19 Milline ahastus, milline ahastus!

Mu südames on suur valu.

Süda taob mu sees.

Ma ei suuda vaikida,

sest ma kuulsin sarvehäält,

märguannet sõjaks*.+

18 Mu kurbus on ravimatu,

mu süda on haige.

19 Mu rahva tütar

hüüab appi kaugelt maalt:

„Kas Jehoovat polegi Siionis?

Kas kuningat polegi seal?”

„Miks on nad mind solvanud oma nikerdatud kujudega,

oma tühiste võõraste jumalatega?”

9 Oh leiduks mu peas nutuvett

ja tuleks mu silmadest pisaraid!+

Siis nutaksin ma ööd ja päevad

nende pärast, kes on tapetud mu rahva seast.