Oktoober

Jehoova hakkas võituid valima pärast Jeesuse surma ja ülesäratamist, ning paistab, et kõik esimese sajandi kristliku koguduse liikmed olid võitud. Esimesest sajandist kuni viimsete päevade alguseni oli valdav enamik nendest, kes väitsid end järgivat Kristust, hoopis võltskristlased; Jeesus võrdles neid umbrohuga. Kuid ka sel perioodil võidis Jehoova mõningaid ustavaid jumalateenijaid oma vaimuga ning nad kuuluvad Jeesuse kirjeldatud nisu hulka. (Matt. 13:24—30.) Viimseil päevil on Jehoova jätkanud nende valimist, kelle ta arvab 144000 hulka. Kas meil oleks õigust seada kahtluse alla Jumala tarkust, kui ta otsustab valida neist mõningad alles päris viimsete päevade lõpus? (Jes. 45:9; Taan. 4:35; Rooml. 9:11, 16.) Peame olema hoolsad, et me ei reageeriks nagu rahulolematud töölised, kes nurisesid selle üle, kuidas isand kohtles üheteistkümnendal tunnil palgatud töölisi. (Matt. 20:8—15.) w16.01 4:15

Jumal ei käsi meil tänapäeval midagi sellist teha. Ent ta ootab, et kuuletuksime tema käskudele ka siis, kui meil on neid raske täita või kui me ei tea põhjusi, miks midagi peaks tegema. Kas sinul on Jumal palunud teha midagi, mis tundub sulle raske? Mõnele on selliseks ülesandeks kuulutustöö. Võib-olla oled sa üsna uje ja seepärast pole sul lihtne võõrastele inimestele head sõnumit rääkida. Teistel jälle ei pruugi olla kerge koolis või töökohal oma kaaslastest erineda. (2. Moos. 23:2; 1. Tess. 2:2.) Kas tunned end vahel nagu Aabraham, otsekui rühiks sa Morija mäkke ja sinu ees on ülesanne, mis tundub sulle üle jõu käiv? Kui tunned nii, siis mõtle Aabrahami julguse ja usu peale! Ustavate jumalateenijate peale mõtlemine võib meid ajendada neid eeskujuks võtma ja Jehoovaga lähedasemaks saama. (Heebr. 12:1, 2.) w16.02 1:3, 14

Kuna Saul oli võtnud nõuks Taaveti ära tappa, tuli Joonatanil teha raske valik, kellele jääda ustavaks. Kuigi ta oli teinud lepingu Taavetiga, allus ta ka oma isale. Joonatan aga teadis, et Jumal on Taavetiga, mitte Sauliga. Seepärast pidas Joonatan ustavust Taavetile tähtsamaks kui ustavust Saulile. Ta hoiatas Taavetit, et see end varjaks, ja püüdis seejärel Sauli veenda Taavetit ellu jätma. (1. Saam. 19:1—6.) Kui me pole valvsad, võib lojaalsus oma rahvusele, koolile või spordimeeskonnale tasapisi lämmatada meie ustavuse Jumalale. Võtame näiteks Henry, kellele meeldib malet mängida. Tema kooli malemeeskond oli võitnud mitmeid meistrivõistlusi ning ta soovis anda endast parima. Henry räägib: „Aegamööda sai lojaalsus oma koolile mulle tähtsamaks kui ustavus Jumalale. Nädalavahetustel malematšidel osalemise tõttu jäi mu teokraatlik tegevus unarusse. Seega otsustasin lõpuks malemeeskonnast lahkuda.” (Matt. 6:33.) w16.02 3:10, 12

Kui oled noor, siis mis aitaks sul mõista, kas otsus lasta end ristida, tuleb su enda südamest? Sinu siiras soov teenida Jehoovat peaks kajastuma näiteks su palvetes. See, kui sageli sa palvetad ja kui konkreetsed on sinu palved, võib hästi näidata, kui lähedased on sinu suhted Jehoovaga. (Laul 25:4.) Tihtipeale vastab Jehoova meie palvetele Piibli kaudu. Seega näitab ka meie piibliuurimisharjumus, kas me ikka tõesti soovime Jehoovaga lähedaseks saada ja teda kogu südamest teenida. (Joosua 1:8.) Küsi endalt: „Kui konkreetsed on minu palved? Kas ma uurin Piiblit korrapäraselt? Kas osalen meelsasti oma pere piibliõhtul?” Sinu vastused neile küsimustele aitavad sul näha, kas otsus lasta end ristida on tõesti sinu enda soov. w16.03 1:11, 13

Meie aastaraamatust on põnev lugeda, milliseid tulemusi on ühtselt tegutsedes saavutatud. Samuti edendavad meie ühtsust üld-, eri- ja rahvusvahelised kokkutulekud. Seal kuuleme innustavaid kõnesid ning näeme lavastusi ja demonstratsioone. Neis programmiosades tuleb tihti esile Jumala üleskutse teenida teda kogu hingest. Samuti ühendab meid Jeesuse surma mälestamine. Tänulikkusest Jumala armu vastu ja soovist kuuletuda Jeesuse juhenditele, koguneme igal aastal 14. niisanil pärast päikeseloojangut seda tähistama. (1. Kor. 11:23—26.) Enne mälestusõhtut püüame mõne nädala jooksul kutsuda võimalikult paljusid inimesi oma koguduse territooriumilt sellele tähtsale sündmusele. Üksikisikutena võib meile tunduda, et me ei suuda ise suurt midagi korda saata. Ent üheskoos töötades on meil võimalik miljonitele inimestele rääkida Jehoovast, kes väärib kõigi kiitust. w16.03 3:4, 6, 7

Vendi, kellele on antud koguduses mingi ülesanne, peaks õpetama Piibli põhimõtetest juhinduma. Oletame näiteks, et kogudusevanem palub vennal hoida kuningriigisaali sissepääsutee puhta, et saali siseneda oleks meeldiv ja turvaline. Ta võib tuua esile mõtte tekstist Tiitusele 2:10 ja selgitada, kuidas see töö kaunistab meie Jumala õpetust. Samuti võiks ta paluda vennal mõelda koguduse eakatele ja sellele, kuidas tema töö neile kasuks tuleb. Sellised vestlused väljaõppe jooksul aitavad õpilasel keskenduda pigem inimestele kui reeglitele. Kui ta näeb, et tema töö on vendadele ja õdedele suureks abiks, siis tunneb ta sellest rõõmu. Kogudusevanem ei tohiks unustada õpilast ka kiita selle eest, et ta rakendab hoolega ellu tema antud soovitusi. Siiras kiitus on talle kui vesi taimele — see paneb ta jõudsamalt kasvama. w15 15/4 2:7, 8

Kas sa oled vahel raskustes olles tundnud, et oled täiesti üksi? Näiteks kui oled kaotanud töö, kui sul on probleeme koolis, tervisehädasid või mõni muu mure. Võib-olla oled sa palunud abi, kuid teised on valmistanud sulle pettumuse ega ole suutnud sind aidata. On tõsi, et mõningaid probleeme ei saagi lahendada vaid inimeste abiga. Kas Piibli nõuanne „usalda Jehoovat” on sel juhul kasutu? (Õpet. 3:5, 6.) Kindlasti mitte! Jehoova tõesti aitab oma teenijaid, nagu näitavad paljud piiblijutustused. Selle asemel et kibestuda, kui inimesed ei saa sind aidata, võiksid sellisesse olukorda suhtuda nii nagu Paulus — kui võimalusse toetuda täielikult Jehoovale ning kogeda tema hoolt ja abi. See tugevdab sinu usaldust tema vastu ja lähendab sind temaga. w15 15/4 4:3—5

Ainult pettuse abil saab Saatan pöörata inimesed armastava Jumala Jehoova vastu. (1. Joh. 4:8.) Pettuse kaudu takistab ta inimestel mõista, et nad „vajavad Jumala juhatust”. (Matt. 5:3.) Nii on ta teinud uskmatute „mõistuse silmad ... pimedaks, et nad ei näeks valgust, mida kiirgab võrratu hea sõnum Kristusest, kes on Jumala sarnane”. Üks Saatana võimsamaid vahendeid inimeste petmiseks on valereligioon. Tal on väga hea meel, kui näeb inimesi kummardamas esivanemaid, loodust või loomi, ehk ükskõik mida või keda peale Jehoova, „kes ootab jäägitut pühendumust”. (2. Moos. 20:5.) Isegi paljud need, kes enda arvates teenivad Jumalat, on tegelikult valeuskumuste ja kasutute rituaalide küüsis. Nad on haletsusväärses olukorras, nagu need, kellele Jehoova ütles: „Miks kulutate oma töötasu selle peale, mis ei toida? Kuulake mind hoolega, siis ... tunnete suurt rõõmu rammusatest roogadest.” (Jes. 55:2.) w15 15/5 1:14, 15

Aabel ei teadnud täpselt, kuidas need sõnad täituvad, kuid arvatavasti mõtiskles ta selle üle palju. Ta võis arutleda, et kes küll on see isik, kelle kanda madu salvab, ja kuidas saavad inimesed taas täiuslikuks, nagu olid Aadam ja Eeva enne patustamist. Aabel uskus kindlalt seda, et Jumala tõotused täituvad, ning seepärast oli tema ohver Jehoovale meelepärane. (1. Moos. 4:3—5; Heebr. 11:4.) Noa elas tänu oma usule üle veeuputuse. (Heebr. 11:7.) Pärast veeuputust ajendas usk teda tooma Jumalale loomohvreid. (1. Moos. 8:20.) Nagu Aabel, nii uskus kahtlemata Noagi, et kord vabastatakse inimesed patu ja surma köidikuist. Noa usk ja lootus ei raugenud ka veeuputusjärgsel ajal, kui Nimrod hakkas Jehoova vastu mässama. (1. Moos. 10:8—12.) Noad võis julgustada see, kui ta mõtles ajale, mil inimeste üle ei võimutse enam rõhuv valitsus, pärilik patt ja surm. Meiegi võime maalida enda silme ette pildi sellest imelisest ajast, mis on tegelikult lausa käeulatuses! (Rooml. 6:23.) w15 15/5 3:4, 6

Kontrolli alt väljunud muremõtted võivad põhjustada nii füüsilist kui ka vaimset kahju. Lootkem siis Jehoova peale ja pidagem meeles tänase päevateksti sõnu. Mõistva inimese hea ja julgustav sõna valmistab meile rõõmu. Kui saame südant puistata oma vanemale, abikaasale või sõbrale, kes näeb asju Jumala seisukohast, aitab see leevendada meie muret. Mitte keegi ei mõista meie muresid paremini kui Jehoova. Paulus kirjutas: „Ärge muretsege millegi pärast, vaid andke Jumalale palve ja anumisega teada kõik, mida te vajate, väljendades ka tänu. Ja Jumala rahu, mida inimmõistus ei suuda haarata, kaitseb teie südant ja mõtteid Kristus Jeesuse kaudu.” (Filipl. 4:6, 7.) Kui sul on muresid, siis mõtle, millist abi Jehoova sulle pakub usukaaslaste, kogudusevanemate, ustava orja, inglite ja Jeesuse kaudu. w15 15/5 4:16, 17

Jeruusalemma templist põhja pool asus Betsata-nimeline tiik. Selle juurde oli kogunenud palju haigeid ja viletsaid, kes lootsid saada imekombel terveks. Kaastundest ajendatuna pöördus Jeesus mehe poole, kes oli olnud haige kauem, kui Jeesus oli maa peal elanud. (Joh. 5:6—9.) Jeesus küsis temalt, kas ta tahab terveks saada. Vastus tuli kohe. Loomulikult soovis mees terveks saada, kuid ei teadnud kuidas, sest tal polnud kedagi, kes oleks teda tiiki aidanud. Jeesus käskis teha mehel midagi uskumatut: võtta oma matt ja kõndida. Jeesust täielikult usaldades mees tõusis, võttis mati ja hakkas kõndima. Kui imepärane eelpilt sellest, mida Jeesus teeb uues maailmas! Selles imeteos avaldus ka Jeesuse kaastunne. Ta lausa otsis hädalisi. Jeesuse eeskuju peaks ajendama ka meid otsima oma territooriumil edasi inimesi, keda masendavad praeguse maailma kohutavad sündmused. w15 15/6 2:8—10

Näidispalve algab sõnadega „meie Isa”, mitte „minu Isa”. See tuletab meile meelde, et me kuulume vennaskonda, kus valitseb tõeline armastus. (1. Peetr. 2:17.) Võitud kristlased, kelle Jumal on lapsendanud oma poegadeks ja kellel on taevase elu lootus, saavad täieõiguslikult pöörduda Jehoova kui oma Isa poole. (Rooml. 8:15—17.) Kuid ka maise lootusega kristlastel on kohane nimetada Jehoovat oma isaks. Ta on nende eluandja ja ta hoolitseb heldekäeliselt kõigi oma teenijate vajaduste eest. Need, kel on lootus elada tulevikus maa peal, saavad täielikus mõttes Jumala lasteks pärast seda, kui nad on saanud täiuslikuks ja on tõestanud oma ustavust viimases katses. (Rooml. 8:21; Ilm. 20:7, 8.) Lapsevanemad teevad oma lastele hea kingituse, kui õpetavad neid palvetama ja aitavad neil mõista, et Jehoova on nende hoolitsev taevane isa. Pole olemas suuremat kingitust, mida vanemad saaksid oma lastele anda, kui aidata neil arendada Jehoovaga lähedasi suhteid. w15 15/6 4:4—6

Et elada kooskõlas palvega „päästa meid Saatana käest”, ei tohiks me kuuluda Saatana maailma ning me ei tohiks ka armastada seda maailma ega midagi, mis on sellele omane. (Joh. 15:19; 1. Joh. 2:15—17.) Selleks tuleb meil pidevalt pingutada. Milline kergendus see küll on, kui Jehoova vastab sellele palvele ning kõrvaldab Saatana ja tema kurja maailma! Praegu tuleb meil aga meeles hoida, et kui Saatan taevast välja heideti, teadis ta, et talle on jäänud vähe aega. Täis raevu teeb ta kõik võimaliku, et murda meie laitmatus. Seepärast on meil vaja ka edaspidi palvetada, et Jehoova päästaks meid Saatana käest. (Ilm. 12:12, 17.) Kui soovid elada maailmas, kus pole Saatanat, siis palveta järjekindlalt, et Jumala kuningriigi kaudu saaks Jumala nimi pühitsetud ja tema tahe maa peal täituks. Palu Jehoovat, et ta hoolitseks sinu vaimsete ja aineliste vajaduste eest. Olgu sinu kindel otsus elada kooskõlas näidispalvega! (Matt. 6:9—13.) w15 15/6 5:12, 17, 18

Kuigi me ei tea täpselt, mis sel proovilepanekuajal toimub, võime arvata, et meil tuleb tuua mingeid ohvreid. Esimesel sajandil pidid kristlased ellujäämiseks jätma maha enda omandi ja neil tuli taluda raskusi. (Mark. 13:15—18.) Kas meie oleme valmis loobuma oma ainelisest varast? Kas oleme valmis tegema kõik, mis tarvis, et tõendada oma ustavust Jehoovale? On hea mõelda sellele, et sel ajal me oleme ainsad, kes järgivad muistse prohveti Taanieli eeskuju ja teenivad Jumalat, mis ka ei juhtuks. (Taan. 6:10, 11.) Siis ei ole enam aeg kuulutada „head sõnumit kuningriigist”. See aeg on möödas. Lõpp on tulekul! (Matt. 24:14.) Jumala rahvas kuulutab siis karmi kohtusõnumit. See võib sisaldada teadaannet, et Saatana kuri maailm hävitatakse peagi lõplikult. w15 15/7 2:3, 8, 9

Me ei peaks üllatuma, kui maailm meid erapooletuse pärast vihkab, sest Jeesus hoiatas, et nii juhtub. Enamik inimesi ei mõista kristliku erapooletuse tähtsust. Meile on see aga äärmiselt oluline küsimus. Ustavus Jehoovale eeldab seda, et me ei lase ähvardustel end kõigutada. (Taan. 3:16—18.) Inimkartus mõjutab igas vanuses inimesi, kuid noortel võib vastuvoolu liikumine olla eriti raske. Kui su lapse koolis toimub üritusi, kus tuleb lippu tervitada, või mõni muu isamaaline tseremoonia, oleks hea aidata tal selleks valmis olla. Arutage pere piibliõhtul seda teemat, et laps mõistaks olukorraga seotud põhimõtteid ja tegutseks julgelt. Aita tal väljendada oma veendumusi selgelt ja lugupidavalt. (Rooml. 1:16.) Samuti oleks hea ise lapse õpetajaga nendel teemadel rääkida. w15 15/7 3:15, 16

Jehoova andis oma poja Jeesuse lunastusohvriks, et „me saaksime tema kaudu elu”. (1. Joh. 4:9.) Osutades sellele Jumala armastuse ülimale väljendusele, kirjutas apostel Paulus: „Jumala määratud ajal suri Kristus jumalatute eest, kui me alles nõrgad olime. Vaevalt läheb ju keegi surma seaduskuuleka inimese eest, kuigi hea inimese eest oleks mõni ehk isegi valmis surema. Ent Jumal pakub meile oma armastust sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime veel patustajad.” (Rooml. 5:6—8.) See suurim armastuse väljendus andis inimestele võimaluse olla Jehoovaga lähedastes suhetes. Jehoova väljendab lunastuse kaudu oma armastust kogu inimkonna vastu. Kui me teenime Jehoovat ustavalt, siis võime olla kindlad, et ta tagab meile ülimeeldiva elu uues maailmas. Olgem siis tänulikud lunastuse eest, mis on Jumala igikestva armastuse suurim väljendus! w15 15/8 1:13, 15

Väljavaade elada Jumala kuningriigi alluvuses on väärt kõiki jõupingutusi, et teha koostööd Jehoova organisatsiooniga ja täita oma teokraatlikke ülesandeid. Muidugi võib meie olukord muutuda. Näiteks on mõned Peeteli pere liikmed Ameerika Ühendriikides saanud täisajalises teenistuses uue ülesande ning teenivad nüüd rõõmuga kuulutustööpõllul. Kõrge ea või muude asjaolude tõttu teenivad mõned endised reisivad ülevaatajad nüüd eripioneeridena. Kui õpime olema oma olukorraga rahul, palume Jumalalt abi ja teeme tema teenistuses oma parima, saame tunda rõõmu ja kogeda Jehoova õnnistusi isegi praegusel karmil ajal. (Õpet. 10:22.) Mis ootab meid aga tulevikus? Meil võib olla omi mõtteid, kus me uues maailmas elama hakkame, kuid meil võidakse paluda kolida hoopis kuhugi mujale. Ent sõltumata sellest, kus me siis teenime või mida teeme, võime olla kindlad, et oleme täis tänumeelt, rahulolu ja rõõmu. w15 15/8 3:8

Noa elas kurjas maailmas, kuid ta ei soovinud selle elanikega sõbrustada. Ta ei otsinud endale sõpru jumalakartmatute hulgast. Tema ja ta seitse pereliiget olid hõivatud Jumala antud tööga, mis hõlmas ka suure laeva ehitamist. Samal ajal oli Noa õigusekuulutaja. (2. Peetr. 2:5.) Noa, tema naine, kolm poega ja nende naised pakkusid üksteisele head seltskonda. Nad tegutsesid Jumalale meelepäraselt ja tulemuseks oli see, et nad elasid veeuputuse üle. Kuna me kõik oleme nende ustavate jumalateenijate järeltulijad, peaksime neile tänulikud olema. Ka esimesel sajandil ei sõbrustanud ustavad ja kuulekad kristlased jumalakartmatute inimestega ning elasid tänu sellele üle Jeruusalemma ja juudi süsteemi hävingu aastal 70 m.a.j. (Luuka 21:20—22.) w15 15/8 4:17, 18

Mitte iga ajaviide pole kasulik, lõõgastav või kosutav. Samuti pole hea liiga palju või liiga tihti meelt lahutada. Kuidas aitab südametunnistus meil valida kosutavat meelelahutust? Pühakiri hoiatab meid „patuse loomuse tegude” eest. Nendeks on „hoorus, kõlvatus, jultunud käitumine, ebajumalakummardamine, spiritism, vaen, riid, kiivus, vihahood, tülid, lahkhelid, sektid, kadedus, purjutamine, metsik pidutsemine ja muu sellesarnane”. Paulus kirjutas, et „need, kel on tavaks nõnda toimida, ei päri Jumala kuningriiki”. (Gal. 5:19—21.) Sellega seoses oleks tark endalt küsida: „Kas minu südametunnistus ajendab mind hoiduma sellistest spordialadest, mis ärgitavad agressiivsust, võiduhimu, natsionalismi või vägivalda? Kas mu sisemine hääl hoiatab mind, kui mul tekib kiusatus vaadata filmi, mis sisaldab pornograafilisi stseene või mis ärgitab ebamoraalsust, joomarlust või spiritismi?” w15 15/9 2:11, 12

Piiblist saame teada, et inimesele pole antud õigust ise otsustada, mis on hea ja mis halb; ta pole loodud Jumalast sõltumatuks. Need, kes seda põhitõde ignoreerivad, kogevad kurbi tagajärgi. Selle põhitõe tunnustamine on meie heaoluks hädavajalik. Vaid allumine Jumala ülemvõimule tagab rahu ja kooskõla. Kui armastav Jehoovast, et ta on meile selle tähtsa tõe teada andnud! Armastav isa on väga huvitatud oma laste tulevikust, ta tahab, et neil oleks mõttekas elueesmärk. Kahjuks on enamik inimesi tuleviku suhtes teadmatuses või siis taotlevad nad eesmärke, mis ei too kestvat õnne. (Laul 90:10.) Meie aga tunneme Jumala isalikku armastust, sest ta on tõotanud meile imelist tulevikku. See annab meie elule tõelise mõtte ja eesmärgi. w15 15/9 4:10, 11

Minevikus oli paljudel inimestel võimalus näha ja kuulda, kuidas Jumal Iisraeli rahva heaks tegutses. Jehoova vabastas iisraellased imelisel viisil Egiptusest ja alistas seejärel nende ees ühe kuninga teise järel. (Joosua 9:3, 9, 10.) Vastased aga keeldusid tunnistamast, et Jumal ise sõdib Iisraeli eest, ja nad said lüüa. Hiljem oli ustavusetul kuningal Ahabil võimalus näha selgeid tõendeid Jumala tegutsemise kohta. Ahab nägi, kuidas Eelija palve peale neelas tuli taevast prohveti toodud ohvri. Seejärel andis Eelija mõista, et Jehoova lõpetab kaua kestnud põua, ning ütles Ahabile: „Mine alla, et vihmasadu sind kinni ei peaks!” (1. Kun. 18:22—45.) Ahab nägi kõike, mis juhtus, aga ikkagi keeldus tunnistamast, et selle taga oli Jumala võimas vägi. See ja ka teised näited õpetavad meile midagi väga tähtsat: meil tuleb panna tähele tõendeid, kuidas Jehoova võimas käsi tegutseb. w15 15/10 1:4, 5

Me ei peaks kunagi kahtlema, et kui järgime Jumala juhatust, on see meile parim. On ülioluline uskuda temasse, kes tõesti suudab meid aidata. Paulus tuletab meile meelde, et Jumal „suudab oma jõuga, mis meis tegutseb, teha mõõtmatult rohkem kõigest sellest, mida me palume või oskame ette kujutada”. (Efesl. 3:20.) Jehoova teenijad teevad oma parima, et täita Jumala tahet, kuid oma piiratust tunnistades loodavad nad, et Jehoova õnnistab nende tegusid. Kas pole me rõõmsad selle üle, et meie Jumal on koos meiega! Kas ka meie võime oodata, et meie palvetele saada rohkem usku vastatakse? Piibel kinnitab, et meie palve saab vastuse, „kui me palume Jumalalt midagi kooskõlas tema tahtega”. (1. Joh. 5:14.) Jehoova tunneb suurt heameelt nende üle, kes talle täielikult loodavad. Ta vastab meile, kui palume rohkem usku, ja meie usk kasvab jõudsalt, nii et meid „peetakse vääriliseks pääsema Jumala kuningriiki”. (2. Tess. 1:3, 5.) w15 15/10 2:16—18

Mõtisklemine vaimsete asjade üle aitab saavutada kristlikku küpsust. (Heebr. 5:14; 6:1.) Pole võimalik hoida tugevat usku, kui Jehoova ja Jeesuse peale vaid harva mõelda. Sel juhul võivad suhted Jumalaga nõrgeneda ja on oht tõest eemale triivida. (Heebr. 3:12.) Jeesus hoiatas, et kui me Jumala sõna ei kuula ega võta seda vastu „kauni ja hea südamega”, ei saa me seda ka oma südames hoida. Nii võime kergesti muutuda sellisteks, kes lasevad „end kaasa kiskuda elumuredel, rikkusel ja naudingutel” ja kelle „vili ei saa küpseks”. (Luuka 8:14, 15.) Seepärast on meil tarvis Jumala sõna üle järjepidevalt mõtiskleda. See ajendab meid peegeldama Jehoova hiilgust, tema omadusi ja isiksust. (2. Kor. 3:18.) Mida enamat me võiksime veel tahta? On suur au õppida Jumalat järjest paremini tundma ja peegeldada tema hiilgust. Me saame igavesti õppida, kuidas jäljendada meie taevast isa. (Kog. 3:11.) w15 15/10 4:13, 14

Kahtlemata soovid lapsevanemana, et su teismelise lapse usk püsiks tugevana. Ja Jumala soovi näeme Pauluse sõnadest: „Lapsi kasvatades manitsege neid Jehoova juhatuse järgi ja juurutage neisse tema mõtteviisi.” (Efesl. 6:4.) Täida siis seda Jumala antud kohust ja hoolitse selle eest, et su lapsel kujuneksid head vaimsed harjumused. Näiteks õhutavad lapsevanemad oma lapsi hästi õppima, kuna hariduse omandamine on tähtis, ja nad püüavad kasvatada oma lastes õpihimu. Samuti soovivad armastavad lapsevanemad seda, et nende lapsed võtaksid vastu „Jehoova juhatuse”, mida antakse koguduse koosolekutel, kokkutulekutel ja ka pere piibliõhtul. Kuna Jumala pakutav haridus on väga oluline, siis püüa kasvatada oma lapses armastust vaimsete asjade ja jumaliku tarkuse vastu. Nii nagu Jeesus aitas oma jüngreid, tuleks ka sul aidata oma teismelisel lapsel teenistuses tõhus olla, aidates tal selles töös regulaarselt osaleda ja kasvatades temas armastust Jumala sõna õpetamise vastu. w15 15/11 2:6

Jumala kehtestatud juhtpositsiooni põhimõtte rakendamisel on armastus eriti oluline. Juhtpositsioon ei tähenda teiste üle võimutsemist. Ehkki abielumees on oma naise pea, ergutab Piibel meest naisele austust osutama. (1. Peetr. 3:7.) Üks viis osutada naisele austust on arvestada tema vajaduste ja eelistustega. Jumala sõnas öeldakse: „Mehed, armastage oma naist, nagu Kristus on armastanud kogudust. Ta andis end koguduse eest.” (Efesl. 5:25.) Tõepoolest, Jeesus andis oma järelkäijate eest koguni oma elu. Kui abielumees on oma juhtpositsioonil sama armastav nagu Jeesus, on naisel palju kergem meest armastada ja austada ning talle alluda. (Tiit. 2:3—5.) w15 15/11 4:6, 7

Kristluse levides sai kristlaste peamiseks suhtluskeeleks kreeka keel. Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeeliumid Jeesuse õpetustest ja tegudest olid kreeka keeles laialdaselt levinud. Seega rääkisid paljud jüngrid kreeka, mitte heebrea keelt. Pauluse kirjad ja teised Jumala vaimu mõjul kirjapandud piibliraamatud olid samuti kreekakeelsed. On tähelepanuväärne, et kui Piibli kreekakeelse osa kirjutajad tsiteerisid heebreakeelset osa, kasutasid nad allikana tavaliselt Septuagintat. Need tsitaadid, mis tihtipeale erinevad veidi algsest heebrea sõnastusest, on saanud inspireeritud pühakirja osaks. Seega sai ebatäiuslike tõlkijate kirjapandu osaks Jumala sõnast. See näitab, et Jumal ei pea üht kultuuri või keelt teisest paremaks. (Ap. t. 10:34.) w15 15/12 1:8, 9

Kõnelemine on meie igapäevaelu osa, kuid meil pole vaja teha seda kogu aeg. Tegelikult öeldakse Piiblis, et on ka „aeg vaikida”. (Kog. 3:7.) Teise inimese kõnelemise ajal vaikimist peetakse lugupidamise märgiks. (Iiob 6:24.) Kui me ei räägi edasi konfidentsiaalset infot, näitab see meie arukust ja vahetegemisoskust. (Õpet. 20:19.) Samuti on tark talitseda keelt siis, kui keegi meid provotseerib. (Laul 4:4.) Teisalt öeldakse Piiblis, et on „aeg rääkida”. (Kog. 3:7.) Kui su sõber teeb sulle imeilusa kingituse, siis ilmselt ei pane sa seda kuhugi silma alt ära. Sa saad näidata oma tänulikkust nii, et leiad sellele hea otstarbe. Kui kasutame oma kõneandi targalt, saame näidata tänulikkust Jehoovale. See võib hõlmata seda, et väljendame oma tundeid, räägime oma vajadustest, innustame kedagi või kiidame Jumalat. w15 15/12 3:4, 5

Praegusel ajal pole kristlastel võimet inimesi imeliselt tervendada. (1. Kor. 12:9.) Kuid mõned heade kavatsustega vennad ja õed annavad teistele terviseküsimustes soovitusi, ilma et neilt oleks üldse nõu küsitud. Muidugi võib vahel anda mingeid üldisi, kasulikke näpunäiteid. Näiteks Paulus andis Timoteosele nõu seoses tema kõhuprobleemidega, mis tulenesid võib-olla saastunud vee tarvitamisest. Olukord on aga üsna teistsugune, kui keegi püüab tungivalt veenda usukaaslast kasutama mõnd ravimtaime, teatud raviviisi või dieeti, millest ei pruugi olla mingit kasu või mis võib osutuda lausa kahjulikuks. Vahel võib veenmisega kaasneda ka umbes selline selgitus: „Minu sugulasel oli samasugune häda ja tema tarvitas seda ravimit. See tegi ta terveks.” Kui siirad säärased nõuanded ka poleks, oleks hea pidada meeles, et isegi laialt kasutatavatel ravimitel või raviviisidel on oma riskid. (Õpet. 27:12.) w15 15/12 4:13

Päritud patu tõttu on meie kõigi karistuseks surm. (Rooml. 5:12.) Kuid Jehoova saatis maa peale Jeesuse, kes „maitses ... surma kõigi inimeste eest”. (Heebr. 2:9.) Nii rajas Jehoova aluse selleks, et surm saaks kõrvaldatud igaveseks. (Jes. 25:7, 8; 1. Kor. 15:22, 26.) Kõik, kes ilmutavad usku Jeesusesse, saavad tasu: Jumala kuningriigi maised alamad pärivad õnnerohke igavese elu maa peal ja püha vaimuga võitud kristlastele saab osaks au valitseda koos Kristusega taevas. (Rooml. 6:23; Ilm. 5:9, 10.) Ent millised õnnistused selle Jehoova kingitusega veel kaasnevad? Jehoova kingitus hõlmab seda, et kaovad kõik haigused, maa muudetakse paradiisiks ja inimesed äratatakse surmast üles. (Jes. 33:24; 35:5, 6; Joh. 5:28, 29.) Kahtlemata kasvatab selline „sõnulseletamatult suur kink” meis armastust Jehoova ja tema poja vastu. (2. Kor. 9:15.) w16.01 2:5, 6

Enne kui võitud kristlased said Jumalalt sellise isikliku kutse, oli neil lootus elada igavesti maa peal. Nad igatsesid aega, mil Jehoova kõrvaldab kurjuse ja taastab paradiisi, ning soovisid ise sellest kõigest osa saada. Ehk kujutasid nad ette ka seda, kuidas nad saavad kokku oma lähedastega, kes on surmast üles äratatud. Nad unistasid elust oma kätega ehitatud majas ja sellest, kuidas nad söövad oma aias kasvanud vilju. (Jes. 65:21—23.) Miks aga nende mõtted muutusid? Asi pole selles, et selline tulevik poleks pakkunud neile enam rahuldust. Nende mõtted ei muutunud ka liigse stressi või sisemise segaduse tõttu. Samuti ei loobunud nad seostamast oma tulevikku eluga maa peal seetõttu, otsekui oleksid nad äkitselt tundnud, et igavene elu maa peal on igav või et nad lihtsalt tahavad proovida, missugune on elu taevas. Selline muutus toimus neis hoopis seepärast, et Jumala vaim kutsus neid ning muutis nende mõtlemist ja tulevikulootust. w16.01 3:11, 13

Jehoova on Kõigevägevam, ta on Looja ning tal on piiritu tarkus ja vägi. Seda mõistis ka Iiob. Pärast seda, kui Jehoova oli esitanud Iiobile küsimusi oma loomistööde kohta, vastas too: „Nüüd ma tean, et sa suudad teha kõike, ja miski, mida sa kavatsed, pole sulle võimatu.” (Iiob 42:2.) Kuigi Jehoova suudab ilma kellegi abita täide viia kõik, mida ta on kavatsenud, on ta juba algusest peale armastavalt kutsunud teisi intelligentseid olendeid koos temaga ta eesmärkide täideviimise nimel töötama. Jumala esimene loodu oli tema ainusündinud vaimpoeg Jeesus. Jehoova lubas oma pojal osaleda kõigis edasistes loomistöödes, nii vaimumaailma kui ka ainelise maailma loomisel. (Joh. 1:1—3, 18.) Jehoova austas oma poega sellega, et kaasas ta loomistöödesse ja rääkis tema tähtsast rollist teistele. (Kol. 1:15—17.) w16.01 5:1, 2