Loomulikkus

KUI väljendud loomulikult, aitab see sul võita inimeste usaldust. Kas kõlaks maski taha peitunud inimese jutt usaldusväärselt? Kas ärataks see suuremat usaldust, kui kõneleja näomask oleks tunduvalt kenam kui ta tegelik nägu? Küllap vist mitte. Niisiis, selle asemel et moonduda kellekski teiseks, jää iseendaks.

Loomulikkust ei tohiks segada ära lohakusega. Vale keeletarvitus, halb hääldus ja ebaselge kõne on sobimatud. Hoiduda tuleks ka slängist. Me tahame alati ilmutada kohast väärikust nii kõnes kui kommetes. Loomulikul viisil väljenduv inimene pole ei üleliia ametlik ega muretse liigselt mulje pärast, mille ta teistele jätab.

Põlluteenistuses. Kas sina tunned ärevust, kui lähened tunnistuse andmise eesmärgil majale või astud avalikus paigas kellegi juurde? Enamik meist tunneb — mõned rohkem, mõned vähem. Pinguloleku tõttu võib hääl kõlada ebaloomulikult või väriseda, ka võib närvilisus ilmneda käte ja pea ebaloomulikes liigutustes.

Selline probleem võib kuulutajal olla väga mitmesugustel põhjustel. Ehk mõtleb ta sellele, millise mulje ta endast jätab, või muretseb, kas ta esitlus on ikka küllalt hea. Selles kõiges pole midagi ebatavalist, ent raskused tekivad siis, kui sellistele asjadele liigset tähelepanu pööratakse. Mida saaks võtta ette, kui sind valdab enne teenistuse alustamist ärevustunne? Hoolikalt teenistuseks valmistuda ja südamest Jehoovat paluda (Ap. t. 4:29). Mõtle Jehoova suurele halastusele, kui ta kutsub inimesi nautima täiuslikku tervist ja igavest elu paradiisis. Mõtle neile, keda püüad aidata, ja sellele, kui väga neil on vaja kuulda seda head sõnumit.

Pea meeles ka seda, et inimestel on vaba tahe, seega nad kas võtavad sõnumi vastu või lükkavad selle tagasi. Sama lugu oli siis, kui Jeesus andis muistses Iisraelis tunnistust. Sinu ülesandeks on lihtsalt kuulutada (Matt. 24:14). Isegi kui inimesed ei lase sul rääkida, annab juba ainuüksi sinu kohalolek tunnistust. Sul on edu, sest sa lubad end Jehooval tema tahte täideviimisel kasutada. Mis siis sinu kõnet iseloomustab, juhul kui sul siiski avaneb võimalus kõnelda? Kui õpid koondama oma mõtteid teiste vajadustele, kujuneb su kõne kütkestavaks ja loomutruuks.

Kui sa tunnistust andes käitud ja kõneled nagu igapäevaeluski, aitab see sinu kuulajatel tunda end vabalt. Võib-olla võtavad nad siis veelgi paremini vastu Pühakirja mõtteid, mida soovid neile jagada. Vestle nendega, selle asemel et neile ametlikku ettekannet teha. Ole sõbralik. Näita, et sa oled neist huvitatud, ning avalda nende mõtetele tunnustust. Seal, kus keel või kultuur eeldab võõrastega kõneldes kindlate, lugupidamist näitavate etiketireeglite järgimist, soovid sa neid muidugi järgida. Ent sundimatu naeratus aitab igas olukorras.

Laval esinemine. Tavaliselt on rühmale inimestele kõneldes kõige parem kasutada loomulikku, vestluslikku kõnestiili. Muidugi mõista eeldab suurem kuulajaskond ka suuremat hääle tugevust. Kui püüad oma kõnet pähe õppida või kui su märkmed on liiga üksikasjalikud, siis oled arvatavasti ülemäära mures täpse sõnastuse pärast. Asjakohane sõnastus on küll tähtis, ent kui sellele liigselt tähelepanu pöörata, muutub esitus jäigaks ja ametlikuks — kaob loomulikkus. Esitatavad mõtted tuleks küll eelnevalt hoolega läbi töötada, ent peatähelepanu peaks olema ikkagi mõtetel, mitte täpsel sõnastusel.

Seesama kehtib siis, kui sind koosolekul intervjueeritakse. Valmistu selleks hoolega, ent ära loe oma vastuseid paberilt ette ega õpi neid pähe. Esita need häält loomulikult moduleerides, nii et saad vastuseid anda meeldiva sundimatusega.

Ka soovitatavaid kõneomadusi võivad kuulajad tajuda ebaloomulikena, kui nendega liialdada. Näiteks peaksid sa kõnelema selgesti ja sõnu õigesti hääldama, ent mitte nõnda, et su kõne kõlaks kangelt ja kunstlikult. Sobivalt tehtud rõhutavad või kirjeldavad žestid võivad muuta kõne elavaks, ent kohmakad ja liialdatud žestid võivad juhtida tähelepanu räägitavalt kõrvale. Räägi piisavalt tugeva häälega, ent mitte üleliia valjult. On hea mõnikord ettekandesse tulisust tuua, ent see ei tohiks kõlada ülespuhutuna. Nii modulatsiooni, entusiasmi kui ka tunderikkust ei tohiks kasutada nõnda, et tähelepanu koonduks sinu isikule või et see põhjustaks kuulajais ebamugavustunnet.

Mõned inimesed kasutavad juba loomu poolest ülitäpset väljenduslaadi isegi siis, kui nad kõnet ei esita. Teised tarvitavad rohkem kõnekeelt. Tähtis on iga päev korrektselt kõnelda ning kristliku väärikusega käituda. Kui sa siis laval oled, on sul kergem kõnelda ja tegutseda meeldiva loomulikkusega.

Teistele ettelugemine. Ettelugemise loomulikkuse nimel on vaja teha pingutusi. Selleni jõudmiseks tuleb teha kindlaks lugemismaterjalis toodud peamised mõtted ning panna tähele, kuidas neid arendatakse. Pea neid hästi meeles; vastasel korral loed sa tühipaljaid sõnu. Uuri välja, kuidas võõraid sõnu hääldada. Harjuta kuuldavalt lugemist, et saavutada kohane intonatsioon ja grupeerida sõnu nõnda, et mõtted oleksid selgesti edasi antud. Tee seda korduvalt, kuni suudad lugeda soravalt. Õpi materjali sedavõrd hästi tundma, et selle kuuldavalt lugemine kostaks otsekui elav vestlus. See ongi loomulikkus.

Me muidugi mõista loeme teistele ette eeskätt piibliteemalistest väljaannetest. Lisaks teokraatliku teenistuskooli lugemisülesannetele tuleb meil lugeda ette kirjakohti põlluteenistuses olles ja lavalt kõnet esitades. Vendadel on ülesandeks lugeda ”Vahitorni” uurimisel ja koguduse raamatu-uurimisel käsitletavat materjali. Mõned pädevad vennad saavad ülesandeks lugeda konvendi kuulajaskonna ees käsikirjalist kõnet. Kui sul tuleb lugeda Piiblist või muudest väljaannetest tsitaatkatkendeid, tee seda nõnda, et see kõlaks loomulikult. Kui tsiteeritakse mitut tegelast, võid igaühe puhul veidi häält muuta. Hoiatuseks: ära ole liiga teatraalne, vaid ilmesta lugemist loomulikul viisil.

Loomulik lugemisviis on vestluslik. See ei kõla kunstlikult, vaid veenvalt.