Juuli

Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „külalislahkus”, tähendab sõna-sõnalt „armastus võõraste vastu”. Seoses selle väljendiga võivad meile meelde tulla näiteks Aabraham ja Lott. Nad mõlemad olid lahked külaliste vastu, keda nad ei tundnud ja kes osutusid ingliteks. (1. Moos. 18:2—5; 19:1—3.) Kas meiegi oleme teiste vastu külalislahked, kutsudes neid oma koju einestama või mõnele kosutavale koosviibimisele? Me ei pea tegema suuri ega kulukaid ettevalmistusi, et olla külalislahked. Samuti ei taha me kutsuda külla ainult neid, kes saavad meile mingi vastuteene osutada. (Luuka 10:42; 14:12—14.) Meie eesmärk peaks olema teisi julgustada, mitte neile muljet avaldada. Kas me näiteks püüame olla külalislahked ringkonnaülevaataja ja tema abikaasa vastu, isegi kui me neid veel hästi ei tunne? (3. Joh. 5—8.) Meie kiire ajakava ja stressirohke argielu juures on väga tähtis, et me ei unustaks külalislahkust. w16.01 1:11, 12

Selline püha vaimuga märgistamine on justkui ettemakstud käsiraha ehk tagatis mingi tulevase tehingu kohta. Võitud kristlased on selle tagatise tõttu oma taevase elu lootuses veendunud. (2. Kor. 1:21, 22; 5:5.) Nad on kindlad, et neil on lootus taevasele elule. Ent kas nad saavad oma tasu ka kätte, sõltub sellest, kas nad jäävad elu lõpuni ustavaks. Peetrus selgitas seda nii: „Seepärast, vennad, tehke kõik endast olenev, et jääda kutsutute ja valitutena ustavaks, sest kui teil seda kõike on, ei lange te iial ning teil on suur au saada meie isanda ja päästja Jeesus Kristuse igavesse kuningriiki.” (2. Peetr. 1:10, 11.) Seega peab iga võitud kristlane pingutama, et jääda ustavaks. Kui nad ei jää ustavaks, ei saa nad oma taevast tasu kätte. (Heebr. 3:1; Ilm. 2:10.) w16.01 3:6, 7

Oleks vale ülistada üksikisikuid, isegi kui need on Kristuse võitud vennad. Kogudusevanematest rääkides õhutab pühakiri meid võtma eeskujuks nende usku. Mitte kunagi ei käsi aga Piibel meil ülistada mõnd inimest kui oma juhti. (Heebr. 13:7.) Tõsi, Piibel küll ütleb, et „vanemaid, kes kogudust hästi juhivad, peetagu kahekordse austuse vääriliseks”. Ent sellised ei vääri austust mitte seetõttu, et nad oleksid võitud, vaid kuna nad „näevad kõvasti vaeva, et Jumala sõna rääkida ja õpetada”. (1. Tim. 5:17.) Taevase kutse saanutele tekitaks piinlikkust, kui teised neid ülemäära kiidaks või neile liigselt tähelepanu pööraks. Veel halvem oleks asi siis, kui võitud kristlane muutuks teiste erikohtlemise tagajärjel uhkeks. (Rooml. 12:3.) Keegi meist ei soovi ju saada mõnele Kristuse vennale komistuskiviks! (Luuka 17:2.) w16.01 4:9

Sõprust võib võrrelda väärtusliku aardega. Samas ei saa seda võrrelda mingi elutu asjaga, mis ostetakse ja pannakse siis kuhugi tolmu koguma. Pigem on sõprus nagu taim, mis vajab hoolt ja toitaineid, et see võiks kasvada ja õitseda. Aabraham hoolitses oma sõprussuhete eest Jehoovaga. Kuidas ta seda tegi? Ta ei arvanud kunagi, et tema varasemast jumalakartusest ja kuulekusest piisab kogu ülejäänud eluks. Kui ta rändas oma suure perega Kaananimaale, otsis ta nii väikeste kui ka suurte otsuste langetamisel juhatust Jehoovalt. Aasta enne Iisaki sündi, kui Aabraham oli 99-aastane, käskis Jehoova tal kõik oma meessoost kodakondsed ümber lõigata. Kas Aabraham pidas seda käsku küsitavaks või püüdis leida vabandusi seda mitte täita? Ei, ta usaldas Jumalat ja kuuletus talle „samal päeval”. (1. Moos. 17:10—14, 23.) w16.02 1:9, 10

Isegi laps võib mõista, mida tähendab õigesti käitumine ja Loojale pühendumine. Seega võib öelda, et ristimine on tähtis ja kohane samm sellisele noorele, kes on piisavalt küps ja Jehoovale pühendunud. (Õpet. 20:7.) Mida tähendab olla küps? Küpsus ei tähenda üksnes füüsilist väljaarenemist. Piibel ütleb, et küps inimene „on oma eristusvõimet harjutamise teel treeninud vahet tegema õige ja vale vahel”. (Heebr. 5:14.) Niisiis teab küps inimene, mis on õige Jehoova silmis, ja ta on teinud oma südames kindla otsuse sellest kinni hoida. Tänu sellele ei saa teda kergesti mõjutada tegema seda, mis on väär. Samas ei pea teda ka muudkui tagant torkima, et ta teeks seda, mis on õige. Täiesti õigustatult võib oodata, et noor, kes laseb end ristida, järgib Jumala põhimõtteid ka siis, kui tema vanemaid või teisi täiskasvanuid pole läheduses. (Filipl. 2:12.) w16.03 1:4, 5

Joonatan võis olla päris hämmastunud, kui vapralt noor Taavet hiigelkasvu Koljati vastu välja astus. Nüüd seisis Taavet Iisraeli kuninga Sauli ees, käes selle vilisti pea. (1. Saam. 17:57.) Sauli poeg Joonatan ilmselt imetles Taavetit tema julguse pärast. Oli selge, et Jumal oli Taavetiga, ning sellest ajast alates „said Joonatan ja Taavet headeks sõpradeks” ning „Joonatan sõlmis Taavetiga lepingu, sest ta armastas teda nagu omaenese hinge”. (1. Saam. 18:1—3.) Kogu ülejäänud elu oli Joonatan Taavetile truu sõber. Joonatan jäi Taavetile truuks vaatamata sellele, et Jumal oli valinud Iisraeli järgmiseks kuningaks Taaveti, mitte teda. Kui siis Saulil tekkis soov Taavet ära tappa, hakkas Joonatan Taaveti pärast muret tundma. Et oma sõpra julgustada, läks Joonatan Juuda kõrbe Horese lähedale. Seal ütles Joonatan Taavetile tänases päevatekstis toodud sõnad, aidates tal nii „Jehoovalt jõudu ammutada”. (1. Saam. 23:16.) w16.02 3:1, 2

Jehoova ja Jeesus on olnud ühtsed loomise algusest alates. Isa ja poeg tegid koostööd ning selle tulemusel on meie ümber tohutult mitmekesine taime- ja loomariik. Koostöö on olnud edaspidigi kõigi Jumala antud tööde tunnusjoon. See ilmnes näiteks siis, kui Noa ja tema pere ehitasid laeva; kui Jumala rahvas kõrbes rännates telkpühamut lahti ja kokku pakkis ning seda ühest paigast teise viis; ja ka siis, kui Jehoova templis kõlas tema ülistuseks kooskõlaline pillimäng ja kiituslaul. Kõigi nende tegevuste õnnestumiseks oli tarvis koostööd. (1. Moos. 6:14—16, 22; 4. Moos. 4:4—32; 1. Ajar. 25:1—8.) Koostöö iseloomustas ka algkristlikku kogudust, mille peaks oli Jeesus Kristus. Apostel Paulus selgitas, et kuigi võitud kristlastel on „erinevaid ande” ja „erinevaid teenistusülesandeid” ning nad toimivad „erinevatel viisidel”, on nad siiski „üks keha”. (1. Kor. 12:4—6, 12.) w16.03 3:1, 2

Mõelgem kuulutustööle, mida Jeesus oma järelkäijatel teha käskis. Varem, kui võõramaalased soovisid kummardada Jehoovat, pidid nad tulema Iisraeli. (1. Kun. 8:41—43.) See oli enne seda, kui Jeesus andis käsu, mis on kirjas tänases päevatekstis. Nüüd pidid Jeesuse jüngrid ise minema kõigi inimeste juurde. 33. aasta nädalatepühal sai kinnitust see, et Jehoova on muutnud kuulutustöö strateegiat: head sõnumit pidi levitatama kogu maailmas. Tänu püha vaimu väljavalamisele said umbes 120 uue koguduse liiget võime kuulutada juutidele ja proselüütidele eri keeltes. (Ap. t. 2:4—11.) Edasi pidid head sõnumit kuulma samaarlased. Ning seejärel, aastal 36 hakati kuulutama ümberlõikamata mittejuutidele. Piltlikult võib öelda, et kui algul käis kuulutustöö otsekui väikses tiigis ainult juutidele, siis hiljem pidi selle töö territooriumiks saama suur ookean ehk kogu inimkond. w16.03 4:12

Jumala teenijad on ammusest ajast mõistnud, et väljaõppe andmine toob häid tulemusi. Patriarh Aabram kogus Loti päästmiseks kokku „oma mehed, kes olid võitluseks väljaõppe saanud” ja neid saatis edu. (1. Moos. 14:14—16.) Kuningas Taaveti päevil oli Jumala koja lauljaid „õpetatud Jehoovale laulma” ja tooma talle kiitust. (1. Ajar. 25:7.) Meil tuleb tänapäeval pidada võitlust Saatana ja tema poolehoidjatega. (Efesl. 6:11—13.) Samas soovime teha kõvasti tööd, et tuua kiitust Jehoovale. (Heebr. 13:15, 16.) Seega, et olla edukad, vajame varem elanud jumalateenijate sarnaselt väljaõpet. Koguduses on Jehoova usaldanud väljaõppe andmise kogudusevanematele. Enne vennale väljaõppe andmist oleks hea temaga arutada mõnd kosutavat mõtet pühakirjast, et valmistada ette tema südant. (1. Tim. 4:6.) w15 15/4 2:1, 2

Need sõnad ei viita sellele, et Kurat otseselt tapaks inimesi. Kuid tema mõrvarlik vaim on tunginud kõikjale üle kogu maailma. Ning kuna Eeva uskus Saatana valet ja Aadam oli Jumalale sõnakuulmatu, on patt ja surm kandunud kõigisse inimestesse. (Rooml. 5:12.) Seepärast võibki öelda, et Saatan põhjustab surma. Ta on see, kelleks Jeesus teda nimetas — mõrtsukas. (Joh. 8:44.) Saatan on tõesti vägev vastane! Kui seisame Saatanale vastu, ei ole meie vastaseks mitte ainult tema, vaid ka need, kes on Jumala ülemvõimu puudutavas vaidlusküsimuses Saatana poolel. Nende seas on suur hulk teisi mässulisi vaimolendeid ehk deemoneid. (Ilm. 12:3, 4.) Ikka ja jälle on deemonid näidanud oma üleinimlikku jõudu, põhjustades enda ohvritele suuri kannatusi. (Matt. 8:28—32; Mark. 5:1—5.) Ära kunagi alahinda kurjade inglite ja nende valitseja väge. (Matt. 9:34.) Ilma Jehoova abita ei suudaks me iialgi võita lahingut Saatanaga. w15 15/5 1:6, 7

Kui sul tekib kiusatus teha midagi ebamoraalset, siis mida sa saad ette võtta? Tunnista oma nõrkust. (Rooml. 7:22, 23.) Palu Jumalalt jõudu. (Filipl. 4:6, 7, 13.) Hoidu kiusatusse viivatest olukordadest. (Õpet. 22:3.) Ja kui mingi selline olukord peaks tekkima, siis põgene viivitamata. (1. Moos. 39:12.) Jeesus andis võimsa eeskuju selles, kuidas ahvatlustele vastu seista. Saatan ei suutnud teda oma lubadustega eksitada. Jeesus ei kulutanud hetkegi, et tema pakkumiste plusse ja miinuseid kaaluda, vaid vastas otsekohe: „Kirjutatud on ...” (Matt. 4:4—10.) Jeesus tundis hästi Jumala sõna ning seetõttu oli tal võimalik kiiresti tegutseda ja ahvatluse korral pühakirja tsiteerida. Et Saatanast võitu saada, ei tohi me anda järele kiusatusele teha midagi ebamoraalset. w15 15/5 2:15, 16

See, et me suudame kujutleda olukordi, milles me ise pole olnud, aitab meil jäljendada Jehoova tarkust ja näha ette, mis tagajärjed võivad olla meie tegudel. Kui Jehoova tahab, siis võib ta üksikasjalikult ette näha mistahes tegude tagajärgi. Meil pole sellist ettenägemisvõimet, kuid meil oleks hea mõelda, mis võib juhtuda, kui me midagi teeme. Et jäljendada Jumala tarkust, oleks meil hea mõelda oma tegude võimalikele tagajärgedele või neid lausa ette kujutada. Näiteks, kui sa kurameerid kellegagi, ei tohiks sa eirata seksuaalse külgetõmbe jõudu. Ära plaani ega tee kunagi midagi sellist, mis ohustaks sinu kallihinnalisi suhteid Jehoovaga. Pigem toimi kooskõlas sõnadega: „Arukas näeb ohtu ja poeb peitu, kuid kogenematud lähevad edasi ja saavad kannatada.” (Õpet. 22:3.) w15 15/5 4:10, 11

Meenuta, mis juhtus kuningas Taavetiga. Ta läks kuningakoja katusele jalutama ja „sealt nägi ta üht naist end pesemas”. (2. Saam. 11:2.) Taavet ei keeranud pilku kõrvale ega suunanud oma mõtteid mujale. Seetõttu hakkas ta himustama seda naist, kes oli teise mehe abikaasa, ning asi lõppes abielurikkumisega. Selleks et võidelda kõlvatute fantaasiatega, tuleb meil sõlmida leping oma silmadega, nagu tegi jumalakartlik Iiob. (Iiob 31:1, 7, 9.) Tuleks teha kindel otsus kontrollida oma silmi ja mitte lasta neil jääda ihalevalt vaatama kedagi, kes pole sinu abikaasa. See hõlmab seda, et kui satume juhuslikult kõlvatutele piltidele, olgu arvutis, reklaamides, ajakirjakaanel või mujal, siis keerame oma pilgu kohe kõrvale. Võitluses väärade himude vastu tegutse otsekohe. Kuuletu varmalt Jumala sõna nõuannetele, mis aitavad sul hoiduda väärtegudest ja jääda kõlbeliselt puhtaks. (Jaak. 1:21—25.) w15 15/6 3:12—14

Mõtlemine sellele, mis juhtus Jeesusega peagi pärast ristimist, võib aidata meil mõista, miks on tarvis paluda: „Aita meid, et me kiusatusele järele ei annaks.” Jumala vaim juhtis Jeesuse kõrbesse ning „seal püüdis Kurat teda kiusatusse viia”. (Matt. 4:1.) Kas see peaks meid üllatama, et Jehoova lasi sel juhtuda? Ei peaks, kui mõistame, mis on peamine põhjus, miks Jumal oma poja maa peale saatis: et lahendada vaidlusküsimus, mille Aadama ja Eeva vastuhakk Jumala ülemvõimule oli tõstatanud. Oli vaja aega, et saada vastused järgmistele küsimustele. Kas inimeste loomisel tegi Jumal midagi valesti? Kas täiuslikul inimesel oleks olnud võimalik jääda ustavaks Jumala ülemvõimule ka Saatana surve all? Ja kas inimkond saaks paremini hakkama ilma Jumala valitsuseta, nagu Saatan väitis? (1. Moos. 3:4, 5.) Sellistele küsimustele vastuste saamine võtab küll aega, kuid need tõestavad kõigile intelligentsetele loodutele, et Jehoova ülemvõim on parim. w15 15/6 5:12

Kuidas suur viletsus algab? „Suure Babüloni” ehk valereligiooni impeeriumi hävinguga, nagu kirjeldab Ilmutusraamat. (Ilm. 17:5—7.) Valereligiooni on sobivalt võrreldud prostituudiga, sest vaimulikud on teinud hooratööd praeguse kurja maailma juhtidega. Selle asemel et toetada ustavalt Jeesust ja tema kuningriiki, on nad toetanud inimvalitsejaid ja ignoreerinud Jumala antud põhimõtteid, et saada poliitilist mõjuvõimu. Nende ning puhaste, neitsisarnaste võitud kristlaste vahel on terav kontrast. (2. Kor. 11:2; Jaak. 1:27; Ilm. 14:4.) Ent kes hävitab selle hoorasarnase organisatsiooni? Jumal Jehoova teeb nii, et „erepunasel metsalisel” ja tema „kümnel sarvel” tekib soov see hävitada. Need kümme sarve sümboliseerivad kõiki praeguseid poliitilisi võime, mis toetavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, keda on kujutatud erepunase metsalisena. (Ilm. 17:3, 16—18.) w15 15/7 2:3, 4

Mis aitas sellist erimeelsust lahendada? Paulus õhutas kristlasi: „Ma palun teid, vennad, ... et te kõik räägiksite ühtviisi ja et teie seas ei oleks lõhesid, vaid et te oleksite ühte liidetud tänu ühesugusele meelsusele ja mõtteviisile.” (1. Kor. 1:10, 11, 13.) Kristlikus koguduses ei tohiks ka tänapäeval mingeid lõhesid olla. (Rooml. 16:17, 18.) Paulus tuletas võitud kristlastele meelde, et nende kodakondsus on taevas ja et neil tuleks keskenduda taevastele, mitte maistele asjadele. (Filipl. 3:17—20.) Nad pidid tegutsema kui suursaadikud Kristuse asemel. Suursaadikud ei sekku selle riigi siseasjadesse, kuhu nad on lähetatud. Nad on lojaalsed oma riigile. (2. Kor. 5:20.) Maise lootusega kristlased on Jumala kuningriigi alamad, seega tuleks ka neil selle maailma vaidlusküsimustes erapooletuks jääda. w15 15/7 3:9, 10

Selle salmi üle mõtisklemine aitab sul mõista, kui väga Jehoova sind armastab ja sinust hoolib. Võime tõesti olla kindlad, et Jehoova armastab meid väga. (1. Peetr. 5:6, 7.) Me peaksime Piiblit väärtustama eelkõige seepärast, et Jumal suhtleb meiega peamiselt just selle kaudu. Sisukas ja avatud suhtlemine vanemate ja laste vahel on oluline, et kasvaks vastastikune usaldus ja armastus. Mida me võime oodata Jehoovalt? Kuigi me pole teda kunagi näinud ega ole kuulnud tema häält, räägib ta meiega oma sõna kaudu ning meil tuleb teda kuulata. (Jes. 30:20, 21.) Jehoova soovib meid, oma pühendunud teenijaid, juhatada ja kurja eest kaitsta. Tema soov on ka see, et me tunneksime ja usaldaksime teda. (Laul 19:7—11; Õpet. 1:33.) w15 15/8 1:6, 7

Kuigi me ootame väga paradiisi, on uues maailmas kõige vaimustavamad ikkagi vaimsed õnnistused. Teadmine, et Jehoova nimi on pühitsetud ja tema ülemvõim on taas au sees, pakub tõesti sügavat rahuldust. (Matt. 6:9, 10.) Põnev on siis näha, kuidas Jehoova algne eesmärk inimeste ja maa suhtes täitub. Ning mõtle, kui palju lihtsam on arendada Jehoovaga lähedasi suhteid, kui me jõuame täiuslikkusele üha lähemale ja lõpuks selle ka saavutame. (Laul 73:28.) Me võime nendes õnnistustes täiesti kindlad olla, sest nagu Jeesus ütles: „Jumalale on kõik võimalik.” (Matt. 19:25, 26.) Ent kui me soovime elada uues maailmas, siis peame tegutsema juba praegu, et „haarata kõvasti kinni” igavesest elust. (1. Tim. 6:19.) Meil tuleb oodata selle kurja maailma lõppu ja astuda juba praegu õigeid samme, et valmistuda eluks paradiisis. w15 15/8 3:2, 3

Enamik sellest, mida toodab maailma meedia ja meelelahutustööstus, võib ohustada kristlase vaimsust. Sedalaadi materjal pole mõeldud selleks, et kasvatada usku Jehoovasse ja tema tõotustesse. Pigem peegeldab see Saatana kurja maailma hoiakuid ja eesmärke. Seega peame olema väga hoolikad, et me ei valiks endale vaatamiseks, lugemiseks või kuulamiseks sellist materjali, mis õhutab „maailma ihasid”. (Tiit. 2:12.) Vastandina sellele, mida propageerib maailm, õhutavad Jehoova organisatsiooni väljaanded neil viimseil päevil meid elama nii, et võiksime saada igavese elu. Milline rõõm on saada selliseid ajakirju, brošüüre, raamatuid, videoid ja veebimaterjali, mis edendavad õiget jumalateenimist! Peale selle korraldab Jumala organisatsioon regulaarselt koosolekuid rohkem kui 110000 koguduses üle maailma. Neil koosolekutel ja kokkutulekutel uuritakse Piiblil põhinevat materjali, mis kasvatab usku Jumalasse ja tema tõotustesse. (Heebr. 10:24, 25.) w15 15/8 4:9, 11

Jehoova teenijad tahavad oma südametunnistust treenida. Nad soovivad, et nende südametunnistus töötaks kooskõlas Jumala sõnas toodud normidega selle kohta, mis on õige ja vale, hea ja halb. Kui kristlasel on hästi treenitud südametunnistus, aitab see kaasa koguduse ühtsusele. Kristliku südametunnistuse treenimiseks ja kasutamiseks on aga vaja midagi rohkemat, kui vaid teadmisi Piiblist. Piibel seostab hea südametunnistuse usu ja armastusega. Paulus kirjutas: „Nende juhtnööride sihiks on armastus, mis tuleneb puhtast südamest, heast südametunnistusest ja silmakirjatsematust usust.” (1. Tim. 1:5.) Kui me treenime oma südametunnistust ja võtame seda kuulda, siis meie usk ja armastus Jehoova vastu tugevnevad. See, kuidas me oma südametunnistust kasutame, näitab, milline on meie vaimsus, mis on meie südames ning kui suur soov on meil teha heameelt Jehoovale. See sisemine hääl näitab, millised me tegelikult oleme. w15 15/9 2:2, 3

Jehoova on meie looja. (Laul 100:3—5.) Seepärast nimetab Piibel Aadamat „Jumala pojaks” ning Jeesus õpetas oma järelkäijaid pöörduma Jumala kui taevase isa poole. (Luuka 3:38; Matt. 6:9.) Eluandjana on Jehoova meie isa. Seega võib tema suhet meiega võrrelda isa ja lapse vahelise suhtega. Lühidalt öeldes armastab Jehoova meid samamoodi, nagu hea isa armastab oma lapsi. Inimisad on muidugi ebatäiuslikud. Kui palju nad ka ei püüaks, ei suuda nad täielikult jäljendada Jehoova isalikku armastust. Mõnel inimesel on oma lapsepõlvest üsna sünged mälestused nende peres valitsenud olukorra tõttu ja see on jätnud neile sügavad hingehaavad. See on valus ja kurb, lausa traagiline. Jehoova on aga parim isa! (Laul 27:10.) Kui teame, kuidas ta meie eest hoolitseb ja meid armastab, lähendab see meid temaga. (Jaak. 4:8.) w15 15/9 4:3, 4

Kui me ei arvesta otsuste tegemisel Jumala tahtega, näitab see, et meil jääb vajaka armastusest ja usaldusest tema vastu. Prohvet Saamueli päevil said iisraellased lahingus vilistitega rängalt lüüa. Jumala rahvas vajas hädasti abi ja kaitset. Mida nad tegid? Nad ütlesid: „Võtkem Siilost Jehoova lepingulaegas, et see oleks meiega ja päästaks meid vaenlaste käest.” Mis oli tulemus? „Iisrael sai rängalt lüüa, langes 30000 jalameest. Jumala laegas võeti saagiks.” (1. Saam. 4:2—4, 10, 11.) Iisraellased olid laeka kaasa võtnud ilmselt selle mõttega, et siis Jehoova aitab ja kaitseb neid. Tegelikult aga polnud nad otsinud Jehoova juhatust; nad järgisid omaenda ideid ja tagajärjed olid katastroofilised. (Õpet. 14:12.) w15 15/9 5:16, 17

Mida sa saad ette võtta, et oma usku kasvatada ja hoida? Ära rahuldu vaid sellega, mida õppisid enne ristimist. (Heebr. 6:1, 2.) Mõtiskle näiteks täitunud prohvetiennustuste üle, sest see võib kõvasti sinu usku tugevdada. Samuti saad kasutada Jumala sõna mõõdupuuna, et näha, kui tugev on sinu usk. (Jaak. 1:25; 2:24, 26.) Paulus ütles, et kristlased saavad „üksteist oma usuga vastastikku julgustada”. (Rooml. 1:12.) Kui me usukaaslastega seltsime, siis saame kinnitada üksteise usku, eriti kui käime läbi nendega, kelle puhul on ilmne, et neil on „läbiproovitud usk”. (Jaak. 1:3.) Halb seltskond laastab usku, kuid hea seltskond kasvatab seda. (1. Kor. 15:33.) See on üks põhjus, miks meile antakse nõu mitte jätta unarusse koguduse koosolekutel käimist. (Heebr. 10:24, 25.) w15 15/10 2:2, 8, 9

Meil on tarvis mõtiskleda, kui valmistume juhatama piibliuurimist. Hea oleks õpilast silmas pidades mõelda välja mõni seisukohta selgitav küsimus või näide, mis aitaks tal edeneda. Sel viisil kasutatud aeg võib olla väga värskendav, sest selline mõtisklemine tugevdab meie enda usku ning aitab meil piibliõpilast tõhusamalt ja entusiastlikumalt õpetada. Sama lugu on ka siis, kui valmistume kuulutustööks. (Esra 7:10.) Apostlite tegude raamatu lugemine võib sütitada meis entusiasmi rääkida head sõnumit. (2. Tim. 1:6.) Mõtisklemine piiblitekstide ja väljaannete üle, mida plaanime sel päeval kasutada, aitab meil oma ülesannet paremini täita. Mõtle ka oma territooriumil elavatele inimestele ja sellele, mis võiks neile huvi pakkuda. Kogu selline ettevalmistus aitab meil Piibli abil tõhusalt tunnistust anda, nii et meie sõnades ilmneb „püha vaimu vägi”. (1. Kor. 2:4.) w15 15/10 4:9

Küsi endalt: „Mis võib tekitada mu lapses kiusatust vaadata pornograafiat? Kas ta teab, miks see on ohtlik? Kas ma olen teinud midagi selleks, et tal oleks lihtne tulla minult abi otsima, kui tal selline kiusatus peaks tekkima? Isegi kui su laps on veel väike, võid sa talle öelda midagi sellist: „Kui satud mõnikord internetis nägema midagi ebamoraalset ja sul tekib uudishimu seda vaadata, siis tule kohe ja räägi sellest minuga. Sa ei pea seda häbenema. Ma soovin sind aidata.” Arukus aitab sul valida sobivat meelelahutust ka endale. Üks isa nimega Pranas sõnab: „See, mida me vanematena muusika-, raamatu- või filmivalikul heaks kiidame, mõjutab kogu perekonda. Sa võid pikalt rääkida paljudest asjadest, aga su lapsed jälgivad sinu tegusid ja teevad selle järgi.” Kui su laps näeb sind hoolikalt valimas sündsat meelelahutust, teeb ta tõenäoliselt ka ise sarnaseid otsuseid. (Rooml. 2:21—24.) w15 15/11 1:12—14

Nüüd pannakse üha suuremat rõhku kuulutustööle avalikes kohtades: bussipeatustes, rongijaamades, parkimisplatsidel, väljakutel ja turgudel. Kui selline kuulutustöömeetod valmistab sulle raskusi, palu Jumalalt abi ja mõtle kauaaegse reisiva ülevaataja Angelo Manera sõnadele: „Me suhtume igasse uude teenistusviisi kui uude võimalusse teenida Jehoovat, kui uude viisi tõestada oma ustavust temale, kui järjekordsesse laitmatuse katsesse, ning me oleme meelsasti valmis teenima Jumalat mistahes viisil, mida ta meile pakub.” Kui osaleme mingis uues teenistusvormis, mis nõuab ehk oma mugavustsoonist väljumist, aitab see meil kasvatada usku ja usaldust Jehoova vastu ning saada paremaks kuulutajaks. (2. Kor. 12:9, 10.) Paljudele kuulutajatele meeldib suunata inimesi meie veebisaidile jw.org. Nii jõutakse meie veebisaidi kaudu inimesteni ka kõige kõrvalisemates paikades. w15 15/11 5:12, 13, 15

Varem kasutas ingliskeelne „Uue maailma tõlge” mõnede teiste ingliskeelsete Piiblite eeskujul heebreapärast sõna Sheol. Koguja 9:10 kõlas ingliskeelses väljaandes umbes niimoodi: „Sheolis, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust.” Paljudesse teistesse keeltesse tõlkijad seisid silmitsi mitme probleemiga: heebrea sõna šeool ja sellest tuletatud mugandid on enamikule lugejatele võõrad, seda ei leidu sõnaraamatutes ning see jätab tunde, nagu see oleks mõni geograafiline paik. Seepärast otsustati 2013. aasta uuendatud ingliskeelses väljaandes tõlkida heebrea sõna šeool ja vastav kreeka sõna hades vastega the Grave (sõna „haud” suure algustähega, et eristada seda tavalisest hauast). Iganenud ingliskeelsed väljendid asendati uutega ja erilist tähelepanu pöörati sellele, et tekst oleks selge ja kergesti mõistetav, ilma et täpsus kannataks. Teiste keelte tõlkelahendid otsekui ihusid ka ingliskeelset teksti. w15 15/12 2:10, 12

Me võime haiguse ajal otsida Jumalalt lohutust, tarkust ja tuge, nagu seda tegid jumalateenijad minevikus. Kui Taavet kirjutas ülaltoodud sõnad, ei mõelnud ta muidugi, et inimene, kes viletsast hoolib, ei sure kunagi. Nende sõnade mõte on hoopis see, et Jumal aitab seda, kes viletsast hoolib. Kuidas ta seda teeb? Taavet selgitas: „Jehoova toetab teda haigevoodis. Sa hoolitsed tema eest, kui ta haigeks jääb.” (Laul 41:3.) Jehoova paneb tõesti tähele oma ustavaid teenijaid. Ta võib anda neile julgust ja tarkust. Samuti on ta loonud inimkeha võimega ise terveneda ja nii võib inimene oma haigusest paraneda. w15 15/12 4:7

Paulus ei pidanud siin silmas ükskõik milliseid vange. Ta rääkis vendadest, kes olid vangis oma usu pärast. Selleks ajaks, mil Paulus kirjutas need sõnad heebrea kristlastele, oli ta ise olnud vangiahelates umbes neli aastat. (Filipl. 1:12—14.) Ta kiitis vendi selle eest, et nad tundsid kaasa neile, kes olid vangis. (Heebr. 10:34.) Heebrea kristlased olid Paulusest kaugel. Mida said nemad tema heaks teha? Nad said tema eest tungivalt palvetada. (Heebr. 13:18, 19.) Tänapäeval võime ka meie olla kaugel vendadest, kes on vangis. Võib-olla ei ole meil võimalik neid praktiliselt abistada, nagu saavad seda teha need usukaaslased, kes elavad vangla lähedal. Kuid me saame väljendada oma kaastunnet ja vennaarmastust, kui peame neid meeles ja palume, et Jehoova toetaks neid. w16.01 1:13, 14

Jumala algne eesmärk oli, et inimesed elaksid igavesti maa peal. (1. Moos. 1:28; Laul 37:29.) Algul polnud Jumalal plaanis valida inimesi kuningateks ja preestriteks taevasse valitsema, see on erandlik korraldus. Taevase kutse saamine ja püha vaimuga võidmine muudab oluliselt inimese mõtlemist ja tulevikulootust. (Efesl. 1:18.) Ent kuidas siis keegi teab, et talle on esitatud taevane kutse ja et ta on tõesti saanud selle kohta erilise tagatise? Vastus ilmneb selgelt Pauluse sõnadest Rooma võitud kristlastele, keda ta nimetas „kutsutud pühadeks”. Ta ütles neile: „Te pole saanud mitte vaimu, mis teeb teid orjaks ja tekitab jälle kartust, vaid vaimu, mille kaudu Jumal on teid lapsendanud oma poegadeks ja mis paneb meid hüüdma: „Abba, isa!”” (Rooml. 1:7; 8:15.) Lühidalt öeldes annab Jumal püha vaimu kaudu oma teenijale selge teadmise, et ta on kutsutud valitsema koos Kristusega taevas. (1. Tess. 2:12.) w16.01 3:8, 9

Kuidas me saame osutada lugupidamist nende vastu, keda Jehoova on arvanud heaks püha vaimuga võida? Me ei peaks neile esitama isiklikke küsimusi nende võidmise kohta. Nõnda me väldime sekkumast asjadesse, mis meisse ei puutu. (2. Tess. 3:11.) Me ei peaks eeldama, et võitu vanemad, abikaasa või teised sugulased on samuti võitud. Geenid ja abieluside ei mängi siin mingit rolli. (1. Tess. 2:12.) Me peaksime seisma ka vastu soovile uurida võitu abikaasalt, mida ta tunneb seoses sellega, et tal tuleb elada tulevases maises paradiisis ilma oma abikaasata. Pole sobilik esitada küsimusi, mis võivad teistele haiget teha. Me võime olla täiesti kindlad, et Jehoova avab oma käe ja täidab kõigi elavate soovid. (Laul 145:16.) Kui me ei pea võitud kristlasi teistest tähtsamaks, kaitseb see meid ka valevendade eest, kes võivad väita, et nad on võitud. (Gal. 2:4, 5; 1. Joh. 2:19.) w16.01 4:10, 11