Ülemlaul

2 Ma olen vaid Saaroni* lilleke*,

orgude liilia.”+

 2 „Otsekui liilia ogaliste põõsaste keskel

on mu arm neidude seas.”

 3 „Nagu õunapuu metsapuude keskel

on mu kallim noorukite seas.

Tema varjus ihkan ma istuda,

tema vili maitseb mulle magus.

 4 Ta tõi mind peokotta*,

tõstis mu kohale armastuse lipu.

 5 Kosutage mind rosinapätsikestega,+

turgutage mind õuntega,

sest ma olen armastusest haige!

 6 Tema vasak käsi on mu pea all,

ta parem käsi embab mind.+

 7 Vanduge mulle, Jeruusalemma tütred,

gasellide+ ja aasa hirvede juures,

et te ei sütita ega õhuta minus armastust, enne kui see ise süttib.+

 8 Mu kallima hääl!

Näe, ta tuleb,

ronides mägedel, hüpeldes küngastel.

 9 Mu kallim on kui gasell, kui noor hirv.+

Näe, ta seisab meie seina taga,

kiikab aknast sisse,

vaatab läbi võrede.

10 Mu kallim ütles mulle:

„Tõuse, mu arm,

mu iludus, tule minuga!

11 Talv* on möödas,

sajud on läbi, need on lakanud.

12 Maa on puhkenud õide,+

käes on kärpimise aeg,+

me maal on kuulda turteltuvi häält.+

13 Viigipuul valmivad esimesed viljad,+

viinapuud õitsevad ja lõhnavad.

Tõuse, mu arm, ja tule!

Mu iludus, tule minuga!

14 Oo, mu tuvike kaljuõõnes,+

kaljuseina tühemes,

lase mul end näha ja kuulda oma häält,+

sest su hääl on hurmav, sa ise nii veetlev.””+

15 „Püüdke kinni rebased,

väikesed rebased, kes rikuvad viinamägesid,

sest meie viinamäed õitsevad.”

16 „Mu kallim kuulub mulle ja mina talle.+

Keset liiliaid+ hoiab ta karja.+

17 Enne kui mahe tuul tõuseb ja varjud põgenevad,

tõtta tagasi, mu kallim,

kui gasell,+ kui noor hirv+ mägedel, mis meid lahutavad*.