Juuli

Jefta tütar tõi ohvriks oma loomuliku soovi abielluda ja saada lapsi, et anda end täielikult Jehoova teenistusse. Kuidas saame meie tema ohvrimeelsust jäljendada? Tuhanded noored kristlased, nii mehed kui ka naised, otsustavad mitte abielluda või saada lapsi – vähemalt esialgu –, et teenida Jehoovat täiel määral. Ka küpsemas eas Jehoova teenijad ohverdavad oma aega, mida nad võiksid veeta koos oma laste ja lastelastega, et töötada organisatsiooni ehitustel või minna kuningriigi kuulutajate kooli ja teenida pärast seda seal, kus on vaja rohkem kuulutajaid. Teised eraldavad aega isiklike tegevuste arvelt, et osaleda hoogtöödes. Selline südamest tulev teenistus toob suurt rõõmu Jehoovale, kes ei unusta kunagi oma teenijate tööd ja armastust. (Heebr. 6:10–12.) Kas sinul oleks võimalik tuua mingeid ohvreid, et teha Jehoova teenistuses rohkem? w16.04 1:16, 17

Jeesus võrdles end karjasega ja oma järelkäijaid lambakarjaga. Kujutle näiteks, et kaks lammast on mäe peal, teised kaks all orus ja üks hoopis kuskil mujal rohtu näkitsemas. Kas ütleksid, et need viis moodustavad ühe karja? Üldiselt on lambakari üheskoos karjase hoole all. Me ei saa järgida oma karjast Jeesust, kui end teistest eraldame. Meil on tarvis kaaskristlastega kokku saada, et olla üks kari ühe karjase juhtimise all. Koosolekutel käies anname oma panuse vennaskonna ühtsuse edendamiseks. (Laul 133:1.) Mõned meie usukaaslased on pereliikmete või sugulaste poolt hüljatud. Ent Jeesus tõotas, et ta annab neile armastava ja hooliva usupere. (Mark. 10:29, 30.) Kui käid korrapäraselt koosolekutel, siis võid ka sina olla oma kallitele usukaaslastele otsekui isa, ema, vend või õde. Kas ei ajenda see meid tegema oma parimat, et olla kohal kõigil koosolekutel? w16.04 3:9, 10

Kogu meie jumalateenistus, sealhulgas palved, koosolekutel käimine ja kuulutustöö, on tühine, kui me ei pea teistega rahu. Me ei saa olla Jumala sõbrad, kui me pole valmis teistele andestama. (Luuka 11:4; Efesl. 4:32.) Iga kristlane peaks olema enda vastu aus ja hoolsalt mõtlema, kuidas olla andestav ja hoida teistega rahumeelseid suhteid. Kas sina andestad oma usukaaslastele heldelt? Kas sa seltsid meelsasti ka nendega, kes on sinu vastu võib-olla eksinud? Jehoova ootab igalt oma teenijalt, et ta oleks andestav. Kui sinu südametunnistus ütleb sulle, et sul tuleks selles osas end parandada, siis otsi palves Jehoovalt abi, et suudaksid seda teha. Meie taevane isa kuuleb meid ja vastab sellistele alandlikele palvetele. (1. Joh. 5:14, 15.) w16.05 1:6, 7

Kui kaua kuulutustöö veel kestab? Jeesus ütles, et seda ülemaailmset tööd tehakse kogu viimsete päevade jooksul „ja siis tuleb lõpp”. Milline teine religioosne rühmitus on teinud kuulutustööd neil viimseil päevil? Mõned, keda me kuulutustööl kohtame, võivad öelda: „Teie teete küll seda tööd, aga meil on püha vaim.” Ent tõsiasi, et me oleme seda tööd teinud nii püsivalt, kinnitab, et meid ikkagi juhib Jumala vaim. (Ap. t. 1:8; 1. Peetr. 4:14.) Aeg-ajalt on mõned rühmitused püüdnud Jehoova tunnistajate kombel teha kuulutustööd, kuid see on tavaliselt luhtunud. Teised tegelevad misjonitegevusega mingi aja jooksul, kuid pöörduvad siis tagasi oma endise eluviisi juurde. Mõned püüavad ka käia ukselt uksele, kuid mida nad kuulutavad? Vastus sellele küsimusele teeb selgeks, et nad ei tee seda tööd, mida Kristus alustas. w16.05 2:13, 16

Meil on tarvis ka edaspidi tegutseda selle nimel, et seada asjad korda ja arendada endas uut isiksust. Paulus kirjutas oma usukaaslastele: „Teile on õpetatud, et teil tuleb heita endalt vana isiksus, mille on kujundanud teie endine eluviis ja mis laostub oma petlike himude tõttu. Teil tuleb üha uuendada oma mõtteviisi ning riietuda uude isiksusse, mis on loodud Jumala tahte järgi ja on kooskõlas tõelise õiguse ja ustavusega.” (Efesl. 4:22–24.) Väljend „tuleb üha uuendada” osutab sellele, et riietumine uude isiksusse on kestev protsess. See on innustav mõte, sest see kinnitab meile, et ükskõik kui kaua me oleme Jehoovat juba teeninud, saame ikka arendada ja täiustada kristlikke omadusi, mis kujundavad meie uut isiksust. Tõepoolest, Piibel võib meie elu jätkuvalt muuta. w16.05 4:8, 9

Me oleme praegu vaimses paradiisis, kus Jehoova vormib meid edasi. (Jes. 64:8.) Me tunneme end kindlalt ja kaitstuna, kuigi meid ümbritseb kuri maailm. Oleme õppinud tundma Jehoovat ja kogeme tema isalikku armastust. (Jaak. 4:8.) Uues maailmas võime vaimse paradiisi õnnistusi täiel määral nautida. Siis saame vaimse paradiisi kõrval tunda rõõmu ka maisest paradiisist, mille üle valitseb Jumala kuningriik. Sel ajal kui maad muudetakse paradiisiks, vormib Jehoova maa elanikke edasi ja pakub õpetust sellises ulatuses, mida on praegu raske isegi ette kujutada. (Jes. 11:9.) Peale selle teeb Jumal meie mõistuse ja keha täiuslikuks, mistõttu me saame tema õpetust hästi vastu võtta ja laitmatult tema tahet täita. Niisiis, allugem ka edaspidi Jehoovale ja olgem tänulikud, et ta meid manitseb, sest selles väljendub tema armastus meie vastu. w16.06 1:8, 9

Need sõnad on osa Moosese lahkumiskõnest, mille ta pidas aastal 1473 e.m.a Iisraeli rahvale, kes oli kogunenud Moabi kõrbetasandikule. Iisraellased olid peagi ületamas Jordani jõge, et võtta tõotatud maa enda valdusse. (5. Moos. 6:1.) Mooses, kes oli olnud nende juht viimased 40 aastat, soovis, et nad oleksid julged, kui seisavad silmitsi eesootavate raskustega. Neil oli vaja usaldada Jehoovat ja olla talle ustav. On selge, et Moosese viimased sõnad avaldasid rahvale võimsat mõju. Pärast seda, kui ta oli korranud kümmet käsku ja teisi Jehoova antud seadusi, ütles ta rahvale jõulised sõnad, mis on kirjas tekstis 5. Moosese 6:4, 5. Kas Moosese juurde kogunenud iisraellased ei teadnud, et Jehoova on ainus Jumal? Muidugi teadsid. Ustavad iisraellased tundsid ja teenisid ainult üht Jumalat, oma esiisade Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalat. w16.06 3:2, 3

Jeesus lausus need sõnad sel ajal, kui ta maa peal oli. Kuna aga taevas on Kristusele antud voli Saatana maailma vastu sõdida, siis on loogiline järeldada, et nüüd Kristus juba teab, millal Harmagedoon algab. (Ilm. 19:11–16.) Kuid meie seda ei tea. On väga tähtis, et me jääksime suure viletsuse alguseni valvsaks. Jehoovale pole selle sündmuse toimumisaeg kunagi teadmata olnud. Ta on täpselt paika pannud, millal lõpp tuleb. Suur viletsus tuleb iga päevaga üha lähemale ja see ei jää hiljaks. (Hab. 2:1–3.) Miks me võime selles nii kindlad olla? Jehoova ennustused on alati õigel ajal täide läinud. Me võime olla kindlad, et Jehoova tõotus päästa meid suure viletsuse ajal ei jää samuti täitumata. Ent kui me tahame selle jumalakartmatu maailma hävingu üle elada, peame püsima valvel. w16.07 2:4–6

Peetrus ütles Jeesusele, et isegi kui kõik teised ta maha jätavad, siis tema mitte iialgi. (Mark. 14:27–31, 50.) Ent kui Jeesus võeti vahi alla, jätsid kõik apostlid ta maha, Peetrus kaasa arvatud. Peetrus koguni salgas korduvalt, et ta Jeesust üldse tunneb. (Mark. 14:53, 54, 66–72.) Ometi ta kahetses ja Jehoova kasutas teda oma teenistuses ka edaspidi. Kui sina oleksid sel ajal olnud üks Jeesuse jüngritest, siis kuidas oleks Peetruse käitumine mõjutanud sinu ustavust Jehoovale? Kas sa mõistad, et Jehoova võib anda eksinutele aega kahetsuseks ja et ta kaotab lõpuks ebaõigluse ja seab õigluse jalule? Samas on ka neid, kes on tõsiselt patustanud ning lükkavad tagasi Jehoova halastuse ega kahetse. Kas oled sel juhul kindel, et Jehoova mõistab omal ajal nende üle kohut ja ehk isegi eemaldab nad kogudusest? w16.06 4:8, 9

Kui oleme murest murtud, pakub Jehoova meile kosutust. See on veel üks õnnistus, mis meile tänu tema armule osaks saab. (Laul 51:17.) Paulus kirjutas Tessaloonika kristlastele, keda taga kiusati, tänase päevateksti sõnad. Kui suurt lohutust pakub meile küll teadmine, et Jehoova oma ülimas lahkuses meie eest hoolitseb! Kuna oleme patused, siis poleks meil ilma Jumalata mingit lootust. (Laul 49:7, 8.) Jehoova on aga andnud meile suurepärase lootuse. Jeesus tõotas oma järelkäijatele: „Mu isa tahe on, et igaüks, kes on tundnud ära poja ja temasse usub, saaks igavese elu.” (Joh. 6:40.) Igavese elu lootus on kingitus, Jumala armu imeline väljendus. Paulus, kes seda tõsiasja kahtlemata tunnustas, ütles: „Jumala arm on saanud avalikuks ja toob pääste kõiksugustele inimestele.” (Tiit. 2:11.) w16.07 3:14, 15

Tänapäeval ei õigusta miski seda, kui Jehoova teenija murrab oma abikaasale truudust, mida kahjuks mõnikord harva siiski juhtub. Oletame, et ristitud abielumees või -naine läheb ära oma abikaasa juurest, et abielluda pärast lahutuse saamist kellegi teisega. Kui patustanu oma tegusid ei kahetse, siis ta eemaldatakse kogudusest, et kaitsta selle puhtust. (1. Kor. 5:11–13.) Ta peab kandma „patukahetsuse vilja”, enne kui teda saab kogudusse tagasi võtta. (Luuka 3:8; 2. Kor. 2:5–10.) Kuigi pole paika pandud, kui palju aega peaks mööduma enne sellise inimese kogudusse tagasi võtmist, ei tohiks jätta tähelepanuta niisuguse truudusemurdmise tõsidust. Võib kuluda üsna palju aega, aasta või rohkem, et patustanu saaks oma kahetsust tõendada. Isegi kui ta kogudusse tagasi võetakse, tuleb tal siiski Jumala kohtujärje ees enda tegude eest aru anda. (Rooml. 14:10–12.) w16.08 1:12, 13

Kreeka verb, mis on tõlgitud vastega „pürgima”, kannab endas mõtet sirutumisest millegi poole, mis on meist eemal. Seda sõna kasutades rõhutas Paulus, et vaimne edenemine nõuab pingutusi. Kujutle, et keegi vend mõtleb oma tulevikule koguduses. Ta ei teeni veel koguduseabilisena, kuid ta mõistab, et tal on vaja arendada kristlikke omadusi. Kõigepealt püüab ta saada kõlblikuks teenima koguduseabilisena. Aja jooksul loodab ta saada kogudusevanemaks. Mõlemal juhul teeb ta kõvasti tööd, et vastata nõuetele, mis esitatakse neile, kes soovivad koguduses rohkem vastutust kanda. Samamoodi on oma eesmärgi nimel tarvis pingutada nendel vendadel ja õdedel, kes soovivad alustada pioneerteenistust, teenida Peetelis või kuningriigisaalide ehitustel. w16.08 3:3, 4

Mõtle, kuidas võis end tunda Nehemja, kui ta läks Jeruusalemma. Linn oli sisuliselt kaitseta ja juudid olid hirmul. Võõramaalastest vaenlased üritasid oma ähvardustega juutide käed nõrgaks teha ja takistada neil Jeruusalemma müüre taastada. Kas Nehemja lasi oma kätel lõtvuda? Ei. Nagu Mooses, Aasa ja teised ustavad Jehoova teenijad, oli Nehemjagi harjunud Jehoovalt palves abi otsima. (2. Moos. 17:8–13; 2. Ajar. 14:8–13.) Seda tegi ta ka selles olukorras. Kui teistele juutidele võisid raskused tunduda ületamatutena, siis Nehemja nii ei arvanud. Jehoova vastas tema siirale abipalvele ja kinnitas juutide rammetuid käsi „oma suure jõu ja vägeva käega”. (Neh. 2:17–20; 6:9.) Kas sa usud, et Jehoova toetab „oma suure jõu ja vägeva käega” enda teenijaid ka tänapäeval? w16.09 1:9

„Paljude riietus oli kuuma ilma tõttu üsna vaba,” märgiti ühes Hollandi ajalehes kirikupeade koosolekut kirjeldades. „Nii ei ole see aga Jehoova tunnistajate kokkutulekul.” Jehoova tunnistajaid on tihti kiidetud nende riietuse eest. Apostel Paulus ütles: „Samuti soovin ma, et naised kaunistaksid end väärika riietusega, tagasihoidlikkuse ja hea otsustusvõimega ..., nagu on kohane naistele, kes tunnistavad end jumalakartlikuks.” (1. Tim. 2:9, 10, allmärkused.) Paulus rääkis küll naistest, kuid needsamad põhimõtted käivad ka kristlike meeste kohta. Jehoova teenijatena pöörame kahtlemata oma riietusele tähelepanu. Meie riietus on oluline ka Jumalale. (1. Moos. 3:21.) See, mida pühakirjas riietuse ja välimuse kohta öeldakse, näitab selgelt, et kõrgeim valitseja Jehoova on kehtestanud oma teenijatele riietusnormid. Niisiis tuleks meil seoses oma riietuse ja välimusega arvesse võtta seda, mis meeldib Jehoovale. w16.09 3:1, 2

Mõned on otsustanud lähemalt uurida Piibli prohvetiennustusi või Piibli ajaloolist, arheoloogilist ja teaduslikku täpsust. Näiteks üks põnev prohvetiennustus, mida uurida, on kirjas tekstis 1. Moosese 3:15. See salm juhatab sisse Piibli peateema, milleks on Jumala ülemvõimu õiguspärasuse tõestamine ning tema nime pühitsemine kuningriigi kaudu. Selles ühesainsas salmis selgitatakse piltlikus keeles ära, kuidas Jumal teeb lõpu kannatustele, mis on inimkonda vaevanud Eedeni päevist alates. Kuidas sa võiksid kirjakohta 1. Moosese 3:15 uurida? Sa võiksid näiteks joonistada ajatelje. Märgi sinna kirjakohad, mis näitavad, kuidas Jumal on järk-järgult heitnud valgust selles salmis mainitud isikutele ja sündmustele, ning mis tõendavad, et see ennustus täitub. Kui sa näed, et kõik need kirjakohad on omavahel kooskõlas, siis küllap viib see su mõtted sellele, et Piibli prohveteid ja kirjutajaid juhtis Jumal oma püha vaimuga. w16.09 4:8

Apostel Peetrus suhtus mõnda aega mittejuutidesse eelarvamusega, kuid ajapikku õppis ta enda südamest selliseid negatiivseid tundeid välja rookima. (Ap. t. 10:28, 34, 35; Gal. 2:11–14.) Kui meie avastame enda juurest rassismi või natsionalismi ilminguid, tuleks meil teadlikult pingutada, et niisugused tunded oma südamest välja juurida. (1. Peetr. 1:22.) Võiksime mõelda sellele, et keegi meist pole päästet ära teeninud; me oleme kõik ebatäiuslikud inimesed sõltumata oma rahvusest. (Rooml. 3:9, 10, 21–24.) Miks suhtuda siis kellessegi üleolevalt? Me peaksime olema samasuguse hoiakuga nagu Paulus, kes pani püha vaimuga võitud usukaaslastele südamele, et nad pole enam „võõrad ega muulased, vaid ... Jumala pere liikmed”. (Efesl. 2:19.) Kui püüame saada lahti eelarvamustest teistsuguse taustaga inimeste vastu, aitab see meil kahtlemata riietuda uude isiksusse. (Kol. 3:10, 11.) w16.10 1:9

Et võiksime hoida oma usu tugevana, on Jehoova lahkelt andnud meile Piibli. Kui soovime olla õnnelikud ja edukad, tuleb meil lugeda Jumala sõna korrapäraselt, võimalusel iga päev. (Laul 1:1–3; Ap. t. 17:11.) Enne Kristust elanud jumalateenijate sarnaselt on ka meil tarvis mõtiskleda Jumala tõotuste üle ning pidada kinni tema seadustest. Peale selle annab Jehoova meile külluslikku vaimutoitu „ustava ja aruka orja” kaudu. (Matt. 24:45.) Kui peame õpitut kalliks, võime olla sellised nagu muistsed usu eeskujud, kes ootasid põhjendatult Jumala kuningriiki. (Heebr. 11:1.) Muistsetel jumalateenijatel aitas tugevat usku hoida ka palve. Kui nad nägid, et Jumal vastas nende palvetele, siis nende usk kasvas. (Neh. 1:4, 11; Laul 34:4, 15, 17; Taan. 9:19–21.) w16.10 3:7, 8

Kui Jeesuselt küsiti, milline käsk on Moosese seaduses suurim, vastas ta, et kõige olulisem on armastada Jumalat. (Matt. 22:35–40.) Kuna usk ja armastus mõlemad on nii olulised, on Piibli kreekakeelse osa kirjutajad maininud neid sageli koos samas lauses või fraasis. Paulus ütles oma vendadele: „Pangem ümber usu ja armastuse rinnaturvis.” (1. Tess. 5:8.) Johannes kirjutas: „See on tema [Jumala] käsk, et meil tuleb uskuda tema poja Jeesus Kristuse nimesse ja armastada üksteist.” (1. Joh. 3:23.) Kuigi usk on tähtis, kaotab see osaliselt oma tähtsuse tulevikus, kui Jumala tõotused täituvad ja meie kristlik lootus saab tõeks. Mitte kunagi ei kao aga vajadus kasvatada armastust Jumala ja ligimese vastu. Seepärast kirjutas Paulus: „Need kolm jäävad: usk, lootus ja armastus. Aga suurim neist on armastus.” (1. Kor. 13:13.) w16.10 4:15–17

Juhtiv kogu saatis kogudusi külastama oma esindajad, kes „andsid ... vendadele edasi määrused, ... mille kohta apostlid ja vanemad olid Jeruusalemmas otsuse teinud”. (Ap. t. 16:4.) Kui kogudused neid juhendeid järgisid, said nad „usus aina tugevamaks ja koguduseliikmete arv kasvas päevast päeva”. Mida me peaksime tegema, kui saame Jumala organisatsioonilt juhendeid? Jumala sõnas on öeldud, et meil kõigil tuleb olla kuulekad ja alistuda neile, kes on meie seas eestvedajad. (5. Moos. 30:16; Heebr. 13:7, 17.) Kriitilisel või mässumeelsel hoiakul pole kohta Jumala organisatsioonis, sest see rikuks meie koguduste armastava ja üksmeelse õhkkonna. Muidugi ei soovi ükski ustav kristlane ilmutada sellist lugupidamatut ja ustavusetut hoiakut, mis oli Diotrefesel. (3. Joh. 9, 10.) Meil oleks hea endalt küsida, kas me julgustame oma vendi ja õdesid jääma Jehoovale ustavaks ning kas oleme varmad võtma vastu ja rakendama ellu vastutavate vendade juhendeid. w16.11 2:10, 11

Need pagendatud juudid, kes toimisid Jumala sõnade kohaselt, elasid Babüloonias suhteliselt normaalset elu. Vangistajad andsid neile õiguse teatud küsimusi iseseisvalt otsustada. Neil oli isegi lubatud riigis vabalt ringi liikuda. Babülon oli tollal tähtis kaubanduslinn. Ja nagu näitavad päevavalgele tulnud dokumendid, õppisid paljud juudid seal kauplemise kunsti ning teistest said osavad käsitöömeistrid. Mõned juudid koguni rikastusid. Pagendatute elu Babüloonias erines täielikult sajanditetagusest iisraellaste orjapõlvest Egiptuses. (2. Moos. 2:23–25.) Kuid kas iisraellastel oli üldse lootust hakata Jumalat taas talle meelepärasel viisil teenima? Tollal tundus see küll väga ebatõenäoline. Babüloonlased ei lasknud kunagi oma vange vabaks. Kuid Jehoova oli tõotanud, et tema rahvas vabastatakse, ja nii ka läks. Jumala tõotused ei jää eales täitumata. (Jes. 55:11.) w16.11 4:3, 5

Mida Paulus nende sõnadega silmas pidas? Lunastusohvri alusel andestas Jumal nii Pauluse kui ka teiste esimese sajandi kristlaste patud. Ta võidis neid püha vaimuga ja võttis nad oma vaimseteks lasteks. Neil oli lootus tulevikus elada ja valitseda koos Kristusega taevas. Ent Paulus ütles nende kohta, et nad olid „patule surnud”, kui nad elasid ja teenisid Jumalat ikka veel maa peal. Ta tõi näiteks Jeesuse, kes suri ja äratati üles surematu vaimolendina. Surmal polnud enam tema üle võimu. Samamoodi oli ka võitud kristlastega. Paulus kirjutas nende kohta: „Te olete surnud patule ja elate Jumala tahte täitmiseks, sest te olete Kristus Jeesuse jüngrid.” (Rooml. 6:9, 11.) Nende elu ei olnud enam endine. Nad ei lasknud enam oma patusel loomusel seda dikteerida. Nad olid nii-öelda surnud oma endisele eluviisile. w16.12 1:9, 10

Pühast vaimust juhitud mõtteviis ei tähenda seda, et peaks mõtlema ja rääkima ainult Piiblist, oma armastusest Jumala vastu või oma tulevikulootusest. Elasid ju Paulus ise ja teised Jumalale meelepärased algkristlased üsna tavalist elu. Nad sõid ja jõid. Paljud neist abiellusid ja tundsid rõõmu pereelust ning tegid tööd, et end ülal pidada. (Mark. 6:3; 1. Tess. 2:9.) Need jumalateenijad ei lasknud aga sellistel igapäevaelu juurde kuuluvatel asjadel oma elus kõige tähtsamaks saada. Piibel mainib, et Paulus töötas telgitegijana, kuid näitab samas selgelt, mis oli tema elu keskmes: ta tegi korrapäraselt kuulutus- ja õpetustööd. (Ap. t. 18:2–4; 20:20, 21, 34, 35.) Sellele õhutas ta keskenduma ka oma Rooma vendi ja õdesid. Paulusele oli kõige tähtsam Jumala teenimine. Rooma koguduse liikmed pidid Paulusest eeskuju võtma ja seda peaksime tegema ka meie. (Rooml. 15:15, 16.) w16.12 2:5, 15, 16

Võime olla kindlad, et Jehoova hindab kõike, mida me tema teenistuses teeme. Ta mõistab kahtlusi ja kõhklusi, mis meil iseenda suhtes võivad olla. Ta on kaastundlik, kui meid rõhuvad rahamured või kui meie tervis või emotsionaalne seisund ei võimalda meil teha tema teenistuses ehk nii palju, kui sooviksime. Ja me võime olla täiesti kindlad, et Jehoova paneb tähele seda, kui tema teenijad pingutavad, et talle ustavaks jääda. (Heebr. 6:10, 11.) Pea ka meeles, et me saame pöörduda Jehoova poole palves, olles kindlad, et ta kuulab meie muresid. (Laul 65:2.) „Hella halastuse isa, kes julgustab meid igas olukorras” toetab meid emotsionaalselt ja vaimselt, kasutades selleks mõnikord meie usukaaslasi. (2. Kor. 1:3.) Jehooval läheb süda soojaks, kui ta näeb, et oleme teiste vastu kaastundlikud. (Matt. 6:3, 4.) Ta on lubanud meile selle eest tasuda. w16.12 4:13, 14

Ka maa peal elades kasutas Jeesus oma tahtevabadust õigesti ega langenud Saatana ahvatluste lõksu. (Matt. 4:10.) Ööl enne oma surma kinnitas Jeesus Jehoovale oma otsustavust täita tema tahet. Ta ütles: „Isa, kui see on sinu tahe, siis võta see karikas minult ära. Siiski ärgu sündigu mitte minu, vaid sinu tahtmine.” (Luuka 22:42.) Järgigem Jeesuse eeskuju ja kasutagem oma tahtevabadust selleks, et tuua au Jehoovale ja täita tema tahet. Kas meil on tõesti võimalik seda teha? Jah, me suudame järgida Jeesuse eeskuju, sest Jumal lõi ka meid enda sarnaseks. (1. Moos. 1:26.) Siiski on meil teatud piirangud. Meil pole täielikku vabadust, nagu on Jehooval. Jumala sõna selgitab, millised piirid on meie vabadusel ja kuidas meil tuleks Jehoova seatud piiridega arvestada. Näiteks naised peavad alluma oma mehele ja lapsed oma vanematele. (Efesl. 5:22; 6:1.) w17.01 2:4, 5

Me elame põneval ajal. Jehoova organisatsiooni maine osa kasvab mitmes mõttes ja see toob kaasa muudatusi. Kui need puudutavad meid isiklikult, tuleb meil olla alandlikud ja mitte keskenduda enda soovidele, vaid Jehoova tahte täitmisele. Nii toimides edendame ühtsust. Paulus kirjutas Rooma kristlastele: „Nii nagu meie kehal on palju liikmeid, kuid kõigil neil pole sama otstarve, nii on meidki palju, kuid me oleme üks keha, Kristuse keha.” (Rooml. 12:4, 5.) Meil kõigil tuleks tegutseda Jehoova kuningriigi huvides. Eakamad vennad peaksid õpetama noortele seda, mida nad ise teevad. Nooremad vennad omakorda peaksid olema valmis võtma enda kanda vastutust, olema tagasihoidlikud ja eakamate vastu lugupidavad. Abielunaistel on hea võtta eeskuju Akvila abikaasast Priskillast, kes tegi oma mehega koostööd ja toetas teda ustavalt, kui nende olukord muutus. (Ap. t. 18:2.) w17.01 5:15, 16

Nõnda mainis Giideon oma tagasihoidlikku päritolu. Pärast seda, kui ta võttis Jehoovalt ülesande vastu, püüdis ta selgelt aru saada, mida tal on vaja teha, ja otsis Jehoovalt juhatust. (Kohtum. 6:36–40.) Giideon oli julge. Samas tegutses ta ettevaatlikult ja arukalt. (Kohtum. 6:11, 27.) Ta ei võtnud ülesannet vastu selleks, et saada võimu. Kui ta oli teinud, mida talt paluti, läks ta hea meelega tagasi koju. (Kohtum. 8:22, 23, 29.) Tagasihoidlikkus ei tähenda seda, et me ei võiks kunagi pürgida ühegi teenistusülesande poole ega seda vastu võtta. Pühakiri innustab meid kõiki edenema. (1. Tim. 4:13–15.) Kas edenemine eeldab alati ülesande muutust? Mitte tingimata. Jehoova abiga võime teha vaimseid edusamme, ükskõik mis ülesanne meil praegu on. Me võime arendada Jumala antud võimeid ning püüda teha rohkem head. w17.01 3:15, 16

Lunastuse korraldamine läks Jehoovale äärmiselt kalliks maksma. (1. Peetr. 1:19.) Ta armastab inimesi nii väga, et oli valmis laskma oma ainusündinud pojal meie eest surra. Mingis mõttes asus Jeesus meie esiisa Aadama asemele. (1. Kor. 15:45.) Jeesus ei anna meile tagasi üksnes elu, ta annab meile väljavaate lõpuks naasta Jumala perre. Jeesuse ohvri alusel saab Jehoova inimesed oma perre tagasi võtta, loobumata oma õiguspõhimõtetest. Kas pole tore mõelda ajale, mil kõik ustavad inimesed on täiuslikud? Siis valitseb Jumala pere taevase ja maise osa vahel ülim harmoonia ning me oleme kõik Jumala lapsed kõige täielikumas mõttes. (Rooml. 8:21.) Tänulikkus lunastuse eest peaks ajendama meid rääkima teistelegi, et neil on võimalik saada kasu sellest hindamatu väärtusega kingitusest. w17.02 1:17, 19

2013. aasta 15. juuli Vahitorn selgitas, et „ustav ja arukas ori” on väike grupp võitud vendi, kes moodustavad juhtiva kogu. Juhtiv kogu langetab tähtsaid otsuseid ühiselt. Kuidas see protsess käib? Selle liikmed kogunevad igal nädalal ühisele koosolekule, mis rajab soodsa pinnase tihedale suhtlemisele ja ühtsusele. (Õpet. 20:18.) Juhtiva kogu eesistuja vahetub igal aastal, ükski selle liige ei ole teistest tähtsam. (1. Peetr. 5:1.) Juhtiva kogu kuues komitees vahetuvad eesistujad samamoodi. Ükski juhtiva kogu liige ei pea ennast oma usukaaslaste juhiks, vaid majateenijaks, keda ustav ori toidab ja juhatab. Juhtiv kogu ei väida, et Jumal suhtleb nendega otse või et nad on täiuslikud. Niisiis võib juhtiv kogu eksida, kui selgitab Piibli õpetusi või annab organisatsioonile juhtnööre. w17.02 4:10–12

Tähtis viis, kuidas saame näidata oma tänulikkust lunastuse eest, on pühenduda Jehoovale ning lasta end ristida. Ristimisele minnes näitame, et „kuulume Jehoovale”. (Rooml. 14:8.) Kuna kõik Jehoova teod on ajendatud armastusest, soovib ta, et kõik tema teenijad seda omadust ilmutaksid. (1. Joh. 4:8–11.) Me tõendame, et igatseme saada „oma taevase isa poegadeks”, kui armastame oma ligimest. (Matt. 5:43–48.) Ligimesearmastuse käsust tähtsam on üksnes käsk armastada Jehoovat. (Matt. 22:37–40.) Meie armastus ligimese vastu ilmneb selles, et kuuletume Jeesuse käsule kuulutada head sõnumit Jumala kuningriigist. Oma ligimest armastades peegeldame Jumala auhiilgust. Meie armastus Jumala vastu „saab meis täiuslikuks”, kui kuuletume käsule armastada teisi, iseäranis oma usukaaslasi. (1. Joh. 4:12, 20.) w17.02 2:13, 14

Võib tunduda, et tegu oli nii lihtsa valikuga. On ju alati tark ja kasulik teenida Jehoovat. Miks peaks üks arukas inimene tahtma teenida elutut jumalat?! Ometi ütleb Piibel, et iisraellased olid kahevahel. Eelija õhutas rahvast tegema otsust tõelise Jumala Jehoova teenimise kasuks. Miks võis neil iisraellastel olla sedavõrd raske õiget otsust langetada? Esiteks, nende usk Jumalasse oli niisama hästi kui hääbunud ning nad ei tahtnud teda kuulata. Nad ei lootnud enam Jehoovale ega omandanud teadmisi ei tema ega ta tarkuse kohta. Kui nad oleksid seda teinud, oleks õpitu aidanud neil langetada tarku otsuseid. (Laul 25:12.) Teiseks, võõramaalased, kes polnud Jehoova teenijad, mõjutasid iisraellaste mõtteviisi, nii et need hakkasid paganarahvaste kombel kurja tegema. Jehoova oli ammu hoiatanud, et midagi niisugust võib juhtuda. (2. Moos. 23:2.) w17.03 2:6, 7

Mil moel me saame Hiskijat eeskujuks võtta? Võib-olla on tulnud miski meie ja Jehoova vahele ja see juhib meie tähelepanu tema teenimiselt kõrvale. Näiteks on tänapäeval paljudel ilmalikel inimestel oma iidolid, keda nad sotsiaalmeedia vahendusel jälgivad. Loomulikult võib mõni kristlane leida, et sotsiaalmeediat on mugav kasutada oma sõprade ja lähedastega suhtlemiseks. Kuid paljud maailmas lähevad liiale, jälgides seal inimesi, keda nad isegi ei tunne. Või veedavad nad hulga aega, et vaadata nende pilte või lugeda nende tegemiste kohta. Oht on selles, et niisugused tähtsusetud asjad võivad võtta liigselt tähelepanu. Mõni kristlane võib isegi tunda uhkust selle üle, kui paljud on tema postitusi laikinud, või solvuda, kui keegi tema jälgimise lõpetab. Meil tasuks mõelda, kas kipume inimesi jumaldama või kas kasutame liiga palju väärtuslikku aega tähtsusetutele asjadele. (Efesl. 5:15, 16.) w17.03 3:14, 17