Mai

Jefta mõistis, et Iisraeli vabastamiseks ammonlaste käest vajab ta Jumala abi. Ta tõotas, et kui Jehoova annab talle võidu, annab ta temale „otsekui põletusohvriks” selle, kes talle lahingust koju jõudes esimesena vastu tuleb. (Kohtum. 11:30, 31.) Mida see tõotus sisuliselt tähendas? Inimese ohvriks toomine on Jehoovale täiesti vastuvõetamatu. Seega on selge, et Jefta ei kavatsenud kedagi sõna otseses mõttes ohverdada. (5. Moos. 18:9, 10.) Moosese seaduse alusel kuulus põletusohver tervikuna Jehoovale, nii et Jefta mõtles ilmselt seda, et ta annab selle inimese täielikult Jehoova teenistusse. Ta pidas oma lubadusega silmas alalist teenistust telkpühamus. Jehoova võttis Jefta palvet kuulda ning andis talle ülekaaluka võidu. (Kohtum. 11:32.) Kui Jefta lahingust naasis, tuli talle esimesena vastu tema armas tütar, kes oli ta ainus laps. Selline asjade käik pani Jefta usu proovile. Kas ta peab oma sõna? w16.04 1:11–13

Mõne aasta eest uuriti enamikus kogudustes raamatut „Tule Jehoova ligi”. Kahtlemata tugevdasid Jumala omaduste süvitsi uurimine ja vendade-õdede sisukad kommentaarid sinu armastust taevase isa vastu. Meie teadmisi Jumala sõnast kasvatab ka see, kui jälgime hoolikalt kõnesid, demonstratsioone ja piiblilugemist. Koosolekutel õpime, kuidas järgida Piibli põhimõtteid igas eluvaldkonnas. (1. Tess. 4:9, 10.) Näiteks Vahitorni-uurimine on kavandatud just Jumala rahva vajadusi silmas pidades. Kas see koosolek on ajendanud sind mõtlema oma eesmärkidele, olema kaaskristlaste vastu andestav või muutma oma palveid sisukamaks? Nädalasisesel koosolekul saame väljaõpet kuulutustööks. Me õpime, kuidas kuulutada head sõnumit ja õpetada Piibli tõdesid tõhusalt. (Matt. 28:19, 20.) w16.04 3:4, 5

Kas oled kunagi mõtisklenud Piiblisse kirja pandud isiklikku laadi tüliküsimuste üle? Mõelgem vaid mõningatele näidetele Esimesest Moosese raamatust: Kain tapab Aabeli (1. Moos. 4:3–8); Lemek tapab noore mehe, kes teda lõi (1. Moos. 4:23); Aabrahami (Aabrami) ja Loti karjaste vahel puhkeb tüli (1. Moos. 13:5–7); Haagar põlgab Saarat (Saaraid), kes süüdistab selles Aabrahami (1. Moos. 16:3–6); Ismael on kõigi vastu ja kõik on tema vastu (1. Moos. 16:12). Miks on sellised konfliktid Piiblisse kirja pandud? Üks põhjus on, et see aitab ebatäiuslikel inimestel õppida, miks neil tuleb rahu hoida. Nendest me õpime ka, kuidas seda teha. Meil on palju abi sellest, kui loeme piiblijutustusi reaalselt elanud inimestest ja nende probleemidest. Me näeme, mis tulemused olid nende pingutustel, ja saame võtta neist eeskuju, kui meil tekib elus samasuguseid probleeme. Tõepoolest, see kõik aitab meil mõelda sellele, kuidas meil tuleks või ei tuleks sarnases olukorras käituda. w16.05 1:1, 2

Milliseid meetodeid kasutasid kuulutustööks Jeesus ja tema jüngrid? Nad läksid sinna, kus oli inimesi. Näiteks kuulutasid nad tänavatel ja turgudel. Samuti otsisid nad huvilisi, käies majast majja. (Matt. 10:11; Luuka 8:1; Ap. t. 5:42; 20:20.) Sellisest süstemaatilisest tegevusest ilmnes erapooletus. Mida võib öelda Jehoova tunnistajate kohta? Nad on ainsad, kes kuulutavad, et alates aastast 1914 valitseb Jeesus kuningana. Nagu Jeesus õpetas, peavad nad kuulutustööd väga tähtsaks. Ühes raamatus, milles räägitakse erisugustest Ameerika usugruppidest, öeldakse: „Jehoova tunnistajad ... ei unusta kunagi seda, et eeskätt on nende ülesandeks jagada ususõnumit saabuvast maailmalõpust ja tungivast vajadusest pääste järele.” („Pillars of Faith – American Congregations and Their Partners”.) Jehoova tunnistajad jätkavad hea sõnumi kuulutamist, kasutades samu meetodeid, mida Jeesus ja tema jüngrid. w16.05 2:10, 12

Kui tugineme oma otsustes Jehoova mõtteviisile, saame temaga lähedasemaks. (Jaak. 4:8.) Meil on siis tema soosing ja õnnistus. See kõik tugevdab meie usku taevasesse isasse. Juhindugem siis Piibli seadustest ja põhimõtetest, sest neist ilmneb, mida Jumal mingist asjast arvab. Loomulikult on meil alati tema kohta midagi uut õppida. (Iiob 26:14.) Ent kui me hoolega püüame, saame juba praegu omandada tarkust, teadmisi ja vahetegemisoskust, mis on vajalikud tarkade otsuste tegemiseks. (Õpet. 2:1–5.) Ebatäiuslike inimeste mõtted ja plaanid on muutlikud. Ent Jumala kohta ütles laulukirjutaja: „Jehoova otsused püsivad igavesti, tema südame mõtted põlvest põlve.” (Laul 33:11.) On selge, et me saame langetada parimaid otsuseid, kui meie mõtted ja teod on kooskõlas meie ülimalt targa Jumala mõtteviisiga. w16.05 3:17

Kuna me teame, et Jehoova näeb, mis on inimese südames, ja tema valib, kelle ta enda juurde tõmbab, ei peaks me teiste üle kohut mõistma ei kuulutustööl ega koguduses. (Joh. 6:44.) Kui tunnistame, et oleme Jehoova käes otsekui savi, mõjutab see meie suhtumist kaaskristlastesse. (Jes. 64:8.) Kas näed usukaaslasi sellisena, nagu näeb neid Jumal – pooleli oleva, mitte valmis tööna? Ta näeb, milline on inimese süda ja milliseks inimene võib tema osavate käte vahel muutuda. Jehoova suhtub inimestesse positiivselt ega keskendu nende puudustele, mis on ajutised. (Laul 130:3.) Teda eeskujuks võttes võiksime meiegi näha tema teenijaid positiivses valguses. Me saame Jumala kui pottsepaga koostööd teha ning toetada vendi ja õdesid, kui nad püüavad vaimselt edeneda. (1. Tess. 5:14, 15.) Kogudusevanemad, kes on meile kui annid, peaksid selles head eeskuju andma. (Efesl. 4:8, 11–13.) w16.06 1:4–6

Kui räägime teistele head sõnumit, arendame alandlikkust ja mitmesuguseid Jumala vaimu vilja tahke. (Gal. 5:22, 23.) Ja mis veelgi tähtsam, kristlikke omadusi ilmutades kaunistame head sõnumit ja võime mõjutada oma vestluskaaslase suhtumist. Toome selle kohta ühe näite. Kaks Jehoova tunnistajat Austraalias kuulasid lugupidavalt üht naist, kes rääkis nendega väga ebaviisakalt. Hiljem naine kahetses oma käitumist ja kirjutas harubüroole kirja. Ta ütles: „Tahan paluda vabandust nende kahe ääretult kannatliku ja alandliku inimese ees. Olin ennast täis ja üleolev. Minust oli väga rumal saata need kaks Jumala sõnast rääkivat inimest niimoodi ära.” Kas see naine oleks sedasi kirjutanud, kui kuulutajad oleksid pisutki vihastunud? Arvatavasti mitte. Kuulutustöö toob tõesti häid tulemusi nii meile endile kui ka teistele. w16.06 2:12, 13

Me kõik oleme ebatäiuslikud. (Rooml. 5:12, 19.) Seepärast võivad vahel mõne koguduseliikme sõnad või teod meile haiget teha. See paneb proovile meie armastuse Jehoova ja tema teenijate vastu. Mida sel juhul ette võtta? Näiteks ülempreester Eelil oli kaks poega, kes ei pidanud kinni Jehoova seadustest. Piiblis öeldakse: „Eeli pojad olid väga jultunud mehed, nad ei tunnustanud Jehoovat.” (1. Saam. 2:12.) Kuigi nende isal oli Jehoova teenimises tähtis roll, tegid nad väga tõsiseid patte. Eeli teadis seda ja oleks pidanud neid karistama, kuid ta suhtus nende tegudesse liiga kergelt. Tagajärjeks oli see, et Jumal mõistis Eeli soo üle karmilt kohut. (1. Saam. 3:10–14.) Hiljem ei saanud tema järeltulijad teenida ülempreestritena. Kui sina oleksid elanud neil päevil, siis kuidas sa oleksid suhtunud sellesse, et Eeli sallis oma poegade patte? Kas oleksid lasknud sellel saada endale komistuskiviks ja loobunud Jumala teenimisest? w16.06 4:5, 6

Miks me võime ülaltoodud sõnades kindlad olla? Jeesus ütles meie igapäevavajaduste kohta: „Teie taevane isa teab ju, et te seda kõike vajate.” Jehoova teab juba enne kui me ise, millised on meie vajadused seoses toidu, riiete ja peavarjuga. (Filipl. 4:19.) Ta teab, milline riideese meil varsti väljavahetamist vajab, millist toitu me vajame ja milline oleks meile sobiv eluase. Jehoova hoolitseb selle eest, et meil oleks olemas kõik, mida me tõesti vajame. Me võime olla täiesti kindlad, et kui me teeme nii, nagu Jehoova meilt ootab – hoiame vaimseid asju oma elus esikohal –, siis ei jäta ta meid ilma oma hoolitsusest. Pühendumus Jumalale peaks ajendama meid olema rahul, kui meil on olemas toit, riided ja peavari. (1. Tim. 6:6–8, allmärkus.) w16.07 1:17, 18

Tänu niisugusele lepitusele võib meil Jehoovaga rahu olla. Paulus seostab selle õnnistuse Jumala armuga, kui ütleb oma võitud vendadele: „Nüüd, kus meid on usu alusel õigeks mõistetud, olgu meil Jumalaga rahu meie isanda Jeesus Kristuse kaudu. Tänu temale on meile usu tõttu avanenud ligipääs armule, mis ongi meile nüüd osaks saanud.” (Rooml. 5:1, 2.) Milline õnnistus see küll on! Meist keegi pole iseenesest Jumala ees õige. Prohvet Taaniel aga ennustas, et lõpuajal taiplikud ehk veel maa peal olevad võitud kristlased „aitavad paljusid õiguse teele”. (Taan. 12:3.) Oma kuulutus- ja õpetustööga on nad aidanud miljonitel „teistel lammastel” Jehoova ees õigeks saada. (Joh. 10:16.) See aga on olnud võimalik vaid tänu Jehoova armule. (Rooml. 3:23, 24.) w16.07 3:10, 11

Materialiseerunud inglite ning inimnaiste loomuvastasest kooselust sündisid vägivaldsed hiidtürannid. Piiblis öeldakse veel: „Jehoova nägi, et inimese kurjus maa peal on suur ja et kõik tema südame mõtted on üksnes halvad.” (1. Moos. 6:1–5.) Jehoova tõi Noa päevil maa peale veeuputuse, et hävitada kõik jumalakartmatud. Noil aegadel olid inimesed igapäevaeluga, näiteks abiellumisega, niivõrd hõivatud, et nad ei võtnud tõsiselt „õigusekuulutaja Noa” hoiatusi peatse hävingu kohta. (2. Peetr. 2:5.) Jeesus võrdles tollaseid aegu tänapäevaga. (Matt. 24:37–39.) Praegu ei taha enamik inimesi kuulata head sõnumit Jumala kuningriigist, mida kuulutatakse kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvastele, enne kui see kuri maailm hävitatakse. Õpetus on selge. Pereasjad, kaasa arvatud abielu ja lastekasvatamine, ei tohiks saada meile kunagi nii tähtsaks, et unustaksime seetõttu, kui lähedal on Jehoova päev. w16.08 1:8, 9

Praegustel viimsetel päevadel on karmid ajad. (2. Tim. 3:1–5.) Et raskustega toime tulla, on äärmiselt tähtis olla vaimselt tugev. Sõnadega, mis on tänases päevatekstis, ei käskinud Paulus abieluga kaasnevaid kohustusi unarusse jätta. Ent kuna lõpp on lähedal, peab kõige tähtsam meie elus olema Jehoova teenimine. (Matt. 6:33.) Kuigi me elame raskel ajal ning paljud abielud on karile jooksnud, on õnnelik abielu siiski võimalik. Abielus kristlased, kes hoiavad kokku Jehoova rahvaga, toimivad pühakirja nõuannete järgi ning lasevad Jehoova pühal vaimul end juhtida, võivad hoida õitsel seda, „mis Jumal on ühte pannud”. (Mark. 10:9.) w16.08 2:17, 18

Kristlikus koguduses on vaja rohkem karjaseid ning neile, kes hakkavad seda tööd tulevikus tegema, on tarvis anda väljaõpet. Paulus ütles Timoteosele: „See, mida sa oled minult kuulnud ja mida on kinnitanud paljud tunnistajad, anna edasi ustavatele inimestele, et needki saaksid kõlblikuks õpetama teisi.” (2. Tim. 2:1, 2.) Apostel Paulusega õlg-õla kõrval teenides sai Timoteos vajalikku väljaõpet. Seejärel rakendas ta Jehoova teenistuses neidsamu meetodeid, mida Pauluski. (2. Tim. 3:10–12.) Paulus ei jätnud Timoteosele väljaõppe andmist juhuse hooleks. Ta võttis selle noore mehe endaga kaasa. (Ap. t. 16:1–5.) Kogudusevanemad saavad järgida Pauluse eeskuju näiteks nii, et võtavad kõlblikke koguduseabilisi kaasa karjasekülastustele, kui see on sobiv. Nii saavad need vennad kogudusevanematelt õppida, kuidas teisi õpetada, mida tähendab olla kannatlik ja armastav ning kuidas toetuda „Jumala karja” eest hoolitsedes Jehoovale. w16.08 4:16, 17

Kui Piiblis öeldakse, et kellegi käed on lõtvunud, mõeldakse sellega seda, et ta on masendunud, kaotanud julguse või lootuse. (Jes. 13:7; Jer. 6:24.) Säärases olukorras kipub inimene tihti alla andma. Kahjuks paneb praegune Saatana maailm meid tohutu surve alla ning see võib põhjustada muret ja rusutust. Sellised tunded võivad olla otsekui raske ankur, mis ei lase paadil edasi liikuda. (Õpet. 12:25.) Mis võib sinus niisuguseid emotsioone tekitada? Põhjuseks võib olla näiteks lähedase surm, mõni raske haigus, keeruline majanduslik olukord või kellegi vastupanu. Sellega kaasnev stress võib sind pikapeale täiesti ära kurnata ja röövida sinult rõõmu. Ent sa võid olla kindel, et Jumal on valmis ulatama sulle oma abikäe. (Jes. 41:10, 13.) w16.09 1:2, 4

Paljud peavad kõva võitlust mõne patuse kalduvuse vastu. Mõned peavad pingutama, et suhtuda kuulutustöösse positiivselt. Teised maadlevad terviseprobleemide või üksildusega. Mõnel jälle on raske andestada kellelegi, kes on teda solvanud või tema vastu eksinud. Ükskõik kui kaua me oleme Piibli tõdede järgi elanud, tuleb meil kõigil võidelda millegagi, mis takistab meil Jumalat teenida. Võime aga olla kindlad, et ta õnnistab oma ustavaid teenijaid. Kui tunned ahvatlust käituda vääralt, siis palu tingimata Jumalalt püha vaimu. Palve ja püha vaim võivad anda sulle jõudu käia edasi õigel teel ja nii võid sa saada Jehoova õnnistuse osaliseks. Tegutse kooskõlas oma palvetega. Püüa iga päev lugeda Piiblit ja võta aega, et uurida Jumala sõna nii iseseisvalt kui ka koos perega. (Laul 119:32.) w16.09 2:10, 11

Kas keegi on sulle kunagi öelnud, et ta usub evolutsiooni, kuna see põhineb teadusel, ning et Jumalasse usutakse lihtsalt pimesi? Paljud arvavad nii. Kuid ükskõik, kas keegi usub Jumalasse või evolutsiooni, mõlemal juhul on vaja usku. Miks võib nii öelda? Keegi meist pole kunagi Jumalat näinud ega olnud tunnistajaks sellele, kuidas ta on midagi loonud. (Joh. 1:18.) Ja ükski inimene – olgu ta teadlane või mitte – pole saanud jälgida, kuidas üks eluvorm areneb teiseks. Näiteks pole keegi oma silmaga näinud, kuidas roomaja muutub imetajaks. (Iiob 38:1, 4.) Niisiis tuleb meil kõigil uurida tõendeid ja kasutada mõtlemisoskust, et teha mõistlikke järeldusi. Apostel Paulus kirjutas Jumala kohta: „Tema jäädavat väge ja jumalikkust [on] olnud maailma loomisest alates selgelt näha, sest need ilmnevad tema loomistöös. Seepärast pole neil mingit vabandust.” (Rooml. 1:20.) w16.09 4:4

Jehoova hoolitses armastavalt teistest rahvastest inimeste eest, kes elasid Iisraelis. Näiteks andis ta neile õiguse teha järelnoppimist. (3. Moos. 19:9, 10.) Jehoova ei andnud iisraellastele muulaste austamiseks käsku, vaid püüdis neis kaastunnet äratada. (2. Moos. 23:9.) Nad ju teadsid, mida tähendab olla muulane. Ilmselt hoidsid egiptlased oma rahvusliku uhkuse ja usuliste eelarvamuste tõttu heebrealastest eemale juba enne nende orjapõlve. (1. Moos. 43:32; 46:34; 2. Moos. 1:11–14.) Iisraellased olid saanud ise maitsta muulase kibedat elu ning nüüd ootas Jehoova neilt, et nad kohtleksid endi seas elavaid muulasi samamoodi nagu iisraellasi. (3. Moos. 19:33, 34.) Pole mingit kahtlust, et Jehoova on tänapäevalgi huvitatud välismaise päritoluga inimestest, kes käivad meie koosolekutel. (5. Moos. 10:17–19; Mal. 3:5, 6.) Kui mõtleme nende raskustele, näiteks diskrimineerimisele või keelebarjäärile, ajendab see meid olema nende vastu lahked ja osavõtlikud. (1. Peetr. 3:8.) w16.10 1:3–5

Oma kirjas selgitas Jaakobus, et kristlik usk ei tähenda ainult millegi või kellegi olemasolu uskumist. Näiteks usuvad deemonid, et Jumal on olemas, kuid neil pole tõelist usku. Nad tegutsevad Jumala eesmärkide vastaselt. (Jaak. 2:19, 20.) Tuues aga eeskujuks ühe muistse usumehe, sõnas Jaakobus: „Eks meie isa Aabraham mõistetud õigeks tegude alusel, kui ta viis oma poja Iisaki ohvrialtarile? Sa näed, et tema usk avaldus tegudes ja et tegude kaudu sai tema usk täiuslikuks.” Rõhutamaks veelgi, et usuga peavad kaasnema teod, lisas Jaakobus sõnad, mis on tänaseks päevatekstiks. w16.10 4:8

Teadlased on universumi ja maa kohta palju õppinud ning see on meie elu nii mõneski valdkonnas kergemaks teinud. Ent teadus ei oska vastata paljudele küsimustele. Näiteks ei oska astronoomid öelda, kuidas täpselt universum on alguse saanud või miks on just maa peal nii mitmekesine elu. Samuti ei osata üldjuhul selgitada, miks on inimestel tugev soov elada igavesti. Miks on nii palju tähtsaid küsimusi vastuseta? Osaliselt seetõttu, et suur hulk teadlasi ja teisi inimesi ütlevad, et Jumalat pole olemas ning elu on tekkinud evolutsiooni teel. Kuid Jehoova on andnud nendele küsimustele vastused Piibli kaudu. Me sõltume loodusseadustest, mis on muutumatud ja usaldusväärsed. Elektrikud, torulukksepad, insenerid, piloodid, kirurgid – nad kõik arvestavad oma töös nende seadustega. w16.11 2:4, 5

Meil on palju põhjuseid Jehoovale tänulikud olla. Tänu temale me elame, liigume ja oleme üldse olemas. Ta on andnud meile veel ühe väga väärtusliku kingituse, Piibli. Nagu Tessaloonika kristlased, peame ka meie seda kalliks, sest see on sõnum Jumalalt endalt. (1. Tess. 2:13.) Jumala sõna on aidanud meil läheneda Jehoovale ja tema on lähenenud meile. (Jaak. 4:8.) Meie taevane isa on andnud meile imelise võimaluse olla tema organisatsiooni liikmed. Meil on põhjust tunda samamoodi, nagu tundis laulik, kes kirjutas: „Tänage Jehoovat, sest tema on hea, tema truu armastus kestab igavesti.” (Laul 136:1.) Laulus 136 esineb fraas „tema truu armastus kestab igavesti” 26 korda. Kui oleme ustavad Jehoovale ja tema organisatsioonile, võime veenduda nende sõnade paikapidavuses, sest siis me saame elada igavesti. w16.11 3:18, 19

Raamatus „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” esineb see salm mitu korda. Kui uurid oma laste või kellegi teisega selle raamatu peatükke 3, 5 ja 6, kus räägitakse Jumala eesmärgist maaga, lunastusest ning surnute seisundist, siis arvatavasti loete ka seda piiblisalmi. Ent kui tihti mõtled sa tekstile Roomlastele 5:12 seoses iseenda, oma tegude või tulevikulootusega? Muidugi me kõik teame, et oleme patused. Me teeme kahjuks iga päev vigu. Kuid Jumalal on meeles, et oleme põrm, ning ta on valmis meile halastama. (Laul 103:13, 14.) Jeesus õpetas näidispalves inimesi Jumala poole palvetama: „Andesta meile meie patud.” (Luuka 11:2–4.) Seega pole meil mingit põhjust aina muretseda vigade pärast, mis Jumal on meile andestanud. Siiski on hea mõelda sellele, miks ja kuidas saab Jumal meile andestada. w16.12 1:1–3

Rooma kristlastel oli igati kohane analüüsida, millele nende mõtted olid keskendunud. Kas võis olla, et nende mõtteviisi juhtis patune loomus? Ka meil oleks hea end niimoodi analüüsida. Mis pakub meile kõige suuremat huvi ja mille ümber meie jutt kipub keerlema? Mida meile päevast päeva meeldib teha? Mõned võivad avastada, et nende elus on kesksel kohal erinevate veinide proovimine, kodu kaunistamine, uute riiete ostmine, investeerimine, puhkusereiside planeerimine ja muu säärane. Neis tegevustes pole iseenesest midagi halba, need võivad olla tavalised asjad meie elus. Näiteks kord muutis Jeesus vee veiniks ning Paulus ütles Timoteosele, et ta natuke veini tarvitaks. (Joh. 2:3–11; 1. Tim. 5:23.) Ent kas Jeesusele ja Paulusele oli vein kõige tähtsam? Kas see oli nende kirg, millest nad vahetpidamata rääkisid? Ei. Kuidas on lugu meiega? Mille ümber tiirlevad meie mõtted? w16.12 2:5, 10, 11

See lubadus aitab meil usaldada Jeesuse sõnu tekstis Matteuse 6:33. Kord küsis Peetrus Jeesuselt: „Meie oleme kõik maha jätnud ja sulle järgnenud. Mida me selle eest saame?” (Matt. 19:27.) Selle asemel et Peetrusega niisuguse küsimuse esitamise pärast tõreleda, ütles Jeesus oma jüngritele, et nad saavad toodud ohvrite eest tasu. Ustavad apostlid ja teised pidid hakkama koos temaga taevas valitsema. Kuid isegi praegu võivad Jehoova teenijad saada tasu. Jeesus sõnas: „Igaüks, kes on maha jätnud majad, vennad, õed, isa, ema, lapsed või põllud minu nime pärast, saab tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu.” (Matt. 19:29.) Tema jüngrid pidid saama oma ohvrimeelsuse eest palju õnnistusi. Kas vaimsed emad-isad, õed-vennad ja lapsed pole palju kallimad kõigest sellest, millest oleme Jumala kuningriigi nimel loobunud? w16.12 4:4, 5

Tõelistel kristlastel on imetore lootus. Ükskõik, kas oleme võitud või „teised lambad”, me kõik loodame näha, kuidas Jehoova algne eesmärk läheb täide ja tema nimi saab pühitsetud. (Joh. 10:16; Matt. 6:9, 10.) Enam ülevamat lootust ei saakski olla. Samuti igatseme kätte saada Jumala tõotatud igavese elu auhinda kas siis „uues taevas” või „uuel maal”. (2. Peetr. 3:13.) Ja me loodame, et praegustel viimsetel päevadel Jehoova juhib ja toetab oma rahvast. Paljudel, kes pole Jehoova teenijad, on omad lootused, kuid nad võivad kahelda nende täideminekus. Näiteks loodavad miljonid inimesed võita loteriiga, kuid nad ei saa selles kindlad olla. Tõeline usk on aga „põhjendatud ootus”, et meie kristlik lootus saab tõeks. w16.10 3:1, 2

Oma armust on Jehoova andnud meile kõigile teatud võimed ja anded. Me saame kasutada neid tema ülistamiseks ja teiste aitamiseks. (Rooml. 12:4–8.) Jehoova on andnud meile majapidajaameti, millega kaasneb au, usaldus ja vastutus. Meie ülesanded Jehoova teenistuses võivad aga aja jooksul muutuda. Seda on hästi näha Jeesuse elust. Alguses oli ta Jehoovaga kahekesi. (Õpet. 8:22.) Seejärel aitas ta luua teised vaimolendid, materiaalse universumi ning lõpuks inimesed. (Kol. 1:16.) Hiljem sai Jeesus ülesande tulla maa peale, kus ta sündis abitu beebina ning sirgus täiskasvanuks. (Filipl. 2:7.) Pärast oma ohvrisurma naasis Jeesus taevasse ja elas seal edasi vaimolendina. (Heebr. 2:9.) Aastal 1914 sai temast Jumala kuningriigi kuningas. See pole aga viimane muutus tema ülesannetes. Pärast tuhandeaastast valitsust annab Jeesus kuningriigi üle Jehoovale, et „Jumal oleks kõige ainus valitseja”. (1. Kor. 15:28.) w17.01 3:11, 12

Üks naine, kel tuli langetada isiklikku laadi otsus, ütles oma sõbrale: „Ära hakka minuga arutlema, lihtsalt ütle, mida ma peaksin tegema! See on palju kergem.” See naine eelistas, et talle öeldaks ette, mida teha. Ta ei soovinud kasutada Looja kingitud tahtevabadust. Kuidas on lood sinuga? Kas sulle meeldib ise otsuseid teha või eelistad, et teised seda sinu eest teeksid? Kuidas sa suhtud sellesse, et sul on vaba tahe? Inimesed on selle teema üle juba sajandeid arutlenud. Mõned väidavad, et polegi olemas sellist asja nagu vaba tahe ja et Jumal on kõik meie teod ette määranud. Teised ütlevad, et tahtevabadus on võimalik vaid siis, kui meil on täielik vabadus ise kõige üle otsustada. Et mõista, kuidas asi tegelikult on, peame otsima vastuseid Jumala sõnast. Miks? Sealt saame teada, et Jehoova on loonud meid tahtevabadusega, see tähendab, et meil on võime ja vabadus mõistuspäraseid otsuseid langetada. w17.01 2:1, 2

Taavet võis mõelda, et Saalomon pole pädev juhtima nii suurt projekti, nagu seda on Jumala koja ehitamine. See tempel pidi tulema suurejooneline, kuid Saalomon oli tol ajal „noor ja kogenematu”. Siiski teadis Taavet, et Jehoova aitab Saalomonil selle tööga hakkama saada. Seepärast tegi Taavet kõik, mis suutis, et oma poega toetada, ja hankis palju ehitusmaterjale. Samamoodi tänapäeval ei peaks eakamad vennad olema kurvad, kui tekib vajadus oma ülesanne nooremale vennale üle anda. Me mõistame, kui tähtis on Jehoova töö, ja selleks, et see töö saaks tehtud, on vajalik noortele väljaõpet anda. Ametisse määratud meestel on põhjust rõõmustada, kui nooremad, keda nad on õpetanud, saavad kõlblikuks täitma ülesandeid, mida nad on ise täitnud. w17.01 5:8, 9

Jumala kuningriigi kuningana purustab Jeesus mao pea ja pühib minema kõik jäljed Saatana mässust. Jeesus rääkis maa peal olles oma jüngritele Jumala kuningriigi tähtsusest. Kohe pärast ristimist hakkas ta kõikjal kuulutama „head sõnumit Jumala kuningriigist”. (Luuka 4:43.) Vahetult enne seda, kui Jeesus läks tagasi taevasse, käskis ta oma jüngritel olla tunnistajad maailma otsani. (Ap. t. 1:6–8.) Kuulutustöö pidi aitama inimestel omandada teadmisi lunastuse kohta ja saada Jumala kuningriigi alamateks. Tänapäeval me saame toetada Jumala kuningriiki, kui aitame maa peal olevatel Kristuse vendadel kuulutada head sõnumit kuningriigist üle kogu maailma. (Matt. 24:14; 25:40.) w17.02 2:7, 8

Kuigi juhtival kogul oli algkristlikus koguduses tähtis roll, mõistsid selle liikmed, et nende juht on Jeesus. „Kasvagem armastuse abil kõiges kokku temaga, kes on pea, Kristusega,” kirjutas Paulus. (Efesl. 4:15.) Jüngrid ei võtnud endale nime mõne mõjuka apostli järgi, vaid neid „hakati Jumala juhtimisel nimetama kristlasteks”. (Ap. t. 11:26.) Ehkki Paulus mõistis, et on vaja kõvasti kinni hoida apostlite ja teiste vanemate õpetusest, ütles ta ka järgmist: „Ma tahan, et te teaksite, et iga mehe [kaasa arvatud iga juhtiva kogu liikme] pea on Kristus ... ja Kristuse pea on Jumal.” (1. Kor. 11:2, 3.) Jah, koguduse juht oli Jeesus, kes omakorda allus Jehoovale. w17.02 4:7

Kui austame neid, kes seda väärivad, ei muutu me ka ise enesekeskseks. Nii ei hakka me endast liiga palju arvama, kui meid millegi eest kiidetakse. Samuti aitab see meil astuda ühte sammu Jehoova organisatsiooniga, mis ei osuta liigset või kohatut austust ühelegi inimesele, olgu ta usklik või mitte. Selline toimimisviis on tark, sest nõnda ei saa meile komistuskiviks see, kui mõni inimene, kellest oleme lugu pidanud, meile oma tegudega pettumust valmistab. Kõige tähtsam põhjus, miks tasub austada neid, kes seda väärivad, on see, et nii oleme meelepärased Jumalale. Me toimime nõnda, nagu tema soovib, ning jääme talle ustavaks. Siis saab Jehoova vastata igaühele, kes teda teotab. (Õpet. 27:11.) Maailm on täis inimesi, kellel on teiste austamisest väär pilt. Kas pole me tänulikud, et teame, kuidas austada teisi Jehoovale meelepärasel viisil? w17.03 1:13, 20, 21

Nagu tema isa Aasa, innustas ka Joosafat rahvast Jehoovat otsima. Ta saatis mehed Juuda linnadesse, et need õpetaksid rahvast „Jehoova seaduse raamatu” järgi. (2. Ajar. 17:7–10.) Ta läks isegi põhja poole Iisraeli kuningriiki Efraimi mägismaale, et tuua rahvas tagasi Jehoova juurde. (2. Ajar. 19:4.) Meil kõigil on tänapäeval võimalus osaleda ülemaailmses õpetustöös, mille Jehoova on käima pannud. Kas sinul on eesmärk teha seda tööd iga kuu? Kas sa soovid teistele Piiblit õpetada, et nemadki võiksid hakata Jumalat teenima? Kui näed vaeva, võib Jumal aidata sul alustada kellegagi piibliuurimist. Kas sa palvetad selle pärast? Kas oled valmis piibliuurimise nimel ohverdama osa oma vabast ajast? Ja nii nagu Joosafat läks efraimlaste alale, et aidata neil tulla tagasi õige jumalakummardamise juurde, saame ka meie aidata neid, kes on jäänud mittetegevaks. w17.03 3:10, 11