August

See oli kurnav lahing. Iisraellaste sõdurid kohtumõistja Giideoni juhtimisel olid kogu öö umbes 30 kilomeetrit taga ajanud oma vaenlasi: midjanlaste sõjaväge ja nende liitlasi. Iisraellased teadsid, et nüüd pole aeg alla anda. Nad jätkasid vaenlase tagaajamist ja alistasid Midjani. (Kohtum. 7:22; 8:4, 10, 28.) Ka meie peame ränka lahingut. Meie vaenlaste hulgas on Saatan, tema maailm ja meie enda ebatäius. Mõned meist on pidanud seda võitlust aastakümneid ning saavutanud Jehoova abiga mitmeid võite. Aeg-ajalt võime aga oma vaenlastega võitlemisest või praeguse maailma lõpu ootamisest väsida. Ent me pole veel saavutanud lõplikku võitu. Jeesus hoiatas, et meie, kes me elame viimseil päevil, seisame silmitsi mitmete katsumustega ja peame taluma halba kohtlemist. Kuid ta ütles ka seda, et võidu saavutamine sõltub meie vastupidavusest. (Luuka 21:19.) w16.04 2:1, 2

Koosolekutel annab meie ülim õpetaja meile juhatust Piibli kaudu. (Jes. 30:20, 21.) Isegi need, kes pole Jehoova tunnistajad, võivad pärast meie koosolekul viibimist öelda: „Jumal on tõesti teie seas!” (1. Kor. 14:23–25.) Jehoova juhib oma püha vaimu kaudu koosolekuid ja kogu õpetus tuleb temalt. Seega võib öelda, et koosolekutel me kuuleme Jehoova häält ning tunneme tema armastust ja hoolt. See lähendab meid temaga. Jeesus ütles: „Kus kaks või kolm on koos minu nimel, seal olen mina nende keskel.” (Matt. 18:20.) Koguduse peana Kristus otsekui kõnnib Jumala rahva koguduste keskel. (Ilm. 1:20–2:1.) Mõtle sellele! Jehoova ja Jeesus tegutsevad selle nimel, et meid koosolekute kaudu tugevdada. Mis sa arvad, mida Jehoova tunneb, kui näeb meie soovi saada tema ja ta pojaga üha lähedasemaks? w16.04 3:13, 14

Üks meie õde tervitas kaht meie venda viisil, mis tundus ühele neist kohatu. Kui need vennad jäid kahekesi, hakkas solvunud vend seda õde tema sõnade pärast kritiseerima. Ent teine vend tuletas meelde, et see õde on paljudest raskustest hoolimata teeninud Jehoovat ustavalt juba 40 aastat ning et päris kindlasti ei mõelnud ta midagi halba. Pärast hetkelist mõtlemist ütles esimene vend: „Sul on õigus.” Nii oli see lugu lahendatud. Mida see juhtum näitab? See, kas sa mingis olukorras solvud või mitte, on sinu enda teha. Armastav inimene katab kinni väikesed üleastumised. (Õpet. 10:12; 1. Peetr. 4:8.) Jehoova on öelnud, et eksimusest möödavaatamine kaunistab inimest. (Õpet. 19:11.) Kui siis keegi kohtleb sind viisil, mis tundub sulle ebaviisakas ja lugupidamatu, oleks hea endalt küsida: „Kas võiksin sellest mööda vaadata? Kas ikka peaksin sellest numbrit tegema?” w16.05 1:8, 9

Kes siis kuulutavad tänapäeval head sõnumit Jumala kuningriigist? Täie kindlusega võime öelda, et Jehoova tunnistajad. Miks me oleme selles nii kindlad? Sellepärast, et me kuulutame õiget sõnumit – head sõnumit Jumala kuningriigist. Inimesteni jõudmiseks me kasutame õigeid meetodeid. Ja me teeme seda tööd õigel ajendil – armastusest, mitte kasu saamise eesmärgil. Meie tööl on suurim ulatus, sest me kuulutame kõigile rahvastele väga paljudes keeltes. Ja me teeme seda tööd jätkuvalt, aastast aastasse, kuni tuleb lõpp. See on tõesti vaimustav, mida Jumala rahvas praegusel põneval ajal korda saadab! Ent kuidas on see kõik võimalik? Paulus vastab sellele sõnadega, mis on meie tänaseks päevatekstiks. Andku meie taevane isa siis meile edaspidigi jõudu, et saaksime anda teenistuses endast parima! (2. Tim. 4:5.) w16.05 2:17, 18

Kui täidame Jehoova tahet ja selle nimel pingutame, siis näitame sellega oma armastust tema vastu ja oma soovi talle meeldida. Samuti toetame nii tema ülemvõimu. Saatan on seadnud kahtluse alla Jehoova õiguse olla kõrgeim valitseja. Seepärast on meie vabatahtlikud jõupingutused tema ülemvõimu toetamisel meie armastavale taevasele isale kahtlemata väga väärtuslikud. (Iiob 2:3–5; Õpet. 27:11.) Kui me võitleme oma nõrkustega, siis näitame, et soovime olla Jehoovale ustavad ja toetada tema ülemvõimu. Niisiis ergutab Jehoova meid pingutama, et arendada talle meelepäraseid omadusi. (2. Peetr. 1:5–7; Kol. 3:12.) Ta ootab, et teeksime kõvasti tööd, et kontrollida oma mõtteid ja tundeid. (Rooml. 8:5.) Kui me seda teeme ja näeme, kuidas Piibel muudab jätkuvalt meie elu, toob see meile suurt rahulolu. w16.05 4:12, 13

Jehoova kui meisterlik pottsepp teab, mis tüüpi ja millise kvaliteediga savi tema ees on, ning arvestab sellega. (Laul 103:10–14.) Ta tegeleb meiega individuaalselt ning võtab arvesse meie nõrkusi ja piire, samuti seda, kui küpsed me vaimselt oleme. Jumala suhtumise oma ebatäiuslikesse teenijatesse toob hästi välja see, kuidas tema poeg suhtus apostlitesse. Mõelgem, kuidas Jeesus tegeles nende puudustega, eriti kalduvusega vaielda selle üle, kes nende seast on tähtsaim. Kui sina oleksid apostlite tuliseid vaidlusi pealt kuulnud, kas oleksid pidanud neid alandlikeks meesteks, kes lasevad end vormida? Jeesus ei hakanud neisse negatiivselt suhtuma. Ta teadis, et kui nad võtavad kuulda tema lahkeid, kannatlikult antud nõuandeid ja järgivad tema alandlikkuse eeskuju, siis see vormib neid. (Mark. 9:33–37; 10:37, 41–45; Luuka 22:24–27.) Pärast Jeesuse ülesäratamist ja püha vaimu väljavalamist polnud apostlitele enam tähtis mitte nende positsioon, vaid töö, mis neile oli usaldatud. (Ap. t. 5:42.) w16.06 1:10

Jehoova on ainus tõeline Jumal, pole ühtki temasarnast. (2. Saam. 7:22.) Mooses tuletas iisraellastele meelde, et nende pühendumus Jehoovale peab olema jäägitu. Nad ei tohtinud võtta eeskuju teistest rahvastest, kes kummardasid erinevaid jumalaid ja jumalannasid. Mõne ebajumala kohta arvati, et nad valitsevad mingit osa loodusest. Teisi peeti ühe ja sama jumaluse erinevateks vormideks. Näiteks egiptlaste jumalateks olid päikesejumal Ra, taevajumalanna Nut, maajumal Geb, Niiluse-jumal Hapi ja mitmed pühad loomad. Jehoova näitas, et ta on mõõtmatult kõrgem kõigist neist ebajumalatest, kui tõi egiptlaste peale kümme nuhtlust. Kaananlaste peajumal oli viljakusjumal Baal, keda peeti ka taeva-, vihma- ja tormijumalaks. Paljudes paikades oli Baal ka kaitsejumal. (4. Moos. 25:3.) Iisraellased ei tohtinud unustada, et nende Jumal Jehoova on ainus ja tõeline Jumal. (5. Moos. 4:35, 39.) w16.06 3:4, 5

Jeesuse usaldus Jehoova ja tema rahva vastu oli täiesti õigustatud ja on seda siiani. Tõepoolest, on lausa hämmastav, mida Jehoova oma teenijate kaudu neil viimseil päevil korda saadab. Ükski teine organisatsioon ei kuuluta ülemaailmselt head sõnumit, sest Jehoova ei juhi kedagi teist sel viisil, nagu ta juhib oma rahvast. Kirjakoht Jesaja 65:14 kirjeldab Jumala rahva vaimset olukorda. Seal öeldakse: „Minu teenijad hõiskavad südamerõõmust.” Jehoova teenijad rõõmustavad kõige hea üle, mida nad tänu Jehoova juhtimisele korda saadavad. Kontrastina sellele on Saatana mõju all olev maailm otsekui leinas, sest selle olukord üha halveneb. Meil on vaja jääda Jehoovale ustavaks ja järgida tema juhatust. w16.06 4:10–12

Valvsuse tähtsust rõhutab üks sündmus muistsest ajast. Tol ajal olid paljud suuremad linnad, nagu ka Jeruusalemm, ümbritsetud kõrgete müüridega. Need müürid pakkusid kaitset sissetungijate eest ja neil olid ka vahitornid, millest sai ümbrust jälgida. Vahimehed pidasid müüridel ja väravates vahti päeval ja ööl. Nende ülesanne oli hoiatada linnaelanikke läheneva hädaohu eest. (Jes. 62:6.) Oli elu ja surma küsimus, kas vahimehed püsivad ärkvel ja on tähelepanelikud või mitte. (Hes. 33:6.) Juudi ajaloolane Josephus kirjutab sündmuste kohta, mis toimusid aastal 70 m.a.j, et Rooma väed said võtta oma valdusse Jeruusalemma müüri kõrval asuva Antonia kindluse, sest selle väravavahid olid jäänud magama. Sealtkaudu pääsesid roomlased templi territooriumile, süütasid templi põlema ning hävitasid kogu Jeruusalemma. Sellega päädis suurim viletsus, mida Jeruusalemma elanikud ja kogu juudi rahvas olid iial kogenud. w16.07 2:2, 7, 8

Kuigi tänu Jehoova armule saab meile osaks palju õnnistusi, ei tohiks me ülbelt arvata, et ükskõik mida me teeme, andestab Jehoova meile igal juhul. Algkristlaste seas oli mõningaid, kes õigustasid oma jultunud käitumist Jumala armuga. (Juuda 4.) Need ustavusetud kristlased arvasid ilmselt, et nad võivad vabalt patustada ja loota siis Jehoova andestusele. Ja mis veelgi halvem, nad õhutasid ka oma usukaaslasi Jumala armu sel viisil kuritarvitama. Samuti on tänapäeval: need, kes jultunult käituvad, teotavad „armu vaimu”. (Heebr. 10:29.) Ka meie päevil on Saatanal õnnestunud mõned kristlased ära petta ja panna nad uskuma, et nad võivad Jumala halastusele lootes karistamatult patustada. On küll tõsi, et Jehoova on valmis kahetsevatele patustanutele andestama, kuid ta ootab, et me peaksime oma patuste kalduvuste vastu kõva võitlust. w16.07 3:16, 17

Lahutus, mis on toimunud muul põhjusel kui hooruse pärast, ei anna osapooltele õigust uuesti abielluda. Muidugi võib kristlane otsustada abielu rikkunud kaasale andeks anda, kui see oma tegusid kahetseb, justnagu prohvet Hoosea andestas ilmselt oma truudusetule naisele Gomerile. Samuti halastas Jehoova kahetsevale Iisraeli rahvale, kui see piltlikus mõttes abielu rikkus. (Hoosea 3:1–5.) Olgu aga öeldud, et kui kristlane saab teada oma abikaasa abielurikkumisest, kuid jätkab temaga seksuaalsuhteid, näitab see, et ta on oma kaasale andestanud, ning tal pole enam pühakirja järgi alust abielu lahutada. Öelnud tänaseks päevatekstiks olevad sõnad, rääkis Jeesus neist, kellel on vallalisuse and. Ta lisas: „Kes suudab oma elus nende sõnade järgi toimida, tehku seda.” (Matt. 19:10–12.) Paljud on otsustanud jääda vallaliseks, et keskenduda täielikult Jehoova teenimisele. Nad väärivad selle eest kiitust. w16.08 1:15, 16

Noortel on jõudu Jehoova teenistuses palju ära teha. (Õpet. 20:29.) Mõned noored vennad ja õed aitavad Peetelis trükkida ning köita Piibleid ja piibliteemalisi väljaandeid. Teised löövad kaasa kuningriigisaalide ehitus- ja hooldustöödes. Kui toimub mingi looduskatastroof, osalevad noored koos kogenumate Jehoova teenijatega päästetöödel. Ning paljud noored pioneerid kuulutavad head sõnumit põlisrahvastele ja välismaalastele. Laulik sõnas: „Neil, kes otsivad Jehoovat, ei puudu midagi head.” (Laul 34:10.) Tõepoolest, Jehoova ei valmista kunagi pettumust neile, kes teda innukalt teenivad. Me saame maitsta ja näha, et Jehoova on hea, kui teeme tema teenistuses oma parima. Teda kogu hingest teenides tunneme sellist rõõmu, mida me ei leia mitte kuskilt mujalt. w16.08 3:5, 8

Jehoova suudab ja soovib oma püha vaimu kaudu meile jõudu anda. (1. Ajar. 29:12.) Niisiis on väga oluline paluda temalt püha vaimu, et suudaksime tulla toime mis tahes raskustega, mida Saatan ja tema maailm meile põhjustavad. (Laul 18:39; 1. Kor. 10:13.) Samuti võime olla tänulikud, et meil on Jumala sõna, mis on kirja pandud püha vaimu mõjutusel. Ja meil on ka rohkelt Piiblil põhinevat vaimutoitu, mida me iga kuu saame. Sõnad tekstis Sakarja 8:9, 13, mis pandi kirja Jeruusalemma templi ülesehitamise ajal, on meile julgustuseks. Meid teeb tugevamaks ka õpetus ja väljaõpe, mida Jumal annab meile koosolekutel, kokkutulekutel ja teokraatlikes koolides. See aitab meil teenida teda õigetel ajenditel, seada vaimseid eesmärke ja täita paljusid kristlikke kohustusi. (Laul 119:32.) Kas sa kasutad innukalt kõiki võimalusi, et Jumala antavast väljaõppest jõudu ammutada? w16.09 1:10, 11

Oma seaduses iisraellastele mõistis Jehoova hukka vastassoo moodi riietumise. (5. Moos. 22:5.) Tänapäeval on paljude inimeste riietus selline, et sellest ei saa selgelt aru, kas tegu on meeste või naiste riietega. Eeltoodud kirjakohas olev juhis ei jäta mingit kahtlust selles, et Jumal taunib rõivamoode, mis muudavad mehed naiselikuks ja naised mehelikuks või mis hägustavad meeste ja naiste vahelist piiri. Jumala sõnas on kirjas põhimõtted, mis aitavad kristlastel riietust valides häid otsuseid langetada, ja seda sõltumata nende elukohast, kultuurist või kliimast. Me ei vaja üksikasjalikku nimekirja selle kohta, millised rõivad on sobilikud ja millised mitte, vaid juhindume Piibli põhimõtetest, mis jätavad ruumi isiklikele eelistustele. w16.09 3:3, 4

Mõtle piiblikirjutajate julgusele ja aususele. Paljud muistsed kirjamehed kiitsid taevani oma juhte ja riiki ning olid valmis tõde väänama. Jehoova prohvetid rääkisid aga alati tõtt. Nad kõnelesid avameelselt oma rahva ja isegi kuningate vigadest. (2. Ajar. 16:9, 10; 24:18–22.) Nad ei varjanud ka enda ja teiste jumalateenijate eksimusi. (2. Saam. 12:1–14.) Paljud on Piibli jumalikus päritolus veendunud seal leiduvate põhimõtete tõttu. (Laul 19:7–11.) Piibli põhimõtted kaitsevad meid ebajumalakummardamise eest ja vabastavad meid ebausu kammitsaist. (Laul 115:3–8.) Selline õpetus nagu evolutsioon muudab omamoodi jumalaks looduse, kuna sellele omistatakse vägi, mis kuulub ainult Jehoovale. Need, kes eitavad Jumala olemasolu, väidavad, et tulevik on ainult inimeste endi kätes. Ent kui mõelda, mida inimesed on seni teinud, siis näeme, et nad pole suutnud lahendada maailma ees seisvaid suuri probleeme. (Laul 146:3, 4.) w16.09 4:10, 11

Boasele läks korda Ruti kui muulase täbar olukord. Näiteks palus ta Rutil töötada koos tema tüdrukutega, et töömehed põllul teda ei tülitaks. Boas hoolitses ka selle eest, et Rutt saaks korralikult süüa ja juua, justnagu palgatöölised. Lisaks ei rääkinud ta selle vaese võõramaa naisega lugupidamatult, vaid julgustas teda. (Rutt 2:8–10, 13, 14.) Boas polnud Ruti vastu lahke mitte ainult seepärast, et Rutt hoolitses isetult oma ämma Noomi eest, vaid ka seetõttu, et naisest oli saanud Jehoova teenija. Õigupoolest avaldus Boase lahkuses Jehoova truu armastus naise vastu, kes oli otsinud varju Iisraeli Jumala tiibade alt. (Rutt 2:12, 20; Õpet. 19:17.) Samamoodi aitab meie lahke hoiak tänapäeval kõiksugustel inimestel tõde ära tunda ning tajuda, kui palju Jehoova neid armastab. (1. Tim. 2:3, 4.) w16.10 1:10–12

Meie võime samuti valada oma mured Jehoova ette palves välja ning olla kindlad, et ta kuuleb meid ning annab meile jõudu teda rõõmuga edasi teenida. Ja kui ta vastab meie palvetele, saab meiegi usk tugevamaks. (1. Joh. 5:14, 15.) Kuna usk on üks vaimu vilja tahk, tuleb meil pidevalt paluda Jumalalt püha vaimu, nii nagu Jeesus meid ergutas. (Luuka 11:9, 13.) Meie palved ei peaks aga piirduma vaid sellega, et palume Jumalalt endale abi. Me võime Jehoovat iga päev tänada tema imeliste tegude eest, mida on lõpmata palju. (Laul 40:5.) Lisaks tuleks meil palvetades mõelda neile, kes on vangis, otsekui oleksime vangistatud koos nendega. Veel peaksime palvetama oma ülemaailmse vennaskonna eest, iseäranis nende eest, kes on meie seas eestvedajad. Meie süda läheb tõesti soojaks, kui näeme, kuidas Jehoova vastab meie üksmeelsetele palvetele. (Heebr. 13:3, 7.) w16.10 3:8, 9

Nüüdisajal on Jehoova rahvas ilmutanud usku Jumala kuningriiki. Tänu sellele on tekkinud ülemaailmne vaimne paradiis. Jehoova rahva kogudustes on üle kaheksa miljoni inimese, kelle elus on näha Jumala vaimu vilja. (Gal. 5:22, 23.) See on tõesti kristliku usu ja armastuse võimas ilming. Ükski inimene ei saa selle eest au endale võtta. Selle kõige taga on meie Jumal. Meie ühtsus „toob Jehoovale kuulsust ja on igikestvaks, hävimatuks märgiks”. (Jes. 55:13.) Meie vaimne paradiis üha õitseb ja laieneb, kuni kogu maa on täidetud täiuslike, õiglaste ja õnnelike inimestega, kes ülistavad Jehoovat igavesti. Olgu meil edaspidigi tugev usk Jehoova tõotustesse! w16.10 4:18, 19

Meil on tarvis järgida Piiblil põhinevaid juhendeid, mida me kogudusevanematelt saame. Mõelgem Pauluse nõuandele seoses nendega, kes toimisid koguduses isepäiselt. Mõned sekkusid asjadesse, mis neisse ei puutunud. Kogudusevanemad kutsusid neid ilmselt korrale, kuid nood keeldusid end muutmast. Mida pidi sellise inimese puhul ette võtma? Paulus andis nõu: „Juhtige talle tähelepanu ja lõpetage temaga läbikäimine.” Seda nõuannet tasakaalustas manitsus, et nad ei tohiks siiski pidada teda vaenlaseks. (2. Tess. 3:11–15.) Tänapäeval võivad vanemad otsustada, et kogudusele peetakse hoiatav kõne, kui kellegi teguviis avaldab vendadele-õdedele halba mõju, näiteks kui keegi käib kohtamas inimesega, kes pole Jehoova teenija. (1. Kor. 7:39.) Kuidas sina sellisele kõnele reageeriksid? Kui sa oled kõnes kirjeldatud olukorrast teadlik, kas hoidud läbikäimisest sellise isepäise kristlasega? Nii toimides võid sa aidata tal mõista, et tema käitumine toob kahju talle endale ja kurvastab Jehoovat, ning see võib ajendada teda oma teguviisi muutma. w16.11 2:13

Nädalatepühal aastal 33 võiti püha vaimuga tuhanded juudid ja proselüüdid. Neist uutest kristlastest sai „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, eriline omand”. (1. Peetr. 2:9, 10.) Apostlid hoidsid Jumala rahval hoolega silma peal, niikaua kui nad elasid. Kuid eriti just pärast apostlite surma tõusid mehed, kes väänasid tõde, et „vedada jüngreid enda järele”. (2. Tess. 2:6–8.) Paljud neist meestest olid kogudustes ülevaatajad, keda hiljem hakati nimetama piiskoppideks. Tasapisi kujunes välja vaimulikkond, kuigi Jeesus oli oma jüngritele öelnud: „Teie kõik olete vennad.” (Matt. 23:8.) Prominentsed mehed, kes olid vaimustunud Aristotelese ja Platoni filosoofilistest ideedest, asusid õpetama vääraid usulisi tõekspidamisi, mitte Jumala sõna tõdesid. w16.11 4:8

Enne kristlaseks saamist patustasime tihti ja ei saanud ehk arugi, kui vale või halb oli meie teguviis Jumala silmis. Me olime otsekui rüveduse ja seadusetuse orjad. Võib öelda, et me olime „patu orjad”. (Rooml. 6:19, 20.) Siis aga õppisime tundma Piibli tõde, tegime oma elus muudatusi, pühendusime Jumalale ja lasime end ristida. Meid „vabastati patu käest” ja me saime „õiguse orjadeks”. (Rooml. 6:17, 18.) Kuid me laseme patul enda üle edasi valitseda, kui teeme seda, mida meie patune loomus meid tegema ajendab. Kuna meie võimuses on kas lasta või mitte lasta patul enda üle valitseda, on küsimus tegelikult selles, mida me soovime teha oma südames. Võiksime endalt küsida: „Kas ma lasen vahel oma ebatäiuslikul kehal või mõistusel juhtida end vales suunas? Või kas olen „patule surnud”?” Kui oleme Jumalale tema armu eest tänulikud, siis teeme oma parima, et talle heameelt valmistada. w16.12 1:11, 12

Üks põhjus, miks meil on sisemine rahu, on see, et me püüame hoida rahumeelseid suhteid oma pereliikmete ja usukaaslastega. Samas me mõistame, et nii meie ise kui ka meie õed ja vennad on ebatäiuslikud. Seepärast võivad meil mõnikord teistega probleemid tekkida. Meile on õpetatud, et kui nii juhtub, tuleb meil toimida Jeesuse järgmise nõuande järgi: „Mine tee esmalt oma vennaga rahu.” (Matt. 5:24.) Seda on meil lihtsam teha, kui peame meeles, et ka meie õde või vend teenib „Jumalat, kes annab rahu”. (Rooml. 15:33; 16:20.) Kui meie mõtteviisi juhib püha vaim, siis on meil rahu ka oma Loojaga. Jesaja kirjutas: „Sa [Jehoova] kaitsed neid, kes toetuvad täielikult sinule. Sa annad neile püsiva rahu, sest nad loodavad sinu peale.” Need sõnad pidasid paika Jesaja päevil ja veel võimsamalt täituvad need praegu. (Jes. 26:3; Rooml. 5:1.) w16.12 2:5, 18, 19

Isegi nüüd, jumalakartmatu maailma süngetel viimsetel päevadel, õnnistab Jehoova oma rahvast. Ta hoolitseb selle eest, et tema teenijad saaksid tunda rõõmu külluslikust vaimsest paradiisist. (Jes. 54:13.) Nii nagu Jeesus lubas, tasub Jehoova meile praegu sellega, et on andnud meile armastava ülemaailmse usupere. (Mark. 10:29, 30.) Peale selle tunnevad need, kes tõsimeeli Jumalat otsivad, sügavat meelerahu, õnnetunnet ja rahulolu. (Filipl. 4:5–7.) Sa võid olla kindel, et kui täidad Jumala tahet, saad sa kätte tõotatu. (Heebr. 10:35, 36.) Püüdkem siis tugevdada oma usku ning teha kõike kogu hingest, nagu Jehoovale. Siis annab Jehoova meile kahtlemata ka tasu. (Kol. 3:23, 24.) w16.12 4:17, 20

Kas piiratud vabadus on ikka tõeline vabadus? On küll. Miks võib nii väita? Sellepärast, et piirangud võivad olla meile kaitseks. Oletame näiteks, et sul on tarvis sõita autoga teise linna. Ent kas sa tunneksid end turvaliselt, kui maanteel ei kehtiks mitte mingid liiklusreeglid ja igaühel oleks vabadus otsustada, kui kiiresti või kummal teepoolel ta sõidab? Ilmselgelt mitte. Piirangud on vajalikud, et kõik võiksid tõelisest vabadusest rõõmu tunda. Et veelgi paremini mõista, kui tark on oma tahtevabadust kasutades arvestada Jehoova seatud piirangutega, võiksime mõelda Aadama peale. Ta astus üle Jumala seatud piiridest, süües keelatud vilja. Selle tagajärjel on tema järeltulijad tuhandeid aastaid pidanud kannatama valu ja hädasid. (Rooml. 5:12.) See teadmine peaks ajendama meid kasutama Jehoova antud vaba tahet vastutustundlikult ja tema seatud piirides. w17.01 2:6, 8

Kuidas toimida, kui meile pakutakse mõnd uut ülesannet? Palvetamine ja realistlik analüüs aitavad meil mitte võtta oma õlgadele liiga suurt koormat. Tagasihoidlik inimene mõistab, millal tuleb pakutavast ülesandest keelduda. Teisest küljest, Giideoni eeskuju aitab meil meeles hoida, et kui me uue ülesande vastu võtame, ei saa me seda hästi täita ilma Jehoova juhatuse ja abita. Piibel kutsub meid üles olema tagasihoidlikud „koos oma Jumalaga käies”. (Miika 6:8.) Iga kord, kui saame uue ülesande, tuleb meil palvemeelselt mõtiskleda selle üle, mida Jehoova on Piibli ja oma organisatsiooni kaudu öelnud. Me peame õppima seadma oma ebakindlaid samme Jehoova kindla juhatuse järgi. Pidagem meeles, et meid teeb suureks Jehoova alandlikkus, mitte omaenda võimekus. (Laul 18:35.) Niisiis, kui oleme tagasihoidlikud koos oma Jumalaga käies, ei arva me endast liiga palju ega liiga vähe. w17.01 3:17, 18

Jeesus teadis, et tema maapealne teenistus lõpeb ja et teised jätkavad tema tööd. Kuigi tema jüngrid olid ebatäiuslikud, oli tal neisse usku. Ta ütles neile, et nad teevad veel suuremaid tegusid kui ta ise. (Joh. 14:12.) Jeesus õpetas neid põhjalikult ja tänu sellele kuulutasid nad head sõnumit „kogu loodu seas taeva all”. (Kol. 1:23.) Kui Jehoova äratas Jeesuse surnuist üles, andis ta talle teha veel rohkem tööd ning pani ta „palju kõrgemale mistahes valitsusest, võimust, väest ja isandast”. (Efesl. 1:19–21.) Me teame, et kui sureme enne Harmagedooni Jumalale ustavana, siis äratatakse meid üles uude maailma, kus meil on teha rohkesti meeldivat tööd. Ent juba praegu saab igaüks meist osaleda ülitähtsas töös: kuulutada head sõnumit ja õpetada inimesi, et nad saaksid Jeesuse jüngriteks. Olgu siis meil kõigil, nii noorematel kui ka vanematel, „alati palju teha Isanda töös”! w17.01 5:17, 18

Lunastushind on lõplikult tasutud. (Heebr. 9:24–26.) Aadam pärandas meile surma, kuid Jeesuse ohver annab meile igavese elu. Me pole enam Saatana maailma ja surmakartuse orjuses. (Heebr. 2:14, 15.) Jumala tõotusi võib täielikult usaldada. Nii nagu loodusseadused on vääramatud, on vääramatud ka Jumala tõotused. Ta ei vea meid kunagi alt. Ta ei muutu. Jehoova pole kinkinud meile üksnes elu, vaid ka oma armastuse. „Me oleme teada saanud, et Jumal armastab meid, ja me oleme selles veendunud. Jumal on armastus.” (1. Joh. 4:16.) Peagi saab maast imekaunis paradiis ning kõik selle elanikud võtavad Jumalast eeskuju ja armastavad üksteist. Siis ütlevad kõik tema teenijad taevas ja maa peal: „Kiitus, ülistus, tarkus, tänu, austus, vägi ja jõud kuulugu meie Jumalale igavesest ajast igavesti! Aamen.” (Ilm. 7:12.) w17.02 2:16, 17

1973. aasta 1. juuni Vahitornis oli küsimus „Kas inimesed, kes ei suuda loobuda suitsetamisest, tohivad minna ristimisele?”. Vastus kõlas: „Pühakirja põhjal võime järeldada, et ei tohi.” Pärast mitmele asjakohasele piiblisalmile viitamist selgitas Vahitorn, miks peaks inimese, kes ei lõpeta suitsetamist, kogudusest eemaldama. (1. Kor. 5:7.) Seal öeldi: „Tegu pole meelevaldse või diktaatorliku otsusega. Selline range seisukoht pärineb Jumalalt, kes väljendab enda tahet oma kirjaliku sõna kaudu.” Hiljuti USA-s ilmunud raamat, mis räägib religioonist, kirjutab: „Ristiusu kiriku juhid on järjepidevalt oma õpetusi mugandanud, et need sobiksid kokku selle liikmete ja ühiskonna vaadetega.” Kas mõni teine usurühmitus peale Jehoova tunnistajate on valmis toetuma täielikult Jumala sõnale, isegi kui selle liikmed peavad seetõttu tegema oma elus suuri muudatusi? w17.02 4:15

Alandlikud kogudusevanemad ei taha, et neid koheldaks kui kuulsusi. Sellega erinevad nad paljudest tänapäeva kirikujuhtidest ja samuti esimese sajandi usujuhtidest, kelle kohta Jeesus ütles: „Nad armastavad aukohti õhtusöökidel, esimesi istmeid sünagoogides ja seda, et inimesed neid turgudel aupaklikult tervitaksid.” (Matt. 23:6, 7.) Ehtsad kristlikud karjased toimivad alandlikult järgmiste Jeesuse sõnade järgi: „Teie aga ärge laske end nimetada rabiks, sest üks on teie õpetaja, ent teie kõik olete vennad. Samuti ärge nimetage kedagi maa peal oma isaks, sest üks on teie Isa – see, kes on taevas. Ärge ka laske end nimetada juhiks, sest üks on teie juht – Kristus. Aga suurim teie seas olgu teie teenija.” (Matt. 23:8–11.) Sellise hoiaku tõttu teenivadki kogudusevanemad kõikjal maailmas ära oma usukaaslaste poolehoiu, austuse ja lugupidamise. w17.03 1:14, 15

Meil kõigil tuleb ise otsuseid langetada ning targad ja õiged otsused põhinevad pühakirjal. Me ei peaks otsuste langetamise vastutust teiste kaela veeretama. Meil tuleb endil kindlaks teha, mis on Jumala silmis õige, ning siis selle järgi toimida. Kuidas võib juhtuda, et laseme teistel enda eest otsustada? Näiteks võivad kaaslased mõjutada meid tegema halba otsust. (Õpet. 1:10, 15.) Ent ükspuha, kui palju survet teised meile ka ei avaldaks, lasub meil vastutus talitada oma südametunnistuse järgi, mida oleme Piibli põhjal õpetanud. Kui laseme teistel enda eest otsuseid teha, siis õigupoolest otsustame nendega kaasa minna. Seegi on otsus, kuid võimalik et hukutav. Paulus hoiatas galaatlasi, et on ohtlik lasta teistel enda eest otsustada. (Gal. 4:17.) Mõned vennad soovisid teha otsuseid teiste eest, et neid apostlitest lahutada. w17.03 2:8–10

Joosija täitis Jumala tahet innukalt. Noored peaksid Joosija eeskujul hakkama Jehoovat otsima juba varases eas. Joosijale võis rääkida Jumala halastusest tema vanaisa, kuningas Manasse. Ka sina võid õppida oma pere või koguduse vanematelt liikmetelt. Nad võivad sulle jutustada, mida head Jehoova neile on teinud. Peale selle ära unusta, et pühakirja lugemine oli see, mis puudutas Joosija südant ja ajendas teda tegutsema. Kui sina loed iga päev Jumala sõna, võib see sindki panna tegema tegusid, mis teevad sind õnnelikumaks ja tugevdavad su sõprussuhteid Jumalaga, ning samuti kannustab see sind temast teistele rääkima. (2. Ajar. 34:18, 19.) Piibli uurimine võib aidata sul ka tähele panna, milles sa saaksid edeneda. Kui sa midagi sellist märkad, siis muuda end, nagu seda tegi Joosija. w17.03 3:18, 19