Juuni

Jeftal polnud rohkem lapsi, tema tütar oli ainus, kelle kaudu oli tal lootus saada järeltulija, kes kannaks edasi tema nime ja päriks tema vara. (Kohtum. 11:34.) Ometi ütles Jefta ustavalt: „Ma andsin Jehoovale tõotuse ega saa seda enam tagasi võtta.” (Kohtum. 11:35.) Tema ustavus, mis nõudis talt suurt ohvrimeelsust, tõi talle Jehoova soosingu ja õnnistuse. Kas sina oleksid toiminud samamoodi? Kui pühendasime oma elu Jehoovale, tõotasime täita tema tahet tingimusteta. Me teadsime, et selle tõotuse kohaselt elamine nõuab ohvrimeelsust. Ent meie kuulekus pannakse eriliselt proovile, kui meil palutakse teha midagi, mis meile ei meeldi. Kui me ikkagi toome selliseid ohvreid ja teenime Jumalat, olles valmis tulema välja enda mugavustsoonist, tõendame sellega oma ustavust. Sellest tulenevad õnnistused on alati suuremad kui ükskõik millised ohvrid, kui palju need meilt ka ei nõuaks. (Mal. 3:10.) w16.04 1:11, 14, 15

Jeesus juhib kogudusi püha vaimu abil. Me vajame püha vaimu, et seista vastu ahvatlustele, saada kuulutustööks julgust ja olla selleks valmis ning teha õigeid otsuseid. Kas ei peaks me siis kasutama püha vaimu saamiseks kõiki võimalusi, sealhulgas koguduse koosolekuid? Tihti arutame koosolekutel, kuidas on täitunud Piibli prohvetiennustused. See tugevdab meie veendumust, et Jehoova tõotused tuleviku kohta täituvad samuti. Muidugi ei kasvata meie usku vaid need mõtted, mida kuuleme lavalt. Meid kinnitavad ka usukaaslaste kommentaarid ja hingestatud laulmine. (1. Kor. 14:26.) Ja kui me vestleme vendade-õdedega enne ja pärast koosolekut, tugevdab see meie ühtsust ning kosutab meid. (1. Kor. 16:17, 18.) w16.04 3:6, 7

Jeesus kirjeldas kuulutustöö ulatust, öeldes, et head sõnumit kuulutatakse „kogu maailmas”. (Matt. 24:14.) Jüngriteks pidid saama inimesed „kõigi rahvaste hulgast”. See on tõesti ülemaailmne töö. Et mõista, kuidas Jehoova tunnistajate töö viib täide Jeesuse ennustuse seoses kuulutustöö ulatusega, mõelgem mõnele tõsiasjale. Ameerika Ühendriikides on praegu erinevates usurühmitustes umbes 600 000 vaimulikku, samas on seal riigis ligikaudu 1,2 miljonit Jehoova tunnistajat. Roomakatoliku kirikul on ülemaailmselt veidi üle 400 000 preestri. Kui palju on aga kogu maailmas Jehoova tunnistajaid, kes kuulutavad head sõnumit Jumala kuningriigist? 240 maal teeb seda tööd umbes 8 miljonit kuulutajat. See on tõepoolest vaimustav, kui palju tööd tehakse Jehoova kiituseks ja auks! (Laul 34:1; 51:15.) w16.05 2:13, 14

Maailm on täis inimesi ja rühmitusi, keda tõukab tagant sõltumatuse vaim, mis ärgitab uhkust, isekust ja võistlushimu. Igaüks, kes on lasknud end mõjutada sõltumatuse vaimul, on võtnud omaks Saatana argumendi, et omaenda huvide taotlemine on tark tegu, ega hooli sellest, kuidas see mõjutab teisi. (1. Moos. 3:1–5.) Säärane isekas hoiak viib tülideni. Vastupidi Saatanale õpetas Jeesus inimesi taotlema rahu, isegi kui see näib kahjustavat nende endi huve. Oma mäejutluses andis Jeesus suurepäraseid soovitusi, kuidas tegutseda võimalike konfliktide korral. Ta õhutas jüngreid olema tasase meelega, taotlema rahu, mitte kandma viha, lahendama tülid kiiresti ja armastama oma vaenlasi. (Matt. 5:5, 9, 22, 25, 44.) w16.05 1:4, 5

Paljud meist on teinud enne ristimist tähelepanuväärseid muudatusi, et viia oma elu kooskõlla Piibli põhinõuetega. Pärast ristimist oleme mõistnud vajadust end aina muuta, et järjest paremini järgida Jumala ja tema poja Jeesus Kristuse eeskuju. (Efesl. 5:1, 2; 1. Peetr. 2:21.) Näiteks oleme ehk enda juures täheldanud kriitilist vaimu, inimesekartust, kalduvust teisi taga rääkida või mõnd muud nõrkust. Võib-olla on selliste kalduvustega võitlemine osutunud raskemaks, kui algul arvasime. Ent me ei peaks unustama, et oleme ikka ebatäiuslikud. (Kol. 3:9, 10.) Kas oleks seega realistlik oodata, et pärast ristimist, isegi kui sellest on möödunud palju aastaid, ei tee me enam vigu, ei koge tagasilangust ega pea maadlema valede motiivide ja kalduvustega? Tegelikult võivad mõned meie väärad kalduvused püsida aastaid. (Jaak. 3:2.) w16.05 4:3–5

Võib-olla oled kuulnud mõnd lapsevanemat ütlemas midagi sellist: „Seda, et ema-isa mind manitsesid, hakkasin väärtustama alles siis, kui ise lapsed sain.” Suureks saades näeme manitsemist uues valguses ja nii nagu Jehoova: me saame aru, et selles väljendub armastus. (Heebr. 12:5, 11.) Kuna Jehoova armastab meid kui oma lapsi, vormib ta meid kannatlikult. Ta tahab, et oleksime targad ja õnnelikud ning armastaksime teda. (Õpet. 23:15.) Ta ei tunne rõõmu meie kannatuste üle ega taha, et sureksime seepärast, et oleme Aadama järeltulijatena „sünnist saati Jumala viha all”. (Efesl. 2:2, 3.) Varem, kui olime „Jumala viha all”, oli meil palju selliseid omadusi, mis Jumalale ei meeldi. Meil võis olla koguni kiskjalikke omadusi. Aga tänu Jehoova vormimisele oleme saanud otsekui tallekesteks. (Jes. 11:6–8; Kol. 3:9, 10.) w16.06 1:7, 8

Enamik lapsi on õpihimulised ja alandlikud. (Matt. 18:1–3.) Seepärast püüavad targad lapsevanemad juba siis, kui nende lapsed on veel väikesed, juurutada neisse Jumala õpetust ja armastust Piibli tõe vastu. (2. Tim. 3:14, 15.) Selleks et vanemaid saadaks edu, peavad nad kinnistama Piibli tõe kõigepealt enda südamesse, Jumala teenimine peaks olema nende eluviis. Kui vanemad seda teevad, siis lapsed mitte ainult ei kuule Piibli põhimõtetest, vaid nad ka näevad, kuidas neid ellu rakendada. Lisaks õpivad nad nägema oma vanemate manitsust nende armastuse väljendusena, milles peegeldub Jehoova armastus. Kui me kuuletume alandlikult Jehoovale ja see on meie eluviis, peab ta meid väga kalliks, nagu ta pidas ka prohvet Taanieli. (Taan. 10:11, 19.) Jehoova vormib meid ka edaspidi Piibli, püha vaimu ja oma organisatsiooni kaudu. w16.06 2:14, 17

Taavet oli mees, keda Jehoova armastas ja kes oli „talle südame järele”. (1. Saam. 13:13, 14.) Hiljem aga rikkus Taavet abielu Batsebaga, kes jäi lapseootele. See juhtus siis, kui Batseba mees Uurija oli sõjas. Kui Uurija tuli lühikeseks ajaks tagasi, soovitas Taavet tal koju minna, lootes, et too läheb ja magab oma naise juures. Siis oleks jäänud mulje, et lapse isa on Uurija. Ent Uurija ei teinud Taaveti soovituse järgi ja seepärast korraldas kuningas asjad nii, et Uurija hukkuks lahingus. Taavet maksis oma tegude eest ränka hinda: teda ennast ja tema lähedasi tabasid mitmesugused hädad. (2. Saam. 12:9–12.) Siiski halastas Jehoova talle, sest enamasti käis Taavet tema ees „siiralt ja kogu südamest”. (1. Kun. 9:4.) Kui sina oleksid elanud sel ajal, kuidas sa oleksid reageerinud? Kas Taaveti väärteod oleksid saanud sulle komistuskiviks? w16.06 4:7

Jehoova tunnistajatena me võtame Jeesuse sõnu tõsiselt. Me teame, et elame sügaval lõpuajal ning et suure viletsuse alguseni pole jäänud enam palju aega. (Taan. 12:4; Matt. 24:21.) Me näeme, et maailmas möllavad sõjad, järjest kasvab moraalitus ja kuritegevus, valitseb religioosne segadus, inimesi vaevavad toidupuudus ja haigused ning paljudes kohtades on suuri maavärisemisi. Samuti me teame, kui aktiivselt teevad Jehoova teenijad kõikjal maailmas kuningriigi kuulutamise tööd. (Matt. 24:7, 11, 12, 14; Luuka 21:11.) Me ootame pikisilmi aega, kui Isand tuleb ja Jumala eesmärgi täide viib. Kuid suure viletsuse algusaega, seda aastat, veel vähem päeva või tundi, ei õnnestu meil kuidagi teada saada, kui palju me ka ei püüaks. w16.07 2:2–4

Jehoova on õnnistanud meid võimalusega minna oma palvetega tema taevase trooni ette. Paulus nimetab seda Jehoova trooni armutrooniks ja kutsub meid üles julgelt selle ette minema. Jehoova on teinud meid selle au osaliseks oma poja kaudu, „kelle kaudu me võime täie julgusega rääkida ja usaldusega Jumala ette astuda, sest me usume Kristusesse”. (Efesl. 3:12.) See, et me saame vabalt palves Jehoova poole pöörduda, on tema armu imeline väljendus. Paulus ergutab meid pöörduma julgelt Jehoova poole palves, „et ta halastaks meile ja osutaks oma armu, pakkudes meile abi õigel ajal”. (Heebr. 4:16b.) Alati, kui seisame silmitsi mõne katsumuse või raskusega, võime Jehoovalt abi anuda. Kuigi me pole seda ära teeninud, vastab ta meie palvetele. Tihti teeb ta seda meie usukaaslaste kaudu. „Niisiis võime olla täiesti julged ja öelda: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda. Mida võib inimene mulle teha?”” (Heebr. 13:6.) w16.07 3:12, 13

Kuigi Noal ja tema kolmel pojal oli igaühel vaid üks naine, oli patriarhaalses ühiskonnas mitmenaisepidamine üsna levinud. Paljudes kultuurides oli hoorus tavaline, mõnikord isegi usutalituste osa. Kui Aabram (Aabraham) ja tema naine Saarai (Saara) läksid Jumalale kuuletudes Kaananisse, oli see maa läbi imbunud abielu rüvetavatest kommetest. Näiteks asusid seal Soodom ja Gomorra, mille elanikud hoorasid või vaatasid võikale seksuaalsele ebamoraalsusele läbi sõrmede, ning seepärast otsustas Jehoova need linnad hävitada. Aabraham oli aga tubli perepea ning Saara andis head eeskuju sellega, et allus oma mehele. (1. Peetr. 3:3–5.) Aabraham kandis hoolt selle eest, et tema poeg Iisak abielluks Jehoova teenijaga. Samamoodi toimis Iisaki poeg Jaakob, kelle poegadest said Iisraeli kaheteistkümne suguharu esiisad. w16.08 1:10

Need prohvetlikud sõnad täituvad praegustel viimsetel päevadel. Teenistusaastal 2015 rääkisid kogu maailmas 8 220 105 kuulutajat head sõnumit Jumala kuningriigist. Eelmainitud ennustus peaks puudutama iga kristlast isiklikult, sest selle salmi lõpus ütleb meie taevane isa: „Mina, Jehoova, tõttan sellega omal ajal.” Nii nagu autos reisijad tunnevad, kui auto kiirendab, tajume meie, kuidas kuulutustöö muudkui hoogu kogub. Kuidas sina selle töö hoogustumisse suhtud? Kas sa teed kõik, mis võimalik, et head sõnumit kuulutada? Paljud vennad ja õed teenivad üld- või abipioneerina. Ja kas pole rõõmustav näha, et nii paljud on võtnud kuulda üleskutset kolida sinna, kus on suur vajadus kuulutajate järele, või osalevad muus teokraatlikus tegevuses? On selge, et kõigil, nii vendadel kui ka õdedel, on „alati palju teha Isanda töös”. (1. Kor. 15:58.) w16.08 3:1, 2

Varsti pärast seda, kui Jehoova oli iisraellased Egiptuse orjusest vabastanud, ründasid neid amalekid. Järgides Moosese juhtnööre, viis Joosua iisraellased julgelt lahingusse. Samal ajal läks Mooses koos Aaroni ja Huuriga lähedal asuva mäe nõlvale, kust võis näha tervet sõjatandrit. Mooses tegutses plaani järgi, mis tõi neile võidu. Ta hoidis kahe käega üleval Jumala keppi. Niikaua kui ta seda tegi, toetas Jehoova iisraellasi lahingus amalekkide vastu ja nad olid võidukad. Kui aga tema käed väsisid ja hakkasid allapoole vajuma, olid amalekid võidukad. Seepeale asusid Aaron ja Huur otsustavalt tegutsema. Piiblis öeldakse: „Kui Moosese käed väsisid, võtsid nad kivi ja ta istus selle peale. Aaron ja Huur aga toetasid tema käsi, üks ühel ja teine teisel pool, nii et ta käed püsisid paigal kuni päikeseloojanguni.” Kuna Jumala võimas käsi oli iisraellastega, võitsid nad selle lahingu. (2. Moos. 17:8–13.) w16.09 1:5–7

Paulus oli täiesti kindel, et suudab oma sisemise lahingu võita, kui palub Jehoovalt abi ja usub Jeesuse lunastusohvrisse. Kuidas on lood meiega? Ka meie suudame võitluses oma patuste kalduvustega edukad olla. Meid aitab see, kui võtame eeskujuks Pauluse, toetume täielikult Jehoovale, mitte omaenda jõule, ning usume lunastusse. Mõnikord võib Jumal lasta meil näidata, kui väga me midagi soovime. Kuidas me toimime näiteks siis, kui meid või meie pereliiget tabab ränk haigus või me kogeme ebaõiglust? Kui loodame täielikult Jehoovale, siis anume teda palves, et ta annaks meile jõudu teenida teda ustavalt edasi ja et me ei kaotaks rõõmu. (Filipl. 4:13.) Paljude ustavate jumalateenijate kogemused nii Pauluse kui ka meie päevilt tõendavad, et palve kaudu me võime saada uut jõudu, mis aitab meil vastu pidada. w16.09 2:14, 15

Kui varakristlik kogudus kasvas, kerkis esile üks probleem. Kreeka keelt kõnelevad juudid kurtsid, et nende leskedega ei arvestata. Apostlid määrasid olukorda lahendama seitse meest, kes pidid tagama, et kedagi ei koheldaks ebaõiglaselt. Kõigil neil meestel olid kreeka nimed, mis näib viitavat sellele, et apostlid tahtsid maandada pingeid, mis võisid olla algkristlaste seas tekkinud nende erineva päritolu tõttu. (Ap. t. 6:2–6.) Tahes-tahtmata avaldab meile kõigile suurt mõju meie kultuur. (Rooml. 12:2.) Tõenäoliselt oleme kuulnud, kuidas naabrid ning töö- ja koolikaaslased on halvustanud muust rahvusest või teise nahavärviga inimesi. Kas sellised eelarvamused mõjutavad ka meid? Ja kuidas me reageerime, kui keegi teeb nalja meie rahvuse üle, liialdades ehk mingi kultuurilise iseärasuse kirjeldamisel? w16.10 1:7, 8

Kui me vaatleme loodust ning selle üle sügavalt mõtleme, saame aru, kui imeliselt on kõik tehtud. „Usu tõttu me mõistame”, et on olemas Looja, kuigi ta on nähtamatu. (Heebr. 11:3, 27.) Me võime tema loomistööga paremini tutvuda, kui uurime, mida teadlased on avastanud. Niisugust informatsiooni võib leida näiteks filmist „Loomisimed toovad Jumalale au”, brošüüridest „Kas elu on loodud?” ja „Elu päritolu. Viis vältimatut küsimust” ning raamatust „Kas on olemas Looja, kes meist hoolib?”. Ajakirjas Ärgake! on tihti avaldatud intervjuusid teadlaste ja teistega, kes selgitavad, miks nad on hakanud Jumalasse uskuma. Rubriigis „Kas see on kavandatud?” on toodud näiteid looduses esinevast imelisest kavandatusest ning sellest, kuidas teadlased püüavad elussüsteemide järgi luua uusi tehnilisi lahendusi. w16.09 4:4, 5

Ustavad jumalateenijad, keda mainitakse Heebrealastele 11. peatükis, surid enne, kui tõotatud järeltulija Jeesus Kristus avas tee taevasesse ellu. (Gal. 3:16.) Ent nad äratatakse surnuist üles paradiislikule maale, kus nad saavad täiuslikuks. (Laul 37:11; Jes. 26:19; Hoosea 13:14.) Tekstis Heebrealastele 11:13 öeldakse enne Kristust elanud ustavate jumalateenijate kohta: „Nad kõik säilitasid usu kuni surmani, saamata kätte tõotatut. Kuid nad nägid seda kaugelt ja tervitasid seda.” Üks neist oli Aabraham. Kas tema lootis elada tulevikus tõotatud järeltulija valitsuse all? Jeesus andis sellele küsimusele selge vastuse, kui sõnas enda vastastele: „Teie isa Aabraham rõõmustas väga minu päeva ootuses. Ta nägi seda ja oli rõõmus.” (Joh. 8:56.) Samasugune lootus oli ka Saaral, Iisakil, Jaakobil ja paljudel teistel, kes ootasid tulevast kuningriiki, „mille kavandaja ja ehitaja on Jumal”. (Heebr. 11:8–11.) w16.10 3:4, 5

Jehoova on kasutanud oma püha vaimu selleks, et avaldada meile tõde ja aidata meil uskuda head sõnumit. (Luuka 10:21.) Kuidas me saame selle eest oma tänu väljendada? Me ei tohiks lakata Jehoovat tänamast selle eest, et ta on tõmmanud meid enda ligi oma poja kaudu, kes on „meie usu teerajaja ja täiustaja”. (Heebr. 12:2.) Oma hindamist Jumala armu vastu saame näidata nii, et tugevdame oma usku palve ja piibliuurimise abil. (1. Peetr. 2:2.) Meil tuleb edaspidigi oma tegudega selgelt näidata, et usume Jehoova tõotusi. Näiteks me kuulutame edasi head sõnumit Jumala kuningriigist ja õpetame inimesi, et neist saaksid Kristuse jüngrid. Samuti me teeme jätkuvalt „head kõigile, eriti usukaaslastele”. (Gal. 6:10.) Ning me pingutame, et võtta seljast „vana isiksus koos selle teguviisidega”. (Kol. 3:5, 8–10.) w16.10 4:11, 12

Universumis ilmneb tõesti suurepärane organiseeritus. Kas ei peaks seega olema Jehoova tahe, et ka tema teenijad oleksid hästi organiseeritud? Tegelikult just selleks ongi Jumal andnud meile Piibli, et õpetada meile, kuidas teda korra järgi teenida. Elu ilma Jumala juhenditeta ja tema organisatsiooni abita toob õnnetust ja häda. Muistne Iisraeli rahvas on hea näide organiseeritusest. Näiteks räägitakse Moosese seaduses naistest, „kes teenisid korra järgi kogudusetelgi sissekäigu juures”. (2. Moos. 38:8.) Hiljem jagas kuningas Taavet leviidid ja preestrid korra järgi rühmadesse. (1. Ajar. 23:1–6; 24:1–3.) Ka esimese sajandi kristlik kogudus oli hästi organiseeritud. Seda juhatas juhtiv kogu, mis algselt koosnes apostlitest. (Ap. t. 6:1–6.) Nõuandeid ja juhendeid sai kogudus ka Jumala vaimu mõjutusel üles tähendatud kirjadest. (1. Tim. 3:1–13; Tiit. 1:5–9.) w16.11 2:3, 6, 8, 9

Aastal 607 e.m.a tungis tohutu suur Babüloonia sõjavägi kuningas Nebukadnetsar II juhtimisel Jeruusalemma. Kommenteerides sellele järgnenud veresauna, öeldakse Piiblis: „[Nebukadnetsar] tappis mõõgaga nende noored mehed nende pühamus. Ei olnud sel kahju noorest mehest ega neitsist, vanast ega raugast. ... Ta põletas maha Jumala koja, lõhkus Jeruusalemma müüri ning põletas selle kindlustornid ja hävitas kõik väärtusliku.” (2. Ajar. 36:17, 19.) Jeruusalemma häving ei saanud olla selle elanikele ootamatu. Prohvetid olid aastaid juute hoiatanud, et kui nad jätkavad Jumala seaduse eiramist, antakse nad babüloonlaste kätte ning paljud neist surevad mõõga läbi. Ellujäänud pidid veetma tõenäoliselt kogu ülejäänud elu Babüloonias pagenduses. w16.11 4:1, 2

Aadam oli see, kelle kaudu patt ja surm tulid maailma. Seega, „ühe inimese väärsammu tõttu on surm valitsenud kuningana”. Kuid Jehoova näitas üles oma külluslikku armu ja rajas tee inimkonna päästmiseks Jeesus Kristuse kaudu. (Rooml. 5:12, 15, 17.) See arm toob kogu inimkonnale palju head. Paulus selgitab: „Nii saavad ühe inimese [Jeesuse] kuulekuse tõttu paljud õigeks.” Peale selle võivad inimesed tänu Jumala armule saada „igavese elu meie isanda Jeesus Kristuse kaudu”. (Rooml. 5:19, 21.) Jehoova polnud kohustatud saatma oma poega maa peale lunastusohvriks. Lisaks pole patused inimesed teeninud ära seda, mida Jumal ja Jeesus nende heaks on teinud, et nad võiksid saada oma patud andeks. Niisiis on see, et me võime saada oma patud andeks ja et meil on lootus elada igavesti, tõend Jumala ärateenimata lahkusest. Me peaksime Jumalale tema armu eest väga tänulikud olema ja see peaks ilmnema meie elus iga päev. w16.12 1:1, 6, 7

Enese läbiuurimine on vajalik. Miks? Paulus kirjutas: „Patusest loomusest juhitud mõtteviis tähendab surma.” (Rooml. 8:6.) See tähendab vaimset surma praegu ja füüsilist surma hiljem. Paulus ei tahtnud aga öelda, et kui kelleski on hakanud kujunema patusest loomusest juhitud mõtteviis, siis on tema surm vältimatu. Inimene saab end muuta. Mõtle näiteks sellele Korintose mehele, kes elas ebamoraalset elu ja kes kogudusest eemaldati. Mingi aja pärast ta muutis end ja asus taas käima õigel teel. (2. Kor. 2:6–8.) Kui sel Korintose mehel oli võimalik end muuta, siis on see võimalik ka tänapäeva kristlasel, eriti kui ta pole patuteel nii kaugele läinud kui see mees. See, et hoiame meeles Pauluse hoiatust patusest loomusest juhitud mõtteviisi võimalike tagajärgede kohta, peaks ajendama meid tegema mistahes vajalikke muudatusi oma elus. w16.12 2:5, 12, 13

Kui hea on heita oma koorem Jehoova peale ja teada, et ta hoolitseb meie eest! Me võime olla kindlad, et Jumal suudab „teha mõõtmatult rohkem kõigest sellest, mida me palume või oskame ette kujutada”. (Efesl. 3:20.) Mõelda vaid! Jehoova ei tee meie aitamiseks üksnes nii palju, kui palume, vaid mõõtmatult rohkem. Et võiksime oma tasu kätte saada, peab meil olema vankumatu usk Jehoovasse ning meil tuleb võtta kuulda tema juhatust. Mooses ütles Iisraeli rahvale: „Jehoova õnnistab teid maal, mille teie Jumal Jehoova annab teile pärandiks, kui te vaid võtate kuulda oma Jumala Jehoova häält ja peate hoolsalt kinni kõigist neist käskudest, mis ma täna teile annan. Teie Jumal Jehoova õnnistab teid, nagu ta teile on tõotanud.” (5. Moos. 15:4–6.) Kas sina oled veendunud selles, et kui sa jääd Jehoovale ustavaks, siis ta õnnistab sind? Selleks on igati põhjust. w16.12 4:8, 9

See polnud mingi juhuslik otsus. Sellega Jehoova näitas, et peab oma tõotust, mille ta sajandeid varem oli andnud oma sõbrale Aabrahamile. (1. Moos. 22:15–18.) Peale selle on Jehoova oma vabadust kasutades alati armastav ja õiglane. See ilmnes näiteks sellest, kuidas ta distsiplineeris iisraellasi, kes korduvalt hülgasid õige jumalateenimise. Kui nad südamest kahetsesid, oli Jehoova valmis ilmutama armastust ja halastust. Ta ütles nende kohta: „Mina ravin nad truudusetusest terveks. Ma armastan neid oma vabast tahtest.” (Hoosea 14:4.) Milline hea eeskuju, kuidas kasutada oma tahtevabadust teiste heaks! Jehoova otsustas kinkida oma intelligentsetele loodutele vaba tahte. Esimene, kes selle kingituse sai, oli tema poeg, „nähtamatu Jumala peegeldus, kogu loodu esmasündinu”. (Kol. 1:15.) Juba enne seda, kui Jeesus tuli maa peale, tõendas ta oma ustavust taevasele isale ega ühinenud Saatanaga tema mässus. w17.01 2:3, 4

Kuna meie olud muutuvad, võib meil avaneda võimalus teha Jehoova teenistuses rohkem või siis tuleb meil hoopis oma teenistust piirata. Kas sa oled noor või eakas? Kas sinu tervis on hea või halb? Jehoova mõtleb sellele, milline oleks kõige parem viis igaüht meist oma teenistuses kasutada. Ta ei oota meilt midagi üle jõu käivat ning ta hindab väga kõike, mida suudame teha. Jeesus oli rõõmus iga ülesande üle ja ka meie võime leida rõõmu mistahes ülesandest. (Õpet. 8:30, 31.) Tagasihoidlik inimene on rahul oma ülesannetega, mis tal parasjagu koguduses on. Ta ei muretse selle pärast, kas ta saab tulevikus eesõigusi, ega keskendu teiste saavutustele. Ta mõtleb, miks on tema praegune ülesanne tähtis, ning püüab sellest rõõmu tunda, teades, et selle on andnud talle Jehoova. Samal ajal peab ta siiralt lugu teistest, ükskõik mis ülesande on Jehoova neile andnud. Tagasihoidlikkus aitab meil heal meelel teisi austada ja toetada. (Rooml. 12:10.) w17.01 3:13, 14

Mõned nooremad vennad võivad nüüd koordineerida tööd, milles osalevad eakamad vennad. Kuigi nende rollid on ehk vahetunud, on vanemate vendade tarkus ja kogemused noorematele otsuste tegemisel suureks abiks. Noor mees Timoteos töötas koos Paulusega palju aastaid. Paulus oli kirjutanud korintlastele: „Ma [saadan] teie juurde Timoteose, oma armsa ja ustava poja Isanda teenistuses. Tema tuletab teile meelde põhimõtted, mida ma Kristus Jeesuse teenistuses järgin.” (1. Kor. 4:17.) Need sõnad osutavad Pauluse ja Timoteose tihedale koostööle. Paulus oli võtnud aega, et õpetada Timoteosele põhimõtteid, mida ta ise Kristuse teenistuses järgis. Timoteos oli hoolas õpilane. Paulus oli temasse kiindunud ja ta oli kindel, et Timoteos suudab hoolitseda Korintose kristlaste eest. Paulus on heaks eeskujuks tänapäeva kogudusevanematele, kes õpetavad teistele vendadele, kuidas koguduse eest hoolt kanda. w17.01 5:13, 14

Jehoova tahab, et inimesed oleksid elus, mitte surnud. Ta on eluallikas. (Laul 36:9.) Kui ta annab surnutele elu tagasi, saab ta nende isaks. Seega on Jeesuse näidispalve esimesed sõnad „meie Isa, kes sa oled taevas” igati paslikud. (Matt. 6:9.) Jehoova on andnud surnute ülesäratamisel tähtsa rolli Jeesusele. (Joh. 6:40, 44.) Paradiisis võime näha, kuidas täituvad Jeesuse sõnad „Mina olen ülestõusmine ja elu”. (Joh. 11:25.) Jehoova pole lahke vaid üksikute valitud inimeste vastu. Jeesus õpetas, et kes tahes täidab Jumala tahet, on tema vend, õde ja ema. (Mark. 3:35.) Jumala tahe on, et tema teenijate perre kuuluks „suur rahvahulk”, lugematu hulk inimesi kõigist rahvastest, hõimudest ja keeltest. Need, kel on usk Kristuse lunastusse ja kes täidavad Jumala tahet, võivad olla nende seas, kes hüüavad: „Pääste me võlgneme oma Jumalale, kes istub troonil, ja Tallele!” (Ilm. 7:9, 10.) w17.02 2:10, 11

Et levitada piiblitõdesid eri keeltes, registreeriti aastal 1884 Siioni Vahitorni Traktaatide Ühing, mille president oli Charles Taze Russell. Vend Russell oli silmapaistev piibliuurija, kes kummutas kartmatult valeõpetusi, mis puudutasid näiteks kolmainsust ja hinge surematust. Ta mõistis, et Kristus tuleb tagasi nähtamatuna ja et „rahvastele määratud ajad” lõppevad aastal 1914. (Luuka 21:24.) Ta kasutas heldelt oma aega, energiat ja raha, et neid tõdesid teistega jagada. On selge, et sel pöördelisel ajal olid just Jehoova ja Jeesus need, kes Russellit juhatasid. Vend Russell ei otsinud au inimestelt. Ta kirjutas aastal 1896: „Me ei taha, et meid või meie kirjutisi erilisel moel austataks; samuti ei soovi me, et kedagi meist kutsutaks pühaks isaks või rabiks. Ja me ei taha, et kedagi tuntaks meie nime järgi.” Hiljem ütles ta: „See ei ole inimese töö.” w17.02 4:8, 9

Me kõik peame tegema mitmesuguseid otsuseid. Muidugi pole iga otsus elu ja surma küsimus. Siiski avaldavad paljud otsused meie elule sügavat mõju. Kui oskame langetada häid otsuseid, võime elada võrdlemisi murevaba ja rahulikku elu. Kui langetame aga halbu otsuseid, võime sattuda probleemide ja pettumuste küüsi. Mis aitab meil langetada tarku otsuseid? Kahtlemata on meil vaja usku Jumalasse. Me ei tohiks kahelda, kas ta soovib või suudab aidata meil teha tarku otsuseid. Samuti peab meil olema usk Jumala sõnasse ja tema toimimisviisidesse. (Jaak. 1:5–8.) Kui saame temaga lähedasemaks ja õpime pühakirja armastama, hakkame tema nõuandeid usaldama. Meile saab harjumuseks enne otsuste tegemist Piiblist juhatust otsida. w17.03 2:2, 3

Oma isa Aasa eeskujul teenis Joosafat kogu südamest Jumalat ka siis, kui teda ähvardas ülekaalukas vaenlane. (2. Ajar. 20:2–4.) Ehkki Joosafatti haaras hirm, otsis ta abi Jehoovalt. Oma palves tunnistas ta alandlikult, et temal ja rahval „pole jõudu, et astuda vastu sellele suurele väehulgale” ning et nad ei tea, mida teha. Ta toetus täielikult Jehoovale, öeldes sõnad, mis on tänases päevatekstis. Nii nagu Joosafat, võid ka sina vahel tunda, et ei tea, mida teha, ja isegi karta. (2. Kor. 4:8, 9.) Hoia aga meeles, et Joosafat tunnistas avalikus palves, kui nõrgana tema ja kogu rahvas end tundis. (2. Ajar. 20:5.) Perepead saavad Joosafati eeskujul paluda Jehoovalt juhatust ja jõudu raskustega võitlemiseks. Ära häbene oma pere kuuldes sel moel Jehoovat anuda. Nii tajuvad nad sinu usaldust tema vastu. Jumal aitas Joosafatti ja aitab ka sind. w17.03 3:12, 13