Aprill

Oli aeg, kui sel vaimolendil olid Jehoovaga head suhted. Ent mingil ajal hakkas ta ihaldama, et inimesed kummardaksid teda. Selle asemel et see vale soov maha suruda, toitis ta seda üha ja lasi sel kasvada, kuni see tõi ilmale patu. (Jaak. 1:14, 15.) Meie tunneme seda isikut kui Saatanat, kes „ei püsinud tões”. Ta mässas Jehoova vastu ja temast sai „vale isa”. (Joh. 8:44.) Oma mässu algusest alates on Saatan olnud suurim Jehoova vaenlane ja muidugi pole ta olnud ka inimeste sõber. Talle antud nimetused näitavad seda, kui madalale ta on langenud. Nimi Saatan tähendab „vastane”, mis osutab sellele, et see kuri vaimolend ei toeta Jumala ülemvõimu, vaid vihkab seda ja võitleb kõigest jõust selle vastu. Rohkem kui midagi muud tahab Saatan näha Jehoova ülemvõimu lõppu. w15 15/5 1:1, 2

Lisaks sellele, et Piibli uurimine avab meile valdkondi, milles saame vaimselt edeneda, on sellest muudki kasu. See aitab meil paremini mõista Jehoova kaunist isiksust ning paneb meid teda veel enam armastama. Kui meie armastus Jumala vastu kasvab, siis kasvab ka tema armastus meie vastu, ja nõnda meie side temaga tugevneb. Selleks aga, et läheneda Jehoovale, on meil vaja uurida Piiblit õige eesmärgiga. Johannese 17:3 ütleb: „Nad saavad igavese elu, kui õpivad tundma sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesus Kristust, kelle sina oled läkitanud.” Seega ei peaks olema meie eesmärgiks pelgalt teadmisi omandada, vaid Jehoova isiksust paremini tundma õppida. (2. Moos. 33:13; Laul 25:4.) Kui õpime Jehoovat paremini tundma, siis ei lase me end ülemäära häirida sellest, kui mõni piiblilugu tekitab meis küsimusi tema toimimisviisi kohta. w15 15/4 3:6—8

Hiljuti küsiti rühmalt kogudusevanematelt, kes on edukalt aidanud vendadel vaimselt kasvada, mida nad on väljaõppe andmiseks teinud. Kuigi vendade eluolud on väga erinevad, on nende antud nõuanded üsna sarnased. Mida see näitab? Seda, et Piiblil põhinevat väljaõpet on võimalik anda „kõikjal, igas koguduses”, justnagu seda tehti ka apostel Pauluse päevil. Õpetajal on väljaõppe andmiseks vaja luua õiged tingimused. Nagu aednikul on tarvis maad enne seemnete külvamist kobestada, nii on ka õpetajal tarvis valmistada ette õpilase südant, enne kui ta hakkab talle uusi oskusi õpetama. Kuidas seda teha? Eeskuju võiks võtta sellest, kuidas Saamuel valmistas ette Sauli täitma Iisraeli kuninga ülesandeid. (1. Saam. 9:15—27; 10:1.) w15 15/4 1:11, 12

Praeguses maailmas on palju sellist, mis läheb vastuollu Piibli kõrgete normidega. Muidugi pole halb kõik, mida see maailm pakub. Siiski kasutab Saatan oma maailma, et mõjutada meie soove, ahvatleda meid patustama, panna meid seda maailma armastama ning lõpetama Jehoova teenimist. (1. Joh. 2:15, 16.) Armastus maailma vastu mõjutas ka mõningaid esimese sajandi kristlasi. Näiteks kirjutas Paulus: „Deemas jättis mu maha, kuna ta hakkas armastama praegust maailma.” (2. Tim. 4:10.) Piibel ei selgita täpsemalt, mida Deemas armastama hakkas, nii et ta hülgas Pauluse. Võimalik, et ta armastas ainelisi asju rohkem kui jumalateenimist. Seetõttu jäi ta ilma suurepärastest teenistuseesõigustest. Ja mille nimel? Kas suutis tollane maailm pakkuda talle midagi paremat kui õnnistused Jehoovalt, mida ta oleks kogenud koos Paulusega teenides? (Õpet. 10:22.) w15 15/5 2:10, 11

Jeesus mõistis teiste valu ka siis, kui ta polnud ise kunagi midagi taolist kogenud. Näiteks teadis ta, kui raske elu on lihtinimestel. Nad kartsid usujuhte, kes neid petsid ja paljude omakehtestatud reeglitega koormasid. (Matt. 23:4; Mark. 7:1—5; Joh. 7:13.) Kuigi Jeesus ei tundnud kunagi hirmu ega lasknud end petta, mõistis ta nende inimeste läbielamisi. Seepärast, „nähes rahvahulki, hakkas tal neist kahju, sest need inimesed olid vaevatud ja vintsutatud nagu lambad, kel pole karjast”. (Matt. 9:36.) Jeesus oli armastav ja kaastundlik nagu ta isagi. Kui Jeesus nägi inimesi kannatamas, ajendas armastus teda neid aitama. Nõnda jäljendas ta oma armastavat isa. Pärast üht pikka kuulutustööretke läks Jeesus koos apostlitega kõrvalisse paika puhkama. Kui ta aga nägi seal suurt hulka inimesi teda ootamas, oli tal neist kahju ning ta „hakkas neile paljusid asju õpetama”. (Mark. 6:30, 31, 34.) w15 15/5 4:3, 4

Jumala esmasündinud poeg oli esimene ja kõige täiuslikum näide Jehoova määratust tarkusest. Teda on kirjeldatud kui isikustatud tarkust, meistrimeest oma isa kõrval. Me võime vaid kujutleda tema rõõmu ja rahuldust, mida ta tundis, kui tema isa „valmistas taeva” ja „seadis maale aluse”. Ent lisaks sellele, et Jumala esmasündinud poeg rõõmustas elutu maailma üle, oli ta „sügavalt kiindunud inimlastesse”. (Õpet. 8:22—31.) Jeesus tundis sellist kiindumust inimeste vastu juba ammu enne seda, kui ta maa peale tuli. Hiljem, tõendades oma ustavust ja armastust isa vastu ning ka armastust inimlaste vastu, oli Jumala esmasündinu valmis loobuma kõigest, mis tal oli, ja tulema inimesena maa peale. Ta tegi seda selleks, et anda „oma elu lunastushinnaks paljude eest”. (Filipl. 2:5—8; Matt. 20:28.) Kui kiindunud ta küll inimperesse oli! w15 15/6 2:1, 2

Kas oled Jehoovale tänulik selle eest, mis ta sinu heaks on teinud? Sellisel juhul on pühendumine ja ristimine täiesti õige samm. Pea meeles, et pühendudes annad sa Jehoovale pühaliku tõotuse täita tema tahet igavesti, mis ka ei juhtuks. Kas sa peaksid kartma võtta enda peale sellist kohustust? Mitte sugugi! Ära unusta, et Jehoova soovib sulle kogu südamest parimat ja ta „annab tasu neile, kes teda tõsimeeli otsivad”. (Heebr. 11:6.) Jehoovale pühendumine ja enda ristida laskmine ei tee sinu elu halvemaks. Vastupidi, Jehoova teenimine teeb sinu elu paremaks. Kuivõrd erineb küll Jehoova Saatanast, kes huvitub sinust vaid isekatel eesmärkidel! Saatanal pole pakkuda mingit püsivat tasu neile, kes on tema poolel. Kuidas ta saaks anda sulle midagi sellist, mida tal endal pole? w16.03 2:16, 18, 19

Selleks, et meil oleks Jehoovaga lähedased suhted, peame olema kindlad, et ta kuulab palveid. Mõelgem järgnevale. Jeesus nägi juba enne maa peale tulekut, kuidas Jehoova vastas oma maiste teenijate palvetele. Kui Jeesus ise teenis maa peal, rääkis ta taevase isaga oma tunnetest ja mõtetest palve kaudu. Kas oleks ta seda teinud ja veetnud lausa terve öö palvetades, kui ta oleks teadnud, et Jehoova tegelikult ei kuulagi teda? (Luuka 6:12; 22:40—46.) Kas ta oleks õpetanud oma jüngreid palvetama, kui oleks teadnud, et palvel on pelgalt psühholoogiline mõju? Ilmselgelt Jeesus teadis, et palve kaudu saab Jehoovaga suhelda. Meiegi võime olla kindlad, et Jehoova kuulab meie palveid. (Laul 65:2.) w15 15/4 3:11, 13

Kui palvetad alandlikult oma lapse juuresolekul, õpib ta toetuma Jehoovale. Brasiilias elav Ana sõnab: „Kui peres oli mõni mure, näiteks kui mu vanavanemad olid haiged, palusid mu isa ja ema Jehoovalt jõudu ja tarkust, et selle olukorraga toime tulla ja teha häid otsuseid. Ka kõige pingelisemas olukorras usaldasid nad oma mured Jehoova hoolde. Tänu sellele õppisin minagi toetuma Jehoovale.” Kui palvetad koos lapsega, ära palu vaid tema eest. Palu Jehoovat, et ta aitaks ka sind. Näiteks, et ta aitaks sul küsida tööandjalt vabu päevi kokkutuleku jaoks, et sul oleks julgust kuulutada naabrile või et ta aitaks sind mingil muul moel. Toetu alandlikult Jumalale ja sinu laps õpib tegema sedasama. w15 15/11 1:7, 8

Üks parimaid viise kasvatada oma armastust Jehoova vastu on see, kui mõtiskled Jehoova suurima anni üle, milleks on tema poja lunastusohver. (2. Kor. 5:14, 15; 1. Joh. 4:9, 19.) Kui mõtiskled lunastuse ja selle üle, mida see sulle isiklikult tähendab, ajendab see sind väljendama oma tänu. Toome näite. Kujutle, et keegi päästis sind uppumisest. Kas läheksid pärast seda lihtsalt koju, kuivataksid end ära ja unustaksid kõik, mis sinu heaks tehti? Kindlasti mitte! Sa tunneksid end oma päästja ees võlglasena. Sa võlgneksid talle ju oma elu! Meie võlgneme Jumal Jehoovale ja Jeesus Kristusele tunduvalt rohkem. Tänu nende suurele armastuseteole on meil nüüd võrratu lootus elada igavesti paradiisis maa peal! w16.03 2:16, 17

Jehoova usaldas täielikult oma ainusündinud poega, kes oli olnud talle taevas ustav väga pikka aega. Maa peal jäi Jeesus laitmatuks ka kõige rängemates katsumustes ja suri Jehoova ustava teenijana. Me oleme Jeesuse ohvri eest ülimalt tänulikud, sest ta maksis vajaliku lunastushinna, tänu millele on inimestel võimalus elada igavesti Jumala tõotatud uues maailmas. Apostel Johannes kirjutas: „Jumala armastus meie vastu on ilmnenud selles, et Jumal saatis oma ainusündinud poja maailma, et me saaksime tema kaudu elu. See armastus ei seisne selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on saatnud oma poja lepitusohvriks meie pattude eest.” (1. Joh. 4:9, 10.) w15 15/11 3:13, 14

Aadama järeltulijatena oleme kõik pärinud patu ja surma. Keegi meist ei saa öelda, et ta ei vaja lunastusohvrit. Isegi kõige ustavamad jumalateenijad sõltuvad täielikult Jehoova armust, mida ta on ilmutanud Kristuse kaudu. Igaüks meist peaks mõistma, et Jehoova on otsekui tühistanud meie tohutu võla. Mida peaks Jehoova armastus ja halastus meid ajendama tegema? Kui meis pesitseb pahameel mõne venna või õe vastu, peaksime jäljendama Jehoovat, kes on „valmis andestama”. (Neh. 9:17; Laul 86:5.) Kui hindame seda, et Jehoova on tühistanud meie suure võla, siis soovime südamest andestada ka teistele. Kui me ei armasta usukaaslasi ega andesta neile, ei saa me seda ka Jehoovalt oodata. (Matt. 6:14, 15.) Kuigi on tõsi, et andestamine ei muuda minevikku, toob see kindlasti palju head tulevikus. w16.01 2:5, 15—17

Jeesus ütles ülaltoodud sõnad selleks, et aidata Peetrusel ja teistel jüngritel tulevasi aegu paremini ette kujutada. Nad said seega mõtiskleda oma rolli üle selles valitsuses, mis hakkab valitsema maa üle ning toob õnnistusi sõnakuulelikele inimestele. Jehoova maiseid teenijaid on alati aidanud see, kui nad on mõelnud Jumala tõotuste täitumisele. Aabel teadis piisavalt palju Jumala eesmärkidest, seetõttu oli tal tugev usk, kindel tulevikulootus ja ta suutis ette kujutada paremat tulevikku. Aabraham püüdis kujutleda aega, mil täitub Jehoova prohvetikuulutus tõotatud järeltulija kohta, ning see ajendas teda suurtele usutegudele. (1. Moos. 3:15.) Moosese „pilk oli keskendunud tasule” ning see aitas tal tegutseda usus ja kasvatada armastust Jehoova vastu. (Heebr. 11:26.) Meiegi usk Jumalasse ja armastus tema vastu aitavad meil ette kujutada kõike, mida Jehoova on tõotanud. w15 15/5 3:17, 18

Jeesuse eeskujul ei rahuldu kristlane, kes soovib vaimselt kasvada, vaid pinnapealsete teadmistega Piiblist. Ta kaevub sügavamale pühakirja, mõistes, et „küpsete inimeste jaoks on tahke toit”. (Heebr. 5:14.) Tõepoolest, küps kristlane soovib õppida Jumala poega põhjalikult tundma. (Efesl. 4:13.) Kas sina loed iga päev kavakindlalt Piiblit? Kas sa uurid seda korrapäraselt ja kas võtad iga nädal aega pere piibliõhtuks? Kui uurid Jumala sõna, siis pane tähele pühakirja põhimõtteid, mis aitavad sul selgemalt mõista Jehoova suhtumist ja mõtteviisi. Seejärel püüa Piibli põhimõtteid rakendada, toetudes neile oma otsustes ja saades nii Jehoovaga veel lähedasemaks. w15 15/9 1:5, 9, 10

Jeesus tunneb läbi ja lõhki maakera ökosüsteemi. Ta teab, kuidas maa loodusvarasid õigesti ja kohaselt kasutada ning hallata. Maa peal elades näitas Jeesus, et ta on „Jumala vägi”, kui ohjeldas loodusjõude. Püüa järgmist olukorda ette kujutada. Jeesus on kuulutustööst väga väsinud. Lained peksavad vastu paati, paisates sinna vett ja vahtu. Ent hoolimata tormimürast ja lainemöllust magab Jeesus edasi. Ta vajab puhkust. Hirmunud jüngrid ajavad ta üles ja hüüavad: „Me hukkume!” (Matt. 8:25.) Jeesus ärkab ning käsib tuult ja merd: „Rahune! Jää vaikseks!” (Mark. 4:39.) Seepeale raevutsev tuul vaibub. Piiblis öeldakse: „Tuul rauges ning saabus täielik vaikus.” Milline vägi Jeesusel küll on! w15 15/6 1:12—14

Rääkides meie tänase päeva leivast, pidas Jeesus tõenäoliselt silmas seda, mis on vajalik igapäevaeluks. Seepärast tõi ta järgmiseks näite, kuidas Jumal rüütab aasataimi, ja ütles: „Kas ta siis veel enam ei riieta teid, te nõrgausulised?” Peale seda kordas ta tähtsat nõuannet: „Ärge olge mures homse päeva pärast.” (Matt. 6:30—34.) See näitab, et me ei peaks liigselt muretsema aineliste asjade pärast, vaid olema rahul, kui meil on olemas eluks vajalik. Näiteks võime palvetada selle eest, et meil oleks sobilik elamispaik, samuti töökoht, et saaksime hoolitseda oma pere eest, ja tarkust terviseprobleemidega toimetulekuks. Samas ainult füüsiliste vajaduste eest palvetamine poleks tasakaalukas, sest meil on ka vaimseid vajadusi, mis on veel olulisemad. Jeesus lausus: „Inimese elu ei sõltu üksnes leivast, vaid igast sõnast, mida Jehoova ütleb.” (Matt. 4:4.) Seega peaksime ka edaspidi palvetama, et Jehoova annaks meile õigeaegset vaimset toitu. w15 15/6 5:4, 7, 8

Kas anume Jumalat järjekindlalt, et ta aitaks meil jääda tema ees laitmatuks, kui seisame silmitsi mõne kiusatusega? Meie kasvatuse või hilisema eluviisi tõttu võisid meil kujuneda harjumused, mis ei meeldi Jehoovale. Ent ka sellisel juhul saab ta aidata meil teha vajalikke muudatusi, nii et oleme kõlblikud teda teenima. Seda mõistis ka kuningas Taavet. Pärast seda, kui ta oli Batsebaga abielu rikkunud, anus ta Jehoovat: „Loo mulle puhas süda, ... pane mu sisse uus ja kindel vaim.” (Laul 51:10, 12.) Meie ebatäiuslikku loomust võib patune käitumine küll köita, kuid Jehoova võib õhutada meis soovi temale kuuletuda. Isegi kui väärad ihad on meis sügavalt juurdunud ja kipuvad meie puhtaid mõtteid peast välja tõrjuma, saab Jehoova juhatada meie samme, nii et suudame kuuletuda tema käskudele ja neid edukalt ellu rakendada. Ta saab meid aidata, et halvad mõtted ei võtaks meie üle võimust. (Laul 119:133.) w15 15/6 3:5, 6

Eakad meie hulgast mäletavad aegu, mil koguduses oli vanematekogu asemel üks kogudusesulane, kui harubüroo komitee asemel oli harubüroo sulane ning kui Jehoova tunnistajate juhtiva kogu asemel suunas tegevust Vahitorni ühingu president. Kuigi kõigil neil juhtivatel vendadel olid ustavad abilised, vastutas põhimõtteliselt vaid üks isik koguduses, harubüroos või peakorteris tehtavate otsuste eest. 1970-ndatel aastatel hakati tegema muudatusi, et üksikisikute asemel langetaksid otsuseid kogudusevanemate grupid. Need ümberkorraldused põhinevad Piibli põhimõtete paremal mõistmisel. Ühe inimese asemel langetab nüüd otsuseid kogudusevanemate grupp. Seeläbi saab organisatsioon kasu kõigi kogudusevanemate — Jehoova antud andide — headest omadustest. (Efesl. 4:8.) w15 15/7 1:14, 15

Ustavus ja erapooletus on olnud tõelistele kristlastele olulised alati, mitte ainult sõjaajal. Mispärast? Kõik, kes on pühendunud Jehoovale, on tõotanud teda armastada, olla talle ustavad ja talle kuuletuda. (1. Joh. 5:3.) Me soovime järgida Jumala õigeid põhimõtteid, sõltumata oma elupaigast, päritolust, rahvusest või kultuurist. Ustavus Jehoovale ja tema kuningriigile on tähtsam kõigest muust. (Matt. 6:33.) See eeldab, et kristlased jääksid erapooletuks kõigis selle maailma konfliktides ja vaidlustes. (Jes. 2:4; Joh. 17:11, 15, 16.) Paljud inimesed tänapäeval on jäägitult lojaalsed oma riigile, kogukonnale, kultuurile või isegi rahvuslikule spordimeeskonnale. Paraku kaasneb sellega sageli võitlusvaim ja vihkamine ning äärmuslikematel juhtudel ka verevalamine ja genotsiid. Kergesti võib juhtuda, et me ei suuda jääda maailma vaidlusküsimustes erapooletuks ja laseme end tõmmata sõnasõtta. w15 15/7 3:1, 2

Kui kuningriigisaal on valmis, on tarvis hoida see puhtana ja korras, et see peegeldaks meie Jumala omadusi ja isiksust. (1. Kor. 14:33.) Piiblis seostatakse pühadus ja vaimne puhtus füüsilise puhtusega. (Ilm. 19:8.) Seega need, kes soovivad olla Jehoovale vastuvõetavad, peavad hoolitsema ka füüsilise puhtuse eest. Kooskõlas nende põhimõtetega saame alati julgesti kutsuda huvilisi koosolekutele, sest me teame, et meie saali seisukord kaunistab head sõnumit, mida me kuulutame. Nii nad näevad, et me teenime Jumalat, kes on püha ja kes muudab maa peagi paradiisiks, kus pole mingit reostust. (Jes. 6:1—3; Ilm. 11:18.) Sõltumata kohalikest oludest peaks meie kuningriigisaali seisukord olema eeskujulik, sest see hoone kannab Jehoova nime ja on õige jumalateenimise keskus. (5. Moos. 23:14.) w15 15/7 4:13—15

Kui Kristuse järelkäijad mõistsid, et nende isand oli hakanud 1914. aastal valitsema, asusid nad kohe lõpu ootuses tegutsema ning hoogustasid oma kuulutustööd. Jeesus vihjas, et ta võib tulla ka hiljem — „kukelaulu ajal või varahommikul”. Mida oli sel juhul tema järelkäijatel vaja teha? Ta ütles: „Püsige valvel!” Niisiis, isegi kui meile tundub, et oleme juba kaua oodanud, ei tähenda see, et lõpp on veel kaugel või et see ei tulegi meie eluajal. Uues maailmas on meil põhjust vaadata tagasi ja mõelda sellele, et kõik ennustused seoses kurja maailma lõpuga on tõesti täitunud. Mõtisklemine selle üle, kuidas see kõik tegelikult toimus, tugevdab meie usaldust Jehoova vastu ja veendumust, et tema tõotused täituvad ka edaspidi. (Joosua 23:14.) Me oleme siis väga tänulikud, et Jumal, kel on õigus kindlaks määrata aegu ja päevi, ergutas meid pidama meeles, et „kõige lõpp on lähedal”. (Ap. t. 1:7; 1. Peetr. 4:7.) w15 15/8 2:10, 11, 14

Paljud vaatavad või teevad meelelahutuseks midagi sellist, mis on vägivaldne, kõlvatu, spiritistlik või muus mõttes Jumalale vastuvõetamatu. Näiteks kujutatakse internetis, telesaadetes, filmides, romaanides ja ajakirjades sageli vägivalda ja ebamoraalsust positiivses valguses. Teguviisid, mida varem peeti sobimatuks, on nüüd mõnes paigas lausa seaduslikuks tunnistatud. See aga ei tee sellist käitumist Jumalale vastuvõetavaks. (Rooml. 1:28—32.) Esimesel sajandil hoidusid Jeesuse järelkäijad sobimatust meelelahutusest. Sellise jumalakartliku hoiaku ja käitumise tõttu olid nad laimu ja tagakiusamise märklauaks. Apostel Peetrus kirjutas: „Nad imestavad, et te [kristlased] ei jookse enam nendega samal kõlvatuse teel, ja räägivad teist põlgusega.” (1. Peetr. 4:4.) w15 15/8 4:2, 3

Küps jumalateenija aitab kaasa koguduse ühtsusele. (Efesl. 4:1—6, 15.) Meie eesmärk on, et Jumala rahvas oleks „kooskõlaliselt kokku liidetud” ja et kõik koguduseliikmed teeksid omavahel koostööd. Piibel näitab, et sellise ühtsuse saavutamiseks on vaja alandlikkust. Küps vend või õde töötab teistega alandlikult ühtsuses ka siis, kui puutub kokku nende ebatäiuslike kalduvustega. Kuidas sina sellises olukorras reageerid? Mis siis, kui keegi on koguduses sinu vastu eksinud? Kas sul on kalduvus või isegi harjumus ehitada enda ja sellise inimese vahele müür? Või püüad hoopis ehitada silda, et ületada teid eraldav lõhe? Küps kristlane soovib ja lausa püüab ehitada silda, mitte müüri. Kas sinul on eesmärk edendada koguduse ühtsust? w15 15/9 1:12, 13

Jeesus oli veendunud, et pühakiri on Jumalalt ja see annab eluks parimat juhatust. Et meil oleks samasugune veendumus nagu Jeesusel, tuleks meil lugeda Piiblit iga päev, uurida seda ja mõtiskleda loetu üle. Lisaks tavapärasele Piibli uurimisele, uuri põhjalikumalt neid teemasid, mille kohta sul on tekkinud küsimusi. Näiteks võid sa kasvatada oma usku sellesse, et praeguse maailma lõpp on tõesti lähedal, kui uurid üksikasjalikult pühakirja tõendeid selle kohta, et me elame viimseil päevil. Tugevda oma usku Piibli tõotustesse tuleviku kohta, uurides neid paljusid prohvetikuulutusi, mis on juba täide läinud. Kasvata usaldust selle vastu, et Piibli nõuanded on praktilised, uurides näiteid sellest, kuidas Piibel on parandanud inimeste elu. (1. Tess. 2:13.) Sa võid jäljendada Jeesuse eeskuju ka nii, kui mõtiskled Jehoova imepäraste tõotuste üle. (Heebr. 12:2.) Püüa näha neid Jumala tõotusi mitte pelgalt üldises mõttes, vaid kui just sinule mõelduid. w15 15/9 3:16, 17

Mis on mõned viisid, kuidas me saame väljendada oma armastust Jumala vastu? Näiteks saame kasutada oma ainelist vara nii kohaliku kui ka ülemaailmse kuningriigitöö toetamiseks. See on kindlasti üks hea viis väljendada Jehoovale oma armastust, sõltumata sellest, milline on meie majanduslik olukord. (2. Kor. 8:12.) On aga teisigi viise, kuidas näidata Jehoovale oma armastust. Jeesus õpetas oma järelkäijatele, et pole vaja tunda muret toidu ja riietuse pärast, vaid kõige tähtsamaks tuleks pidada Jumala kuningriiki. Ta ütles, et meie taevane isa teab, mida me vajame. (Matt. 6:31—33.) See, mil määral me seda tõotust usaldame, näitab meie armastuse sügavust Jehoova vastu, sest armastus ja usaldus käivad käsikäes. Me ei saa tõeliselt armastada isikut, keda me ei usalda. (Laul 143:8.) Seega oleks hea endalt küsida: „Kas minu eesmärgid ja eluviis peegeldavad seda, et ma tõesti armastan Jehoovat? Kas kõigist minu tegudest ilmneb usaldus selle vastu, et Jumal suudab mu vajaduste eest hoolitseda?” w15 15/9 5:7, 8

Oled sa kunagi mõelnud: „Kas mina olen selline inimene, keda Jehoova soovib viia läbi suure viletsuse oma uude maailma?” Meil on väga tähtis oma usku tugevdada. Apostel Peetrus pööras erilist tähelepanu usu tähtsusele, kui ta rääkis selle läbiproovimisest. Ta ütles: „Niisugune usk toob teile kiitust, hiilgust ja au Jeesus Kristuse ilmumisel.” (1. Peetr. 1:7.) Kuna suur viletsus läheneb kiiresti, soovime olla kindlad, et meil oleks selline usk, mis tooks meile kiitust meie aulise kuninga ilmumisel. Kahtlemata tahame olla „sellised, kes usuvad ja jäävad elama”. (Heebr. 10:39.) Seda silmas pidades võime paluda ühe Jeesuse päevil elanud mehe sarnaselt: „Aita mind seal, kus mul usust puudu jääb!” (Mark. 9:24.) Või paluda nagu Jeesuse apostlid: „Kasvata meie usku.” (Luuka 17:5.) w15 15/10 2:1, 2

Paulus keskendus esmatähtsatele asjadele ja tegi kõvasti kuulutustööd, reisides edasi-tagasi Süüria, Väike-Aasia, Makedoonia ja Juudamaa vahel. „Ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun selle poole, mis on ees, ja nõnda ma rühin eesmärgi poole, et saada Jumalalt auhind,” kirjutas Paulus. (Filipl. 1:10; 3:8, 13, 14.) Kasutades hästi ära oma vallaspõlve, sai Paulus teenida Isandat pühendumusega, „ilma et miski tähelepanu hajutaks”. (1. Kor. 7:32—35.) Nagu Paulus, nii on ka mõned kristlased tänapäeval otsustanud jääda vallaliseks, et nad saaksid täielikult pühenduda jumalateenimisele. (Matt. 19:11, 12.) Abielus jumalateenijatel on üldjuhul rohkem perekondlikke kohustusi. Ent nii vallalised kui ka abielus kristlased saavad heita endalt tarbetu koorma, mis võiks jumalateenimisel nende tähelepanu hajutada. See võib tähendada, et tuleb piirata aeganõudvaid harjumusi ja püüda teha rohkem Jehoova teenistuses. w15 15/10 3:15, 16

Ajalugu on tõestanud, kui paikapidavad on Piibli sõnad: „Ma tean, Jehoova, et inimesel pole voli omatahtsi toimida, pole ränduri võimuses juhtida oma sammu.” (Jer. 10:23.) Tõesti, Jehoova ei ole andnud inimestele võimet ega õigust ise endi üle valitseda. Jehoova lubab kurjusel teatud aja kesta, andes sel viisil kindla tõendi, et ainult tema valitsuse all on inimestel võimalik õnnelikult elada. Pärast seda, kui ta hävitab kurjuse ja selle põhjustajad, pole tal enam kunagi vaja valitsemisõigusega seotud vaidlusküsimuse lahendamiseks aega anda, kui keegi peaks selle uuesti tõstatama. Ta saab juba varem tõestatu põhjal mässajad kiiresti kõrvaldada, lubamata kurjusel taas kanda kinnitada. w15 15/11 3:5, 6

Jeesusele meeldis rääkida Jumala kuningriigist. Piiblijutustustest on näha, et ta rääkis kuningriigist rohkem kui mistahes muul teemal, viidates sellele oma teenistuse jooksul enam kui 100 korda. Jumala kuningriik oli talle tõesti väga südamelähedane teema. (Matt. 12:34.) Varsti pärast ülesäratamist kohtus Jeesus rohkem kui 500 tulevase kuningriigikuulutajaga. (1. Kor. 15:6.) Võib-olla just sel korral andis ta käsu viia kuningriigisõnum „inimesteni kõigi rahvaste hulgast”, mis võis tunduda tollal päris heidutav ülesanne. Jeesus ennustas, et seda suurt tööd tehakse „kuni selle ajastu viimsete päevade lõpuni”, ja nii on see ka läinud. Tõenäoliselt oled sinagi osalenud selle prohvetikuulutuse täideviimises. (Matt. 28:19, 20.) Ja meie Jumal on varustanud meid „kõige heaga”, et saaksime seda käsku täita. w15 15/11 5:1—3

Vanade heebreakeelsete piiblikäsikirjade, näiteks Surnumere kirjarullide uurijad võivad neis käsikirjades sageli kohata tetragrammi — neljast heebrea tähest koosnevat Jumala nime. Jumala nimi ei esine mitte üksnes nendes vanades heebreakeelsetes käsikirjades, vaid ka mõnedes kreekakeelse Septuaginta käsikirjades, mis pärinevad teisest sajandist e.m.a kuni esimese sajandini m.a.j. Hoolimata selgetest tõenditest, et Jumala nimi kuulub Piiblisse, jätavad paljud tõlkijad selle püha nime oma tõlgetest täielikult välja. Aastal 1952 anti välja piiblitõlke „American Standard Version” uuendatud väljaanne „Revised Standard Version”. Sellest jäeti Jumala nimi välja, vastupidiselt „American Standard Versioni” 1901. aasta väljaandjate tõlkepõhimõtetele. Mispärast? Selle väljaande eessõnas on kirjas: „Mingi pärisnime kasutamine selle ühe ja ainsa Jumala kohta ... on kristliku kiriku kõikehaaravas usus täiesti kohatu.” See põhimõte võeti aluseks ka paljudes järgmistes tõlgetes, nii inglise kui ka muukeelsetes. w15 15/12 2:3—5