September

Piiblis tähendab vastupidavus enamat kui vaid katsumuste ja ebaõnne talumist. Vastupidavusega on seotud nii meie mõtted kui ka tunded ehk see, mil viisil me raskustele reageerime. Vastupidav inimene on julge, vankumatu ja kannatlik. Üks teatmeteos ütleb vastupidavuse kohta: „See on meelelaad, mis suudab raskusi taluda mitte lihtsalt saatusele alistunult, vaid leegitseva lootusega ... See on omadus, mis hoiab mehe püsti, näoga vastu tuult. See on voorus, mis võib isegi raskeima katsumuse muuta auks, sest see näeb valu taga eesmärki.” Kristlast ajendab vastu pidama armastus. (1. Kor. 13:4, 7.) Armastus Jehoova vastu ajendab meid vastu pidama kõiges, mida Jehoova lubab meile osaks saada. (Luuka 22:41, 42.) Armastus meie usukaaslaste vastu aitab meil taluda nende ebatäiust. (1. Peetr. 4:8.) Abikaasasid ajendab nendevaheline armastus vastu pidama raskustes, mida võib tulla ette ka õnnelikus abielus, ning nõnda tugevdavad nad oma abielusidet. (1. Kor. 7:28.) w16.04 2:3, 4

Kreeka sõna, mis on eesti keelde tõlgitud vastega „kuulasid”, sisaldab mõtet püsivatest jõupingutustest millegi tegemisel. Algkristlased ei lõpetanud kooskäimisi isegi mitte siis, kui Rooma valitsus ja juudi usujuhid neid taga kiusasid. Kuigi olukord polnud kerge, tegid nad kõik selleks, et üksteisega kokku saada. Paljud Jehoova teenijad tänapäeval on väljendanud sügavat hindamist kristlike koosolekute vastu. George Gangas, kes teenis juhtivas kogus üle 22 aasta, ütles: „Minu elus on vendadega kokkusaamine üks suurimaid rõõme ning julgustuse allikaid.” Ta lisas: „Minu südames on kindel soov käia koosolekutel.” Kas sinul on Jehoova teenimiseks kokkutulemise suhtes samad tunded? Kui on, siis tee ikka oma parim, et olla kohal kõigil koosolekutel. Nii näitad, et oled sama meelt kuningas Taavetiga, kes ütles: „Jehoova, ma armastan su eluaset, su auhiilguse asupaika.” (Laul 26:8.) w16.04 3:16–18

Oletame, et sa saad teada, et keegi vend solvus selle peale, mida sa ütlesid või tegid. Mida sul tuleks teha? Sul tuleks temaga rääkida. Aga pane tähele, mis peaks olema sinu eesmärk: mitte lükata osa süüd oma venna peale, vaid tunnistada oma viga ja teha rahu. Rahumeelsed suhted usukaaslastega on ülimalt tähtsad. Aabraham ja tema vennapoeg Lott lahendasid rahumeelselt ühe konfliktse olukorra. Mõlemal mehel oli palju kariloomi ja nende karjaste vahel puhkes tüli ilmselt karjamaade pärast. Aabraham, kes soovis pinget maandada, pakkus Lotile võimalust valida esimesena piirkond, kus oma majapidamine sisse seada. (1. Moos. 13:1, 2, 5–9.) Kui hea eeskuju! Aabraham taotles rahu, mitte ei ajanud taga omaenda huve. Kas ta kannatas oma suuremeelsuse pärast kahju? Mitte sugugi! Üsna kohe pärast juhtumit Lotiga tõotas Jehoova Aabrahamile suuri õnnistusi. (1. Moos. 13:14–17.) Jumal ei lase kunagi oma teenijatele osaks saada püsivat kahju, kui need toimivad kooskõlas tema põhimõtetega ja lahendavad tüliküsimused armastuse vaimus. w16.05 1:11, 12

Jehoova on andnud oma kirjalikus sõnas meile palju konkreetseid käske ja keelde. Näiteks on ta keelanud hooruse, ebajumalakummardamise, varastamise ja purjutamise. (1. Kor. 6:9, 10.) Samas andis tema poeg Jeesus Kristus oma järelkäijatele põneva käsu: „Minge ja õpetage inimesi kõigi rahvaste hulgast, et nad saaksid mu jüngriteks. Ristige neid Isa, Poja ja püha vaimu nimesse ning õpetage neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ma olen iga päev teie juures kuni selle ajastu viimsete päevade lõpuni.” (Matt. 28:19, 20.) Jumala seadused ja käsud on osutunud meile heaks kaitseks. Neile kuuletumine on aidanud meil endast lugu pidada, edendanud tervist ja õnnelikku pereelu. Mis kõige tähtsam, ustav kinnipidamine Jehoova käskudest, sealhulgas käsust osaleda kuulutustöös, on toonud meile tema soosingu ja õnnistuse. w16.05 3:1

Kui järgime Jumala püha vaimu juhatust ja püüame vaadata asjadele Jehoova seisukohast, siis on meie mõtted, sõnad ja teod talle üha rohkem meelepärased. (Luuka 11:13; Gal. 5:22, 23.) Ent sellegipoolest on meil tarvis oma nõrkuste suhtes valvel püsida. (Õpet. 4:23.) Kui sulle näib, et sinu vaimne kasv on aeglane, siis pea meeles, et see võtabki aega. Kristlike omaduste arendamine on kestev protsess. Meil tuleb olla kannatlik, kui laseme Piiblil oma elu muuta. Kõigepealt on sul võib-olla tarvis end sundida, et teha seda, mis on pühakirja järgi õige. Ent mida rohkem sa mõtled ja toimid viisil, mida Jehoova sinult ootab, seda kergem on sul arvestada tema mõtteviisiga ja teha, mis on õige. (Laul 37:31; Õpet. 23:12; Gal. 5:16, 17.) w16.05 4:14, 16

Jehoova vormib oma teenijaid tänapäeval peamiselt Piibli, püha vaimu ja kristliku koguduse kaudu. Me laseme Jumala sõnal end vormida, kui loeme seda sihipäraselt, mõtiskleme selle üle ja palume, et Jehoova aitaks meil selle järgi elada. Taavet kirjutas: „Ma meenutan sind oma asemel, mõtlen sulle öiste vahikordade ajal.” (Laul 63:6.) Samuti kirjutas ta: „Ma ülistan Jehoovat, kes mulle nõu on andnud. Ööselgi noomivad mind mu sisimad mõtted.” (Laul 16:7.) Taavet lasi Jumala nõuannetel end väga sügavalt puudutada ning oma sisimaid mõtteid ja tundeid vormida. Ta tegi seda ka siis, kui Jumala sõnad olid olnud väga karmid. (2. Saam. 12:1–13.) Taavet on meile tõesti heaks eeskujuks alandlikkuses ja kuulekuses. Kas ka sina mõtiskled Jumala sõnade üle ja lased neil tungida oma sisimate mõtete ja tunneteni? Kas võiksid selles vallas edeneda? (Laul 1:3.) w16.06 1:11

Meil on tarvis hoida meeles, et inimkond kaotas juba umbes kuus tuhat aastat tagasi täiuslikkuse, mis oli esimestel inimestel Eedeni aias. Ebatäiuslikel inimestel on kalduvus eksida. Seega poleks tark oodata usukaaslastelt liiga palju ega lasta nende eksimustel röövida oma rõõmu, mis tuleneb sellest, et me saame neil viimseil päevil teenida Jehoovat koos tema rahvaga. Ja veel suurem viga oleks lasta teiste eksimustel saada endale komistuskiviks ja lahkuda seepärast Jehoova organisatsioonist. Nii ei jääks me mitte ainult ilma võimalusest täita Jumala tahet, vaid kaotaksime ka lootuse elada tema uues maailmas. Et meie rõõm ja lootus säiliksid, ei tohiks me unustada Jehoova tõotust „Ma loon uue taeva ja uue maa. Endisi asju ei tuletata enam meelde ning need ei vaeva südant”. (Jes. 65:17; 2. Peetr. 3:13.) Ärgem siis laskem sündida sellel, et jääme teiste vigade tõttu ilma Jehoova õnnistustest. w16.06 4:13, 14

See, et Jehoova on üks ja ainus, tähendab muu hulgas seda, et tema eesmärgid ja tegutsemisviis on alati usaldusväärsed. Jehoova ei ole heitlik ega ettearvamatu. Ta on alati ustav, järjekindel ja õiglane. Ta lubas Aabrahamile, et selle järeltulijad pärivad tõotatud maa, ja sooritas võimsaid imesid, et see tõotus täituks. Läks mööda 430 aastat, kuid Jehoova otsustavus oma lubadust pidada ei kahanenud. (1. Moos. 12:1, 2, 7; 2. Moos. 12:40, 41.) Sajandeid hiljem, kui ta nimetas iisraellasi oma tunnistajateks, ütles ta neile: „Mina olen ikka seesama. Enne mind ei olnud ühtki Jumalat ega ole tulnud ühtki pärast mind.” Rõhutamaks oma muutumatut eesmärki lisas ta: „Ma olen alati seesama.” (Jes. 43:10, 13; 44:6; 48:12.) Milline eriline au oli iisraellastel ja on tänapäeval ka meil: teenida Jehoovat, kes on järjekindel ja ustav! (Mal. 3:6; Jaak. 1:17.) w16.06 3:6, 7

Suuremal osal riikidest on tänapäeval nii-öelda oma vahimehed: piirivalve ja kõrgtehnoloogilised seiresüsteemid. Jälgitakse, et keegi ei tungiks riigi territooriumile ega ohustaks riiklikku julgeolekut. Ent sellised vahimehed suudavad märgata vaid ohte, mille allikateks on inimesed või inimvalitsused. Nad ei tea midagi Jumala taevasest kuningriigist, mille kuningaks on Jeesus, ega sellest, milline tähtis roll on sel valitsusel peatses kohtumõistmises kõigi rahvaste üle. (Jes. 9:6, 7; 56:10; Taan. 2:44.) Meie seevastu saame kohtumõistmise päevaks valmis olla, kui jääme vaimselt valvsaks. (Laul 130:6.) Mida lähemale me selle ajastu lõpule jõuame, seda raskem on meil püsida ärksana. Kui kahju küll oleks, kui kaotaksime praegu valvsuse. w16.07 2:2, 9, 10

Paulus teadis väga hästi, et ta ei vääri Jumala armu, sest ta oli varem olnud kristlaste tagakiusaja. Elu lõpu poole kirjutas Paulus oma kaastöölisele Timoteosele: „Ma olen tänulik meie isandale Kristus Jeesusele, kes on andnud mulle jõudu, selle eest, et ta pidas mind usaldusväärseks ja andis mulle ülesande oma teenistuses.” (1. Tim. 1:12–14.) Mis teenistus see oli? See selgub tema sõnadest Efesose kogudusevanematele. Ta ütles: „Siiski ei pea ma oma elu sugugi tähtsaks, vaid tahan lõpetada võidujooksu ja teenistuse, mille ma olen saanud meie isandalt Jeesuselt: anda põhjalikult tunnistust heast sõnumist Jumala armu kohta.” (Ap. t. 20:24.) Oma innukusega teenistuses jättis Paulus tänapäeva kristlastele suurepärase eeskuju ja tõendas, et Jumala arm tema vastu pole olnud asjatu. w16.07 4:1–3

Jehoova toetab alati oma ustavaid teenijaid, kuigi ta võib lasta neil oodata, enne kui mõni nende soov täitub või olukord muutub. Näiteks kui ta tõotas, et Aabraham saab poja, oli sel patriarhil vaja usku ja kannatlikkust. (Heebr. 6:12–15.) Kuigi Aabraham ootas Iisaki sündi aastaid, ei kaotanud ta lootust ning Jehoova ei valmistanud talle pettumust. (1. Moos. 15:3, 4; 21:5.) Ootamine ei ole kerge. (Õpet. 13:12.) Kui me aina mõtleksime, miks me pole ikka veel oma eesmärki saavutanud, võiks see meid väga masendada. Selle asemel oleks tark kasutada oma aega selleks, et teha enda kallal tööd. Kui loeme Jumala sõna ja mõtiskleme loetu üle, võime arendada tarkust, arukust, mõtlemisvõimet, kainet mõistust ning oskust langetada häid otsuseid. Meie ees seisavad iga päev valikud, mis puudutavad meelelahutust, riietust, välimust, raha kasutust ja inimsuhteid. Kui rakendame ellu seda, mida oleme Piiblist õppinud, saame teha otsuseid, mis Jehoovale meeldivad. w16.08 3:9–11

Jehoova aitas iisraellastel amalekkide ja etiooplaste üle võidu saavutada ning andis Nehemjale ja tema kaaslastele jõudu ehitustöö lõpule viia. Tänapäeval annab Jumal meile jõudu, et suudaksime teha kuulutustööd hoolimata vastupanust, inimeste ükskõiksusest ja meie enda muremõtetest. (1. Peetr. 5:10.) Me ei peaks ootama, et Jehoova teeb meie heaks imesid, vaid meil tuleks teha oma osa. See hõlmab seda, et loeme Jumala sõna iga päev, käime koguduse koosolekutel ja valmistume neiks, uurime Piiblit iseseisvalt ja koos perega ning otsime Jehoovalt abi palve kaudu. Ärgem laskem kunagi mingitel muudel asjadel või tegevustel takistada end saamast osa kõigest sellest, mille kaudu Jehoova meile jõudu annab. Kui tunned, et sul on mõnes eelmainitud valdkonnas vajakajäämisi, siis palu Jumalalt abi. Sa võid näha, kuidas täitub tõotus „Jumal annab teile jõudu, et te niihästi tahaksite kui ka suudaksite tegutseda talle meelepäraselt”. w16.09 1:12

Apostel Paulus soovitas jääda vallaliseks, siiski ütles ta sõnad, mis on tänaseks päevatekstiks. Paulus lisas: „Kui neil pole enesevalitsust, siis nad abiellugu, sest parem on abielluda kui ihades põleda.” Abiellumine võib aidata hoida ära seda, et inimese seksuaaliha paneb teda masturbeerima või hooruspattu tegema. Vallalistel tuleks mõelda, kas nad on abiellumiseks piisavalt vanad. Apostel sõnas: „Kui keegi arvab, et ta ei tee õigesti, kui jääb vallaliseks, ja kui ta pole liiga noor, siis tehku ta, nagu soovib, ta ei tee pattu. Sellised inimesed abiellugu.” (1. Kor. 7:9, 36; 1. Tim. 4:1–3.) Samas ei peaks keegi abielluma lihtsalt seepärast, et ta tunneb nooruseale omast tugevat seksuaaliha. Ta ei pruugi olla piisavalt küps, et kanda abieluga kaasnevat vastutusekoormat. w16.08 1:17

Paljudel inimestel kujuneb meie kohta arvamus meie väljanägemise põhjal. (1. Saam. 16:7.) Kuna me oleme Jumala teenijad, ei pane me selga lihtsalt midagi, milles me end mugavalt tunneme ja mis meile meeldib. Jumala sõnas leiduvad põhimõtted peaksid ajendama meid mitte kandma liibuvaid, nappe või seksuaalselt väljakutsuvaid riideid. See välistab niisuguste rõivaste kandmise, mis paljastavad või toovad esile intiimseid kehaosi. Keegi ei peaks meie riietust nähes tundma end ebamugavalt või olema sunnitud mujale vaatama. Kui oleme puhtad, korralikud, sündsa riietuse ja hoolitsetud välimusega, siis on tõenäolisem, et inimesed peavad meist lugu ja võivad isegi hakata rohkem huvi tundma Jumala vastu, keda me teenime. Meie korralik riietus heidab head valgust ka organisatsioonile, mida esindame. Selle tulemusel võivad inimesed võtta paremini kuulda sõnumit, mis võib päästa nende elu. w16.09 3:5, 6

Ära eelda, et sa tead, mida teised usuvad. Mõned inimesed väidavad end evolutsiooni uskuvat, kuid samas usuvad nad ka Jumala olemasolu. Nende arvates kasutas Jumal evolutsiooni, et luua erinevaid eluvorme. Teised ütlevad, et nad usuvad evolutsiooni, kuna seda ei õpetataks koolis, kui see poleks tõsi. Ning osa inimesi on kaotanud usu Jumalasse, sest nad on pettunud religioonis. Seega, kui sa arutled kellegagi elu päritolu teemal, siis üldjuhul on alguses kõige targem talle küsimusi esitada. Püüa teada saada, mida sinu vestluskaaslane usub. Kui oled paindlik ja kuulad teda tähelepanelikult, võib ta soovida kuulata ka sind. Kui näib, et keegi ründab sinu usku loomisse, siis võid paluda tal selgitada, kuidas võis elu alguse saada ilma Loojata. Et esimene eluvorm võinuks püsima jääda, pidanuks see olema suuteline end reprodutseerima ehk tegema endast koopiaid. Keemiaprofessor David Deamer sõnas: „Ka kõige lihtsama eluvormi keerukus on lausa jahmatav.” w16.09 4:12, 13

Ehkki pole teada, keda täpselt Paulus oma kirjas silmas pidas, visati näiteks Naabot ja Sakarja kividega surnuks, sest nad kuuletusid Jumalale ja täitsid tema tahet. (1. Kun. 21:3, 15; 2. Ajar. 24:20, 21.) Taanielil ja tema kaaslastel olnuks võimalus vabaks saada, kui nad oleksid oma veendumustes järeleandmisi teinud. Nad jäid aga enesele kindlaks ning tänu usule Jehoova väesse nad nii-öelda „sulgesid lõvide suu” ja „summutasid tule väe”. (Heebr. 11:33, 34; Taan. 3:16–18, 20, 28; 6:13, 16, 21–23.) Selliste ustavate prohvetite nagu Miikaja ning Jeremija katsumusteks olid „mõnitamised ... ja vanglad”. Teised, näiteks Eelija, „otsisid varju kõrbetest, mägedest, koobastest ja maalõhedest”. Nad kõik pidasid raskustele vastu, sest neil oli „põhjendatud ootus, et loodetav saab tõeks”. (Heebr. 11:1, 36–38; 1. Kun. 18:13; 22:24–27; Jer. 20:1, 2; 28:10, 11; 32:2.) w16.10 3:10, 11

Me saame ilmutada armastust võõramaalaste vastu sellega, et tervitame neid kuningriigisaalis soojalt. Immigrandid, kes on viibinud riigis alles lühikest aega, on mõnikord ujedad ning hoiavad omaette. Nad võivad oma tausta või majandusliku olukorra tõttu tunda end teisest rassist või rahvusest inimestest alamatena. Seepärast peaksime ise minema neid sõbralikult tervitama ning nende vastu siirast huvi ilmutama. Keeleõppe rakendus nimega JW Language võib aidata sul õppida, kuidas tervitada neid nende emakeeles. (Filipl. 2:4.) Võib-olla sa kõhkled pöörduda teisest kultuurist pärit inimeste poole. Et sääraseid tundeid hajutada, võiksid öelda neile midagi enda kohta. Sa võid üsna pea märgata, et teil on ühiseid jooni rohkem kui erinevusi, olgu need erinevused siis tegelikud või kujuteldavad. Tõenäoliselt mõistad sedagi, et igal kultuuril on oma tugevad ja nõrgad küljed. w16.10 1:13, 14

Me saame aidata hoida koguduses vaimset puhtust, kui järgime Jumala sõna juhendeid. Muistses Korintoses oli Paulus teinud kõvasti kuulutustööd ja aidanud paljusid tõeteele. Ta armastas sealseid võitud usukaaslasi. (1. Kor. 1:1, 2.) Ent mõtle, kui suurt meelehärmi võis talle teha see, et seal salliti seksuaalset ebamoraalsust. Paulus käskis kogudusevanematel ebamoraalset elu elava mehe anda üle Saatanale ehk ta kogudusest eemaldada. Koguduse puhtuse hoidmiseks pidid nad kõrvaldama „juuretise”. (1. Kor. 5:5–7, 12.) Kui me toetame kogudusevanemate otsust mittekahetsev patustaja eemaldada, aitame nii hoida koguduses puhtust ning see võib ajendada eksinut kahetsema ja otsima Jehoovalt andestust. w16.11 2:14

Üksteise julgustamine on tõesti tähtis. Rubén ütleb: „Olen võidelnud väärtusetustundega palju aastaid. Kord aga olin kuulutamas ühe kogudusevanemaga, kes pani tähele, et olen halvas tujus. Ta kuulas mind osavõtlikult, kui rääkisin oma tunnetest. Seejärel tuletas ta mulle meelde kõike head, mida ma teen. Samuti meenutas ta mulle Jeesuse sõnu, et igaüks meist on rohkem väärt kui palju varblasi. Alati, kui ma sellele kirjakohale mõtlen, läheb mul süda soojaks. Selle vanema sõnad muutsid tohutult mu mõtteviisi.” (Matt. 10:31.) Meid ei peaks üllatama, et Piibel rõhutab vajadust teisi korrapäraselt julgustada. Apostel Paulus kirjutas heebrea kristlastele: „Julgustage üksteist iga päev, kuni veel kestab see aeg, mille kohta öeldakse „täna”, et teie süda ei kalgistuks patu petliku veetluse tõttu.” (Heebr. 3:13.) Kahtlemata mõistad selle nõuande tähtsust, kui meenutad, kuidas kellegi sõnad sind on kosutanud. w16.11 1:2, 3

Aastal 313 andis paganlik Rooma keiser Constantinus õigest usust taganenud kristlusele seadusliku staatuse. Pärast Nikaia kirikukogu käskis Constantinus, kes ise seal kohal viibis, saata pagendusse preester Areiose, kes polnud nõus Jeesust Jumalaks tunnistama. Hiljem, keiser Theodosius I valitsuse ajal (379–395), sai katoliku usust Rooma impeeriumi ametlik religioon. Ajaloolased ütlevad, et neljandal sajandil pöördus paganlik Rooma „kristlusse”. Tegelikult olid usutaganejad selleks ajaks võtnud omaks paganlikud õpetused ning seega olid nad juba Suure Babüloni osa. Siiski oli olemas väike arv võitud kristlasi, kes tegid oma parima, et Jumalat teenida. Nad olid nagu nisu Jeesuse mõistujutus. (Matt. 13:24, 25, 37–39.) w16.11 4:8, 9

Elu praeguses maailmas on stressirohke. Saatan on raevu täis. Ta „käib ringi nagu möirgav lõvi ja otsib, keda neelata”. (1. Peetr. 5:8; Ilm. 12:17.) Seepärast ei peaks meid üllatama, et aeg-ajalt vaevavad mured isegi meid, jumalateenijaid. Ustavad Jehoova teenijad minevikus olid mõnikord samuti murede küüsis. Näiteks ütleb Piibel, et kuningas Taavet tundis muret. (Laul 13:2.) Ja Paulust rõhus „mure kõigi koguduste pärast”. (2. Kor. 11:28.) Ent mida me saame teha, kui mured paistavad kasvavat üle pea? Meie armastav taevane isa aitas oma teenijaid minevikus ning ta aitab ka meil oma muredele leevendust leida. Meil aitab muredega toime tulla palvetamine, Jumala sõna lugemine ja selle üle mõtisklemine, püha vaimu viljaks olevate omaduste arendamine ning oma südame puistamine kellelegi, keda usaldame. w16.12 3:1, 2

Jehoova teenijad on pööranud selja patusele elule, mida nad elasid enne, kui õppisid Jumalat tundma ning hakkasid teda armastama ja teenima. Nende endise eluviisiga võisid kaasneda teod, mida nad nüüd häbenevad ja mille eest nad oleks väärinud surma. (Rooml. 6:21.) Ent siis nad muutsid end. Nii oli ka paljude korintlastega, kellele Paulus kirjutas. Mõned neist olid olnud näiteks ebajumalakummardajad, abielurikkujad, homoseksuaalid, vargad või joodikud. Kuid hiljem olid nad „puhtaks pestud, pühitsetud”. (1. Kor. 6:9–11.) Sama lugu oli ilmselt mõne Rooma kristlasega. Paulus kirjutas roomlastele: „Ärge ka andke oma keha patu käsutusse tegema ülekohut, vaid andke oma keha Jumala käsutusse tegema õigust, kuna te mõistate, et te olite surnud, aga nüüd elate.” (Rooml. 6:13.) Paulus oli kindel, et nad suudavad jääda Jumala silmis puhtaks ja saada edaspidigi osa Jumala armust. w16.12 1:13

Jehoova on loonud inimesed imetlusväärsete oskuste ja võimetega. Ta on andnud meile mõtlemisvõime, et saaksime lahendada probleeme ja teha tulevikuplaane. (Õpet. 2:11.) Ta on andnud meile jõu, et võiksime teha teoks oma plaanid ja saavutada oma eesmärgid. (Filipl. 2:13.) Samuti on ta andnud inimestele südametunnistuse, kaasasündinud võime eristada õiget valest. See aitab meil hoiduda väärtegudest ja parandada oma vigu. (Rooml. 2:15.) Jehoova ootab, et kasutaksime tema kingitud võimeid heal eesmärgil. Näiteks Piibli heebrea osast võime lugeda, et „tööka inimese plaanid toovad talle edu” ja „kõike, mida su käsi suudab teha, tee kogu jõust”. (Õpet. 21:5; Kog. 9:10.) Kreeka osas öeldakse meile: „Kuniks on veel võimalust, tehkem head kõigile” ning „Teenige üksteist selle andega, mis igaühel on.” (Gal. 6:10; 1. Peetr. 4:10.) Sellest ilmneb selgelt Jehoova soov, et me teeksime seda, mis on kasulik meile endile ja ka teistele. w17.01 1:1, 2

Aadama ja Eeva järeltulijad pärisid oma sõnakuulmatutelt vanematelt ebatäiuse ja surma. Siiski jäi neile alles nende tahtevabadus. See ilmneb näiteks sellest, kuidas Jumal tegeles Iisraeli rahvaga. Oma teenija Moosese kaudu andis Jehoova sellele rahvale võimaluse valida, kas nad soovivad saada tema eriliseks omandiks või mitte. (2. Moos. 19:3–6.) Kuidas rahvas reageeris? Nad tegid vabatahtlikult valiku täita kõik tingimused, mis olid vajalikud selleks, et saada Jumala rahvaks. Nad teatasid üksmeelselt: „Me teeme kõik, mis Jehoova on öelnud.” (2. Moos. 19:8.) Kahjuks kasutasid iisraellased hiljem oma vabadust vääriti ja murdsid oma lubadust. Meil tuleks sellest hoiatavast näitest õppust võtta ja pidada alati kalliks vaba tahte andi, jäädes Jehoova ligi ja kuuletudes tema seadustele. w17.01 2:9

Iisraeli ustavusetu kuninga Jerobeami valitsuse ajal saatis Jehoova tema juurde ühe prohveti Juudast, et see edastaks talle kohtusõnumi. See alandlik prohvet andis Jumala sõnumi ustavalt edasi ning Jehoova kaitses teda Jerobeami vihahoo eest. (1. Kun. 13:1–10.) Koduteel kohtus prohvet ühe vana mehega, kes oli pärit Peetelist. Mees väitis end olevat Jehoova prohveti. Ta valetas nooremale mehele, nii et see ei kuuletunud Jehoova selgele juhendile mitte Iisraelis leiba süüa ega vett juua ning mitte minna tagasi sama teed pidi, mida ta tuli. Jehoova oli pahane. Hiljem, kui Jehoova prohvet kodu poole läks, tuli lõvi ning murdis ta maha. (1. Kun. 13:11–24.) Miks võttis see varemalt tagasihoidlik prohvet vanemat meest kuulda ja läks kaasa tema pettusega? Piibel seda ei ütle. Võib-olla unustas ta täielikult selle, et ta oleks pidanud olema koos oma Jumalaga käies tagasihoidlik. w17.01 4:1–3

„Alguses lõi Jumal taeva ja maa.” (1. Moos. 1:1.) Need Piibli avasõnad on lihtsad, kuid samas tähendusrikkad. Tuleb tunnistada, et me teame väga vähe kõigest sellest, mis Jumal on loonud, nagu kosmosest, valgusest ja gravitatsioonist, ning et me oleme näinud kogu universumist vaid imetillukest osa. (Kog. 3:11.) Siiski on Jehoova meile teada andnud, mis on tema eesmärk maa ja inimkonnaga. Maast pidi saama ideaalne kodu inimestele, kelle ta lõi enda sarnaseks. (1. Moos. 1:26.) Nemad pidid olema tema lapsed ja tema pidi olema nende isa. Nagu selgitatakse 1. Moosese raamatu 3. peatükis, tekkis Jehoova teele ootamatu takistus. (1. Moos. 3:1–7.) See takistus polnud aga ületamatu. Mitte keegi ei suuda Jehoovat peatada. (Jes. 46:10; 55:11.) Seepärast võime olla täiesti veendunud, et Jehoova algne eesmärk läheb täide õigel ajal. w17.02 1:1, 2

Kuidas said iisraellased aru, et Moosest toetas nähtamatu püha vaim? Püha vaimu abil suutis Mooses teha imetegusid ja anda Egiptuse vaaraole teada, kes on Jehoova. (2. Moos. 7:1–3.) Samuti aitas püha vaim olla Moosesel armastav, alandlik ja kannatlik, mis tegi temast hea juhi. Oli ilmselge, et Moosese oli valinud Iisraeli rahva juhiks Jehoova. Hiljem toetas püha vaim ka teisi mehi, kelle Jehoova oli valinud oma rahvast juhtima. „Nuuni poeg Joosua oli täis tarkuse vaimu.” (5. Moos. 34:9.) „Giideoni peale [tuli] Jehoova vaim.” (Kohtum. 6:34.) Ja ka „Taaveti peal [oli] Jehoova vaim”. (1. Saam. 16:13.) Need mehed toetusid Jumala vaimule ja see andis neile väe teha asju, mida nad poleks suutnud teha omal jõul. (Joosua 11:16, 17; Kohtum. 7:7, 22; 1. Saam. 17:37, 50.) w17.02 3:3–5

Paulus jättis hea eeskuju selles, et ta austas oma vendade otsustusvabadust. Kogudusevanematel tänapäeval tuleks seda eeskuju järgida, kui nad annavad nõu asjade kohta, mille puhul igaüks peab langetama oma otsuse. Nad annavad karja liikmetele hea meelega Piiblil põhinevat juhatust. Siiski on kogudusevanemad ettevaatlikud ja lasevad vendadel-õdedel ise otsuseid teha. See on loogiline, sest vennad ja õed on need, kes vastutavad tagajärgede eest. Õpetus on selge: me võime tunda teiste vastu siirast huvi ja juhtida nende tähelepanu Piibli põhimõtetele või nõuannetele, kuid neil endil on õigus ja vastutus langetada oma otsuseid. Kui nad langetavad targa otsuse, on sellest palju kasu. Niisiis me ei tohiks kunagi arvata, et meil on õigus otsustada, mida meie vennad või õed peaksid tegema. w17.03 2:11

Ustav ori on näidanud üles usku sellega, et on rõhutanud kuulutustöö tähtsust ja levitanud head sõnumit kuningriigist. Kas sa oled üks „teistest lammastest” ja toetad võituid selles tähtsas töös? Sel juhul kuulud sa nende hulka, kellele Jeesus tulevikus ütleb: „Mida te olete teinud ühele mu kõige silmapaistmatumatest vendadest, seda olete teinud minule.” (Matt. 25:34–40.) Kui Jeesus tagasi taevasse läks, ei hüljanud ta oma järelkäijaid. (Matt. 28:20.) Maa peal eestvedajana tegutsedes koges ta ise, kui palju abi on pühast vaimust, inglitest ja Jumala sõnast. Seepärast on ta tänapäeval ustavat orja samamoodi aidanud. Võitud kristlastena järgnevad juhtiva kogu liikmed „Tallele kõikjale, kuhu ta läheb”. (Ilm. 14:4.) Kui järgneme juhtivale kogule, järgneme ka Jeesusele, kes juhatab meid õige pea eluvee allikaile. (Ilm. 7:14–17.) Midagi sellist ei suudaks meie heaks teha mitte ükski inimjuht! w17.02 4:17–19

Kui seisame silmitsi probleemidega, millega tundub võimatu ise hakkama saada, on ilmselt lihtne mõista, et on vaja toetuda Jehoovale. Mida me teeme aga siis, kui peame toime tulema mõne väiksema murega? Kas toetume inimtarkusele ja üritame seda olukorda oma mõistusega lahendada? Või kas uurime Piibli põhimõtteid ja püüame nende järgi tegutseda, näidates sellega, et toetume Jehoovale? Näiteks võib mõni pereliige sulle öelda midagi negatiivset selle kohta, et lähed koosolekule või kokkutulekule. Kas sa palud Jehoovalt juhatust ja abi, et parimal moel olukorda lahendada? Või oletame, et sa kaotad töö ja uue leidmine on väga raske. Kas võimaliku tööandjaga rääkides annad sa talle siiski teada, et soovid käia koosolekutel? Ükskõik mis mure meil ka poleks, meil tuleb meeles hoida laulukirjutaja sõnu, mis on tänaseks päevatekstiks. w17.03 4:6