TEINE SAAMUELI RAAMAT

1 Kui Taavet tuli pärast Sauli surma amalekke löömast, jäi ta kaheks päevaks Siklagi.+ 2 Kolmandal päeval tuli Sauli laagrist üks mees. Ta oli oma riided lõhki käristanud ja endale mulda pähe raputanud. Kui ta Taaveti juurde jõudis, langes ta tema ette silmili maha.

3 Taavet küsis temalt: „Kust sa tuled?” Mees vastas: „Ma põgenesin Iisraeli laagrist.” 4 Taavet ütles: „Räägi palun, kuidas seal läks!” Seepeale too vastas: „Mehed põgenesid lahinguväljalt ja paljud tapeti. Ka Saul ja tema poeg Joonatan said surma.”+ 5 Siis küsis Taavet selle teate toonud mehelt: „Kust sa tead, et Saul ja tema poeg Joonatan on surnud?” 6 Mees kostis: „Ma sattusin Gilboa+ mäele ja nägin Sauli oma odale toetumas ning sõjavankreid ja ratsanikke tema poole tormamas.+ 7 Kui ta ümber pööras ja mind nägi, siis ta hõikas mind ja ma vastasin, et siin ma olen. 8 Ta küsis: „Kes sa oled?” Ma ütlesin, et amalek.+ 9 Siis ta palus mind: „Tule siia ja tapa mind ära! Ma olen surmapiinades, aga mul on hing veel sees.” 10 Ja ma tapsin ta,+ sest teadsin, et kuna ta on surmavalt haavatud, ei jää ta nagunii elama. Ma võtsin tal peast krooni* ja käsivarre ümbert võru, et tuua need oma isandale.”

11 Siis käristas Taavet oma riided lõhki ja sedasama tegid ka kõik tema juures olevad mehed. 12 Nad halasid, nutsid ja paastusid+ kuni õhtuni Sauli, tema poja Joonatani, Jehoova rahva ja Iisraeli soo+ pärast, sest need olid mõõga läbi langenud.

13 Taavet küsis noorelt mehelt, kes oli selle teate toonud: „Kust sa pärit oled?” Too vastas: „Ma olen muulase, amaleki poeg.” 14 Siis Taavet ütles talle: „Kuidas sa ei kartnud tõsta kätt Jehoova võitu vastu ja teda tappa?”+ 15 Seejärel kutsus Taavet ühe noore mehe ja andis talle käsu: „Tule ja löö ta maha!” Ja too tappis ta.+ 16 Taavet lausus: „Su veri tulgu su enda pea peale, sest sa ise tunnistasid enda vastu, kui ütlesid: „Mina surmasin Jehoova võitu!””+

2 Pärast neid sündmusi küsis Taavet Jehoovalt:+ „Kas peaksin minema mõnda Juuda linna?” Jehoova vastas: „Mine!” Taavet küsis veel: „Aga kuhu?” Jumal vastas: „Hebronisse.”+ 2 Taavet läkski sinna koos oma kahe naise, jisreellanna Ahinoami+ ja karmellase Naabali lese Abigailiga.+ 3 Taavet võttis endaga kaasa ka oma mehed+ peredega ja nad asusid elama Hebroni ümber olevatesse linnadesse. 4 Siis tulid Juuda mehed ja võidsid seal Taaveti Juuda soo kuningaks.+

Taavetile teatati: „Need, kes Sauli matsid, olid Gileadi-Jaabese mehed.” 5 Seepeale saatis Taavet käskjalad Gileadi-Jaabese meestele ütlema: „Jehoova õnnistagu teid, sest oma isandat Sauli mattes olete väljendanud oma truud armastust tema vastu.+ 6 Saatku nüüd teid Jehoova truu armastus ja ustavus! Ka mina tahan teile selle teo eest head teha.+ 7 Olgu teie käed tugevad ja olge julged, sest teie isand Saul on küll surnud, kuid Juuda sugu on mind oma kuningaks võidnud.”

8 Aga Neeri poeg Abner,+ Sauli väepealik, oli viinud Sauli poja Iisboseti+ üle jõe Mahanaimi+ 9 ja tõstnud ta seal kuningaks Gileadile,+ aasurlastele, Jisreelile,+ Efraimile,+ Benjaminile ja kogu Iisraelile. 10 Sauli poeg Iisboset oli 40-aastane, kui ta sai Iisraeli kuningaks, ja ta valitses kaks aastat. Juuda sugu toetas aga Taavetit.+ 11 Taavet valitses Hebronis Juuda soo üle seitse aastat ja kuus kuud.+

12 Mingi aja pärast läksid Neeri poeg Abner ja Sauli poja Iisboseti sulased Mahanaimist+ Gibeoni.+ 13 Ka Seruja+ poeg Joab+ ja Taaveti sulased läksid sinna ning said nendega kokku Gibeoni tiigi juures. Ühed jäid ühele poole ja teised teisele poole tiiki. 14 Siis ütles Abner Joabile: „Las noored mehed võitlevad siin meie ees.” Joab vastas: „Las nad võitlevad.” 15 Niisiis valiti 12 meest benjaminlaste ja Sauli poja Iisboseti meeste seast ning 12 meest Taaveti sulaste seast. 16 Nad haarasid üksteisel peast kinni, pistsid oma vastase mõõgaga läbi ja langesid koos. Seepärast nimetatakse seda paika Gibeonis Helkat-Hassurimiks*.

17 Samal päeval järgnes sellele äge lahing ning Taaveti sulased lõid Abnerit ja Iisraeli mehi. 18 Seal olid ka Seruja+ kolm poega: Joab,+ Abisai+ ja Asael.+ Asaelil olid väledad jalad nagu gasellil. 19 Ta ajas Abnerit taga ja püsis tal visalt kannul. 20 Abner vaatas tagasi ja küsis: „Kas see oled sina, Asael?” Too vastas: „Mina jah.” 21 Abner ütles seepeale: „Aja taga mõnd noort meest, võta tema kinni ja riisu ta asjad!” Kuid Asael ei tahtnud teda käest lasta. 22 Abner ütles Asaelile uuesti: „Ära aja mind taga! Või muidu ma löön su maha! Kuidas ma pärast su vennale Joabile otsa vaatan?” 23 Aga Asael ei jäänud temast maha. Siis torkas Abner talle odapäraga kõhtu,+ nii et oda tuli tal seljast välja. Asael kukkus ja suri sealsamas. Kõik, kes jõudsid Asaeli surnukeha juurde, jäid seisma.

24 Siis hakkasid Joab ja Abisai Abnerit taga ajama. Päikeseloojangul jõudsid nad Amma künkani, mis asub Giiahi juures, Gibeoni kõrbesse viival teel. 25 Benjaminlased kogunesid Abneri juurde salka ja jäid seisma ühele künkale. 26 Abner hõikas Joabile: „Kas meie mõõkadele verest juba küll ei saa? Kas sa ei mõista, et lõpp tuleb kibe? Millal sa ometi ütled meestele, et nad ei ajaks enam oma vendi taga?” 27 Joab kostis: „Nii tõesti, kui Jumal elab, kui sa poleks rääkima hakanud, siis oleksid mehed oma vendi hommikuni taga ajanud.” 28 Seejärel puhus Joab sarve ja ta mehed lõpetasid Iisraeli tagaajamise ning võitlus lakkas.

29 Abner kõndis terve öö oma meestega, et läbida Araba.+ Ta ületas Jordani, läks piki orgu* ja jõudis Mahanaimi.+ 30 Kui Joab oli Abneri tagaajamise lõpetanud, kogus ta oma mehed kokku. Taaveti sulastest olid langenud Asael ja veel 19 meest. 31 Ent Taaveti sulased olid benjaminlastest ja Abneri meestest maha löönud 360 meest. 32 Nad võtsid Asaeli+ surnukeha kaasa ja matsid ta tema isa hauakoopasse Petlemmas.+ Seejärel kõndis Joab oma meestega terve öö ja jõudis koidikuks Hebronisse.+

3 Sõda Sauli soo ja Taaveti soo vahel venis pikale. Taavet sai üha vägevamaks,+ ent Sauli sugu jäi järjest nõrgemaks.+

2 Hebronis sündisid Taavetile pojad:+ esmasündinu Amnon,+ jisreellanna Ahinoami+ poeg; 3 teine Kileab, karmellase Naabali lese Abigaili+ poeg; kolmas Absalom,+ Gesuri kuninga Talmai+ tütre Maaka poeg; 4 neljas Adonija,+ Haggiti poeg; viies Sefatja, Abitali poeg; 5 kuues Jitream, Taaveti naise Egla poeg. Need sündisid Taavetile Hebronis.

6 Samal ajal kui Sauli ja Taaveti sugu omavahel sõdisid, tugevdas Abner+ oma võimu Sauli suguvõsas. 7 Saulil oli olnud liignaine Rispa,+ Ajja tütar. Iisboset+ küsis Abnerilt: „Miks sa magasid mu isa liignaisega?”+ 8 Abner sai Iisboseti sõnade peale väga vihaseks ja vastas: „Kas ma olen mingi Juuda koerapea? Truust armastusest sinu isa Sauli soo, tema vendade ja sõprade vastu pole ma sind siiani Taavetile välja andnud. Ja sina tuled mind süüdistama mingis patus naisega! 9 Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui ma ei tee Taavetile seda, mida Jehoova talle vandus,+ kui ütles, 10 et kuningriik võetakse Sauli soolt ära ning Taaveti troon seatakse Iisraeli ja Juuda üle Daanist Beer-Sebani.”+ 11 Selle peale ei suutnud Iisboset Abnerile sõnagi vastata, sest ta kartis teda.+

12 Abner saatis viivitamata käskjalad Taavetile ütlema: „Kellele see maa kuulub? Tee minuga leping ja ma teen kõik endast oleneva, et terve Iisrael sinu poole võita.”+ 13 Taavet vastas: „Hästi, ma teen sinuga lepingu. Kuid ainult sel tingimusel: sa ei saa näha mu palet enne, kui oled toonud minu juurde Sauli tütre Miikali.”+ 14 Siis saatis Taavet käskjalad Sauli pojale Iisbosetile+ ütlema: „Anna mulle mu naine Miikal, kelle ma kihlasin endale 100 vilisti eesnaha eest.”+ 15 Iisboset lasigi Miikali tema mehelt, Laisi pojalt Paltielilt,+ ära võtta. 16 Mees läks nuttes temaga kaasa kuni Bahuurimini.+ Siis käskis Abner tal tagasi minna ja ta läks.

17 Vahepeal oli Abner Iisraeli vanematele sellise sõnumi saatnud: „Te olete juba mõnda aega tahtnud, et Taavet saaks teie kuningaks. 18 Tegutsege nüüd, sest Jehoova on Taavetile öelnud: „Ma päästan Iisraeli rahva vilistite ja kõigi vaenlaste käest oma teenija Taaveti+ kaudu.”” 19 Abner rääkis ka benjaminlastega.+ Siis läks ta Hebronisse, et anda Taavetile nelja silma all teada, milles iisraellased ja kõik benjaminlased on kokku leppinud.

20 Kui Abner 20 mehega Taaveti juurde Hebronisse tuli, korraldas Taavet temale ja ta meestele pidusöögi. 21 Abner ütles Taavetile: „Luba mul minna ja koguda terve Iisrael kokku mu isanda kuninga juurde, et Iisrael sõlmiks sinuga lepingu ja sinust saaks kuningas kõige üle, mida su hing ihkab.” Taavet saatiski Abneri teele ja see lahkus rahus.

22 Samal ajal tuli Joab koos Taaveti sulastega röövretkelt, kaasas suur sõjasaak. Abner ei olnud enam Taaveti juures Hebronis, sest Taavet oli ta rahus teele saatnud. 23 Kui Joab+ oma sõjaväega kohale jõudis, teatati talle: „Neeri+ poeg Abner+ tuli kuninga juurde, kuningas aga saatis ta ära ja ta läks rahus.” 24 Joab läks kuninga ette ja ütles: „Mida sa oled teinud! Abner tuli sinu juurde! Miks sa lubasid tal vabalt ära minna? 25 Sa ju tunned Neeri poega Abnerit! Ta tuli sind üle kavaldama ja uurima välja kõiki su plaane ja tegemisi.”

26 Siis läks Joab Taaveti juurest ära ja saatis käskjalad Abnerit tagasi kutsuma. Need pöördusid koos temaga tagasi Sira veemahuti juurest. Taavet aga ei teadnud sellest midagi. 27 Kui Abner Hebronisse+ jõudis, kutsus Joab ta kõrvale väravavõlvi alla, et temaga omavahel rääkida. Seal aga torkas Joab talle kõhtu, sest too oli tapnud tema venna Asaeli,+ ning Abner suri.+ 28 Kui Taavet sellest kuulis, ütles ta: „Jehoova teab, et minul ja mu kuningriigil ei ole Neeri poja Abneri surma pärast veresüüd.+ 29 Tulgu see Joabi ja kogu tema isa soo peale!+ Olgu Joabi järglaste hulgas alati voolusega+ mehi, pidalitõbiseid,+ ketravaid mehi,* mõõgaga tapetuid ja näljaseid!”+ 30 Niisiis tapsid Joab ja tema vend Abisai+ Abneri,+ sest Abner oli surmanud nende venna Asaeli Gibeoni tapluses.+

35 Hiljem samal päeval tuli rahvas Taavetile lohutuseks leiba pakkuma, kuid Taavet vandus: „Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui ma söön leiba või midagi muud enne päikeseloojangut!”+ 36 See meeldis rahvale, samuti kõik muu, mida kuningas tegi. 37 Kogu rahvas ja terve Iisrael sai sel päeval teada, et kuningas polnud käskinud Neeri poega Abnerit tappa.+ 38 Kuningas ütles oma sulastele: „Täna on Iisraelis langenud üks suur pealik ja vägev mees.+ 39 Kuigi mind on võitud kuningaks,+ olen ma praegu nõrk, need Seruja pojad+ on aga julmad.+ Jehoova tasugu sellele, kes kurja teeb, tema kurjust mööda!”+

4 Kui Sauli poeg Iisboset+ kuulis, et Abner on Hebronis+ tapetud, kadus ta julgus ning ka kõik iisraellased tundsid hirmu. 2 Sauli pojal oli kaks meest röövjõukude pealikuiks: ühe nimi oli Baana ja teise nimi Reekab. Nad olid beerotlase Rimmoni pojad Benjamini suguharust. (Ka Beerot+ oli arvatud Benjamini hulka. 3 Beerotlased põgenesid Gittaimi+ ja elavad seal muulastena tänini.)

4 Sauli pojal Joonatanil+ oli poeg, kes oli jalust vigane.+ Kui Jisreelist+ tuli teade Sauli ja Joonatani surma kohta, oli ta 5-aastane. Poisi hoidja võttis tema ja põgenes paanikas, kuid põgenemise ajal poiss kukkus ning jäi jalust vigaseks. Poisi nimi oli Mefiboset.+

5 Beerotlase Rimmoni pojad Reekab ja Baana läksid Iisboseti majja päeva palavaimal ajal, kui too tegi lõunauinakut. 6 Nad sisenesid majja, teeseldes, et lähevad nisu võtma, aga pussitasid siis Iisbosetti kõhtu. Seejärel Reekab ja ta vend Baana+ põgenesid. 7 Kui nad olid majja sisenenud, nägid nad, et Iisboset lamab magamistoas voodis. Nad tapsid ta ja raiusid tal pea otsast. Nad võtsid ta pea kaasa ja kõndisid terve öö mööda Araba teed. 8 Kui nad Taaveti juurde Hebronisse jõudsid, andsid nad talle Iisboseti+ pea. Nad ütlesid kuningale: „Siin on su vaenlase,+ Sauli poja Iisboseti pea. Tema tahtis sind tappa.+ Kuid täna on Jehoova mu isanda kuninga eest Saulile ja tema järglastele kätte maksnud.”

9 Kuid Taavet vastas Reekabile ja tema vennale Baanale, beerotlase Rimmoni poegadele: „Nii tõesti, kui elab Jehoova, kes on päästnud mu hinge kõigist õnnetustest:+ 10 sõnumitooja, kes teatas mulle, et Saul on surnud,+ arvas, et toob häid uudiseid, kuid mina võtsin ta kinni ja tapsin+ Siklagis. Nii tasusin ma sõnumitoojale. 11 Seda enam nüüd, kui jumalatud on tapnud õiglase mehe ta enda majas ja omas voodis, nõuan ma aru selle mehe vere pärast+ ja pühin teid maa pealt minema!” 12 Siis andis Taavet oma noortele meestele käsu ja need tapsid nad.+ Nad lõikasid neil käed ja jalad otsast ning panid nende surnukehad Hebroni tiigi äärde rippuma.+ Iisboseti pea aga matsid nad Abneri matmispaika Hebronis.

5 Mõne aja pärast tulid kõik Iisraeli suguharud Taaveti juurde Hebronisse+ ja ütlesid: „Me oleme sinuga üks luu ja liha.+ 2 Sa juhtisid Iisraeli sõjakäike juba siis, kui Saul oli meie kuningas.+ Jehoova ütles sulle: „Sina hakkad karjatama mu rahvast Iisraeli ja saad Iisraeli juhiks.””+ 3 Kuninga juurde Hebronisse olid tulnud kõik Iisraeli vanemad. Kuningas Taavet sõlmis seal nendega Jehoova ees lepingu+ ja siis võidsid nad Taaveti Iisraeli kuningaks.+

4 Taavet oli kuningaks saades 30-aastane ja ta valitses 40 aastat.+ 5 Hebronis valitses ta Juuda üle 7 aastat ja 6 kuud ning Jeruusalemmas+ valitses ta kogu Iisraeli ja Juuda üle 33 aastat. 6 Kuningas läks oma meestega Jeruusalemma alla, et sõdida jebuuslastega,+ kes sel maal elasid. Need pilkasid Taavetit: „Sa ei pääse siia kunagi! Isegi pimedad ja lombakad suudavad su ära ajada.” Sellega nad mõtlesid, et Taavet sellesse linna ei pääse.+ 7 Aga Taavet vallutas Siioni kindluse, mida nüüd kutsutakse Taaveti linnaks.+ 8 Taavet oli sel päeval öelnud: „Kes jebuuslasi ründab, mingu läbi veetunneli ning löögu neid „lombakaid” ja „pimedaid”, keda Taavet vihkab!” Seepärast öeldakse: „Pime ega lombakas ei pääse siia kotta.” 9 Taavet asus sellesse kindlusse elama ja see nimetati* Taaveti linnaks. Ta hakkas tegema ehitustöid kaitsevalli*+ ümber ja sealt sissepoole.+ 10 Taavet sai üha võimsamaks,+ sest vägede Jumal Jehoova oli temaga.+

11 Tüürose kuningas Hiiram+ läkitas Taaveti juurde käskjalad, samuti saatis ta temale seedripuid;+ ta saatis ka puuseppi ja müüriladujaid, kes hakkasid Taavetile koda ehitama.+ 12 Taavet mõistis, et Jehoova on andnud talle kindla kuningavõimu Iisraeli üle+ ja ülendanud tema kuningriigi+ oma rahva Iisraeli pärast.+

13 Pärast seda kui Taavet oli tulnud Hebronist Jeruusalemma, võttis ta endale veel liignaisi+ ja naisi ning talle sündis veel poegi ja tütreid.+ 14 Jeruusalemmas sündisid talle Sammua, Soobab, Naatan,+ Saalomon,+ 15 Jibhar, Elisua, Nefeg, Jaafia, 16 Elisama, Eljada ja Elifelet.

17 Kui vilistid kuulsid, et Taavet on võitud Iisraeli kuningaks,+ tulid nad kõik teda otsima.+ Saanud sellest teada, läks Taavet alla ühte kindlusse.+ 18 Vilistid tulid ja hargnesid Refaimi orus.+ 19 Taavet küsis siis Jehoovalt:+ „Kas ma peaksin minema üles vilistite vastu? Kas sa annad nad minu kätte?” Jehoova vastas Taavetile: „Mine! Ma annan vilistid sinu kätte.”+ 20 Taavet tuligi Baal-Peratsimi ja andis neile seal hävitava löögi. Ta ütles: „Jehoova on mu ees vaenlaste ridadest läbi murdnud,+ otsekui oleks vesi läbi murdnud.” Seepärast pani ta sellele paigale nimeks Baal-Peratsim*.+ 21 Vilistid jätsid sinna maha oma ebajumalad ja Taavet oma meestega viis need ära.

22 Hiljem tulid vilistid jälle Refaimi orgu+ ja hargnesid seal. 23 Taavet küsis taas Jehoovalt nõu, kuid tema vastas: „Ära mine neile otse vastu. Mine neist hoopis kaarega mööda ja ründa neid bakapõõsaste tagant. 24 Kui te kuulete bakapõõsaste ladvus sammude sahinat, siis tegutsege otsustavalt, sest Jehoova on teie ees välja läinud, et vilistite sõjavägi purustada.” 25 Taavet tegigi nii, nagu Jehoova teda oli käskinud, ja tappis vilisteid+ Gebast+ kuni Geserini.+

6 Taavet kogus taas kokku kõik Iisraeli parimad väesalgad, 30 000 meest. 2 Siis läks Taavet koos oma meestega Baale-Juudasse, et tuua sealt ära Jumala laegas,+ mille juures hüütakse appi keerubite kohal*+ oma troonil istuva vägede Jehoova+ nime. 3 Kuid Jumala laegas pandi ühe uue vankri+ peale, et tuua see ära künkal asuvast Abinadabi majast.+ Vankrit juhtisid Abinadabi pojad Ussa ja Ahjo.

4 Nii toodi Jumala laegas ära künkal asuvast Abinadabi majast ja Ahjo kõndis laeka ees. 5 Taavet ja kogu Iisraeli sugu juubeldasid Jehoova ees ning mängisid igasuguseid kadakapuust pille, lüürasid, muid keelpille,+ tamburiine,+ lõgisteid ja simbleid.+ 6 Aga kui nad jõudsid Naakoni viljapeksuplatsi juurde, haaras Ussa Jumala laekast kinni,+ sest veised oleksid selle peaaegu ümber ajanud. 7 Seepeale süttis Jehoova viha Ussa vastu ja ta surmas Ussa+ selle lugupidamatu teo pärast.+ Ussa suri sealsamas Jumala laeka juures. 8 Taavetit vihastas see, et Jehoova oli oma raevu Ussa peale välja valanud. Ja seda paika kutsutakse tänini Perets-Ussaks*. 9 Sel päeval tundis Taavet Jehoova ees hirmu+ ja küsis: „Kuidas võib Jehoova laegas minu juurde tulla?”+ 10 Ja ta ei tahtnud tuua Jehoova laegast enda juurde Taaveti linna,+ vaid lasi selle viia gatlase Oobed-Edomi majja.+

11 Jehoova laegas jäi gatlase Oobed-Edomi majja kolmeks kuuks. Jehoova õnnistas Oobed-Edomit ja kogu tema peret.+ 12 Kuningas Taavetile teatati: „Jehoova on õnnistanud Oobed-Edomi majarahvast ja kõike talle kuuluvat, sest Jumala laegas on tema juures.” Siis läks Taavet rõõmsal meelel Jumala laegast Oobed-Edomi majast Taaveti linna tooma.+ 13 Kui Jehoova laeka kandjad+ olid astunud kuus sammu, ohverdas Taavet pulli ja ühe nuumlooma.

14 Taavet tantsis kõigest väest Jehoova ees, seljas linane õlarüü.+ 15 Taavet ja kogu Iisraeli sugu tõid Jehoova laeka+ üles rõõmuhõisete+ ja sarvehääle saatel.+ 16 Kui Jehoova laegas jõudis Taaveti linna, vaatas Sauli tütar Miikal+ aknast välja ja nägi kuningas Taavetit Jehoova ees hüppamas ja tantsimas, ning ta hakkas teda oma südames põlgama.+ 17 Nii tõid nad Jehoova laeka ja asetasid selle oma kohale telki, mille Taavet oli selle jaoks püstitanud.+ Seejärel tõi Taavet Jehoova ees+ põletusohvreid+ ja rahuohvreid.+ 18 Kui Taavet oli põletus- ja rahuohvrite ohverdamise lõpetanud, õnnistas ta rahvast vägede Jehoova nimel. 19 Ta andis kõigile, kogu sellele suurele Iisraeli rahvale, igale mehele ja naisele, rõngasleiva ning datli- ja rosinapätsikese. Siis läks igaüks tagasi koju.

20 Pärast seda läks Taavet koju, et oma kodakondseid õnnistada. Sauli tütar Miikal+ tuli talle vastu ja ütles: „Iisraeli kuningas on tõesti endale täna au teinud, kui on end paljastanud oma sulaste orjataride ees nagu arulage mees!”+ 21 Taavet lausus Miikalile: „Ma rõõmutsesin Jehoova ees. Tema on valinud minu su isa ja tema soo asemele ja määranud mind Jehoova rahva Iisraeli juhiks.+ Seepärast rõõmutsen ma edaspidigi Jehoova ees, 22 ma alandun veelgi ja saan iseendagi silmis tähtsusetuks. Kuid nende orjataride silmis, kellest sa rääkisid, olen ma austatud.” 23 Ja Miikalil, Sauli tütrel,+ polnud lapsi kuni surmapäevani.

7 Kui kuningas elas oma kojas+ ja Jehoova oli andnud talle rahu ümberkaudsetest vaenlastest, 2 ütles kuningas prohvet Naatanile:+ „Mina elan seedripuust kojas,+ kuid Jumala laegas asub telgis.”+ 3 Naatan vastas kuningale: „Tee kõik, milleks süda sind sunnib, sest Jehoova on sinuga.”+

4 Selsamal ööl tuli Naatanile Jehoovalt selline sõnum: 5 „Mine ja teata mu teenijale Taavetile: „Nii ütleb Jehoova: „Kas sina tahad mulle elamiseks koda ehitada?+ 6 Ma ei ole elanud kojas alates päevast, mil ma tõin Iisraeli rahva Egiptusest välja, kuni tänaseni,+ vaid ma olen ringi rännanud ja elanud telgis.+ 7 Kogu selle aja jooksul, kui ma olen rännanud koos iisraellastega, pole ma ainsagi sõnaga ühelegi Iisraeli suguharu juhile, kelle ma olen pannud oma rahva Iisraeli karjaseks, öelnud: „Miks te pole ehitanud mulle seedripuust koda?””” 8 Ütle mu teenijale Taavetile veel: „Nii lausub vägede Jehoova: „Ma võtsin su karjamaalt, kus sa käisid lammaste järel,+ ja panin su oma rahva Iisraeli juhiks.+ 9 Ma olen sinuga kõikjal, kuhu sa lähed,+ ja ma hävitan su eest kõik vaenlased.+ Ma teen su nime suureks,+ võrdseks maa suurmeeste nimedega. 10 Ma määran oma rahvale Iisraelile koha ja panen ta sinna elama. Ta elab seal ja keegi ei riku ta rahu. Ülekohtused ei rõhu teda nagu varem,+ 11 nagu siis, kui ma määrasin kohtumõistjad+ Iisraeli rahva üle. Ma annan sulle rahu kõigist su vaenlastest.+

Veel on Jehoova sulle öelnud, et Jehoova rajab sulle koja*.+ 12 Kui su elupäevad lõppevad+ ja sa lähed puhkama oma esiisade juurde, lasen ma tõusta su järglase, su oma poja, ning ma teen tema kuningavõimu väga kindlaks.+ 13 Tema ehitab koja, mis kannab minu nime,+ ja ma teen tema kuningatrooni kõigutamatuks igaveseks ajaks.+ 14 Mina olen talle isaks ja tema on mulle pojaks.+ Kui ta patustab, karistan ma teda inimeste kepiga, inimlaste* löökidega.+ 15 Minu truud armastust ei võeta temalt, nagu see võeti Saulilt,+ kelle ma kõrvaldasin sinu eest. 16 Sinu koda ja kuningriik püsivad su ees igavesti ning su troon on jäädavalt kindel.”””+

17 Naatan rääkis Taavetile edasi kõik need sõnad ja kogu selle nägemuse.+

18 Siis kuningas Taavet tuli, laskus Jehoova ette põlvili istuma ja ütles: „Kõrgeim valitseja Jehoova, kes olen mina ja mida on väärt mu sugu, et sa oled seda kõike minu heaks teinud?+ 19 Ja nagu sellest veel ei piisaks, kõrgeim valitseja Jehoova, oled sa rääkinud ka oma teenija soo kaugest tulevikust. Ja see, kõrgeim valitseja Jehoova, on kõigile inimestele seaduseks. 20 Mida enamat oskaksin mina, su teenija Taavet, sulle öelda? Oo, kõrgeim valitseja Jehoova, sa ju tunned mind nii hästi!+ 21 Oma sõna pärast ja oma südame soovil oled sa teinud kõiki neid suuri tegusid ning avaldanud need oma teenijale.+ 22 Seepärast, kõrgeim valitseja Jehoova, oled sa tõesti suur!+ Pole teist sinusarnast,+ pole ühtki teist Jumalat peale sinu.+ Seda kinnitab kõik, mida meie kõrvad on kuulnud. 23 Milline teine rahvas maa peal on nagu sinu rahvas Iisrael?+ Sa ostsid ta vabaks, et teha temast endale rahvas,+ tuues au oma nimele+ ning saates korda suuri ja aukartustäratavaid tegusid.+ Sa ajasid teised rahvad ja nende jumalad ära oma rahva eest, kelle sa ostsid endale Egiptusest. 24 Sa oled teinud Iisraeli rahva põliselt enda omaks+ ja sina, Jehoova, oled saanud talle Jumalaks.+

25 Ja nüüd, Jumal Jehoova, vii igaveseks täide oma tõotus, mille sa oled andnud oma teenija ja tema soo kohta. Tee nii, nagu sa oled tõotanud.+ 26 Olgu su nimi ülistatud igavesti,+ et öeldaks: „Vägede Jehoova on Iisraeli Jumal!” Püsigu su teenija Taaveti sugu kindlalt su ees.+ 27 Sina, vägede Jehoova, Iisraeli Jumal, oled andnud oma teenijale teada, et sa rajad talle koja.+ Seepärast julgebki su teenija seda kõike sinult palves paluda. 28 Sina, kõrgeim valitseja Jehoova, oled tõeline Jumal. Sinu sõnad on tõde+ ja sa oled tõotanud oma teenijale kõike seda head. 29 Palun õnnista nüüd oma teenija sugu ja püsigu see sinu ees igavesti!+ Sina, kõrgeim valitseja Jehoova, oled seda tõotanud. Õnnista oma teenija sugu jäädavalt!”+

8 Mõne aja pärast lõi Taavet vilisteid,+ alistas nad+ ning võttis neilt ära Meteg-Amma.

2 Taavet lõi ka moabiite.+ Ta käskis neil pikali heita ja mõõtis neid nööriga: kaks nööripikkust mehi määras ta hukule, ühe nööripikkuse jättis ellu.+ Moabiitidest said Taaveti sulased, kes maksid talle andamit.+

3 Taavet lõi ka Sooba+ kuningat Hadadeserit, Rehobi poega, kui see oli teel Eufrati jõe+ äärde oma võimu taastama. 4 Taavet võttis temalt 1700 ratsanikku ja 20 000 jalameest. Ta lõikas läbi kõigi vankrihobuste kannakõõlused, jättes terveks vaid 100 hobust.+

5 Kui Damaskuse süürlased+ Sooba kuningale Hadadeserile appi tulid, lõi Taavet maha 22 000 süürlast.+ 6 Siis rajas Taavet Süüriasse Damaskusse garnisonid ja süürlastest said Taaveti sulased, kes maksid talle andamit. Jehoova andis Taavetile võidu kõikjal, kuhu see läks.+ 7 Taavet võttis Hadadeseri sulastelt ära ümmargused kuldkilbid ja tõi need Jeruusalemma.+ 8 Hadadeseri linnadest Betahist ja Beerotaist võttis kuningas Taavet väga palju vaske.

9 Kui Hamati+ kuningas Toi kuulis, et Taavet oli alistanud kogu Hadadeseri sõjaväe,+ 10 saatis ta oma poja Jorami kuningas Taaveti juurde tema käekäigu kohta küsima ja teda õnnitlema, sest Taavet oli Hadadeseriga võidelnud ja võidu saavutanud. Oli ju Hadadeser sageli Toiga sõdinud. Joram tõi endaga kaasa kuld-, hõbe- ja vaskesemeid. 11 Kuningas Taavet pühendas need Jehoovale, nagu ta oli pühendanud hõbeda ja kulla, mille ta oli võtnud alistatud rahvastelt:+ 12 süürlastelt, moabiitidelt,+ ammonlastelt, vilistitelt,+ amalekkidelt+ ja Sooba kuningalt Hadadeserilt,+ Rehobi pojalt. 13 Taaveti kuulsus kasvas veelgi pärast seda, kui ta oli Soolaorus maha löönud 18 000 edomlast.+ 14 Taavet rajas Edomimaale garnisonid. Ta rajas neid kogu Edomimaale ja kõikidest edomlastest said tema sulased.+ Jehoova andis Taavetile võidu kõikjal, kuhu see läks.+

15 Taavet valitses kogu Iisraeli üle+ ja mõistis oma rahvale õiglast+ kohut.+ 16 Seruja poeg Joab+ oli väeülem ja Ahiluudi poeg Joosafat+ oli kroonik. 17 Ahituubi poeg Saadok+ ja Ebjatari poeg Ahimelek olid preestrid ning Seraja oli kirjutaja. 18 Joojada poeg Benaja+ oli kreetide ja pleetide ülem.+ Taaveti pojad teenisid kõrgetel ametikohtadel.

9 Taavet küsis: „Kas Sauli soost on veel elus kedagi, kellele võiksin Joonatani pärast truud armastust osutada?”+ 2 Sauli suguvõsal oli sulane nimega Siiba.+ Ta kutsuti Taaveti juurde ning kuningas küsis temalt: „Kas sina oled Siiba?” See vastas: „Jah, sinu sulane on su ees.” 3 Kuningas jätkas: „Kas Sauli soost on veel elus kedagi, kellele võiksin väljendada Jumala truud armastust?” Siiba ütles kuningale: „On veel Joonatani poeg, kes on jalust vigane.”+ 4 Siis kuningas küsis: „Kus ta on?” Siiba vastas: „Ta on Lo-Debaris Ammieli poja Maakiri+ majas.”

5 Siis lasi kuningas Taavet ta Lo-Debarist Ammieli poja Maakiri majast ära tuua. 6 Kui Mefiboset, Sauli poja Joonatani poeg, tuli Taaveti juurde, langes ta põlvili ja kummardas maani. Siis Taavet ütles: „Mefiboset!” ja too vastas: „Sinu sulane on su ees!” 7 Taavet lausus: „Ära karda, sest minu truu armastus on sinuga+ su isa Joonatani pärast. Ma annan sulle tagasi su vanaisa Sauli maa ja nüüdsest sööd sa alaliselt minu lauas.”+

8 Mefiboset langes maha ja ütles: „Mida olen väärt mina, su sulane, see surnud koer,+ et sa mind tähele paned?” 9 Kuningas kutsus nüüd enda juurde Sauli sulase Siiba ja ütles: „Kõik, mis kuulus Saulile ja tema soole, annan ma su isanda pojapojale.+ 10 Sina, sinu pojad ja sulased peate temale maad harima ja vilja koristama. See on toiduks sinu isanda pojapoja kodakondsetele. Aga Mefiboset, sinu isanda pojapoeg, sööb alaliselt minu lauas.”+

Siibal oli 15 poega ja 20 sulast.+ 11 Siiba vastas kuningale: „Ma teen kõik nii, nagu mu isand kuningas oma sulasel teha käsib.” Ja Mefiboset sõi Taaveti* lauas nagu kuningapoeg. 12 Mefibosetil oli väike poeg, kelle nimi oli Mika.+ Kõik, kes elasid Siiba majas, said Mefiboseti sulasteks. 13 Mefiboset aga elas Jeruusalemmas ja sõi kuninga lauas.+ Tema mõlemad jalad olid vigased.+

10 Mõne aja pärast suri ammonlaste+ kuningas ning tema asemel sai kuningaks tema poeg Haanun.+ 2 Kui Taavet sellest teada sai, ütles ta: „Ma tahan osutada Naahase pojale Haanunile truud armastust, nagu tema isa osutas mulle.” Taavet saatis tema juurde oma sulased talle isa surma puhul kaastunnet avaldama. Kui nad jõudsid ammonlaste maale, 3 ütlesid ammonlaste peamehed oma isandale Haanunile: „Kas sa arvad, et Taavet saatis need lohutajad siia austusest su isa vastu? Eks saatnud Taavet oma sulased selleks, et nad linnas ringi vaataksid ja luuraksid ning et ta saaks hiljem selle laastada!” 4 Siis võttis Haanun Taaveti sulased kinni, ajas neil pool habet maha,+ lõikas nende riiete alumise osa vöökohast alates ära ja saatis nad minema. 5 Kui sellest Taavetile teada anti, saatis ta neile mehed vastu, sest neid oli rängalt alandatud. Kuningas lasi neile öelda: „Jääge niikauaks Jeerikosse,+ kuni teil on habe tagasi kasvanud, ja tulge siis tagasi.”

6 Kui ammonlased nägid, et nad on Taavetile vastikuks muutunud, palkasid nad Beet-Rehobist+ ja Soobast+ 20 000 Süüria jalameest, Maaka+ kuningalt 1000 meest ja Iistoobist* 12 000 meest.+ 7 Kui Taavet sellest kuulis, saatis ta välja Joabi kogu sõjaväega, kuhu kuulusid ka tema vägevaimad sõjamehed.+ 8 Ammonlased seadsid end linna värava juurde lahinguvalmis, aga süürlased Soobast ja Rehobist, samuti Iistoobi* ja Maaka mehed, olid eemal väljal.

9 Kui Joab nägi, et teda hakatakse ründama eest ja tagant, valis ta mõned Iisraeli parimad sõjasalgad ja seadis need süürlastega võitlemiseks lahinguvalmis.+ 10 Ülejäänud mehed jättis ta oma venna Abisai+ juhtimise alla, et see seaks nad valmis võitluseks ammonlaste+ vastu. 11 Joab ütles talle: „Kui võitlus süürlastega käib mulle üle jõu, siis tule sina mulle appi, aga kui võitlus ammonlastega käib sulle üle jõu, siis tulen mina sulle appi. 12 Me peame olema tugevad ja julged.+ Sõdigem oma rahva ja oma Jumala linnade eest ning Jehoova teeb, nagu on tema silmis hea!”+

13 Joab oma meestega tungis süürlastele peale ja need põgenesid tema eest.+ 14 Kui ammonlased nägid süürlasi põgenemas, pagesid ka nemad; nad põgenesid Abisai eest ja taandusid linna. Pärast lahingut ammonlastega läks Joab tagasi Jeruusalemma.

15 Kui süürlased nägid, et nad on Iisraeli käest lüüa saanud, tulid nad uuesti kokku.+ 16 Hadadeser+ saatis käskjalad süürlaste järele, kes olid suure jõe*+ ääres. Nad tulid Heelamisse ja nende eesotsas oli Hadadeseri väeülem Soobak.

17 Kui Taavetile sellest teatati, kogus ta kokku kõik iisraellased, läks üle Jordani ning tuli Heelamisse. Süürlased seadsid end Taaveti vastu lahinguvalmis ja võitlesid temaga.+ 18 Aga süürlased olid sunnitud iisraellaste eest põgenema. Taavet tappis 700 Süüria vankrijuhti ja 40 000 ratsanikku, samuti väeülem Soobaki.+ 19 Kui kõik kuningad, Hadadeseri sulased, nägid, et nad on Iisraeli käest lüüa saanud, sõlmisid nad Iisraeliga rahu ja said tema alamateks.+ Sellest ajast alates kartsid süürlased ammonlasi aidata.

11 Aasta algul,* kuningate sõttamineku ajal, saatis Taavet Joabi koos sulaste ja kogu Iisraeli sõjaväega ammonlasi hävitama. Nad piirasid Rabbat,+ aga Taavet ise jäi Jeruusalemma.+

2 Ühel õhtul* tõusis Taavet voodist ja läks kuningakoja katusele jalutama. Sealt nägi ta üht naist end pesemas, ja naine oli väga kaunis. 3 Taavet läkitas naise kohta järele pärima ja talle teatati: „See on Eliami+ tütar Batseba,+ hett+ Uurija+ naine.” 4 Seejärel saatis Taavet käskjalad teda enda juurde tooma.+ Naine tuli ja Taavet magas temaga.+ Naisel oli parajasti ebapuhtusest* puhastamise aeg.+ Pärast seda naasis ta koju.

5 Naine jäi rasedaks ja saatis Taavetile teate: „Ma ootan last.” 6 Siis läkitas Taavet Joabile sõna: „Saada hett Uurija minu juurde!” Joab tegigi seda. 7 Kui Uurija Taaveti juurde tuli, küsis Taavet, kuidas läheb Joabil ja sõjasalkadel ning kuidas on lood võitlustandril. 8 Pärast seda ütles Taavet Uurijale: „Mine koju ja puhka.” Uurija lahkus kuningakojast ja talle saadeti järele kuninga kingitus. 9 Kuid Uurija ei läinud koju, vaid ööbis koos oma isanda sulastega kuningakoja sissekäigu juures. 10 Taavetile teatati: „Uurija ei läinud koju.” Siis Taavet küsis Uurijalt: „Sa tulid pikalt teekonnalt, miks sa koju ei lähe?” 11 Uurija vastas Taavetile: „Kas ma peaksin minema oma majja sööma, jooma ja oma naisega magama,+ kui laegas+ ning Iisrael ja Juuda on ajutistes varjualustes ning mu isand Joab ja mu isanda sulased on väljal laagris? Nii tõesti, kui sa elad, ma ei tee seda!”

12 Taavet ütles nüüd Uurijale: „Jää veel tänaseks siia, aga homme ma saadan su ära.” Uurija jäigi Jeruusalemma nii selleks kui ka järgmiseks päevaks. 13 Taavet kutsus ta enda juurde sööma ja jooma ning jootis ta purju. Kuid Uurija läks ja heitis ka sellel ööl magama oma isanda sulaste juurde ega läinud koju. 14 Hommikul aga kirjutas Taavet Joabile kirja ja andis selle Uurijale kaasa. 15 Kirjas seisis: „Pange Uurija eesliinile, kus käib kõige ägedam võitlus, ise aga taanduge tema tagant, et ta tapetaks.”+

16 Joab oli linna hoolega uurinud ja ta pani Uurija sellisele kohale, kus ta teadis olevat vastaste vaprad sõjamehed. 17 Kui linnast tulid mehed Joabi vastu sõdima, tapsid nad mõned Taaveti sulased ja langes ka hett Uurija.+ 18 Siis andis Joab Taavetile teada kõik sõjauudised. 19 Joab ütles käskjalale: „Kui oled kuningale kõik sõjauudised teada andnud, 20 võib ta vihaseks saada ja küsida: „Miks te läksite sõdima nii linna lähedale? Kas te ei teadnud, et nad lasevad müürilt nooli? 21 Kes tappis Jerubbeseti*+ poja Abimeleki?+ Kas mitte üks naine ei kukutanud talle Teebeses müüri pealt veskikivi pähe, nii et ta suri? Miks te läksite müürile nii lähedale?” Siis ütle talle: „Ka sinu sulane hett Uurija on surnud.””

22 Käskjalg asus teele, tuli Taaveti juurde ja andis talle teada kõik, mida Joab oli käskinud. 23 Ta ütles Taavetile: „Vastased olid meist tugevamad ja ründasid meid väljal, kuid me surusime nad tagasi linnaväravani. 24 Aga vibumehed lasid müürilt nooli kuninga sulaste pihta, nii et mõned neist langesid. Ka su sulane hett Uurija sai surma.”+ 25 Siis ütles Taavet käskjalale: „Teata Joabile: „Ärgu see asi sind vaevaku, sest mõõk tapab valimatult. Ründa linna veelgi jõulisemalt ja valluta see!”+ Julgusta sedasi Joabi.”

26 Kui Uurija naine kuulis, et ta mees on surnud, leinas ta teda taga. 27 Pärast leinaaja möödumist lasi Taavet ta kohe oma kotta tuua. Temast sai Taaveti naine+ ja ta sünnitas talle poja. Kuid see, mida Taavet oli teinud, oli Jehoova silmis väga halb.+

12 Siis saatis Jehoova Taaveti juurde Naatani.+ See tuli+ ja rääkis Taavetile: „Ühes linnas elas kaks meest, üks oli rikas, teine vaene. 2 Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid,+ 3 vaesel aga ainult üks utetalleke, kelle ta oli endale ostnud.+ Ta hoolitses talle eest ja see kasvas üles koos tema ja ta poegadega. Talleke sõi tema kasinaid palukesi, jõi tema karikast, magas ta kaisus ja oli talle nagu tütar. 4 Siis tuli rikkale mehele külaline, ent ta ei valmistanud rändurile süüa mitte oma lammastest ega veistest, vaid võttis vaese mehe utetalle ja valmistas sellest külalisele roa.”+

5 Seda kuuldes sai Taavet tolle mehe peale tulivihaseks ja ütles Naatanile: „Nii tõesti, kui Jehoova elab,+ see mees on surmalaps! 6 Sellise julmuse pärast peab ta tasuma utetalle eest neljakordselt!”+

7 Naatan vastas Taavetile: „See mees oled sina! Nii ütleb Iisraeli Jumal Jehoova: „Mina võidsin su Iisraeli kuningaks+ ja päästsin su Sauli käest.+ 8 Ma andsin sulle su isanda vara+ ja su käte vahele su isanda naised,+ samuti andsin ma sulle Iisraeli ja Juuda soo.+ Ja kui seda oli vähe, oleksin ma võinud sinu heaks veel rohkemgi teha.+ 9 Miks sa siis põlgasid Jehoova sõna ja tegid tema silmis kurja? Sa lõid mõõgaga maha hett Uurija.+ Ja kui sa olid ta ammonlaste mõõgaga tapnud,+ võtsid sa endale tema naise.+ 10 Kuna sa oled mind põlanud ja võtnud endale hett Uurija naise, ei lahku mõõk su soost mitte kunagi.”+ 11 Nii ütleb Jehoova: „Ma toon sulle õnnetuse su omast soost.+ Ma võtan su naised su enda silme all ja annan nad teisele,+ kes magab nendega päise päeva ajal.+ 12 Kui sina tegid kõike seda salajas,+ siis mina teen seda terve Iisraeli ees päise päeva ajal.””

13 Selle peale ütles Taavet Naatanile: „Ma olen Jehoova vastu pattu teinud.”+ Naatan vastas Taavetile: „Jehoova annab su patu sulle andeks,+ sa ei sure.+ 14 Ent kuna sa oled olnud Jehoova vastu äärmiselt lugupidamatu, siis poeg, kes sulle äsja sündis, sureb.”

15 Seejärel läks Naatan oma majja.

Siis Jehoova tegi nii, et laps, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, jäi haigeks. 16 Taavet hakkas poisi pärast Jumalat paluma. Ta alustas ranget paastu, läks oma tuppa ja lamas terve öö põrandal.+ 17 Tema kojavanemad püüdsid teda maast üles tõsta, kuid ta ei tõusnud ega söönud koos nendega. 18 Seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased kartsid talle öelda, et laps on surnud, ja rääkisid omavahel: „Kui laps veel elus oli, siis me rääkisime temaga, kuid ta ei kuulanud meid. Kuidas me nüüd talle ütleme, et laps on surnud? Ta võib endale kahju teha.”

19 Kui Taavet nägi, et ta sulased omavahel sosistavad, sai ta aru, et laps on surnud. Taavet küsis sulastelt: „Kas laps on surnud?” Nad vastasid: „Jah, ta on surnud.” 20 Siis Taavet tõusis maast, pesi end, võidis end õliga,+ vahetas riided, läks Jehoova kotta+ ja langes silmili maha. Pärast seda tuli ta oma kotta ning palus, et talle toodaks süüa, ja ta sõi. 21 Sulased küsisid temalt: „Miks sa küll nii teed? Kui laps oli elus, paastusid ja nutsid sa tema pärast, aga kui ta suri, tõusid sa ja hakkasid sööma!” 22 Ta vastas neile: „Kui laps veel elas, ma paastusin+ ja nutsin, sest ma mõtlesin: „Kes teab, ehk on Jehoova mu vastu armuline ja jätab lapse ellu?”+ 23 Ent miks paastuda nüüd, kui ta on surnud? Kas ma saan ta tagasi tuua?+ Mina lähen küll tema juurde,+ kuid tema minu juurde tagasi ei tule.”+

24 Taavet lohutas oma naist Batsebat.+ Ja ta heitis tema juurde ning aja möödudes tõi Batseba ilmale poja, kellele pandi nimeks Saalomon*.+ Jehoova armastas poissi+ 25 ja Jehoova saatis prohvet Naatani+ kaudu sõna, et kuna ta poissi armastab, pandagu sellele nimeks Jedidja*.

26 Joab aga võitles sel ajal ammonlaste+ Rabba+ vastu ja vallutas selle kuningalinna.+ 27 Joab saatis käskjalad Taavetile ütlema: „Ma olen sõdinud Rabba+ vastu ja vallutanud veelinna*. 28 Kogu nüüd kokku ülejäänud sõjasalgad, tule selle linna vastu, löö laager üles ja valluta see. Muidu vallutan mina selle linna ja saan au endale.”

29 Taavet kogus kõik sõjasalgad kokku ja läks Rabbasse. Ta sõdis selle vastu ning vallutas selle. 30 Ta võttis Malkami* peast kuldkrooni, mis kaalus ühe talendi* ning oli kaunistatud kalliskividega, ja see pandi Taavetile pähe. Ta võttis sellest linnast ka väga palju sõjasaaki.+ 31 Linnaelanikud viis ta välja ja pani nad kive saagima, töötama teravate raudriistade ja -kirvestega ning valmistama telliseid. Nii tegi ta kõigis ammonlaste linnades. Lõpuks pöördus Taavet koos kõigi sõjasalkadega tagasi Jeruusalemma.

13 Taaveti pojal Absalomil oli ilus õde nimega Taamar.+ Taaveti poeg Amnon+ armus Taamarisse. 2 Amnon oli oma õe Taamari pärast suures armuvaevas, lausa haige, sest too oli veel neitsi ja Amnonile näis võimatu teda kätte saada. 3 Aga Amnonil oli sõber nimega Joonadab,+ Taaveti venna Siimea+ poeg. Joonadab oli väga kaval mees. 4 Ta küsis Amnonilt: „Kuningapoeg, miks sa igal hommikul nii rusutud oled? Räägi mulle!” Amnon vastas: „Ma olen armunud oma venna Absalomi õesse+ Taamarisse.” 5 Seepeale ütles Joonadab: „Heida voodisse ja teeskle haiget. Kui su isa sind vaatama tuleb, ütle talle: „Palun, las mu õde Taamar toob mulle toitu. Las ta valmistab siin minu silme all mulle midagi kosutuseks ja ma söön tema käest.””

6 Amnon heitiski voodisse ja teeskles haiget. Kui kuningas teda vaatama tuli, ütles Amnon talle: „Palun, las mu õde Taamar tuleb siia ja küpsetab minu silme all paar südamekujulist kakukest, et ma saaksin tema käest süüa.” 7 Taavet lasigi Taamarile tema majja teate saata: „Palun mine oma venna Amnoni juurde ja valmista talle süüa.” 8 Niisiis läks Taamar oma venna Amnoni majja, kus too voodis lamas. Ta võttis taina, sõtkus seda ja küpsetas venna silme all kakke. 9 Seejärel võttis ta panni ja pakkus kooke Amnonile. See aga keeldus söömast ja ütles: „Mingu kõik välja!” ning kõik lahkusid.

10 Siis ütles Amnon Taamarile: „Too see toit mulle magamistuppa, et võiksin seda sinu käest süüa.” Taamar võttiski südamekujulised kakud, mis ta oli küpsetanud, ja viis need oma vennale Amnonile tema magamistuppa. 11 Ta astus venna juurde, et talle süüa anda, kuid see haaras temast kinni ja ütles talle: „Heida minu juurde, mu õeke!” 12 Taamar aga vastas: „Ei, mu vend! Ära häbista mind! Nii ei tehta Iisraelis.+ Ära tee sellist häbitegu!+ 13 Kuidas ma saaksin sellise teotusega elada? Ja sind hakataks Iisraelis põlgama! Palun räägi kuningaga, ta ei keela mind sulle!” 14 Amnon aga ei kuulanud teda. Ta sai temast jagu ja vägistas ta, nõnda teda alandades. 15 Pärast seda tundis Amnon Taamari vastu sügavat viha ja see viha oli tugevam kui armastus, mis tal tema vastu oli olnud. Amnon ütles talle: „Tõuse üles ja kao minema!” 16 Taamar aga vastas: „Ei, mu vend! Kui sa mu ära ajad, on see hullem sellest, mis sa juba tegid!” Kuid Amnon ei kuulanud teda.

17 Ta kutsus oma teenripoisi ja ütles: „Saada see siit välja ja pane uks tema järel lukku!” 18 (Taamaril oli seljas eriline* rüü, millist kandsid kuningatütred, kes olid neitsid.) Teener saatis ta välja ja sulges ukse tema järel. 19 Siis raputas Taamar endale tuhka pähe,+ käristas oma peene rüü lõhki ning läks, pea käte vahel, halades minema.

20 Tema vend Absalom+ küsis temalt: „Kas su vend Amnon tegi seda? Mu õde, ära räägi sellest kellelegi, sest ta on su vend.+ Ära võta seda nii südamesse.” Ja Taamar jäi teistest eraldatuna elama oma venna Absalomi majja. 21 Kui kuningas Taavet kõigest sellest kuulis, sai ta väga vihaseks.+ Ta ei tahtnud aga haavata oma poja Amnoni tundeid, sest ta armastas teda, kuna see oli tema esmasündinu. 22 Kuid Absalom ei rääkinud Amnoniga head ega halba. Ta vihkas+ Amnonit, kuna see oli tema õe Taamari häbistanud.+

23 Kahe aasta pärast, kui Absalomi lambapügajad Efraimi+ lähedal Baal-Haasoris lambaid pügasid, kutsus Absalom sinna ka kõik kuningapojad.+ 24 Absalom tuli kuninga juurde ja ütles: „Sinu sulane pügab praegu lambaid. Kas mu isand kuningas tuleks koos oma sulastega minu juurde?” 25 Kuid kuningas vastas Absalomile: „Ei, mu poeg. Kui me kõik tuleksime, oleks see sulle koormaks.” Absalom käis talle küll peale, kuid tema ei nõustunud, vaid andis talle oma õnnistuse. 26 Siis Absalom ütles: „Kui sina ei tule, siis tulgu mu vend Amnon.”+ Kuningas küsis: „Miks tema peaks tulema?” 27 Ent Absalom käis talle niikaua peale, kuni kuningas saatiski Amnoni ja kõik kuningapojad tema juurde.

28 Absalom andis oma teenritele käsu: „Pidage Amnonit silmas! Kui vein on ta tuju rõõmsaks teinud, ütlen ma teile: „Lööge Amnon maha!” Ja siis tapke ta. Ärge kartke! See on ju minu käsk. Olge julged ja vaprad!” 29 Absalomi teenrid tegidki Amnoniga nii, nagu Absalom oli käskinud. Seda nähes kõik teised kuningapojad tõusid, hüppasid oma muulade selga ja põgenesid. 30 Kui nad veel teel olid, jõudis Taavetini sõnum „Absalom tappis kõik kuningapojad! Keegi neist ei jäänud ellu!”. 31 Seepeale kuningas tõusis, käristas oma riided lõhki ja langes maha. Ja kõik tema sulased seisid tema kõrval lõhkikäristatud riietega.

32 Aga Joonadab,+ Taaveti venna Siimea+ poeg, ütles: „Ärgu mu isand arvaku, et kõik noored kuningapojad on tapetud, sest vaid Amnon on surnud.+ Ta tapeti Absalomi käsul, kes plaanis seda+ juba päeval, mil Amnon tema õe+ Taamari häbistas.+ 33 Ärgu mu isand kuningas vaevaku oma südant sõnumi pärast, nagu oleksid kõik kuningapojad surnud, sest vaid Amnon on surnud.”

34 Absalom oli aga vahepeal põgenenud.+ Mõne aja pärast märkas vahimees, et teed pidi, mis kulgeb tema taga mäe kõrval, tuleb hulk rahvast. 35 Sellest teada saades ütles Joonadab+ kuningale: „Vaata, kuningapojad tulevad! Ongi nii, nagu su sulane rääkis.” 36 Kui ta oli seda öelnud, tulid kuningapojad valjult nuttes sisse. Ka kuningas ja kõik tema sulased nutsid kibedasti. 37 Kuid Absalom oli põgenenud Gesuri kuninga Talmai,+ Ammihudi poja juurde. Taavet aga leinas oma poega pikka aega. 38 Põgenenud Gesurisse,+ jäi Absalom sinna kolmeks aastaks.

39 Lõpuks sai kuningas Taavet Amnoni surmast üle ja ta igatses Absalomi järele.

14 Seruja poeg Joab+ nägi, et kuningas igatseb Absalomi järele.+ 2 Ta laskis Tekoast+ enda juurde kutsuda ühe targa naise ja ütles talle: „Teeskle palun leinajat. Pane selga leinariided ja ära võia end õliga.+ Käitu nii, nagu sa oleksid kedagi pikka aega leinanud. 3 Mine kuninga juurde ja räägi talle, mida ma sulle ütlen.” Seejärel ütles Joab talle, mida rääkida.

4 Tekoa naine läkski kuninga juurde, langes põlvili, kummardas maani ja ütles: „Oh, kuningas, palun aita mind!” 5 Kuningas küsis: „Mis sind vaevab?” Naine vastas: „Oh häda! Mu mees on surnud, ma olen lesk. 6 Sinu teenijal oli kaks poega. Need läksid väljal üksteisele kallale ning polnud kedagi, kes oleks neid lahutanud. Lõpuks tappis üks teise ära. 7 Nüüd aga on terve pere tõusnud minu, su teenija vastu ja nad nõuavad: „Anna välja see, kes oma venna maha lõi, et saaksime ta vennatapu eest surmata,+ olgugi ta pärija!” Nad kustutavad mu viimsegi hõõguva söe* ning mu mehele ei jää maa peale ei nime ega järeltulijat.”

8 Siis ütles kuningas naisele: „Mine koju, ma annan sinu kohta välja määruse.” 9 Seepeale lausus Tekoa naine: „Mu isand kuningas, tulgu see patt minu ja mu isa soo peale, kuid kuningas ja tema troon jäägu süüta!” 10 Kuningas sõnas: „Kui keegi sulle selles asjas veel midagi ütleb, siis too ta minu juurde, ja ta ei tülita sind enam.” 11 Kuid naine ütles: „Mõelgu kuningas ometi oma Jumala Jehoova peale, et veritasunõudja+ ei tooks veelgi suuremat õnnetust ega tapaks mu poega.” Kuningas vastas talle: „Nii tõesti, kui Jehoova elab,+ ei lange su poja peast juuksekarvagi!” 12 Naine lausus: „Palun luba oma teenijal veel kord oma isanda kuningaga rääkida.” Kuningas vastas: „Räägi!”

13 Naine ütles: „Oh, kuningas, miks sa siis oled teinud sellist kahju Jumala rahvale?+ Oma sõnadega oled sa teinud end ise süüdlaseks, sest sa oled pagendanud oma poja ega too teda tagasi.+ 14 Me kõik sureme ja oleme nagu maapinnale voolanud vesi, mida ei saa kokku koguda. Kuid Jumal ei taha elu võtta, vaid ta teab, miks pagendatu ei pea alatiseks pagendusse jääma. 15 Ma tulin seda oma isandale kuningale rääkima, sest rahvas hirmutas mind. Su teenija mõtles: „Ma räägin kuningaga, ehk ta kuulab oma orja. 16 Küll kuningas võtab mind kuulda ja päästab oma orja inimeste käest, kes tahavad mind ja mu ainsat poega Jumala antud pärandmaalt hävitada.”+ 17 Su teenija mõtles veel: „Rahustagu mind mu isanda kuninga sõnad.” Mu isand kuningas on ju nagu Jumala ingel, ta teeb vahet heal ja halval. Olgu su Jumal Jehoova sinuga!”

18 Siis lausus kuningas naisele: „Palun ära varja mu eest, mida ma sinult küsin.” Naine vastas: „Palun räägi, mu isand kuningas!” 19 Kuningas küsis: „Kas siin on Joabi käsi mängus?”+ Naine ütles: „Nii tõesti, kui sa elad, mu isand kuningas, see on just nii, nagu mu isand kuningas ütleb. Tõepoolest, sinu sulane Joab käskis mul seda teha ja tema pani su teenijale kõik need sõnad suhu. 20 Su sulane Joab tahtis sulle näidata seda asja teises valguses. Kuid mu isand on tark nagu Jumala ingel ja tema teab kõike, mis maa peal sünnib.”

21 Siis ütles kuningas Joabile: „Hästi, ma teen seda.+ Mine ja too noor Absalom tagasi.”+ 22 Seepeale langes Joab põlvili, kummardas maani ja ülistas kuningat. Ta ütles: „Nüüd su sulane teab, et on leidnud armu sinu, oma isanda kuninga silmis, sest kuningas on täitnud oma sulase palve.” 23 Seejärel tõusis Joab üles ja läks Gesurisse+ ning tõi Absalomi Jeruusalemma. 24 Kuid kuningas ütles: „Mingu ta oma majja, minu palet ta ei näe.” Ja Absalom pöördus tagasi oma majja, aga kuningat ta ei näinud.

25 Kogu Iisraelis polnud ühtki teist meest, keda oleks ta kena välimuse pärast rohkem ülistatud kui Absalomi. Pealaest jalatallani ei olnud tal ühtegi viga. 26 Kui ta lõikas oma juukseid — mida ta tegi iga aasta lõpus, sest need muutusid väga raskeks —, kaalusid need kuninga kaaluvihi järgi 200 seeklit*. 27 Absalomile oli sündinud kolm poega+ ja tütar Taamar, kes oli väga kaunis naine.

28 Absalom elas Jeruusalemmas kaks aastat, kuid ei näinud selle aja jooksul kuningat kordagi.+ 29 Siis kutsus Absalom Joabi, et läkitada teda kuninga juurde, kuid Joab ei nõustunud tulema. Absalom kutsus teda ka teist korda, aga too ei tulnud ikkagi. 30 Lõpuks andis Absalom oma sulastele käsu: „Joabi maatükk on minu oma kõrval ja seal kasvab oder. Minge ja süüdake see põlema!” Absalomi sulased süütasidki selle põlema. 31 Siis tuli Joab Absalomi juurde ja küsis: „Miks su sulased mu põllu põlema panid?” 32 Absalom vastas Joabile: „Ma kutsusin sind enda juurde, et sa läheksid ja küsiksid kuninga käest: „Miks ma pidin Gesurist+ tagasi tulema? Mul oleks parem olnud sinna jääda! Lubagu nüüd kuningas mul näha oma palet. Kui ma aga olen milleski süüdi, siis kuningas surmaku mind.””

33 Joab läks ja rääkis sellest kuningale. Siis kutsus kuningas Absalomi enda juurde. Too tuli, langes kuninga ees põlvili ja kummardas maani. Seejärel andis kuningas talle suud.+

15 Pärast kõiki neid sündmusi lasi Absalom teha endale vankri, hankis hobused ja pani enda ees jooksma 50 meest.+ 2 Absalomil oli kombeks tõusta hommikul vara ja seista linnavärava+ juurde viiva tee äärde. Kui keegi tuli mõne vaidluse pärast kuninga juurde õigust otsima,+ küsis Absalom temalt: „Mis linnast sa tuled?” Too vastas: „Su sulane on ühest Iisraeli suguharust.” 3 Absalom ütles talle: „Sul on oma asjas õigus, kuid kuningakojas pole kedagi, kes sind ära kuulaks.” 4 Ta lisas: „Kui vaid mina saaksin selle maa õigusemõistjaks! Siis tuleksid kõik oma tüliasjaga minu juurde ja mina mõistaksin neile õiglast kohut.”

5 Kui siis keegi tahtis Absalomi ees kummardada, embas Absalom teda ja andis talle suud.+ 6 Nõnda tegi Absalom kõigi iisraellastega, kes tulid kuninga juurde kohtusse. Nii varastas Absalom iisraellaste südamed.+

7 Kui oli möödunud neli aastat*, ütles Absalom kuningale: „Luba mul palun minna Hebronisse,+ et ma saaksin täita Jehoovale antud tõotuse. 8 Sest su sulane tõotas+ Süürias Gesuris:+ „Kui Jehoova laseb mul Jeruusalemma tagasi tulla, siis toon ma Jehoovale ohvri!”” 9 Kuningas vastas talle: „Mine rahuga!” Ja Absalom läks Hebronisse.

10 Absalom saatis salaja käskjalad kõigile Iisraeli suguharudele ütlema: „Niipea kui te kuulete sarvehäält, teatage: „Absalom on saanud Hebronis+ kuningaks!”” 11 Absalom kutsus endaga Jeruusalemmast kaasa 200 meest. Nad läksid midagi kahtlustamata ega teadnud, mis tal plaanis on. 12 Ohverdamise ajal lasi Absalom kutsuda enda juurde Taaveti nõuniku+ giilolase Ahitofeli,+ kes oli oma linnas Giilos.+ Vandenõu kogus üha jõudu ja Absalomiga liitus järjest rohkem inimesi.+

13 Mõne aja pärast tuli sõnumitooja Taavetile teatama: „Iisraellaste südamed on hakanud hoidma Absalomi poole!” 14 Taavet ütles kohe kõigile oma sulastele Jeruusalemmas: „Me peame põgenema,+ sest muidu ei pääse ükski meist Absalomi käest! Kiirustame, et ta ei tabaks meid, ei tooks meile õnnetust kaela ega lööks linnaelanikke mõõgaga maha!”+ 15 Kuninga sulased vastasid talle: „Nagu isand kuningas otsustab, nõnda su sulased ka teevad.”+ 16 Ja kuningas lahkus koos kõigi oma kodakondsetega, aga kümme liignaist+ jättis ta koja eest hoolt kandma. 17 Kuningas ja kõik ta saatjad jõudsid Beet-Merhakisse* ning peatusid seal.

18 Kõik kuninga sulased lahkusid koos temaga, samuti kõik kreedid ja pleedid+ ning 600 gatlast,+ kes olid tulnud koos temaga* Gatist.+ Kui nad kuningast möödusid, vaatas ta nad kõik üle. 19 Kuningas ütles gatlasele Ittaile:+ „Miks peaksid sina meiega kaasa tulema? Mine tagasi ja jää uue kuninga juurde, sest sa oled võõramaalane ja niigi juba omalt maalt põgenenud. 20 Alles eile sa tulid. Kas peaksin juba täna laskma sul endaga ühes tulla, kui ma isegi ei tea, kuhu ma lähen ja millal? Mine tagasi ja võta oma vennad endaga kaasa. Saatku sind Jehoova truu armastus ja ustavus!”+ 21 Kuid Ittai vastas kuningale: „Nii tõesti, kui Jehoova elab, ja nii tõesti, kui mu isand kuningas elab, su sulane tahab olla seal, kus on mu isand! Ma olen valmis sinu pärast kasvõi surema!”+ 22 Seepeale ütles Taavet Ittaile:+ „Hästi, tule kaasa!” Ja gatlane Ittai läks temaga kaasa koos kõigi oma meeste ja lastega.

23 Rahvas läks läbi Kidroni oru+ ja kuningas seisis oru ääres ning kõik sealsed elanikud nutsid valjusti; rahvas läks mööda teed, mis viis kõrbesse. 24 Seal olid ka Saadok+ ja koos temaga kõik leviidid;+ nemad kandsid+ Jumala lepingulaegast.+ Nad panid Jumala laeka maha ja Ebjatar+ tuli samuti sinna ning ootas, kuni kõik olid linnast väljunud ja orust läbi läinud. 25 Seejärel ütles kuningas Saadokile: „Vii Jumala laegas linna tagasi.+ Kui ma Jehoova silmis armu leian, siis toob ta mind tagasi ja laseb mul näha laegast ja selle asupaika.+ 26 Aga kui ta ütleb, et ma pole talle meele järele, siis tehku ta minuga, nagu heaks arvab.” 27 Kuningas ütles preester Saadokile veel: „Eks ole sa nägija?+ Minge rahus linna tagasi, sina ja Ebjatar, ning võtke endaga kaasa oma pojad, sina oma poeg Ahimaats ja Ebjatar oma poeg Joonatan.+ 28 Mina jään kõrbesse koolme juurde, kuni olen saanud teilt sõnumi.”+ 29 Saadok ja Ebjatar viisidki Jumala laeka tagasi Jeruusalemma ning jäid ka ise sinna.

30 Taavet läks nuttes, pea kaetud ja paljajalu, üles Õlimäele.+ Kõik, kes olid koos temaga, katsid samuti oma pea ja läksid nuttes üles. 31 Taavetile anti teada: „Ka Ahitofel on nende hulgas, kes sepitsevad koos Absalomiga+ vandenõu.”+ Seepeale ütles Taavet: „Jehoova, palun pööra Ahitofeli nõu+ rumaluseks!”+

32 Kui Taavet jõudis mäeharjale, kus käidi Jumalat kummardamas, tuli talle vastu arklane+ Huusai,+ riided lõhki käristatud ja mulda pea peale raputatud. 33 Taavet ütles talle: „Kui sa tuled koos minuga, oled sa mulle üksnes koormaks. 34 Ent kui sa lähed tagasi linna ja teatad Absalomile: „Oo, kuningas, ma olen sinu sulane! Varem olin ma su isa sulane, kuid nüüd tahan ma teenida sind”,+ siis saad sa Ahitofeli nõu, mis ta minu vastu annab, nurja ajada.+ 35 Eks ole seal koos sinuga ka preestrid Saadok ja Ebjatar? Räägi neile edasi kõik, mis sa kuningakojas kuuled.+ 36 Nendega koos on ka Saadoki poeg Ahimaats+ ja Ebjatari poeg Joonatan.+ Andke mulle nende kaudu teada kõigest, mida te kuulete.” 37 Taaveti sõber* Huusai+ läkski Jeruusalemma ja samal ajal jõudis sinna ka Absalom.

16 Kui Taavet mäelt laskus,+ tuli talle vastu Mefiboseti+ sulane Siiba,+ kellel oli kaasas kaks saduldatud eeslit ning nende seljas 200 leiba, 100 rosinapätsikest, 100 suvistest puuviljadest* pätsikest ja suur veininõu.+ 2 Kuningas küsis Siibalt: „Miks sa need tõid?” Siiba vastas: „Eeslid on kuninga perele ratsutamiseks, leib ja suvised puuviljad noortele meestele kehakinnituseks ning vein väsinule kõrbes joomiseks.”+ 3 Seejärel kuningas küsis: „Kus on su isanda poeg*?”+ Siiba lausus: „Ta jäi Jeruusalemma, öeldes: „Nüüd annab Iisraeli sugu mulle tagasi mu isa kuningavõimu.””+ 4 Kuningas teatas: „Kõik, mis kuulus Mefibosetile, on nüüd sinu!”+ Siis ütles Siiba: „Ma kummardan su ees. Leidku ma su silmis armu, mu isand kuningas!”+

5 Kui kuningas Taavet jõudis Bahuurimisse, tuli talle seal needusi karjudes+ vastu üks mees Sauli soost, Geera poeg Simei.+ 6 Ta loopis kuningas Taavetit ja tema sulaseid kividega, samuti kogu rahvast ja kõiki vägevaid mehi, kes olid kuningast paremal ja vasakul. 7 Simei needis Taavetit sõnadega: „Kao minema! Kao minema, sa veresüüga mees, sa nurjatu! 8 Jehoova tasub sulle selle eest, et sa oled valanud Sauli soo verd ja saanud tema asemel kuningaks. Nüüd annab Jehoova kuningavõimu su pojale Absalomile. Sind on tabanud õnnetus, sest su peal on veresüü!”+

9 Siis ütles Seruja poeg Abisai+ kuningale: „Miks tohib see surnud koer+ needa mu isandat kuningat?+ Las ma lähen ja raiun tal pea otsast!”+ 10 Kuid kuningas vastas: „Mis see teisse puutub, Seruja pojad?+ Las ta neab mind,+ sest Jehoova on talle öelnud:+ „Nea Taavetit!” Kes tohiks siis küsida: „Miks sa seda teed?”?” 11 Siis ütles Taavet Abisaile ja kõigile oma sulastele: „Mu oma poeg, kes mulle on sündinud, püüab mu hinge,+ seda enam siis see benjaminlane.+ Jätke ta rahule, et ta võiks mind needa, sest Jehoova on käskinud tal seda teha. 12 Ehk Jehoova näeb mu viletsust+ ja vahest teeb Jehoova mulle tänase needmise asemel head.”+ 13 Siis läks Taavet koos oma meestega mööda teed edasi, Simei aga kõndis temaga kohakuti mööda mäenõlva, karjus needusi+ ning loopis kive ja liiva.

14 Kuningas ja temaga koos olev rahvas jõudsid lõpuks väsinuna oma sihtkohta ja jäid sinna puhkama.

15 Aga Absalom ja kõik Iisraeli mehed olid tulnud Jeruusalemma; ka Ahitofel+ oli temaga. 16 Arklane+ Huusai,+ Taaveti sõber, tuli Absalomi juurde ja lausus: „Elagu kuningas!+ Elagu kuningas!” 17 Seepeale küsis Absalom Huusailt: „Kas selline ongi su truu armastus oma sõbra vastu? Miks sa ei läinud koos oma sõbraga?” 18 Huusai vastas: „Ma toetan seda, kelle on valinud Jehoova, see rahvas ja kõik Iisraeli mehed. Ma jään tema juurde. 19 Ja keda ma peaksingi teenima kui mitte tema poega? Nagu ma teenisin su isa, nii teenin ma ka sind!”+

20 Absalom ütles Ahitofelile: „Anna mulle nõu.+ Mida me peaksime tegema?” 21 Ahitofel vastas Absalomile: „Mine maga oma isa liignaistega,+ kelle ta jättis koda hoidma.+ Siis kuuleb kogu Iisrael, et sa oled end oma isale vastikuks teinud, ning kõik sinu toetajad saavad julgust.” 22 Absalomile püstitati katusele telk+ ning ta magas oma isa liignaistega+ kogu Iisraeli silme all.+

23 Ahitofeli nõu,+ mis ta sel ajal andis, oli otsekui Jumalalt. Nii kõrgelt hindasid Taavet ja Absalom kõiki Ahitofeli nõuandeid.

17 Ahitofel ütles Absalomile: „Las ma valin 12 000 meest ja lähen täna öösel Taavetit taga ajama. 2 Ma ründan teda, kui ta on väsinud ja jõuetu,+ ning ajan ta paanikasse. Siis jookseb kogu temaga olev rahvas laiali ja ma löön kuninga maha.+ 3 Seejärel toon ma rahva sinu juurde tagasi. Rahva tagasitulek sõltub mehest, keda sa jahid. Kui ta on tapetud, siis leiab rahvas rahu.” 4 See ettepanek meeldis Absalomile ja kõigile Iisraeli vanematele.

5 Ent Absalom ütles: „Kutsuge siia ka arklane Huusai.+ Kuulame, mis temal on öelda.” 6 Huusai tuli Absalomi juurde ja Absalom ütles talle: „Ahitofel andis sellist nõu. Kas me peaksime niimoodi toimima? Kui mitte, siis mida sina soovitad?” 7 Huusai vastas Absalomile: „Seekord ei ole Ahitofeli nõuanne hea.”+

8 Huusai jätkas: „Sa tunned oma isa ja tema mehi. Nad on vaprad,+ pealegi kibestunud nagu emakaru, kes on poegadest ilma jäänud.+ Su isa on sõjamees+ ja ta ei puhka oma meestega ööselgi. 9 Ta peidab end praegu kuskil koopas või mujal.+ Kui ta ründab su mehi esimesena, siis need, kes sellest kuulevad, ütlevad: „Absalomi omad on lüüa saanud!” 10 Seepeale löövad kartma isegi julged mehed, kelle süda on nagu lõvi süda,+ sest terve Iisrael teab, et su isa on vapper,+ nagu on vaprad ka tema mehed. 11 Mina soovitan sul koguda Daanist Beer-Sebani+ kokku kõik iisraellased, keda on sama palju kui liiva mere ääres,+ ja sina ise vii nad lahingusse. 12 Me ründame teda, kus ta ka poleks, ja laskume tema peale nagu kaste maapinnale. Keegi ei jää ellu, ei ta ise ega ta mehed. 13 Kui ta taandub mõnda linna, võtab terve Iisrael köied ja tõmbab selle linna orgu, nii et kivikestki ei jää järele.”

14 Selle peale ütlesid Absalom ja kõik Iisraeli mehed: „Arklase Huusai nõuanne on Ahitofeli omast parem!”,+ sest Jehoova oli otsustanud Ahitofeli hea nõuande nurjata,+ et Jehoova võiks saata Absalomi õnnetusse.+

15 Siis ütles Huusai preestritele Saadokile ja Ebjatarile:+ „Ahitofel soovitas Absalomile ja Iisraeli vanematele üht, mina aga teist. 16 Saatke nüüd kiiresti Taavetile sõna ja hoiatage teda: „Kuningas ärgu jäägu selleks ööks kõrbesse koolme juurde*, vaid mingu teisele poole jõge, et ta oma rahvaga ei hukkuks.””+

17 Üks teenijatüdruk läks ja ütles selle kõik edasi Joonatanile+ ja Ahimaatsile,+ kes olid Een-Rogelis.+ Need läksidki kuningas Taavetile teadet viima. Linna nad ei julgenud minna, sest neid oleks võidud näha. 18 Ent üks noormees siiski nägi neid ja rääkis sellest Absalomile. Mõlemad sõnumiviijad ruttasid minema ja jõudsid ühe mehe juurde, kes elas Bahuurimis.+ Tema maja õues oli kaev ja nad ronisid sinna. 19 Mehe abikaasa kattis kaevusuu kinni ja kuhjas selle peale vilja ning keegi ei märganud midagi. 20 Absalomi sulased jõudsid naise juurde ja küsisid: „Kus on Ahimaats ja Joonatan?” Naine vastas: „Nad läksid vee poole.”+ Sulased otsisid neid, kuid ei leidnud ning pöördusid tagasi Jeruusalemma.

21 Kui tagaajajad olid lahkunud, tulid mehed kaevust välja. Nad läksid kuningas Taaveti juurde ja ütlesid talle: „Minge kiiresti üle jõe, sest Ahitofel on andnud nõu, mis ei tõota teile head.”+ 22 Taavet läks kohe koos rahvaga üle Jordani. Koiduajaks olid nad kõik Jordani ületanud.

23 Kui Ahitofel nägi, et tema nõu ei võetud kuulda, saduldas ta eesli, sõitis kodulinna+ ning läks oma majja. Ta tegi oma peres viimased korraldused+ ja poos siis end üles.+ Nii ta suri ning ta maeti oma esiisade matmispaika.

24 Taavet oli läinud Mahanaimi+ ja Absalom koos kõigi iisraellastega ületas Jordani. 25 Absalom pani Joabi asemel väeülemaks+ Amaasa,+ kes oli iisraellase Jitra poeg. Jitra oli heitnud Naahase tütre Abigaili+ juurde, kelle õde oli Joabi ema Seruja. 26 Iisrael ja Absalom lõid laagri üles Gileadimaale.+

27 Kui Taavet tuli Mahanaimi, tõid ammonlaste Rabbas+ elava Naahase poeg Sobi, Lo-Debaris elava Ammieli poeg Maakir+ ja Rogelimis elav gileadlane Barsillai+ 28 magamisasemeid, kausse, savinõusid, nisu, otra, jahu, röstitud viljateri, põldube, läätsi, 29 mett, võid, lambaid ja juustu. Nad tõid selle kõik Taavetile ja tema juures olevale rahvale,+ sest nad ütlesid: „Inimesed on kõrbes näljased, väsinud ja janus.”+

18 Taavet luges ära tema juures olevad mehed ning seadis nende üle tuhande- ja sajapealikud.+ 2 Kolmandiku meestest otsustas Taavet välja saata Joabi+ juhtimisel, kolmandiku Joabi venna, Seruja+ poja Abisai+ juhtimisel ja kolmandiku gatlase Ittai+ juhtimisel. Siis ütles kuningas meestele: „Mina tulen samuti teiega!” 3 Aga need vastasid: „Ära tule,+ sest kui me peame põgenema, ei hooliks nad meist, ja kui pooled meist hukkuksid, ei läheks see neile korda. Sina aga oled väärt kümmet tuhandet meest!+ Seepärast oleks parem, kui sa jääksid linna ja meile siit abi saadaksid.” 4 Kuningas kostis: „Hea küll, ma teen, nagu te ütlete.” Ja ta seisis linnaväravas, kui mehed sadade ja tuhandete kaupa linnast väljusid. 5 Siis andis kuningas Joabile, Abisaile ja Ittaile käsu: „Säästke minu pärast noort Absalomi!”+ Kõik mehed kuulsid, kui kuningas pealikele Absalomi kohta selle käsu andis.

6 Mehed läksid iisraellaste vastu ja lahing toimus Efraimi metsas.+ 7 Iisraellased+ said Taaveti sulaste käest lüüa+ ning langenuid oli väga palju, 20 000 meest. 8 Lahingutegevus laienes üle kogu selle piirkonna. Mets aga neelas sel päeval rohkem inimesi kui mõõk.

9 Lõpuks sattus Absalom kokku Taaveti sulastega. Ta ratsutas muula seljas, jõudis siis põgenedes suure harulise puu alla ja jäi peadpidi okstesse kinni. Muul jooksis edasi, Absalom aga rippus seal maa ja taeva vahel. 10 Üks mees nägi seda ja teatas Joabile:+ „Ma nägin Absalomi ühe suure puu okste küljes rippumas.” 11 Joab ütles seepeale: „Kui sa teda nägid, miks sa teda siis sealsamas ei tapnud? Ma oleksin kohe rõõmuga andnud sulle selle eest 10 seeklit* hõbedat ja vöö.” 12 Mees vastas Joabile: „Kui mulle kaalutaks välja ka 1000 seeklit* hõbedat, ei tõstaks ma oma kätt kuningapoja vastu! Me ju ise kuulsime, kuidas kuningas andis sulle, Abisaile ja Ittaile käsu: „Vaadake, et Absalomiga midagi ei juhtuks!”+ 13 Kui ma poleks kuuletunud ja oleksin talt elu võtnud, ei oleks see kuningale teadmata jäänud. Sina aga poleks mu kaitseks välja astunud.” 14 Aga Joab vastas: „Mul pole aega siin sinuga lobiseda!” Ta võttis kolm ora* ja torkas need Absalomile südamesse, kui too veel elusana okste küljes rippus. 15 Siis tulid kümme Joabi relvakandjat ja surmasid Absalomi.+ 16 Seejärel puhus Joab sarve, et mehed lõpetaksid iisraellaste tagaajamise, ning Joabi märguande peale mehed peatusid. 17 Absalom visati metsas suurde auku ja tema peale kuhjati kõrge kivihunnik.+ Iisraellased aga põgenesid igaüks oma koju.

18 Kui Absalom veel elas, oli ta lasknud endale Kuningaorgu+ samba püstitada, öeldes: „Mul pole poega, kes mu nime edasi kannaks.”+ Ta oli pannud sellele sambale oma nime ja seda kutsutakse tänini Absalomi mälestussambaks.

19 Saadoki poeg Ahimaats+ ütles: „Las ma jooksen ja viin kuningale sõnumi, et Jehoova on mõistnud ta õigeks ja päästnud ta vaenlaste käest.”+ 20 Joab aga vastas: „Sina täna sõnumit ei vii. Sa võid olla sõnumiviija mõnel muul päeval, aga mitte täna, sest surnud on kuningapoeg.”+ 21 Siis ütles Joab ühele kušiidile:+ „Mine ja räägi kuningale, mida sa nägid!” Kušiit kummardas Joabi ees ja jooksis minema. 22 Seejärel ütles Saadoki poeg Ahimaats Joabile: „Saagu mis saab, ent luba ka mul joosta selle kušiidi järel!” Joab kostis: „Mu poeg, miks sa tahad minna? Sul pole ju midagi teatada.” 23 Ahimaats aga käis talle peale: „Saagu mis saab, las ma jooksen!” Joab vastas: „Eks jookse siis.” Ahimaats jooksiski mööda teed, mis läks läbi Jordani piirkonna, ja möödus lõpuks kušiidist.

24 Taavet istus sel ajal välimise ja sisemise värava+ vahel. Vahimees+ läks müüri peale värava katusele, vaatas ja nägi üht meest jooksmas. 25 Ta teatas sellest kuningale ja kuningas ütles: „Kui ta on üksi, siis on ta sõnumitooja.” Kui jooksja lähemale jõudis, 26 nägi vahimees teist meest jooksmas. Ta hõikas väravavalvurile: „Vaata, veel üks mees jookseb!” Kuningas ütles: „Ka see toob sõnumeid.” 27 Vahimees lisas: „Esimene mees jookseb nagu Saadoki poeg Ahimaats.”+ Kuningas kostis: „Tema on hea mees ja toob häid sõnumeid.” 28 Kohale jõudes hüüdis Ahimaats kuningale: „Kõik on hästi!” Siis langes ta kuninga ette silmili maha ja ütles: „Olgu õnnistatud sinu Jumal Jehoova, kes on andnud su kätte mehed, kes mässasid mu isanda kuninga vastu!”+

29 Kuningas aga küsis: „Kas noore Absalomiga on kõik korras?” Ahimaats vastas: „Kui Joab kuninga sulase ja minu, su sulase, teele saatis, nägin ma suurt segadust, kuid ma ei tea, mis seal toimus.”+ 30 Kuningas ütles: „Astu kõrvale ja seisa siin.” See astuski kõrvale ja jäi ootama.

31 Siis jõudis kohale kušiit+ ja ütles: „Mu isand kuningas, mul on sulle sõnum, et täna on Jehoova õiguse jalule seadnud, päästes sind kõigi nende käest, kes su vastu mässasid!”+ 32 Kuningas aga küsis temalt: „Kas noore Absalomiga on kõik korras?” Kušiit vastas: „Juhtugu mu isanda kuninga vaenlaste ja kõigi mässajatega, kes tahtsid sulle kurja teha, samamoodi, nagu juhtus selle noore mehega!”+

33 See teade vapustas kuningat. Ta läks nuttes üles katusekambrisse värava kohal ja halas: „Oh mu poeg Absalom! Mu poeg, mu poeg Absalom! Oleksin ma ise surnud sinu asemel, mu poeg Absalom, mu poeg!”+

19 Joabile teatati: „Kuningas nutab ja leinab Absalomi.”+ 2 Võidurõõm muutus sel päeval kogu rahvale leinaks, sest rahvas kuulis, et kuningas leinab oma poega. 3 Rahvas tuli linna+ vargsi, otsekui need, kes tunnevad häbi, et on lahinguväljalt põgenenud. 4 Kuningas oli katnud näo ja halas valjult: „Mu poeg Absalom! Absalom, mu poeg, mu poeg!”+

5 Joab tuli kuninga juurde majja ja ütles: „Sa oled täna pannud häbi tundma kõik oma sulased, kes on päästnud sinu elu ning su poegade,+ tütarde,+ naiste ja liignaiste+ elu. 6 Sa armastad neid, kes sind vihkavad, ja vihkad neid, kes sind armastavad. Täna oled sa näidanud, et sa ei hooli oma pealikest ega sulastest, sest ma olen kindel, et sulle meeldiks pigem see, et Absalom elaks ja meie ülejäänud oleksime surnud. 7 Tõuse nüüd ning mine ja julgusta oma sulaseid, sest ma vannun Jehoova nimel, et kui sa seda ei tee, ei jää õhtuks su juurde ühtegi meest! See oleks aga hullem kui kõik õnnetused, mis sind noorest east kuni tänaseni on tabanud.” 8 Seepeale kuningas tõusis ja istus linnaväravasse. Rahvale teatati, et kuningas istub väravas, ning rahvas kogunes kuninga juurde.

Aga iisraellased olid põgenenud igaüks oma koju.+ 9 Kõigis Iisraeli suguharudes vaieldi omavahel: „Kuningas on päästnud meid vaenlaste käest+ ja vabastanud meid vilistite käest, kuid nüüd on ta Absalomi pärast maalt põgenenud.+ 10 Aga Absalom, kelle me endale juhiks võidsime,+ hukkus lahingus.+ Miks te nüüd midagi ei tee, et kuningat tagasi tuua?”

11 Kuningas Taavet saatis preestritele Saadokile+ ja Ebjatarile+ sõnumi: „Öelge Juuda vanematele:+ „Miks teie peaksite olema viimased, kes tahavad kuningat oma kotta tagasi tuua? Kuningani on jõudnud jutud, mida räägitakse terves Iisraelis. 12 Teie olete mu vennad, minuga üks luu ja liha. Miks peaksite siis olema viimased, kes tahavad kuningat tagasi tuua?” 13 Ja Amaasale+ öelge: „Eks ole sina minuga üks luu ja liha? Jumal tehku minuga ükskõik mida, kui sinust ei saa nüüdsest Joabi asemel mu väeülemat!””+

14 Nõnda võitis kuningas kõigi Juuda meeste südamed, nii et need teatasid talle üksmeelselt: „Tule tagasi, sina ja kõik su sulased!”

15 Kuningas asuski tagasiteele ja jõudis Jordani äärde. Juudalased tulid Gilgalisse,+ et kuningale vastu minna ja ta üle Jordani tuua. 16 Geera poeg Simei,+ benjaminlane Bahuurimist, ruttas koos juudalastega kuningas Taavetile vastu. 17 Temaga oli veel 1000 benjaminlast. Samuti ruttas Jordani äärde Sauli suguvõsa teener Siiba+ koos oma 15 poja ja 20 sulasega ning jõudis sinna enne kuningat. 18 Ta ületas* koolme, et tuua üle kuninga pere ja täita kõik kuninga soovid. Aga kui kuningas hakkas Jordanit ületama, langes Geera poeg Simei tema ette 19 ja ütles talle: „Ärgu pangu mu isand mulle süüks ega pidagu meeles seda tegu, mis su sulane tegi+ päeval, mil mu isand kuningas lahkus Jeruusalemmast! Ärgu kuningas võtku seda südamesse! 20 Sinu sulane teab hästi, et on patustanud. Seepärast olen ma kogu Joosepi soost esimesena oma isandale kuningale vastu tulnud.”

21 Siis lausus Seruja+ poeg Abisai:+ „Kas Simeid ei tuleks surmata selle eest, et ta needis Jehoova võitut?”+ 22 Kuid Taavet vastas: „Mis see teisse puutub, Seruja pojad?+ Miks te mulle vastu hakkate? Kas täna peaks kedagi Iisraelis surmatama? Eks ole ma jälle kuningas Iisraeli üle!” 23 Ja kuningas ütles Simeile: „Sa ei sure!” ning vandus talle seda.+

24 Kuninga juurde tuli ka Sauli pojapoeg Mefiboset.+ Ta ei olnud hoolitsenud oma jalgade eest, polnud piiranud oma habet ega pesnud oma riideid alates päevast, mil kuningas oli lahkunud, kuni päevani, mil ta tuli rahuga tagasi. 25 Kui Mefiboset tuli Jeruusalemma* kuningaga kohtuma, küsis kuningas temalt: „Miks sa ei tulnud koos minuga, Mefiboset?” 26 Too vastas: „Mu isand kuningas, mu sulane+ pettis mind. Su sulane ütles: „Sadulda mulle eesel, et võiksin minna koos kuningaga”, sest su sulane on vigane.+ 27 Aga tema laimas su sulast mu isanda kuninga ees.+ Kuid mu isand kuningas on nagu Jumala ingel. Tee nüüd, mis on sinu silmis hea. 28 Mu isand kuningas oleks võinud kogu mu isa soo hävitada, kuid sina oled pannud oma sulase nende sekka, kes söövad su lauas.+ Mis õigust on mul veel kuningale millegi üle kurta?”

29 Kuid kuningas ütles talle: „Mis sellest nüüd enam rääkida. Ma olen otsustanud, et teil tuleb Siibaga maa omavahel ära jagada.”+ 30 Mefiboset aga vastas: „Võtku ta kõik endale, peaasi, et kuningas on tulnud rahuga koju.”

31 Gileadlane Barsillai+ oli tulnud Rogelimist, et saata kuningat Jordanini. 32 Barsillai oli juba elatanud, 80-aastane. Kui kuningas viibis Mahanaimis, oli Barsillai teda toiduga varustanud,+ sest ta oli väga rikas mees. 33 Kuningas ütles talle: „Tule koos minuga üle Jordani ja ma toidan sind Jeruusalemmas.”+ 34 Kuid Barsillai vastas: „Paljuks mul veel elupäevi on, et peaksin koos kuningaga Jeruusalemma tulema? 35 Ma olen juba 80-aastane.+ Kas ma oskan enam heal ja halval vahet teha? Kas mina, su sulane, tunnen enam toidu ja joogi maitset või kuulen lauljate ja lauljannade häält?+ Miks peaks su sulane olema koormaks mu isandale kuningale? 36 Piisab sellest, et su sulane saatis kuningat Jordanini. Miks peaks kuningas mulle selliselt tasuma? 37 Las su sulane läheb tagasi, et surra oma linnas, oma isa ja ema matmispaiga lähedal.+ Siin aga on su sulane Kimham.+ Mingu tema koos mu isanda kuningaga ning tee temale, mis on sinu silmis hea.”

38 Seepeale vastas kuningas: „Tulgu Kimham minuga ja ma teen talle, mis on sinu silmis hea. Ja sullegi teen ma kõik, mida sa soovid.” 39 Nüüd läks kogu rahvas üle Jordani. Ka kuningas läks üle. Ta andis Barsillaile suud,+ õnnistas teda ning Barsillai naasis koju. 40 Kuningas läks Gilgalisse+ ning Kimham läks koos temaga. Kuninga tõid üle Jordani kõik juudalased ja pooled iisraellased.+

41 Siis tulid kõik iisraellased kuninga juurde ja küsisid: „Miks meie vennad juudalased varastasid sinu ning tõid kuninga, tema pere ja kõik Taaveti mehed üle Jordani?”+ 42 Juudalased vastasid iisraellastele: „Sest kuningas on meie sugulane.+ Miks te vihastute selle pärast? Kas me oleme kuninga kulul söönud või oleme saanud mingi kingituse?”

43 Aga iisraellased vastasid neile: „Kümme osa kuningast kuulub meile, seepärast on meil Taavetile suurem õigus kui teil. Miks olete meid põlanud? Kas meil poleks olnud esimesena õigus kuningat tagasi tuua?” Aga juudalaste sõna jäi iisraellaste omale peale.

20 Seal oli üks nurjatu mees, benjaminlane Seeba,+ Bikri poeg. Ta puhus sarve+ ja teatas: „Meil pole midagi tegemist Taavetiga! Ei ole meil ühist pärandit Iisai pojaga.+ Igaüks oma jumalate* juurde, Iisrael!”+ 2 Seepeale keerasid iisraellased Taavetile selja ja läksid Bikri poja Seeba järel,+ kuid juudalased järgnesid oma kuningale Jordani äärest Jeruusalemma.+

3 Kui Taavet jõudis oma kotta Jeruusalemmas,+ lasi ta viia kümme liignaist, kelle ta oli jätnud koja eest hoolt kandma,+ eraldiasuvasse majja, kus neid valvati. Ta varustas neid toiduga, kuid ei puutunud neisse.+ Neid hoiti seal kuni nende surmapäevani ja nad olid nagu lesed, kuigi nende mees elas.

4 Kuningas ütles Amaasale:+ „Kutsu kolme päeva jooksul Juuda mehed minu juurde ja tule ka ise siia!” 5 Amaasa läkski ja kutsus Juuda kokku, aga tal läks kauem aega, kui kuningas oli talle andnud. 6 Siis ütles Taavet Abisaile:+ „Bikri poeg Seeba+ võib meile rohkem kurja teha kui Absalom.+ Võta oma isanda sulased ja aja teda taga, et ta ei jõuaks mõnda kindlustatud linna ega pääseks meie käest.” 7 Joabi+ mehed, kreedid, pleedid+ ning kõik vägevad mehed läksid tema järel. Nad lahkusid Jeruusalemmast, et Bikri poega Seebat taga ajada. 8 Kui nad jõudsid Gibeonis+ oleva suure kivi juurde, kohtusid nad Amaasaga.+ Joabil oli seljas sõjarüü ja puusal tupes mõõk. Kui Joab ettepoole astus, libises ta mõõk tupest välja.

9 Joab küsis Amaasalt: „Kas kõik on hästi, mu vend?” Ta võttis parema käega Amaasal habemest kinni, et talle suud anda. 10 Amaasa aga ei osanud karta mõõka Joabi käes. Joab torkas talle kõhtu,+ nii et tema sisikond valgus välja. Teist korda polnud vaja enam torgata, sest ühest korrast piisas tema tapmiseks. Siis läks Joab koos oma venna Abisaiga Bikri poega Seebat taga ajama.

11 Üks Joabi noortest meestest ütles Amaasa kõrval seistes: „Kes on Joabi poolt ja kes toetab Taavetit, need järgnegu Joabile!” 12 Amaasa aga tõmbles keset teed oma veres. Kui see mees nägi, et kõik peatuvad, tiris ta Amaasa tee pealt ära ja viskas temale rõivatüki peale, kuna ta nägi, et iga möödamineja jääb sinna seisma. 13 Kui ta oli Amaasa tee pealt kõrvaldanud, järgnesid kõik Joabile, et Bikri poega Seebat+ taga ajada.

14 Seeba läks läbi kõigi Iisraeli suguharude maa Aabel-Beet-Maakasse.+ Kõik bikrilased tulid kokku ja läksid samuti tema juurde sellesse linna.

15 Kuid Joab oma meestega piiras sisse Aabel-Beet-Maaka, kuhu Seeba oli põgenenud, ja kuhjas selle kaitsevalliga ümbritsetud linna vastu piiramisvalli. Seejärel hakkas Joab oma meestega müürialust õõnestama, et müür kokku kukuks. 16 Siis hüüdis üks tark naine linnamüürilt: „Kuulge, teie! Öelge Joabile, et ta siia tuleks! Ma tahan temaga rääkida.” 17 Joab läks lähemale ja naine küsis: „Kas sina oled Joab?” Too vastas: „Olen küll.” Naine lausus: „Kuula, mis su teenijal öelda on.” Joab vastas: „Räägi!” 18 Naine ütles: „Varem oli kombeks öelda: „Küsige nõu Aabelist ja kõik saab korda!” 19 Ma räägin nende nimel, kes on Iisraelis rahumeelsed ja ustavad. Sa tahad hävitada selle Iisraeli emalinna. Miks sa tahad neelata Jehoova pärandi?”+ 20 Joab kostis: „Mul pole mõtteski sellele linnale lõppu teha ega seda hävitada. 21 Asi on hoopis selles, et üks mees Efraimi mägismaalt,+ Bikri poeg Seeba,+ on tõstnud kuningas Taaveti vastu mässu. Andke ta meile välja, siis me lahkume siit!” Naine vastas Joabile: „Me viskame tema pea üle müüri!”

22 Siis läks see tark naine rahva juurde ning nad raiusid Bikri poja Seeba pea maha ja viskasid Joabile. Seepeale puhus Joab sarve ja tema mehed tõmbusid linna alt tagasi ning igaüks läks oma koju.+ Joab aga pöördus tagasi kuninga juurde Jeruusalemma.

23 Joab oli kogu Iisraeli sõjaväe pealik.+ Joojada+ poeg Benaja+ oli kreetide ja pleetide+ ülem. 24 Adoram+ oli töölevärvatute ülevaataja ja Ahiluudi poeg Joosafat+ oli kroonik. 25 Seva oli kirjutaja ning Saadok+ ja Ebjatar+ olid preestrid. 26 Jairilane Iira oli üks Taaveti kõrgemaid ametnikke.

21 Taaveti päevil oli maal kolm aastat järjest nälg.+ Taavet küsis nõu Jehoovalt ja Jehoova vastas talle: „Sauli ja tema soo peal lasub veresüü, sest ta tappis gibeonlasi.”+ 2 Siis kutsus kuningas gibeonlased+ enda juurde ja rääkis nendega. (Gibeonlased ei olnud iisraellased, vaid emorlased,+ kes olid veel järele jäänud. Iisraellased olid andnud vande neid säästa,+ kuid Saul oli püüdnud neid hävitada, sest ta ei suutnud leppida tõsiasjaga, et nad elavad Iisraeli ja Juuda rahva keskel.) 3 Taavet küsis gibeonlastelt: „Mida ma saaksin teie heaks teha ja kuidas võiksin heastada süü, nii et te paluksite õnnistust Jehoova pärandile?” 4 Gibeonlased vastasid talle: „Meil pole Saulilt ja tema soolt vaja ei hõbedat ega kulda,+ samuti pole meil õigust kedagi Iisraelis surmata.” Taavet lausus: „Ma teen kõik, mida te palute.” 5 Nad vastasid kuningale: „See mees hävitas meid ja sepitses meie vastu vandenõu, et meile terves Iisraelis lõpp teha.+ 6 Seepärast antagu meile seitse meest tema poegade seast. Me paneme nende surnukehad rippuma*+ Jehoova ette Gibeas,+ Jehoova valitud mehe Sauli+ linnas.” Kuningas lausus: „Ma annan nad teile.”

7 Kuid kuningas andis armu Mefibosetile,+ Sauli poja Joonatani pojale, sest Taavet ja Sauli poeg Joonatan olid Jehoova ees vande andnud.+ 8 Kuningas võttis kaks Ajja tütre Rispa+ poega, kelle see oli Saulile sünnitanud — Armoni ja Mefiboseti —, ning Sauli tütre Miikali*+ viis poega, kelle see oli sünnitanud meholatlase Barsillai pojale Adrielile.+ 9 Ta andis nad gibeonlastele, kes panid nende surnukehad rippuma Jehoova ette mäele.+ Kõik seitse surid üheskoos, nad hukati odralõikuse alguses. 10 Ajja tütar Rispa+ laotas endale kalju peale kotiriide ja jäi sinna viljalõikuse algusest kuni vihmasadudeni. Ta ei lasknud nende kallale ei linde päeval ega metsloomi öösel.

11 Taavetile teatati, mida Sauli liignaine, Ajja tütar Rispa oli teinud. 12 Siis läks Taavet Sauli ja tema poja Joonatani luude järele Gileadi-Jaabese+ juhtide* juurde, kes olid need varastanud Beet-Saani väljakult, kuhu vilistid olid surnukehad rippuma pannud päeval, mil nad Sauli Gilboal+ tapsid. 13 Ta tõi Sauli ja tema poja Joonatani luud sealt ära. Ka hukatute luud korjati kokku.+ 14 Siis maeti Sauli ja tema poja Joonatani luud Benjaminimaale Seelasse+ Sauli isa Kiisi+ hauakoopasse. Pärast seda, kui oli toimitud kuninga käsu kohaselt, võttis Jumal maa eest esitatud palveid kuulda.+

15 Vilistid tulid jälle Iisraeli vastu sõdima.+ Taavet läks oma sulastega alla ja astus vilistitega võitlusse. Kuid Taavet väsis. 16 Refalane+ Jisbi-Benob, kelle vaskoda kaalus 300 seeklit*+ ja kellel oli uus mõõk vööl, tahtis Taavetit tappa. 17 Aga Seruja poeg Abisai+ tuli Taavetile appi+ ja surmas vilisti. Siis vannutasid mehed Taavetit: „Sa ei tohi enam meiega lahingusse tulla.+ Sa ei või kustutada Iisraeli lampi!”+

18 Pärast seda puhkes Goobis jälle sõda vilistitega.+ Seal tappis huusalane Sibbekai+ refalase+ Safi.

19 Taas puhkes Goobis vilistitega sõda+ ja petlemlase Jaare-Oregimi poeg Elhanan tappis gatlase Koljati, kelle oda vars oli nagu kangapoom.+

20 Gatis puhkes veel üks sõda, kus võitles erakordselt suurt kasvu mees, kelle kummalgi käel oli 6 sõrme ja kummalgi jalal 6 varvast, kokku 24. Temagi oli refalane.+ 21 Kuna ta teotas Iisraeli,+ lõi Joonatan, Taaveti venna Simei+ poeg, ta maha.

22 Need neli olid Gatis elavad refalased. Taavet ja tema sulased tapsid nad.+

13 Tema ees sähvivas valguses lõõmasid tulised söed.

8 Järgmised mehed on Taaveti vaprad sõjamehed.+ Tahkemonlane Joseb-Bassebet oli kolme vapra sõjamehe peamees.+ Kord viibutas ta oma oda 800 mehe vastu ja tappis nad. 9 Temast järgmine oli Eleasar,+ ahohlase Doodo+ poeg. Temagi oli üks kolmest Taaveti vaprast sõjamehest, kes vilisteid naeruks panid. Vilistid olid kogunenud võitluseks, kuid iisraellased taganesid. 10 Eleasar aga jäi paigale ja tappis vilisteid, kuni ta käsi väsis ja mõõga hoidmisest kangestus.+ Jehoova andis sel päeval suure võidu+ ning rahvas läks Eleasari järel tapetuid riisuma.

11 Temast järgmine oli Samma, hararlase Aage poeg. Vilistid olid kogunenud Lehhisse, kus oli üks läätsepõld. Rahvas põgenes vilistite eest, 12 tema aga jäi keset põldu seisma, kaitses põldu ja tappis vilisteid. Nõnda andis Jehoova suure võidu.+

13 Kolm meest 30 pealiku seast läksid lõikusajal alla Taaveti juurde Adullami+ koopasse. Vilistite sõjavägi oli samal ajal laagris Refaimi orus.+ 14 Taavet oli kindluses+ ja vilistite valvesalk asus Petlemmas. 15 Siis sõnas Taavet igatsevalt: „Saaksin ma ometi juua vett Petlemma värava juures olevast kaevust!” 16 Seepeale tungisid kolm vaprat sõjameest vilistite laagrisse, ammutasid vett Petlemma värava juures asuvast veemahutist ja tõid selle Taavetile. Tema aga polnud nõus seda jooma, vaid valas selle Jehoova ees maha.+ 17 Taavet sõnas: „Jehoova, on mõeldamatu, et ma seda teeksin! Kas peaksin jooma nende meeste verd,+ kes oma eluga riskides mulle vett tõid?” Ja ta polnud nõus seda jooma. Seda tegid tema kolm vaprat sõjameest.

18 Abisai,+ Seruja poja Joabi vend,+ oli ühe teise kolmiku peamees. Ta viibutas oma oda 300 vastu ja tappis nad. Ta oli sama kuulus nagu need kolm vaprat sõjameest.+ 19 Selle teise kolmiku seas oli ta teistest silmapaistvam ja ta oli nende pealik. Siiski ei arvatud teda nende kolme vapra sõjamehe hulka.

20 Joojada poeg Benaja+ oli julge mees, kes tegi palju vägitegusid Kabseelis.+ Ta lõi maha moabiit Arieli kaks poega. Kord, kui lund sadas, laskus ta veekogumisauku ja tappis seal lõvi.+ 21 Ta lõi maha ka ühe erakordselt suurt kasvu egiptlase. Ehkki egiptlasel oli käes oda, läks Benaja tema vastu kepiga. Ta tõmbas tal oda käest ja tappis ta tema enda odaga. 22 Seda kõike tegi Joojada poeg Benaja ja ta oli sama kuulus nagu need kolm vaprat sõjameest. 23 Ta oli küll silmapaistvam kui need 30, kuid siiski ei arvatud teda nende kolme vapra sõjamehe hulka. Taavet määras ta oma ihukaitseväe ülemaks.

24 Joabi vend Asael+ oli üks neist 30-st. Nende vägevate meeste hulka kuulusid Petlemmast pärit Doodo poeg Elhanan,+ 25 harodlane Samma, harodlane Elika, 26 paltlane Heles,+ tekoalase Ikkese poeg Iira,+ 27 anatotlane+ Abieser,+ huusalane Mebunnai, 28 ahohlane Tsalmon, netofalane Mahrai,+ 29 netofalase Baana poeg Heeleb, benjaminlaste Gibeast Riibai poeg Ittai, 30 piraatonlane Benaja,+ Hiddai Gaasi+ vadidest, 31 arbalane Abi-Albon, bahuurimlane Asmavet, 32 saalbonlane Eljahba, Jaaseni pojad, Joonatan, 33 hararlane Samma, hararlase Sarari poeg Ahiam, 34 maakatlase poja Ahasbai poeg Elifelet, giilolase Ahitofeli+ poeg Eliam, 35 karmellane Hesro, arbalane Paarai, 36 soobalase Naatani poeg Jigal, gaadlane Baani, 37 Seruja poja Joabi relvakandjad — ammonlane Selek ja beerotlane Naharai —, 38 jeterlane Iira, jeterlane+ Gaareb 39 ja hett Uurija.+ Ühtekokku oli 37 meest.

24 Jehoova vihastus uuesti iisraellaste peale,+ kui Taavetit õhutati nende vastu: „Mine, loe Iisrael ja Juuda üle!”+ 2 Siis ütles kuningas väeülem Joabile,+ kes oli koos temaga: „Käi läbi kõik Iisraeli suguharud Daanist Beer-Sebani+ ja loe rahvas ära, et ma teaksin rahvaarvu.” 3 Joab aga vastas kuningale: „Tehku su Jumal Jehoova oma rahvas sada korda suuremaks ja mu isand kuningas nähku seda oma silmaga! Aga miks mu isand kuningas soovib midagi sellist teha?”

4 Kuninga sõna jäi aga peale. Niisiis läksid Joab ja väeülemad kuninga eest minema, et Iisraeli rahvas üle lugeda.+ 5 Nad ületasid Jordani ja jäid laagrisse Aroeri,+ vadi keskel asuvast linnast paremale*, ja suundusid sealt gaadlaste maa ning Jaaseri+ poole. 6 Siis läksid nad Gileadi+ ja Tahtim-Hodsi, sealt Daan-Jaani ja ringiga Siidonisse.+ 7 Seejärel läksid nad Tüürose kindluslinna+ ning kõigisse hiivlaste+ ja kaananlaste linnadesse. Viimaks jõudsid nad Beer-Sebasse,+ mis asub Negevis+ Juudamaal. 8 Nii käisid nad läbi kogu maa ning tulid üheksa kuu ja kahekümne päeva pärast Jeruusalemma tagasi. 9 Joab andis äraloetud rahva arvu kuningale teada. Iisraelis oli kokku 800 000 mõõgakandjat sõjameest ja Juudas 500 000 meest.+

10 Kui Taavet oli rahva ära lugenud, hakkas südametunnistus teda piinama+ ja ta ütles Jehoovale: „Selle teoga olen ma rängalt patustanud.+ Jehoova, palun anna oma teenija patt andeks,+ sest see oli ääretult rumal tegu!”+ 11 Kui Taavet hommikul tõusis, tuli prohvet Gaadile,+ Taaveti nägemustenägijale, Jehoova sõna: 12 „Mine, teata Taavetile: „Nii ütleb Jehoova: „Ma panen su ette kolm karistust. Vali neist üks, mille ma täide viin.”””+ 13 Gaad läkski Taaveti juurde ning teatas talle: „Vali, kas su maale tuleb seitsmeks aastaks näljahäda,+ kas sa põgened kolm kuud vaenlaste eest, kes sind taga ajavad,+ või laastab su maad kolm päeva taud.+ Mõtle nüüd hoolega, mida ma pean vastama temale, kes mu saatis.” 14 Taavet ütles Gaadile: „See on mulle väga raske. Parem on langeda Jehoova kätte,+ sest tema halastus on väga suur.+ Ära ainult lase mul langeda inimeste kätte!”+

15 Siis saatis Jehoova Iisraeli peale taudi,+ mis puhkes hommikul ja kestis kuni määratud ajani, nii et Daanist Beer-Sebani+ suri 70 000 inimest.+ 16 Kui üks ingel sirutas käe Jeruusalemma kohale, et see hävitada, hakkas Jehooval selle õnnetuse pärast rahvast kahju+ ja ta ütles inglile, kes rahva seas hävingut külvas: „Aitab! Langeta käsi!” Sel ajal oli Jehoova ingel jebuuslase+ Arauna viljapeksuplatsi+ lähedal.

17 Nähes inglit rahvast maha löömas, ütles Taavet Jehoovale: „Mina olen patustanud ja kurja teinud. Aga need lambad,+ mida on nemad teinud? Tõusku su käsi minu ja mu isa soo vastu!”+

18 Samal päeval tuli Gaad Taaveti juurde ja ütles talle: „Mine ja püstita jebuuslase Arauna viljapeksuplatsile altar Jehoovale!”+ 19 Taavet läks, nagu Jehoova Gaadi kaudu oli käskinud. 20 Kui Arauna nägi, et kuningas oma sulastega tuleb tema juurde, läks ta kohe välja, langes kuninga ees põlvili ja kummardas maani. 21 Arauna küsis: „Miks mu isand kuningas on oma sulase juurde tulnud?” Taavet vastas: „Ma tahan osta sinult viljapeksuplatsi ja ehitada sinna Jehoovale altari, et nuhtlus rahva pealt ära võetaks.”+ 22 Arauna ütles Taavetile: „Võtku mu isand kuningas see endale ja toogu ohvreid, mis tema silmis õiged on. Siin on ka kariloomad põletusohvriks ning viljapeksuregi ja muud riistad puudeks. 23 Selle kõik annab Arauna kuningale.” Ja ta lisas: „Olgu Jehoova, su Jumal, sulle armuline!”

24 Kuningas aga vastas Araunale: „Ei, ma ostan selle sinult. Ma ei ohverda oma Jumalale Jehoovale põletusohvriks niisama saadut.” Ja Taavet ostis viljapeksuplatsi ja veised 50 seekli* hõbeda eest.+ 25 Taavet ehitas sinna Jehoovale altari+ ning tõi seal põletus- ja rahuohvreid. Ja Jehoova võttis kuulda palveid Iisraeli eest,+ nii et nuhtlus lõppes.