus, mille veretunnistaja Pamphilus suurima hoolega tegi. Ka mulle andsid nasorealased, kes tarvitavad teost Beroias, Syyria linnas, võimaluse see ära kirjutada.” (”De viris inlustribus”, III peatükk. Eestikeelne tõlge on võetud väljaandest ”Kuulsatest meestest / Hieronymus; Kuulsatest meestest / Gennadius”, 2007, lk 35—36; tõlkinud Uku Masing, toimetanud Marju Lepajõe.)

Matteus tsiteeris inspireeritud heebreakeelset pühakirja rohkem kui sajal korral. Seega võib arvata, et kohtades, kus neis tsitaatides esineb Jumala nimi, tundis ta kohustust märkida tetragrammaton ustavalt ka oma heebreakeelsesse evangeeliumi. Tema kirja pandud heebreakeelne jutustus oli tõenäoliselt vägagi sarnane selle heebreakeelse tõlkega, mille tegi 19. saj F. Delitzsch, kelle tõlgitud Matteuse evangeeliumis esineb nimi Jehoova 18 korda. Olgugi et Matteus eelistas tsiteerida LXX asemel otse heebrea teksti, võis ta järgida LXX-le iseloomulikku tava ja panna Jumala nime kreeka tekstis selle õigele kohale. Ka kõik teised Piibli kreeka osa kirjutajad tsiteerisid heebrea tekstist või LXX-st selliseid salme, kus esineb Jumala nimi.

Piibli kreekakeelses osas tetragrammatoni kasutamise kohta kirjutas George Howard Georgia Ülikoolist (USA) ajakirjas ”Journal of Biblical Literature” (96. kd, 1977, lk 63): ”Hiljutised leiud Egiptusest ja Juuda kõrbest võimaldavad meil näha esmaallikatest, kuidas Jumala nime kristluse-eelsel ajal kasutati. U[ue] T[estamendi] uurimise seisukohalt on need tähtsad leiud, kuna on analoogsed varaseimate kristlike dokumentidega ja võivad selgitada, kuidas UT autorid kasutasid Jumala nime. Järgnevatel lehekülgedel on esitatud teooria, mille kohaselt Jumala nimi יהוה (ja võib-olla ka selle lühendid) oli algselt UT-s kirjas V[ana] T[estamendiga] seotud tsitaatides ja viidetes ning et aja jooksul asendati see peamiselt lühendiga κς [sõnast Kyʹri·os, ”Issand”]. Oleme arvamusel, et niisugune tetragramm[aton]i väljajätmine ajas esimesed pagankristlased segadusse, kuidas on omavahel seotud ’Issand Jumal’ ja ’Issand Jeesus’, ja see peegeldub ka UT enda käsikirjade tekstitraditsioonis.”

Me oleme eelmainituga nõus vaid ühe erandiga: meie arvates ei ole see seisukoht ”teooria”, vaid pigem võtab kokku Piibli käsikirjade edasiandmisega seonduvad ajaloolised tõsiasjad.