Juuni

Selline lubadus andis apostlitele kindlasti palju jõudu! Neil ei olnud veel täit arusaamist sellest, et nende juht pidi varsti surema. Aga neid ei jäetud abita. Jehoova oli valmis vastama igale nende abipalvele, mille nad kuningriigisõnumi kuulutamiseks esitavad. Ja peatselt nad kogesidki, kuidas Jehoova nende abipalvetele vastas. (Ap. t. 4:29, 31.) See lubadus kehtib ikka veel. Kui me püsivalt vilja kanname, oleme Jeesuse sõbrad. Lisaks sellele võime olla kindlad, et Jehoova on valmis vastama kõigile meie palvetele, et aidata meil ületada hea sõnumi kuulutamisel ette tulevaid takistusi. (Filipl. 4:13.) Muidugi me oleme tänulikud, et meil on sedavõrd suured õnnistused – meie palvetele vastatakse ja me oleme sõbrad Jeesusega! Need kingid teevad meid tugevaks ja me suudame vilja kanda. (Jaak. 1:17.) w18.05, lk 21, lõigud 17–18

Ainult viis aastat pärast nende sõnade kirjutamist nägid Jeruusalemma kristlased, et „Jehoova päev” on ligi, ja said Jeesuse antud tundemärgist aru, et on aeg linnast põgeneda. (Ap. t. 2:19, 20; Luuka 21:20–22.) See Jehoova päev saabus aastal 70, kui roomlased viisid täide Jumala kohtuotsuse Jeruusalemma üle. Meil on praegu igati põhjust uskuda, et Jehoova suur ja aukartust sisendav päev on ukse ees. (Joel 2:11.) Sefanja sõnas: „Jehoova suur päev on lähedal. See on lähedal ja ligineb väga kiiresti.” (Sef. 1:14.) See prohvetlik hoiatus käib ka meie aja kohta. Paulus ütles, mida Jehoova päeva lähenedes teha: „Hooligem üksteisest, et võiksime õhutada üksteist armastusele ja headele tegudele.” (Heebr. 10:24, allmärkus.) Olgem siis oma vendade ja õdede vastu üha tähelepanelikumad, et oskaksime märgata, kui nad vajavad julgustust. w18.04, lk 20, lõigud 1–2

Need sõnad olid tõesti julgustavad! Jehoova lausus need Joosuale enne, kui Joosua hakkas täitma ülesannet asustada iisraellased tõotatud maale. Jehoova julgustas oma sõnadega üksikisikuid, aga ka tervet oma rahvast. Ta lohutas Babülonis vangistuses olevaid juute juba ette selliste prohvetlike mõtetega: „Ära karda, sest mina olen sinuga. Ära muretse, sest mina olen su Jumal. Ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, oma õiguse parema käega hoian ma sinust kõvasti kinni.” (Jes. 41:10.) Esimesed kristlased said samuti julgustust. Ja Jumal julgustab ka oma nüüdisaegset rahvast. (2. Kor. 1:3, 4.) Jeesuski sai isalt julgustust. Ta kuulis oma ristimise ajal, et taevast kostis hääl: „See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel.” (Matt. 3:17.) See andis talle jõudu kogu maise teenistuse jooksul. w18.04, lk 16, lõigud 3–5

Mõned võivad öelda, et selle keeluga piiras Jehoova Aadama vabadust teha seda, mida too tahtis. Nad ajavad aga segi vaba tahte ja õiguse otsustada, mis on hea ja mis halb. Aadamal ja Eeval oli vabadus valida, kas nad kuuletuvad Jumalale või mitte. Kuid ainult Jehooval on õigus otsustada, mis on absoluutses mõttes õige ja mis vale. Seda sümboliseeris „hea ja halva tundmise puu” Eedeni aias. (1. Moos. 2:9.) Selle keelu abil õpetas Jehoova Aadamale ja Eevale, et tõeliselt vabad saavad nad olla siis, kui talle kuuletuvad. Kahjuks otsustas esimene inimpaar Jumalale mitte kuuletuda. Kas Aadama ja Eeva selline otsus tõi neile rohkem vabadust? Paraku mitte. Selle asemel et saada vabadust juurde, kaotasid nad tõelise vabaduse. w18.04, lk 5–6, lõigud 9–12

Jehoova teeb enamat, kui vaid tunneb kaasa oma teenijatele. Ta ka tegutseb nende heaks. Näiteks, kui iisraellased olid Egiptuses orjad, mõistis Jehoova nende valu ja see ajendas teda neid aitama. Ta ütles Moosesele: „Ma olen näinud oma rahva viletsust ... ja ma olen kuulnud nende hädakisa ... Ma tean hästi nende valu. Ma lähen alla, et vabastada nad egiptlaste käest.” (2. Moos. 3:7, 8.) Jehoova vabastas nad orjusest, sest ta tundis neile kaasa. Hiljem, kui iisraellased olid tõotatud maal, ründasid neid vaenlased. Mida Jehoova tegi? Tal „oli neist kahju, kuna nad ägasid oma rõhujate ja vaenajate surve all”. Taas ajendas empaatia Jehoovat oma rahvast aitama. Ta lasi tõusta kohtumõistjaid, et päästa iisraellased vaenlaste käest. (Kohtum. 2:16, 18.) w19.03, lk 15, lõigud 4–5

Kümnest käsust esimesed kaks käskisid iisraellastel teenida Jehoovat jäägitu pühendumusega ja keelasid kummardada ebajumalate ette. (2. Moos. 20:3–6.) Need käsud polnud mitte Jehoova, vaid tema rahva heaoluks. Kui iisraellased kummardasid teiste rahvaste jumalaid, tõid nad sellega endale palju häda. Kui nad aga olid Jehoovale ustavad ja kohtlesid üksteist õiglaselt, siis Jehoova õnnistas neid. (1. Kun. 10:4–9.) Jehoova pole süüdi selles, kui keegi, kes väidab, et teenib teda, ei järgi tema nõudeid ja teeb tema teenijatele halba. Ta armastab meid ja näeb, kui meid koheldakse ebaõiglaselt. Ta tajub meie valu tugevamalt kui ema oma beebi valu. Kuigi ta ei pruugi sekkuda otsekohe, mõistab ta omal ajal mittekahetsevate patustajate üle kohut. w19.02, lk 22–23, lõigud 13–15

Mälestusõhtule eelnevatel nädalatel keskendutakse koosolekutel tihti Jeesuse elule ja tema alandlikkusele, mis väljendus tema ohvrisurmas. Me soovime jäljendada Jeesuse alandlikkust ja täita Jehoova tahet ka raskustes. Me mõtleme sellele, kui julge oli Jeesus oma surmale eelnevatel päevadel. Ta teadis, et peagi tema vaenlased alandavad ja peksavad teda ning lasevad ta hukata. (Matt. 20:17–19.) Siiski oli ta valmis surmale vastu minema. Kui see aeg hakkas ligi jõudma, ütles ta oma apostlitele, kellega ta oli Ketsemani aias: „Tõuske üles, lähme! Minu äraandja on lähedal.” (Matt. 26:36, 46.) Kui siis relvastatud väesalk tuli teda kinni võtma, astus ta ette, andis teada, kes ta on, ja ütles sõduritele, et need laseksid apostlitel minna. (Joh. 18:3–8.) Kui julge Jeesus küll oli! Tänapäeval tahavad võitud kristlased ja teised lambad olla Jeesuse eeskujul julged. w19.01, lk 27, lõigud 7–8

Nagu kunstnik kasutab maalimiseks mitmeid värve, tuleb ka meil ilmutada mitmeid omadusi, et olla tasane. Põhilised neist on alandlikkus, kuulekus, lahkus ja julgus. Ainult alandlikud inimesed alluvad Jumala tahtele. Ja Jumal soovib, et oleksime lahked. (Gal. 5:22.) Kui täidame Jumala tahet, ajab see Saatana vihaseks. Seega, kuigi oleme alandlikud ja lahked, vihkavad meid paljud inimesed, kes kuuluvad Saatana maailma. (Joh. 15:18, 19.) Me vajame julgust, et Saatanale vastu seista. Tasaduse vastand on kõrkus, talitsematu viha ja allumatus Jumalale. See kõik iseloomustab Saatanat. Pole ime, et ta vihkab tasaseid inimesi. Sellised inimesed paljastavad Saatana vead, kuna nad ilmutavad häid omadusi, mida temal ei ole. Samuti tõestavad nad, et Saatan on valetaja. Kuidas nii? Ta ei suuda panna tasaseid inimesi Jehoova teenimisest loobuma. (Iiob 2:3–5.) w19.02, lk 8–9, lõigud 3–5

Jehoova teadis, et Babüloonia elanikud hakkavad kartma. Babülooniat ohustas võimas Meedia-Pärsia. Jehoova plaanis kasutada seda armeed, et vabastada oma rahvas Babüloonia vangistusest. (Jes. 41:2–4.) Kui babüloonlased ja muud rahvad nägid, et vaenlane on lähenemas, püüdsid nad jääda julgeks, öeldes üksteisele: „Ole tugev!” Samuti tegid nad rohkem jumalakujusid, lootes, et need kaitsevad neid. (Jes. 41:5–7.) Samal ajal rahustas Jehoova juute ja ütles: „Aga sina, Iisrael, oled mu teenija. ... Ära muretse, sest mina olen su Jumal.” (Jes. 41:8–10.) Pane tähele Jehoova sõnu „Mina olen su Jumal”. Nii julgustas ta oma ustavaid teenijaid ja andis teada, et ta pole neid unustanud, nad olid endiselt tema rahvas. Jehoova ütles, et ta kannab neid ja päästab nad. Need sõnad kahtlemata kinnitasid juute. (Jes. 46:3, 4.) w19.01, lk 4, lõik 8

Tekstis Markuse 1:9–11 on juttu esimesest korrast, kui Jehoova häält taevast kuulda oli. Jehoova ütles: „Sina oled mu armas poeg, mul on sinust hea meel.” Kuidas võis küll puudutada Jeesuse südant see, kui tema isa talle ütles, et armastab ja usaldab teda! Jehoova sõnadest ilmneb kolm tõsiasja. Esiteks, Jeesus on tema poeg. Teiseks, Jehoova armastab oma poega. Ja kolmandaks, Jehooval on temast hea meel. Miks Jehoova ütles Jeesusele: „Sina oled mu armas poeg”? Kui Jeesus oli taevas, siis ta juba oli Jumala poeg. Ristimisel aga sai temast vaimuga võitud poeg. Nüüd oli tal lootus minna tagasi taevasse, et saada Jumala määratud kuningaks ja ülempreestriks. (Luuka 1:31–33; Heebr. 1:8, 9; 2:17.) Seepärast oli Jehooval pärast Jeesuse ristimist põhjust öelda: „Sina oled mu ... poeg.” (Luuka 3:22.) w19.03, lk 8, lõigud 3–4

Halba nõu anti esimest korda juba inimajaloo alguses. Saatan ütles Eevale, et tema ja ta abikaasa oleksid õnnelikumad, kui nad elaksid iseenda soovide järgi. (1. Moos. 3:1–6.) Kuid Saatan oli isekas. Ta tahtis, et Aadam, Eeva ja nende tulevased järeltulijad kummardaksid teda, mitte Jehoovat. Jehoova aga oli andnud inimestele kõik, mis neil oli: abikaasa, kaunis elupaik ja täiuslik keha, mis oleks võimaldanud neil elada igavesti. Kahjuks ei kuuletunud Aadam ja Eeva Jumalale. Nad lõikasid läbi oma suhted eluandjaga. Tagajärjed olid traagilised. Nad närbusid justnagu lõigatud õied ja lõpuks surid. Nende järeltulijad kannatavad siiani patu needuse all. (Rooml. 5:12.) Sellegipoolest ei taha praegugi paljud Jumalale alluda. Nad soovivad elada enda tarkust mööda. (Efesl. 2:1–3.) See aga ei too kaasa midagi head, sest Piibli järgi tuleb tõeline tarkus vaid Jehoovalt. w18.12, lk 20, lõigud 3–4

Paulus oli intelligentne ja haritud mees, kes oskas vähemalt kahte keelt. (Ap. t. 5:34; 21:37, 39; 22:2, 3.) Ent kui tal tuli teha mingi otsus, siis ei lasknud ta end mõjutada ilmalikul tarkusel, vaid juhindus pühakirjast. (Ap. t. 17:2; 1. Kor. 2:6, 7.) Seepärast oli tema teenistus edukas ja tal oli kindel lootus tasule. (2. Tim. 4:8.) On selge, et Jumala mõtteviis on ilmalikust mõtteviisist kaugelt üle. Kui arvestame oma elus Jumala mõtetega, võime olla tõeliselt õnnelikud ja edukad. Samas ei sunni Jehoova meid tema mõtteviisi omaks võtma. „Ustav ja arukas ori” ja kogudusevanemad ei kontrolli meie mõtlemist. (Matt. 24:45; 2. Kor. 1:24.) Igal kristlasel on vastutus viia oma mõtteviis kooskõlla Jehoova omaga. w18.11, lk 20–21, lõigud 12–13

Jumal ennustas Jesaja kaudu, et kui iisraellased naasevad oma kodumaale, on neil rahu. Nad ei pidanud kartma loomade ega inimeste rünnakuid. Nii noored kui ka vanad pidid tundma end turvaliselt. (Jes. 11:6–9; 35:5–10; 51:3.) See ennustus ei täitunud vaid Iisraeli rahvaga, sest seal öeldi, et „Jehoova tundmine täidab maa, otsekui veed katavad merepõhja”. Jesaja ennustas veel kord, et tagasipöördunud iisraellasi ei ähvarda loomad ega inimesed. Maa pidi andma küllaldaselt toitu, sest igal pool pidi olema rohkesti vett, nagu oli ka Eedeni aias. (1. Moos. 2:10–14; Jer. 31:12.) Kas need ennustused täitusid vaid iisraellaste puhul? Ei. Näiteks pole kuskil öeldud, et iisraellased oleksid imeväel tervenenud. Pimedad ei saanud tagasi oma nägemist. Seega andis Jumal mõista, et inimeste tervendamine sõna otseses mõttes ootab veel ees. w18.12, lk 5, lõigud 11–12

Me tahame kõndida tõeteel terve igaviku. Kuidas me saame tugevdada oma otsusekindlust seda teha? Meid aitab Piibli uurimine ja õpitu üle mõtisklemine. Meil tuleb osta tõde, võtta regulaarselt aega, et toituda Jumala sõnast. Nii süvendame hindamist tõe vastu ja tugevdame oma otsusekindlust seda mitte kunagi müüa. Lisaks tõele tuleb meil teksti Õpetussõnad 23:23 järgi osta ka tarkust, manitsust ja arusaamist. Teadmistest üksi ei piisa. Meil tuleb õpitut ka ellu rakendada. Arusaamisvõime aitab meil Jehoova õpetuste vahel seoseid luua. Tarkus ajendab meid teadmiste põhjal tegutsema. Mõnikord tõde manitseb meid, näidates, milles meil tuleb teha muudatusi. Võtkem alati sellist nõu kuulda. See on rohkem väärt kui hõbe. (Õpet. 8:10.) w18.11, lk 9, lõik 3; lk 11–12, lõigud 13–14

Mis on sinu kõige kallim vara? Kas oleksid valmis selle vahetama millegi vähem väärtusliku vastu? Pühendunud Jehoova teenijatele on vastus neile küsimustele lihtne. Meie kõige väärtuslikum vara on suhted Jehoovaga ja me ei vahetaks seda millegi vastu. Me peame kalliks Piibli tõde, mis on võimaldanud meil saada Jehoovaga sõbraks. (Kol. 1:9, 10.) Jehoova on meie ülim õpetaja, kes õpetab meid oma sõna kaudu. Ta on avaldanud tõe oma tähendusrikka nime ja kütkestavate omaduste kohta. Ta on teada andnud, et armastab meid nii väga, et ohverdas oma poja meie eest. Jehoova on jaganud teadmisi messia kuningriigist. Ta on andnud võimaluse saada elu paradiislikul maal. Ta õpetab, kuidas on õige elada. Me peame selliseid tõdesid kalliks, sest need toovad meid oma looja ligi ja annavad elule mõtte. w18.11, lk 3, lõigud 1–2

Valelikud inimesed ei saa hoida midagi salajas Jehoova eest, sest „kõik on alasti ja paljastatud tema silme ees”. (Heebr. 4:13.) Näiteks Hananias ja Safiira sepitsesid plaani, kuidas apostleid petta. Nad müüsid ära osa enda omandist, kuid ei toonud apostlitele kogu saadud raha. See abielupaar tahtis jätta kogudusele endast head muljet, nagu nad oleksid olnud palju heldemad annetajad, kui nad tegelikult olid. Ent Jehoova nägi, mida nad olid teinud, ja karistas neid selle eest. (Ap. t. 5:1–10.) Kuidas Jehoova valetamisse suhtub? Saatan ja kõik mittekahetsevad pahatahtlikud valetajad, kes toimivad tema moodi, heidetakse tulejärve. (Laul 5:6; Ilm. 20:10; 21:8.) Me teame, et „Jumal ei ole inimene, kes valetab”. (4. Moos. 23:19.) Piiblis öeldakse, et „Jumalal on võimatu valetada” ja et ta vihkab valelikku keelt. (Heebr. 6:18; Õpet. 6:16, 17.) Me peaksime olema tõemeelsed, kui soovime olla Jehoova soosingus. w18.10, lk 8, lõigud 10–13

Mida sa teeksid, kui tööandja paluks sul toetada rahaliselt üht üritust, mis on seotud valeusu kommetega? Selle asemel et oodata, kuni selline olukord tekib, on hea mõelda praegu, mis on Jehoova seisukoht selles asjas. Kui siis mingi selline valik peaks tulevikus su ees seisma, on sul kergem rääkida ja tegutseda õigesti. Mõtisklemine Jehoova mõtete üle aitab meil jääda talle ustavaks ka siis, kui meil tuleb seista silmitsi mingi meditsiinilise hädaolukorraga. Kuigi me oleme kindlalt otsustanud keelduda täisvere või vere nelja põhikomponendi ülekandest, tuleb meil mõne protseduuri puhul teha otsus oma südametunnistuse alusel. Ka sel juhul peaksime juhinduma Piibli põhimõtetest ja Jehoova mõtteviisist. (Ap. t. 15:28, 29.) Loomulikult pole kõige parem aeg selliseks olukorraks valmistuda siis, kui oleme juba haiglas valudes ja peame tegema otsuse väga kiiresti. Peaksime praegu tegema uurimistööd, koostama oma soovide kohta meditsiinilise juhendi ja rääkima oma arstiga. w18.11, lk 24, lõik 5; lk 26, lõigud 15–16

Jehoova on armastav karjane, kes otsekui hoiab oma teenijaid embuses ja kaitseb neid vaenlaste eest. See teadmine annab meile praegusel lõpuajal julgust. Jehoova hoolitseb oma rahva eest ka kiiresti läheneva suure viletsuse ajal. (Ilm. 7:9, 10.) Seega, ükskõik, kas oled noor või eakas, terve või põdur, sul pole suure viletsuse ajal põhjust hirmu tunda või paanikasse sattuda. Me järgime Jeesuse üleskutset: „Ajage end sirgu ja tõstke oma pea, sest teie vabastus on lähedal.” (Luuka 21:28.) Me oleme Jehoova kaitses kindlad ka siis, kui meid ründab Goog ehk mingisugune võimas rahvaste ühendus. (Hes. 38:2, 14–16.) Miks pole Jehoova rahval sel ajal põhjust karta? Nad teavad, et Jehoova ei muutu. Ta tõestab taas, et on hooliv päästja. (Jes. 26:20.) w18.09, lk 26–27, lõigud 15–16

Ustavatel iisraellastel võis olla väga julgustav kuulda neid Jehoova sõnu. Jehoova teenijana võid ka sina olla kindel, et ta armastab sind väga. Jumala sõna ütleb Jehoova kohta: „Ta on vägev ja ta päästab. Ta juubeldab rõõmust su pärast.” (Sef. 3:16, 17.) Jehoova on lubanud, et ta toetab ja lohutab oma teenijaid, ükskõik milliseid katsumusi nad ka ei kohtaks. Piiblis öeldakse: „Teid imetatakse ja kantakse hellalt ning hüpitatakse põlvedel. Otsekui ema lohutab poega, nii lohutan mina teid.” (Jes. 66:12, 13.) Kui südantsoojendav pilt: ema kannab hellalt oma last või hüpitab teda põlvedel. Sel viisil kirjeldab Jehoova, kui hellalt ja tugevalt ta oma teenijaid armastab. Ära kunagi kahtle selles, et sina oled Jehoovale väga kallis! (Jer. 31:3.) w18.09, lk 13, lõigud 6–7

Vanas Iisraelis vajati vabatahtlikke mitmel puhul. (2. Moos. 36:2; Neh. 11:2.) Ka sina võid vabatahtlikuna anda õdede-vendade heaks oma aega, vara või oskusi. See teeb sulle palju rõõmu ja toob õnnistusi. Näiteks vabatahtlikud ehitajad leiavad sageli uusi sõpru. Õde Margie on teeninud kuningriigisaalide ehitustel 18 aastat. Aastate jooksul on ta võtnud oma tiiva alla nooremaid õdesid, andes neile väljaõpet. See on olnud vastastikku julgustav. (Rooml. 1:12.) Margiel on tulnud ette ka raskeid aegu, aga siis on need sõbrad olnud talle toeks. Kas sina oled kunagi taolisel ehitusel töötanud? w18.08, lk 25–26, lõigud 9, 11

Sel ajal, kui Paulus need sõnad kirjutas, võis Timoteos olla veidi üle kolmekümne. Ent Paulus oli talle andnud kaalukaid ülesandeid. Ükskõik, mis võis selle nõuande põhjus olla, on mõte selge. Me ei tohiks noortele vendadele hinnangut anda lihtsalt nende vanuse põhjal. Hoidkem meeles, et ka Jeesuse maine teenistus jäi sellesse aega, kui ta oli varastes kolmekümnendates. Kas teie kultuuris on kombeks vaadata noorematele meestele ülalt alla? Kui nii, võivad kogudusevanemad kõhelda soovitada pädevaid noori vendi koguduseabiliseks või -vanemaks. Vanematel on tähtis meeles pidada, et pühakirjas pole öeldud, mis vanusest alates võib kedagi ametisse määrata. (1. Tim. 3:1–10, 12, 13; Tiit. 1:5–9.) w18.08, lk 11–12, lõigud 15–16

Et teha häid otsuseid, on meil vaja olla infos kindel. Seepärast on oluline hoolega valida, millist teavet me tarbime. (Filipl. 4:8, 9.) Meil poleks mõistlik raisata oma aega kahtlastele uudiseportaalidele või interneti kaudu levivatele ebakindlatest allikatest pärit lugudele. Eriti tähtis on vältida veebisaite, kus levitavad infot usutaganejad. Nende eesmärk on Jumala rahvast maha kiskuda ja tõde määrida. Andmete hankimine kehvast allikast viib kehvade otsusteni. Ära kunagi alahinda seda, millist halba mõju võib su südamele ja mõistusele avaldada eksitav info. Mõtle näiteks, mis juhtus siis, kui Mooses oli saatnud 12 maakuulajat tõotatud maad uurima ja kümme neist tulid tagasi negatiivse sõnumiga. (4. Moos. 13:25–33.) Nende liialdatud ja häbitud sõnad tegid Jehoova rahva araks. (4. Moos. 14:1–4, 6–10.) Selle asemel et uurida fakte ja usaldada Jehoovat, uskus rahvas halba sõnumit. w18.08, lk 4, lõigud 4–5

Peaaegu igaühel on häid omadusi ja mitte kõik, kes Jehoovat ei teeni, ei tee kogu aeg halba. Kuidas siis teada, kas keegi on sulle hea seltskond? Küsi endalt, kuidas mõjutab see inimene sinu suhet Jehoovaga. Kas hästi? Mis on tema südames? Kas tema jutt keerleb riiete, raha, tehnikavidinate, meelelahutuse ja muu maise ümber? Kas ta halvustab teisi? Kas talle meeldib rääkida roppe nalju? Jeesus hoiatas: „Suu räägib sellest, mida süda on täis.” (Matt. 12:34.) Kui avastad, et keegi, kellega koos aega veedad, kahjustab sinu suhet Jehoovaga, siis tegutse! Piira sellist aega või kui vaja, lõpeta see sõprussuhe. (Õpet. 13:20.) w18.07, lk 19, lõik 11

Kui Mooses oli 80-aastane, andis Jehoova talle ülesande juhtida Iisraeli rahvas Egiptusest välja. (2. Moos. 3:10.) Mooses tõrkus mitu korda seda ülesannet vastu võtmast. Ent Jehoova jäi kannatlikuks. Ta isegi andis Moosesele väe sooritada imesid. (2. Moos. 4:2–9, 21.) Jehoova oleks võinud sundida Moosest endale viivitamatult alluma. Ent ta oli kannatlik ja lahke ning võttis aega, et oma alandlikku sulast julgustada. Kas see õnnestus tal? Muidugi! Moosesest sai silmapaistev juht, kes püüdis tegeleda teistega sama tasaselt ja hoolivalt, nagu Jehoova oli tegelenud temaga. Kui sinul on teatud määral võimu, on väga tähtis, et jäljendaksid Jehoovat ja püüaksid olla teiste suhtes hooliv, lahke ja kannatlik. (Kol. 3:19–21; 1. Peetr. 5:1–3.) Kui võtad endale eeskujuks Jehoova ja Jeesuse, kelle prohvetlik võrdpilt oli Mooses, siis oled teistele kosutuseks ja neil on lihtne sinu juurde tulla. (Matt. 11:28, 29.) w18.09, lk 24–25, lõigud 7–10

Ole ka sina oma vendade ja õdedega kena ja lahke. Nii edendad koguduse ühtsust. Kui sa seda juba teed, tuleb sind kiita. Ent kas võiksid „avardada” oma südant, saades oma koguduse liikmetega veelgi lähedasemaks? (2. Kor. 6:11–13.) Kas Piibli tõevalgus paistab sinu kaudu ka su naabritele? Sinu lahked sõnad ja teod võivad aidata su naabri tõe juurde. Küsi endalt näiteks need küsimused. Mida naabrid minust arvavad? Kas minu kodu on puhas ja korras, lähikonnas eeskujuks? Kas ma olen abivalmis? Usukaaslastega vesteldes tasub küsida, millist mõju on lahkus ja hea käitumine avaldanud nende sugulastele, naabritele või töö- ja koolikaaslastele. Oodatavasti kuuled häid kogemusi. (Efesl. 5:9.) w18.06, lk 24, lõigud 13–14

Nii juhtus Stefanose tapmisel ja on juhtunud ka hiljem. (Ap. t. 6:8, 12; 7:54–60.) Kas pole irooniline, et inimesi tappes rikuvad usufanaatikud kõige räigemalt sellesama Jumala seadust, keda nad enda arvates kummardavad! (2. Moos. 20:13.) Nende südametunnistus on juhatanud neid täiesti valesse kohta. Kuidas oma südametunnistust hoida, et see rikki ei läheks? Piiblis on Jumala seadused ja põhimõtted ning see on „kasulik õpetamiseks, noomimiseks, asjade kordaseadmiseks, suunamiseks õiguses”. (2. Tim. 3:16.) Usin Jumala sõna uurimine, loetu üle mõtisklemine ja selle järgi tegutsemine aitab südametunnistust õpetada. See muutub usaldusväärsemaks, sest me harjume mõtlema nagu Jehoova. w18.06, lk 16–17, lõigud 3–4

Rooma jalaväelase mõõk oli sel ajal, kui Paulus oma kirja kirjutas, umbes poole meetri pikkune ja mõeldud käsitsivõitluseks. Üks põhjus, miks Rooma sõdurid selle käsitsemisel nii osavad olid, oli see, et nad harjutasid iga päev. Paulus võrdleb Jumala sõna mõõgaga. Jehoova on selle meile andnud ja meil tuleb õppida seda oskuslikult kasutama, et kaitsta oma tõekspidamisi või et parandada omaenda mõtlemist. (2. Kor. 10:4, 5; 2. Tim. 2:15.) Meil ei ole vaja Saatanat ja deemoneid liigselt karta. Nad on küll hirmuäratavad, aga mitte võitmatud. Ja nad on surelikud. Peagi, Kristuse tuhandeaastase valitsuse ajal, seotakse nad kinni, nii et nad ei saa midagi teha, ja pärast nad hävitatakse. (Ilm. 20:1–3, 7–10.) Me tunneme oma vaenlast, tema taktikat ja kavatsusi. Jehoova abiga suudame seista Kuradile vastu! w18.05, lk 30, lõik 15; lk 31, lõigud 19–21

Aadam kahtlemata teadis, et maod ei räägi. Seega võis ta oletada, et Eevaga oli mao läbi rääkinud mõni vaimolend. (1. Moos. 3:1–6.) Aadam ja Eeva ei tundnud seda vaimolendit. Sellegipoolest tegi Aadam teadliku otsuse keerata selg oma taevasele isale ja liituda võhivõõraga jumalavastases mässus. (1. Tim. 2:14.) Jehoova hakkas kohe pärast seda andma teada üksikasju selle õela vaenlase kohta, lubades, et lõpuks ootab teda häving. Siiski hoiatas Jehoova, et mingi aeg on sel vaimolendil, kes mao kaudu rääkis, võimalik võidelda nende vastu, kes armastavad Jumalat. (1. Moos. 3:15.) Jehoova oma tarkuses pole meile teada andnud, mis on tema mässumeelse ingelpoja nimi. Jumal ei andnud teada isegi tema kirjeldavat nimetust enne, kui mässust oli möödunud umbes 2500 aastat. (Iiob 1:6.) w18.05, lk 22, lõigud 1–2

Kui sa oled tundnud, et kesise vastukaja tõttu pole kuulutustöö kerge, siis mõistad Pauluse tundeid. Umbes 30 aasta jooksul aitas Paulus tublil hulgal inimestel saada Kristuse jüngriks. (Ap. t. 14:21; 2. Kor. 3:2, 3.) Polnud aga eriti palju juute, kes Paulust oleksid kuulda võtnud. Nad tõrjusid teda ja koguni kiusasid teda taga. (Ap. t. 14:19; 17:1, 4, 5, 13.) Mis tunne oli Paulusel näha oma suguvendade vaenulikkust? Ta väljendas end selliselt: „Mu südames on suur kurbus ja lakkamatu valu.” (Rooml. 9:1–3.) Miks oli see Paulusele nii valus? Sest ta kuulutas juutidele heast südamest, ta tõesti hoolis neist. Aga ta pidi nägema, kuidas nad Jumala armu tagasi lükkavad. Me kuulutame inimestele, sest hoolime neist siiralt nagu Paulus. (Matt. 22:39; 1. Kor. 11:1.) w18.05, lk 13, lõigud 4–5

Paulus näitas, et ka need, kel on vastutus julgustada teisi, peavad vahel kelleltki uut jõudu saama. Ta kirjutas Rooma kristlastele: „Ma igatsen teid näha, et jagada teiega vaimset andi teie usu kinnitamiseks, või pigem, et me võiksime üksteist oma usuga vastastikku julgustada, teie mind oma usuga ja mina teid oma usuga.” (Rooml. 1:11, 12.) Paulus oli suurepärane julgustaja, ent ootas ka ise, et keegi teda vahetevahel kosutaks. (Rooml. 15:30–32.) Me võiksime näiteks kiita neid, kes teenivad Jehoovat täisajaliselt. Samuti võiksime julgustada neid vendi ja õdesid, kes jäävad vallaliseks, sest võtavad kuulda käsku, mis lubab abielluda „üksnes Kristuse jüngriga”. (1. Kor. 7:39.) Meie julgustust on väärt ka ustavad kristlased, kes on vastu pidanud tagakiusamise all või haigustes. (2. Tess. 1:3–5.) w18.04, lk 21, lõigud 3–5