Iiob
2 Ma ütlen Jumalale: „Ära mõista mind süüdi!
Anna mulle teada, miks sa sõdid minuga!
4 Kas sul on lihalikud silmad,
kas näed sa, nagu surelik inimene näeb?
5 Kas su päevad on nagu surelike päevad,
aastad nagu mehe aastad,+
6 et püüad leida mu süüd
ja otsid aina mu pattu?+
8 Su enda käed vormisid ja valmistasid mind,+
aga nüüd tahad sa mulle lõppu teha.
10 Eks valanud sa mind kui piima,
kalgendanud nagu juustu?
11 Sa riietasid mind naha ja lihaga,
liitsid üheks luude ja kõõlustega.+
13 Kuid vaat mis sa salamisi võtsid nõuks teha!
Ma tean, et see kõik tuleb sinu käest.
14 Sa jälgisid mind, kui ma pattu tegin,+
ja sa ei andesta mu süüd.
15 Kui ma olen süüdi, siis häda mulle!
Ja isegi kui olen süüta, ei tõsta ma pead,+
sest ma olen täis häbi ja piina.+
16 Kui ma aga tõstan pea, jahid sa mind kui lõvi,+
näitad mu peal taas oma väge.
17 Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid,
su viha minu vastu kasvab,
mind tabab õnnetus õnnetuse otsa.
18 Miks tõid sa mu emaüsast välja?+
Oleks ma ometi surnud, enne kui ükski silm mind nägi!
19 Siis poleks mind nagu olnudki.
Mind oleks emaihust otse hauda viidud.”
20 Eks ole mu päevi pisut?+ Jätku ta mind rahule,