November

Saatan väitis sisuliselt, et mitte keegi ei teeni Jehoovat isetust armastusest. (Iiob 2:4, 5.) Kas Saatan on sellest ajast saadik muutunud? Mitte sugugi! Kui ta heideti taevast alla, nimetati teda ikka „meie vendade süüdistajaks, kes süüdistab neid meie Jumala ees ööd ja päevad”. (Ilm. 12:10.) Saatan on senini seisukohal, et inimesed teenivad Jumalat vaid isekatel eesmärkidel. Talle meeldiks näha, et me anname katsumustes alla ega toeta enam Jumala ülemvõimu. Kui maadled mõne katsumusega, siis kujutle oma vaimusilmas järgmist pilti. Ühel pool on Saatan ja tema deemonid, kes väidavad, et sa ei pea surve all vastu ja annad selles võitluses alla. Teisel pool on Jehoova, tema valitsev poeg, ülesäratatud võitud ja tohutu hulk ingleid. Nad ergutavad sind ja rõõmustavad, kui näevad sind vastu pidamas ja Jehoova ülemvõimu toetamas. Sa võid olla kindel, et Jehoova rõõmustab su laitmatuse üle, nagu öeldakse tänases päevatekstis. w16.04 2:8, 9

Kui teiste abiga õnnestub olukord lahendada, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Asi tuleks üle anda kogudusevanematele vaid juhul, kui süüaluse aitamine on korduvalt ebaõnnestunud. Juhtumid, mis nõuavad, et astutaks kõik kolm sammu, mis on kirjas Matteuse 18:15–17, on üsna haruldased. See on julgustav, sest see tähendab, et lahendus leitakse tavaliselt enne, kui olukord läheb nii kaugele, et mittekahetsev patustaja tuleb kogudusest eemaldada. Sageli tunnistab väärteo teinu oma eksimust ja seab asjad korda. See, kelle vastu eksiti, näeb, et pole enam põhjust seda asja käsitleda, ja ta on valmis andestama. Mis juhtumiga tegu ka poleks, näitavad Jeesuse sõnad seda, et kogudusevanemaid ei peaks tüliküsimusse ennatlikult kaasama. Kogudusevanemad sekkuvad olukorda vaid siis, kui kaks esimest sammu on astutud ning kui juhtunu kohta on olemas usaldusväärsed tõendid. w16.05 1:15, 16

Me peame jääma selle maailma tegemistes erapooletuks seetõttu, et oleme Jumala kuningriigi ustavad alamad. Kuidas muidu saaksime puhtast südamest kuulutada head sõnumit, et ainult Jumala kuningriik suudab lahendada kõik inimkonna probleemid? Ja erinevalt muudest religioonidest, mis on killustunud selle liikmete poliitiliste vaadete tõttu, aitab õige jumalateenimisviis meie rahvusvahelisel vennaskonnal jääda ühtseks ja poliitilistes küsimustes erapooletuks. (1. Peetr. 2:17.) Kuna Saatana maailma lõpp on lähedal, on ootuspärane, et erapooletuks jäämine muutub järjest raskemaks. Tänapäeval on paljud inimesed järeleandmatud ja põikpäised ning see tekitab ühiskonnas aina rohkem lõhesid. (2. Tim. 3:3, 4.) Viimasel ajal on meie vendade erapooletus pandud mõnel maal eriliselt proovile, sest poliitiline olukord on järsult muutunud. Kas sa mõistad, miks on meil tarvis just praegu tugevdada oma otsusekindlust jääda erapooletuks? Kui ootame sellega seni, kuni satume mingisse keerulisse olukorda, võib juhtuda, et teeme oma erapooletuses järeleandmisi. w16.04 4:3, 4

Mõned võivad mõelda, et pole tähtis, milliseid otsuseid nad teevad. Selleks aga, et langetada tarku otsuseid, mis meeldiksid Jehoovale, tuleb meil arvestada tema sõnas olevate seaduste ja põhimõtetega. Näiteks tuleb meil tegutseda kooskõlas tema seadusega vere kohta. (1. Moos. 9:4; Ap. t. 15:28, 29.) Palve aitab meil otsuseid langetades toetuda pühakirja põhimõtetele ja seadustele. Kaalukad isiklikud otsused on üsna tugevalt seotud meie vaimse heaoluga. Meie valikud võivad mõjutada meie suhteid Jehoovaga. Hea otsus tugevdab meie suhet Jumalaga, aga halb otsus võib seda kahjustada. Lisaks võib meie halb otsus mõjuda halvasti ka teiste koguduseliikmete vaimsusele, saades kellelegi komistuskiviks või rikkudes koguduse ühtsust. Seega on tõepoolest oluline, milliseid otsuseid me langetame. (Rooml. 14:19.) w16.05 3:4, 5

Jehoova hindab meie pingutusi kasutada oma „aega parimal viisil”, et saaksime Piiblit korrapäraselt lugeda ja uurida. (Efesl. 5:15, 16.) On mõistetav, et me ei saa pöörata võrdset tähelepanu kogu meile kättesaadavale vaimsele toidule. Me peaksime aga teadvustama endale ohtu, mida me ei pruugi märgatagi. Mis oht see on? Me võime arvata, et osa vaimsest toidust meid ei puuduta. Näiteks võib meile tunduda, et mingi osa Piiblist meie olukorraga ei haaku, või siis ei kuulu me mingi väljaande otsesesse sihtgruppi. Kas meil on kalduvus heita sellisele materjalile vaid põgus pilk või see täielikult tähelepanuta jätta? Kui nii, siis võime jääda ilma vägagi kasulikust infost. Igaühel meist tuleks meeles hoida, et kogu meie vaimne toit tuleb Jumalalt. w16.05 5:5, 6

Jehoova kasutab ka kogudust ja selle ülevaatajaid, et igaüht meist vormida. Näiteks kui kogudusevanemad näevad, et sa vajad milleski abi, püüavad nad sind aidata, kuid seda mitte oma tarkusele tuginedes. Nad paluvad alandlikult juhatust ja tarkust Jumalalt. Pidades silmas meie olukorda, tegutsevad nad oma palvete kohaselt ning otsivad nõu Piiblist ja meie väljaannetest. Tänu sellele saavad nad anda just sellist nõu, mida meil on vaja. Kui mõistame, kuidas Jumal meid vormib, parandab see meie suhteid kaasusklikega ja aitab suhtuda õigesti inimestesse, keda kohtame kuulutustööl, ja neisse, kellega uurime Piiblit. Jumal ei sunni kedagi tegema muudatusi, vaid on andnud teada oma õigusnormid, et inimesed võiksid ise oma elu korda seada ja end muuta. w16.06 1:13, 14

Apostel Johannes kirjutas, et kui keegi armastab seda, „mis on maailmale omane – patused ihad, silmahimu ja varaga uhkeldamine”, siis „pole tal armastust Isa vastu”. (1. Joh. 2:15, 16.) See tähendab, et meil tuleb oma süda ikka ja jälle läbi uurida, mõistmaks, ega meile pole hakanud meeldima kristlasele sobimatu meelelahutus ja riietusstiil või ilmalikud kaaslased. Samuti võib armastus maailma vastu väljenduda soovis taotleda „suuri asju”, näiteks kõrghariduse omandamise kaudu. Me seisame praegu uue maailma lävel. Seepärast on väga tähtis hoida meeles Moosese jõulisi sõnu, mis on kirjas 5. Moosese 6:4. Kui mõistame selgelt ja usume kindlalt, et „Jehoova, meie Jumal Jehoova, on üks ja ainus”, siis teeme oma parima, et teenida teda jäägitu pühendumusega ja talle meelepärasel viisil. (Heebr. 12:28, 29.) w16.06 3:14

Öeldakse, et vajadusi on inimesel vähe, aga tema soovidel pole lõppu. Näib, et paljud ei suuda teha vahet oma soovide ja tegelike vajaduste vahel. Aga mis see vahe siis on? Sellest, mida me tõesti vajame, sõltub meie elu. Näiteks me vajame toitu, riideid ja eluaset. Samas me võime soovida midagi rohkemat, kuid see pole meie igapäevaeluks hädavajalik. Inimeste soovid võivad olla väga erinevad sõltuvalt sellest, kus nad elavad. Vaesemates maades võib inimestel olla soov saada piisavalt raha, et osta endale mobiiltelefon, mopeed või väike maalapike. Jõukamates riikides aga võivad inimesed soovida endale üha rohkem rõivaid, suuremat maja või kallimat autot. Mõlemal juhul on oht sattuda materialismi püünisesse: hakata ihaldama üha rohkem asju, sõltumata sellest, kas neid on vaja või kas neid saab endale lubada. (Heebr. 13:5.) w16.07 1:1–3

Paljud inimesed on oma igapäevaelu tegemistega nii hõivatud, et ei mõista, et neil on ka usulised vajadused. (Matt. 5:3.) Nende tähelepanu on haaranud kõik see, mida maailm pakub ning mis õhutab patuseid ihasid ja silmahimu. (1. Joh. 2:16.) Me soovime, et meid ei mõjutaks mitte maailma vaim, vaid Jumala vaim, mille kaudu Jumal aitab meil aru saada, millised sündmused meid ees ootavad. (1. Kor. 2:12.) Me ei peaks arvama, et inimese elus peab toimuma midagi erilist, et ta vaimsesse unne vajuks. Tegelikult võivad meid vaimsesse unne suigutada täiesti tavalised asjad, kui lubame neil usulise tegevuse tagaplaanile tõrjuda. (Luuka 21:34, 35.) Teised võivad meid valvsaks jäämise pärast küll pilgata, kuid me ei tohiks lubada oma innukusel raugeda, sest me mõistame, et lõpp on lähedal. (2. Peetr. 3:3–7.) On väga tähtis, et me suhtleksime oma usukaaslastega, käies korrapäraselt koguduse koosolekutel, kus Jumala vaim meid mõjutab. w16.07 2:13, 14

Paljud inimesed palvetavad sellepärast, et see annab neile parema enesetunde, kuid tegelikult nad ei usu, et Jumal nende palveid kuulab. Me peame neile seda selgitama. Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui te palute midagi minu nime kaudu, siis ma teen seda.” (Joh. 14:14.) Muidugi peaks see „midagi” olema kooskõlas Jehoova tahtega. Seda kinnitavad ka Johannese sõnad „Me oleme kindlad, et kui me palume Jumalalt midagi kooskõlas tema tahtega, siis ta kuulab meid”. (1. Joh. 5:14.) Kas pole meeldiv inimestele selgitada, et palvetamine ei ole lihtsalt abinõu enesetunde parandamiseks, vaid see on võrratu võimalus minna Jehoova armutrooni ette? (Heebr. 4:16.) Kui õpetame inimesi palvetama õigel viisil, õige isiku poole ja õigete asjade eest, siis saavad nad Jehoovaga lähedaseks ja võivad leida lohutust hädaajal. (Laul 4:1; 145:18.) w16.07 4:11, 12

Kahtlemata väljendavad need sõnad kõigi ustavate Jehoova teenijate tundeid. Ent kuidas on lugu siis, kui haigus või kõrge iga takistab sul kuulutustööd teha? Pea meeles, et kui sa räägid head sõnumit oma hooldajatele või teistele, osaled sa pühas teenistuses ja tood au meie Jumalale. Kui oled usu pärast vangis, siis ilmselt kuulutad head sõnumit oma võimaluste piires, ja see rõõmustab Jehoovat. (Õpet. 27:11.) Sama peab paika siis, kui sa teenid ustavalt Jehoovat hoolimata sellest, et sinu peres pole kõik Jehoova teenijad. (1. Peetr. 3:1–4.) Isegi rasketes oludes võid sa tuua kiitust Jehoovale ja vaimselt edeneda. Jehoova kindlasti õnnistab sind, kui jagad väärtuslikke tõdesid neile, kes vajavad tulevikulootust. w16.08 3:19, 20.

See juhtnöör ei näita kuidagi, et naine oleks mehest alaväärsem. Õigupoolest aitab see naisel täita ülesannet, mis Jumal talle andis, kui sõnas: „Inimesel [Aadamal] ei ole hea üksi olla. Ma teen talle abilise, kes on talle täienduseks.” (1. Moos. 2:18.) Nii nagu koguduse pea Kristus on armastav, peaks seda olema ka kristlik perepea. Kui abielumees on selline, tunneb tema naine end turvaliselt, peab oma mehest lugu, toetab teda ja allub talle hea meelega. Jeesuse eeskuju järgimiseks tuleb kristlastel armastada üksteist nii, nagu Jeesus armastas oma jüngreid. (Joh. 13:34, 35; 15:12, 13; Efesl. 5:25.) Kristlikud abikaasad peaksid teineteist armastama nii palju, et on valmis vajadusel üksteise eest surema. w16.08 2:3, 4

Sinu julgustavad sõnad võivad teistele suurt mõju avaldada. Sa saad aidata neil teenida Jehoovat kogu südamest. Ja ära iial alahinda seda, kui hästi võivad teistele mõjuda sinu kosutavad vastused koosolekul. Nehemja ja tema kaaslased „julgustasid üksteist” ehk „kinnitasid oma käsi” (1997. a tõlge). Jehoova abiga taastasid nad Jeruusalemma müürid vaid 52 päevaga. (Neh. 2:18; 6:15, 16.) Nehemja polnud lihtsalt töö ülevaataja. Ta lõi ise müüritöödes kaasa. (Neh. 5:16.) Ka paljud kogudusevanemad on saanud osaleda teokraatlikes ehitusprojektides või kohaliku kuningriigisaali koristus- ja hooldustöödes, järgides nii Nehemja eeskuju. Kui nad on koos usukaaslastega kuulutustööl või teevad koguduseliikmete juurde karjasekülastusi, saavad nad kinnitada nende nõrku käsi, kel on mingi mure südamel. (Jes. 35:3, 4.) w16.09 1:15, 16

Jumala teenijad püüavad kogu südamest järgida Piibli üleskutset „Surmake siis endas kõik see, mis on omane teie maisele loomusele: hoorus, kõlvatus, iharus”. (Kol. 3:2, 5.) Me ei soovi, et usukaaslastel oleks meie riietuse tõttu raske seda nõuannet kuulda võtta. Vennad ja õed, kes elasid varem amoraalset elu, võivad ikka veel võidelda patuste kalduvustega. (1. Kor. 6:9, 10.) Me ei taha nende võitlust kuidagi raskemaks teha, ega ju? Kui oleme koos oma kristlike vendade ja õdedega, peaks meie riietus aitama kaasa koguduse moraalse puhtuse edendamisele. Meil on õigus otsustada, mida me selga paneme. Samas tuleb meil kõigil kanda hoolt selle eest, et teistel oleks meie riietust nähes lihtne jääda kõlbeliselt puhtaks nii oma mõtetes, sõnades kui ka tegudes. (1. Peetr. 1:15, 16.) w16.09 3:9, 10

„See, et meie usume Jehoovasse, ei tähenda tingimata seda, et ka meie lapsed usuvad temasse,” ütles üks abielupaar Prantsusmaalt. Nad sõnasid: „Usk ei ole päritav. See kasvab lastes tasapisi.” Üks Austraalia vend kirjutas: „Aidata lapsel oma südames usku kasvatada on ilmselt üks raskemaid ülesandeid, mis lapsevanemal on. Sa võid arvata, et oled andnud lapse küsimusele ammendava vastuse, kuid hiljem tõstatab laps sellesama küsimuse uuesti. Vastused, millega laps võib täna rahule jääda, ei pruugi homme tema meelest enam piisavad olla. Mõnda teemat võib olla vaja ikka ja jälle arutada.” Oled sa lapsevanemana vahel mõelnud, et kas sa ikka suudad õpetada oma lapsi Jehoovat armastama? Kui toetuksime vaid omaenda tarkusele, siis poleks keegi meist selleks võimeline. (Jer. 10:23.) Ent meil on võimalik olla edukad, kui otsime Jehoovalt juhatust. w16.09 5:1, 2

Võõramaalased peavad pingutama, et arvestada uue maa kultuuriga. Rutt oli selles heaks eeskujuks. Esiteks näitas ta lugupidamist oma uue kodupaiga kommete vastu, küsides järelnoppimiseks luba. (Rutt 2:7.) Ta ei pidanud järelnoppimise õigust enesestmõistetavaks ega arvanud, et teised võlgnevad talle midagi. Teiseks oli ta väga tänulik talle antud abi eest. (Rutt 2:13.) Kui võõramaalastel on samasugune hoiak, siis on tõenäolisem, et nad võidavad kohalike inimeste ja usukaaslaste lugupidamise. Me oleme rõõmsad, et Jehoova on oma armust lasknud head sõnumit kuulda kõiksugustel inimestel. Oma kodumaal ei olnud neil ehk võimalust Piiblit uurida ega Jehoova rahvaga vabalt läbi käia. Ent nüüd, kui neil on see võimalus, kas ei peaks me neid aitama, et nad ei tunneks end meie keskel võõrana? w16.10 1:17–19

Miljonid tänapäeva jumalateenijad järgivad Jeesuse eeskuju: nad hoiavad kristlikku lootust selgelt silme ees ega luba katsumustel oma usku nõrgendada. Mõtle näiteks vend Rudolf Graichenile, kes sündis aastal 1925 Saksamaal. Ta meenutas, et tema lapsepõlvekodus rippusid seintel piibliainelised pildid. Ta kirjutas: „Ühel pildil oli kujutatud hunti ja tallekest, last ja leopardi, vasikat ning lõvi. Nad kõik olid sõbralikult koos ning üks poisike juhtis neid. ... Need pildid sööbisid mu mällu.” (Jes. 11:6–9.) Kuigi palju aastaid kiusas Rudolfit julmalt taga natslik Gestapo ning siis Ida-Saksamaa kommunistlik Stasi, ei löönud tema usk maisesse paradiisi kõikuma. Rudolfile oli suureks löögiks ka see, kui tema kallis ema Ravensbrücki koonduslaagris tüüfusse suri ja kui tema isa jäi vaimselt nii nõrgaks, et ütles lahti usust Jehoovasse. w16.10 3:12–14

Jehoova teenijad peavad Jumala sõna väga väärtuslikuks. Kuna me oleme ebatäiuslikud, vajame kõik pühakirja nõuandeid. Kuidas me suhtume sellesse, kui meile nõu antakse? Mõelgem esimese sajandi kristlastele Euodiale ja Süntühhele. Nende kahe võitud õe vahel tekkis lahkheli. Nendevaheline tüli võis häirida terve koguduse rahu. Piibel ei räägi, kuidas see lugu lõppes, kuid need õed võisid võtta kuulda Pauluse nõuannet. (Filipl. 4:2, 3.) Ka tänapäeval võib Jehoova rahva seas niisuguseid olukordi ette tulla. Ent neid probleeme on võimalik lahendada või isegi ära hoida, kui rakendada ellu Jumala sõnas toodud nõuandeid. Kui me tõesti peame Jumala sõna kalliks, siis elame selle juhatuse järgi. (Laul 27:11.) w16.11 3:1–3

Me kõik vajame julgustust. Eriti oluline on see, et lapsevanemad julgustaksid oma lapsi. „Lapsed ... vajavad julgustust otsekui taimed vett,” ütleb haridustegelane Timothy Evans. „Kui last julgustada, tunneb ta end väärtusliku ja vajalikuna.” Me elame aga karmil ajal, mil inimesed on isekad, loomupärase kiindumuseta ja julgustavad üksteist harva. (2. Tim. 3:1–5.) Saatan tahab meilt julguse röövida, sest ta teab, et kui oleme masendunud, siis see nõrgestab meid vaimselt. Saatan kasutas ka õiglase Iiobi nõrgestamiseks häda ja õnnetusi, kuid tema õel plaan kukkus läbi. (Iiob 2:3; 22:3; 27:5.) Me saame Saatana mõjule vastu panna, kui julgustame oma pere- ja koguduseliikmeid. Nii aitame kaasa sellele, et meie kodu ja kuningriigisaal on paigad, kus kõik tunnevad end hästi ja turvaliselt. w16.11 1:4, 6

16. sajandi algupoole otsustasid mõned vaprad mehed tõlkida Jumala sõna keeltesse, mida kõnelesid tavalised inimesed. Kui Piibel sai kättesaadavamaks, siis inimesed tõesti lugesid seda. Nad hakkasid mõtlema, kus Jumala sõnas on räägitud puhastustulest, tasulistest missadest kellegi surma puhul või paavstidest ja kardinalidest. Kirikujuhid olid vihased: kuidas söandab rahvas neis kahelda? Seepärast andsid nad vastutuld. Inimesi süüdistati ketserluses, sest nad hülgasid kiriku õpetused. Kirik mõistis nad surma ning riik viis kohtuotsuse täide. Sellega taheti inimesi heidutada, et nad ei loeks Piiblit ega seaks kahtluse alla kiriku õpetusi. Enamiku inimeste puhul see taktika töötas. Sellegipoolest oli vapraid inimesi, keda Suur Babülon ei suutnud araks teha. Nad olid Jumala sõna maitse suhu saanud ning nende isu aina kasvas. w16.11 4:13

Iga kristlane peab olema aus. (Efesl. 4:25.) Saatan on „vale isa”. Hananias ja tema naine kaotasid valetamise pärast elu. Me ei taha olla nende moodi, me hoidume valetamisest. (Joh. 8:44; Ap. t. 5:1–11.) Kuid kas ausus võiks tähendada midagi rohkemat? On hea meeles pidada, et tänulikkus Jumala armu eest peaks ajendama meid olema ausad kõiges. Valetamine tähendab selle rääkimist, mis pole tõsi. Ent Jehoova tahab, et tema teenijad teeksid midagi enamat kui hoiduksid otsesest valetamisest. Ta ütles muistsetele iisraellastele: „Olge pühad, sest mina, teie Jumal Jehoova, olen püha.” Seejärel tõi ta näite, mida tähendab olla püha, öeldes: „Te ei tohi varastada, te ei tohi petta ega üksteist tüssata.” (3. Moos. 19:2, 11.) Kahjuks võib olla nii, et inimene küll ei valeta otseselt, kuid ta võib mingist olukorrast väljapääsu otsides teisi petta. w16.12 1:17, 18

Piiblis on palju juttu Jeesusest. Tema sõnad ja õpetused kosutasid tema kuulajaid. Inimestele meeldis teda kuulata, sest ta rahustas murelike südant, andis uut jõudu nõrkadele ning lohutas masendunuid. (Matt. 11:28–30.) Jeesusele läks väga korda see, kuidas teised end tundsid. (Mark. 6:30–32.) Ta lubas toetada apostleid, kes koos temaga rändasid, ning ta aitab ka sind. Selleks ei pea sa viibima Jeesuse kõrval. Ehkki nüüd valitseb ta kuningana taevas, on ta ikka empaatiline. Seega, kui sind vaevab mure, võid olla kindel, et ta pakub sulle abi õigel ajal. Tema sõnad aitavad sul muredega toime tulla ning annavad sulle lootust ja julgust. (Heebr. 2:17, 18; 4:16.) w16.12 3:4, 6

Noa ajal oli maailm täis vägivalda ja kõlvatust. (1. Moos. 6:4, 9–12.) Kuigi Noa kuulutas ustavalt Jehoova hoiatussõnumit, ei saanud ta sundida kurje inimesi seda sõnumit kuulda võtma. Samuti polnud tal võimalik veeuputuse tulekut kiirendada. Noal oli tarvis uskuda, et Jehoova peab oma lubadust kurjusele lõpp teha ja et ta teeb seda just õigel ajal. (1. Moos. 6:17.) Ka meie elame kurjust täis maailmas, mille Jehoova on tõotanud hävitada. (1. Joh. 2:17.) Kuid me ei saa sundida inimesi võtma kuulda „head sõnumit kuningriigist”. Ja me ei saa teha midagi selleks, et „suur viletsus” algaks kiiremini. (Matt. 24:14, 21.) Nagu Noal, on meilgi vaja tugevat usku, et Jumal sekkub peagi. (Laul 37:10, 11.) Me oleme veendunud, et Jehoova ei lase praegusel kurjal maailmal kesta päevagi kauem, kui tema eesmärk seda nõuab. (Hab. 2:3.) w17.01 1:5–7

Paljud inimesed tänapäeval kasutavad oma tahtevabadust valesti, tehes valikuid, mis toovad teistele halba. Piiblis on tabavalt ennustatud, et „viimseil päevil” on inimesed tänamatud. (2. Tim. 3:1, 2.) Me peame olema hoolsad, et me ei kasutaks seda Jehoova väärtuslikku kingitust valesti ega peaks seda endastmõistetavaks. Mis meid selles aitab? Meil kõigil on võimalus valida, kes on meie sõbrad, milline on meie riietus ja välimus ning kuidas me meelt lahutame. Ent võib juhtuda, et hakkame tahtevabadusega õigustama oma kurje tegusid, kui anname järele patustele ihadele või võtame omaks selle maailma kõlvatu mõtteviisi ja käitumise. (1. Peetr. 2:16.) Selle asemel et kasutada oma vabadust „patuste ihade rahuldamiseks”, tahame otsusekindlalt teha valikuid, mis aitavad meil järgida üleskutset „Tehke kõike Jumala auks”. (Gal. 5:13; 1. Kor. 10:31.) w17.01 2:12–14

Nehemja eeskuju õpetab meile, et kui meie ülesanne muutub või meile antakse rohkem vastutust, siis peaksime olema tagasihoidlikud ja mitte toetuma iseenda tarkusele. Kui kogudusevanem toetub üksnes oma kogemustele, võib juhtuda, et ta hakkab tegelema koguduse asjadega, ilma et ta enne palvetaks. Mõni vend või õde võib kõigepealt teha otsuse ja seejärel paluda Jehooval seda õnnistada. Kuid kas see näitaks tagasihoidlikkust? Tagasihoidlik inimene peab alati meeles, et ta pole teistest parem ning et Jumal on temast tohutult palju kõrgem. Eriti tähtis on mitte toetuda omaenda kogemustele siis, kui seisame silmitsi tuttava olukorra või probleemiga. (Õpet. 3:5, 6.) Jumala pere liikmetena peaksime mõtlema sellele, kuidas täita hästi oma rolli perekonnas või koguduses, mitte sellele, kuidas saavutada paremat positsiooni või tõusta ametiredelil. (1. Tim. 3:15.) w17.01 4:7, 8

Jehoova algse eesmärgi kohaselt pidid inimesed elama maa peal igavesti. (1. Moos. 1:28; Laul 37:29.) Ta andis Aadamale ja Eevale rohkesti kingitusi, mis võimaldasid neil elu nautida. (Jaak. 1:17.) Jehoova andis neile tahtevabaduse, mõistuse ning võime armastada ja tunda rõõmu sõprussuhetest. Looja rääkis Aadamaga ja selgitas, mida tähendab talle kuuletuda. Aadam õppis, kuidas hoolitseda enda, loomade ja maa eest. (1. Moos. 2:15–17, 19, 20.) Jehoova andis Aadamale ja Eevale ka nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- ja kompimismeele. Tänu sellele said nad paradiisi ilu ja küllust täiel rinnal nautida. Esimesel inimpaaril oli huvitav töö ning neil oli võimalus lõputult uusi asju õppida ja avastada. Jehoova lõi Aadama ja Eeva võimega saada täiuslikke lapsi. Maast pidi saama alatiseks nende kodu. w17.02 1:6, 7

Millist mõju Jumala sõna tema rahva juhtidele avaldas? Mõtle näiteks kuningas Joosijale. Kui leiti ürik, millel oli kirjas Moosese seadus, hakkas Joosija kirjutaja talle seda ette lugema. Jumala sõnast juhindudes asus Joosija hoogsalt tegutsema, et ebajumalakummardamisele lõppu teha, ja korraldas enneolematud paasapüha pidustused. (2. Kun. 22:11; 23:1–23.) Kuna Joosija ja teised ustavad rahva pealikud juhindusid Jumala sõnast, olid nad valmis muutma ja selgitama juhendeid, mida nad Jumala rahvale andsid. Need muudatused aitasid Jumala muistsel rahval elada kooskõlas tema tahtega. Mitte aga kõik Jumala rahva kuningad ei võtnud kuulda Jumala juhtnööre. Mõnel juhul karistas Jehoova selliseid juhte või kõrvaldas nad ametist. (1. Saam. 13:13, 14.) Hiljem määras ta ametisse kellegi, kes oli üle kõigist varasematest juhtidest. w17.02 3:11, 12, 14

Piibel ütleb, et „Jumal lõi inimese enda sarnaseks”. (1. Moos. 1:27.) Seepärast ilmutab enamik inimesi häid omadusi, ehkki nad teevad seda eri määral. Inimesed on suutelised olema üksteise vastu armastavad, lahked ja kaastundlikud. Nad on loodud südametunnistusega: neil on kaasasündinud võime tajuda, mis on õige või vale, aus või ebaaus, sobilik või sobimatu, kuigi nende hinnangud pole alati täpsed. (Rooml. 2:14, 15.) Enamikku inimesi köidavad puhtad ja ilusad asjad. Üldiselt soovivad nad elada teistega rahus. Ükskõik, kas nad seda endale teadvustavad või mitte, peegeldavad nad mingil määral Jehoova au ning väärivad seepärast mõningast austust ja lugupidamist. Ent otsustamaks, mil moel ja mil määral inimesi austada, on vaja tasakaalukust. w17.03 1:5, 6

Erinevalt paljudest inimestest ei tee Jehoova otsuseid mõtlematult isegi siis, kui ta on vihane. Samuti, Jehoova pani tähele, et niinevelased kahetsesid oma tegusid ja parandasid meelt, ning ta muutis oma otsust. Selles ilmnes tema mõistlikkus, alandlikkus ja kaastunne. Samamoodi võib meil vahel olla kasulik oma otsus läbi vaadata. Ehk on meie olud muutunud. Jehoova muutis vahel oma otsust, kui olud seda tingisid. (1. Kun. 21:20, 21, 27–29; 2. Kun. 20:1–5.) Meil võib olla põhjust oma esialgset otsust muuta ka siis, kui saame teada midagi uut. Taavetile anti väärinfot Sauli pojapoja Mefiboseti kohta. Kui tõde hiljem päevavalgele tuli, muutis Taavet oma otsust. (2. Saam. 16:3, 4; 19:24–29.) w17.03 2:14, 15

Probleemi kerkides peaksime mõtlema, millised Piibli põhimõtted selle olukorra kohta käivad, ja siis nende järgi tasakaalukalt toimima. Kujuta ette üht õde, kes teab, et tal on kohustus kuulutada head sõnumit. (Ap. t. 4:20.) Ta on plaaninud minna kuulutama, kuid tema uskmatu abikaasa tahab, et ta jääks koju. Mees ütleb, et nad pole viimasel ajal saanud koos aega veeta ja võiksid nüüd midagi kahekesi ette võtta. Õele võivad meelde tulla piiblitekstid, kus kästakse alluda Jumalale ja õpetada inimesi, et neist saaksid Kristuse jüngrid. (Matt. 28:19, 20; Ap. t. 5:29.) Ent tal tuleks mõelda ka sellele, et naine peab alluma oma mehele ja et jumalateenija peab olema mõistlik. (Efesl. 5:22–24.) Kas ta abikaasa on täielikult vastu sellele, et ta kuulutamas käib, või palub ta naisel vaid sel korral midagi muud teha? Jehoova teenijatena soovime langetada otsuseid, mis on Jumalale meelepärased, kuid samas mõistlikud. w17.03 4:17