Oktoober

Me ei saa küll näha teiste südamesse, nagu saavad Jehoova ja Jeesus, aga me püüame mõista nende tundeid ja vajadusi. (2. Kor. 11:29.) Erinevalt selle maailma isekatest inimestest tahame pidada silmas mitte üksnes enda, vaid ka teiste kasu. (Filipl. 2:4.) Eriti peaksid osavõtlikkust üles näitama kogudusevanemad. Nad teavad, et neil tuleb Jehoovale aru anda nende hoolde usaldatud lammaste kohta. (Heebr. 13:17.) Et kaaskristlasi aidata, on kogudusevanematel vaja olla osavõtlik. Kuidas nad saavad seda teha? Hooliv kogudusevanem veedab aega koos kristlike vendade-õdedega. Ta uurib, kuidas neil läheb, ning kuulab tähelepanelikult ja kannatlikult. See on eriti tähtis siis, kui keegi neist lambukestest soovib oma südant puistata, kuid ei leia õigeid sõnu. (Õpet. 20:5.) Kasutades hea meelega oma aega vendade ja õdede heaks, loob kogudusevanem nendega tugevad ja usalduslikud sõprussidemed. (Ap. t. 20:37.) w19.03, lk 17, lõigud 14–17

Tänulikkus on nagu hea toit – see on nauditavam, kui seda kellegagi jagada. Kui keegi meid tänab, teeb see meid rõõmsaks. Kui väljendame oma tänu, siis teeme teisi rõõmsaks. Kui me kedagi täname, siis ta saab aru, et me peame väärtuslikuks pingutusi, mis ta meie heaks on teinud. Selle tulemusel tugevnevad meie sõprussuhted temaga. Teiste tänamine on tõesti tähtis, nagu ilmneb sõnadest meie tänases päevatekstis. Kujutle, kui ilusad on kuldõunad hõbevaagnal ja kui suur väärtus neil on. Mida sa tunneksid, kui saaksid sellise kingituse? Sinu tänusõnad teistele võivad olla sama väärtuslikud. Kullast õunad säilivad lõputult. Samamoodi võivad sinu tänusõnad jääda kellelegi eluks ajaks meelde ja olla talle kallid. w19.02, lk 15, lõigud 5–6

Kui Aadam ja Eeva sõid hea ja halva tundmise puust, näitasid nad selgelt, et nad ei usalda Jehoovat ja tema õigusnorme. Nad tahtsid ise otsustada, mis on hea ja mis halb. Mõelda vaid, mis oli selle tagajärg! Nad kaotasid sõpruse Jehoovaga, võimaluse elada igavesti ning pärandasid oma järeltulijatele patu ja surma. (Rooml. 5:12.) Mõtle võrdluseks sellele, kuidas toimis üks Etioopia õukonnaametnik, kui Filippus talle kuulutas. Ta oli nii tänulik Jehoovale ja Jeesusele selle eest, mida nad tema heaks olid teinud, et soovis kohe lasta end ristida. (Ap. t. 8:34–38.) Kui meiegi pühendume Jumalale ja laseme end ristida, väljendub selles meie tänu Jehoovale ja Jeesusele kõige eest, mida nad meie heaks on teinud. Samuti näitab see meie usaldust Jehoova vastu ja seda, et tunnustame tema õigust öelda, mis on hea ja mis halb. w19.03, lk 2, lõigud 1–2

Jumala teenijate puhul tähendab laitmatus seda, et nad armastavad Jehoovat kogu südamest, on talle pühendunud ja arvestavad kõigis oma otsustes eelkõige tema tahtega. Piiblis mõeldakse laitmatuse all peamiselt terviklikkust, rikkumatust, veatust. Näiteks pidid Jehoovale ohverdatavad loomad olema veatud. (3. Moos. 22:21, 22.) Jumala teenijad ei tohtinud tuua ohvriks looma, kel puudus jalg, kõrv või silm. Samuti ei tohtinud sel olla mingit haigust. Jehoovale oli tähtis, et ohvriloom oleks terve ja veatu. (Mal. 1:6–9.) On arusaadav, miks on selline rikkumatus ja terviklikkus talle tähtis. Kui sina ostad näiteks puuvilja, raamatu või mingi tööriista, siis sa ei taha, et see oleks rikutud või et sellel oleks midagi viga. Sa soovid, et see oleks korras ja rikkumata. Samamoodi soovib Jehoova, et meie armastus tema vastu oleks rikkumata ja terviklik. w19.02, lk 3, lõik 3

Et südant kaitsta, on meil tarvis sulgeda see halva mõju ees, kuid avada see heale mõjule. Muistsel ajal sulgesid valvurid linnaväravad, kui linna ähvardas oht. Kuid nad tegid need lahti, kui linna toodi toitu ja muud eluks vajalikku. Kui väravad oleksid olnud kogu aeg suletud, oleks linnarahvas nälga jäänud. Samamoodi on meil vaja avada korrapäraselt oma süda, et lasta Jumala mõtetel seda mõjutada. Tema mõtted on kirjas Piiblis. Seega, iga kord, kui seda loeme, laseme Jehoova mõtetel oma mõtteid, tundeid ja tegusid mõjutada. Kuidas peaks Piiblit lugema? Väga oluline on palvetada, sest see avab meie silmad Piibli imelistele õpetustele. (Laul 119:18.) Samuti on tarvis loetu üle mõtiskleda. Kui palvetame, loeme ja mõtiskleme, siis jõuavad Jumala mõtted sügavale meie südamesse ja me hakkame neid armastama. (Õpet. 4:20–22.) w19.01, lk 18, lõigud 14–15

Jehoova teab, et meil on erinevad oskused ja võimalused. Talle on kallid kõik ohvrid, mida meie olud võimaldavad tuua. Mõtle ohvritele, mida Jehoova oli valmis iisraellastelt vastu võtma. Mõned neist said tuua ohvriks lamba või kitse. Kuid vaene inimene võis tuua „kaks turteltuvi või kaks tuvipoega”. Kui ka see ei olnud võimalik, lubas Jehoova tuua „kümnendik eefat peenjahu”. (3. Moos. 5:7, 11.) Jahu polnud eriti kallis, kuid Jehoovale tõi see ohver siiski rõõmu, peaasi, et see oli peenjahu. Jehoova on ka meiega lahke. Mis puutub koosolekutel vastamisse, siis Jehoova ei oota, et me kõik oleksime sama kõneosavad kui Apollos või sama veenvad kui Paulus. (Ap. t. 18:24; 26:28.) Jehoova soovib, et teeksime lihtsalt oma parima ja annaksime nii hea vastuse kui võimalik. Tuleta meelde lugu lesknaisest, kes annetas kaks väikest münti. Jehoova pidas teda kalliks, sest ta andis oma parima. (Luuka 21:1–4.) w19.01, lk 8–9, lõigud 3–5

Me teame, et Jeesuse järelkäijaid vihatakse. Jeesus ennustas, et viimseil päevil kiusatakse tema jüngreid julmalt taga. (Matt. 24:9; Joh. 15:20.) Peale selle hoiatab Jesaja ennustus, et meie vaenlased mitte ainult ei vihka meid, vaid ka kasutavad erinevaid relvi meie vastu. Nendeks relvadeks on olnud kaval pettus, otsene laim ja armutu tagakiusamine. (Matt. 5:11.) Jehoova ei takista vaenlastel oma relvi kasutada. (Efesl. 6:12; Ilm. 12:17.) Kuid meil pole vaja karta. Jehoova on öelnud, et ühelgi relval, mis meie vastu valmistatakse, pole edu. (Jes. 54:17.) Just nagu müür kaitseb meid marutormi eest, kaitseb Jehoova meid julmade eest. (Jes. 25:4, 5.) Meie vaenlased ei saa meile kunagi pöördumatut kahju tekitada. (Jes. 65:17.) Kõik Jumala rahva vaenlased „saavad eikellekski ja hukkuvad”. (Jes. 41:11, 12.) w19.01, lk 6–7, lõigud 13–16

Jehoova armastab vabadust ning ta on pannud selle armastuse ka sinu südamesse, noor. Samas soovib ta, et kasutaksid oma vabadust vastutustundlikult. See on sulle kaitseks. Võib-olla tead noori, kes vaatavad pornograafiat, käituvad ebamoraalselt, tegelevad ekstreemspordiga, pruugivad narkootikume või kuritarvitavad alkoholi. Nad võivad kogeda ajutist naudingut, kuid tihti kaasnevad sellega suured probleemid, nagu sõltuvus, haigused või isegi surm. (Gal. 6:7, 8.) Nende „vabadus” on vaid julm enesepettus. (Tiit. 3:3.) Kui palju sa aga tead inimesi, kes on jäänud haigeks sel põhjusel, et nad on järginud Piibli põhimõtteid? Ilmselgelt on Jehoovale allumine tervisele kasulik ja vabastav. (Laul 19:7–11.) Kui kasutad oma vabadust targalt ning püsid Jumala täiuslike seaduste ja põhimõtete piirides, näitad Jehoovale ja oma vanematele, et sulle võib usaldada veel rohkem vabadust. (Rooml. 8:21.) w18.12, lk 22–23, lõigud 16–17

Aadama patt tõi kaasa palju muutusi. Üks neist oli surm, mis on mõjutanud ka abielu. Paulus selgitas, et surm lõpetab abielu ja et leseks jäänud inimene võib uuesti abielluda. (Rooml. 7:1–3.) Seaduses, mille Jumal Iisraeli rahvale andis, oli juhendeid ka abielu kohta. Juba enne Moosese seadust oli levinud, et mehel on rohkem kui üks naine. See oli lubatud ka iisraellastel, kuid selle kohta olid seaduses selged juhendid, et naisi ja lapsi kaitsta. Kui iisraellane näiteks abiellus orjatariga, võis juhtuda, et ta võttis hiljem veel teise naise. Sel juhul ei tohtinud ta aga anda esimesele naisele vähem toitu ja riideid ning pidi täitma tema ees ka abielukohust. See oli Jumala nõue. (2. Moos. 21:9, 10.) Meie ei ole Moosese seaduse all, kuid me võime sellest näha, et Jehoova väärtustab abielu. Ja see aitab meil abielu au sees hoida. w18.12, lk 10, lõik 3; lk 11, lõigud 5–6

Kui Habakuk oli jätnud oma mured Jehoova hoolde, võis ta mõelda, kuidas Jehoova reageerib. Jehoova kui kaastundlik ja mõistev isa ei noominud teda siira kurtmise pärast. Ta teadis, et selle appihüüde taga oli meeleheide ja kurbus. Jehoova andis Habakukile teada, mis juhtub peagi ustavusetute juutidega. On võimalik, et Habakuk sai esimesena teada, et tollane vägivald lõppeb väga varsti. Jehoova andis Habakukile mõista, et on valmis tegutsema. Tal oli plaanis kasutada kaldealasi ehk babüloonlasi, et vägivaldseid ja kurje juute karistada. Sõnadega „teie päevil” kinnitas Jehoova, et kohtumõistmine toimub prohveti või tema kaasaegsete eluajal. Sellist vastust ei osanud Habakuk küll oodata. Ta oli meeleheitlikult palvetanud ja nüüd selgus, et Juuda rahva kannatused suurenevad veelgi. w18.11, lk 15, lõigud 7–8

Kuidas suhtud sina erisugustesse inimestesse, kes pole veel tõde tundma õppinud? Paulusel oli kombeks minna esiteks sünagoogi ja otsida sealt neid, kes Jehoovat juba tundsid, aga ta ei kuulutanud ainult juutidele. Pauluse esimesel misjonireisil juhtus nii, et lükaoonlased pidasid teda ja Barnabast üliinimesteks, jumalate Zeusi ja Hermese kehastusteks. Kas Paulusel ja Barnabasel oli kiusatus seda populaarsust ära kasutada? See oleks võinud näida värskendav, arvestades, kui halvasti neid oli kahes eelmises linnas koheldud. Kas selline avalik tähelepanu võinuks hea sõnumi levikule kasuks tulla? Nii nad ei arvanud. Nad käristasid oma riided lõhki ja sööstsid rahva sekka, hüüdes: „Miks te seda teete? Meiegi oleme inimesed, kellel on samasugused puudused nagu teil.” (Ap. t. 14:8–15.) w18.09, lk 4–5, lõigud 8–9

Kui keegi soovib tõde vastu võtta ja Piibli põhimõtete järgi elada, peab ta olema valmis tegema muudatusi oma mõtlemises ja käitumises. Peetrus kirjutas: „Otsekui kuulekad lapsed ärge enam laske end kujundada oma endistel ihadel, mis teil olid siis, kui te Jumalat ei tundnud, vaid saage pühaks kogu oma eluviisilt.” (1. Peetr. 1:14, 15.) Moraalselt rikutud Korintose linnas nõudis tõe ostmine inimestelt eluviisis suuri muudatusi. Ka tänapäeval on paljud jätnud jumalakartmatud teod seljataha. Peetrus kirjutas tolle aja kristlastele: „Sellest on küllalt, et teil varem kulus aeg maailma inimeste tahte täitmisele. Te käitusite jultunult, elasite ohjeldamatutes ihades, jõite end purju, pidasite metsikuid pidusid, osalesite joomingutel ja jäledas ebajumalateenistuses.” (1. Peetr. 4:3.) w18.11, lk 6, lõik 13

Kuidas leida neid, kes on „valmis vastu võtma tõde”? Nagu esimesel sajandil, nii on ka praegu ainus viis selleks teha kuulutustööd. Seega tuleb meil toimida Jeesuse sõnade järgi „Ükskõik kuhu linna või külla te lähete, seal otsige üles see, kes on teie sõnumi vääriline”. (Matt. 10:11.) Me ei oota, et head sõnumit võtaksid kuulda need, kes on silmakirjalikud, kõrgid või kes ei hooli Jumalast. Me otsime neid, kes on siira südamega, alandlikud ja kel on janu tõe järele. Seda otsimistööd võib võrrelda sellega, mida Jeesus pidi tegema, kui ta oli puusepp. Et teha mööblit, uksi, ikkeid või muud, oli tal kõigepealt vaja leida õige puit. Seejärel sai ta kasutada oma tööriistu ja oskusi, et need esemed valmis teha. Me peaksime samuti kõigepealt otsima siiraid inimesi ja siis kasutama oma tööriistu ja oskusi, et aidata neil saada Jeesuse jüngriteks. (Matt. 28:19, 20.) w18.10, lk 12, lõigud 3–4

Filippus on meile heaks eeskujuks. Ta keskendus teenistusele hoolimata muutustest. Kord sai Filippus uue meeldiva ülesande. (Ap. t. 6:1–6.) Siis aga kõik muutus. Stefanos tapeti ja Jeruusalemmas algas kristlaste äge tagakiusamine. Selle tõttu põgenesid Kristuse jüngrid Jeruusalemmast. Filippus ei tahtnud käed rüpes istuda ja läks kuulutama ühte Samaaria linna, kus paljud polnud heast sõnumist veel kuulnud. (Matt. 10:5; Ap. t. 8:1.) Ta oli valmis minema kõikjale, kuhu püha vaim teda suunas. Tänu sellele sai Jehoova teda saata kuulutama puutumata territooriumitele. Paljud juudid põlgasid samaarlasi ja kohtlesid neid halvasti. Kuid Filippus oli erapooletu ning rääkis neile innukalt head sõnumit. Pole ime, et rahvas kuulas teda hoolega. (Ap. t. 8:6–8.) Filippus oli teenistuses aktiivne ning Jehoova õnnistas teda ja ta peret. (Ap. t. 21:8, 9.) w18.10, lk 30, lõigud 14–16

Kord, kui Jeesus oli Dekapolise piirkonnas, toodi tema juurde „kurt ja kõnepuudega mees”. (Mark. 7:31–35.) Selle asemel et tervendada mees teiste ees, viis Jeesus ta rahva seast kõrvale. Miks? Mees võis oma puude pärast end ebamugavalt tunda. Ilmselt Jeesus tajus seda ja tervendas ta teistest eemal. Meie muidugi ei suuda kedagi tervendada. Ent me saame arvestada oma usukaaslaste vajaduste ja tunnetega ning peaksimegi seda tegema. Jeesus mõistis selle kurdi mehe tundeid ja arvestas nendega. Ka meie peaksime olema hoolivad eakate ja puudega inimeste vastu. Kristliku koguduse tunnusjooneks pole mitte efektiivsus, vaid armastus. (Joh. 13:34, 35.) Armastus ajendab meid aitama eakaid ja puudega usukaaslasi, et nad saaksid tulla koosolekutele ja anda oma osa kuulutustöös. Me teeme seda ka siis, kui nad ei saa teha eriti palju või kui see nõuab meilt pingutusi. (Matt. 13:23.) w18.09, lk 29–30, lõigud 7–8

Iga Jehoova lambuke on väga kallis talle ja Jeesusele, kes andis end meie eest lunastusohvriks. (Gal. 2:20.) Me armastame oma vendi ja õdesid südamest ning hoolime neist. Et olla oma usukaaslastele värskenduseks, „taotlegem seda, mis edendab rahu ja ehitab teisi üles”. (Rooml. 14:19.) Me ootame väga aega, kui meil pole enam mingit põhjust olla masendunud. Tulevases paradiisis pole enam haigusi, sõdasid, päritud patust tulenevat surma, tagakiusamist, pereprobleeme ega pettumusi. Tuhandeaastase valitsuse lõpuks on inimesed täiuslikud. Need, kes läbivad viimase katse, võtab Jumal oma maisteks lasteks ja nad saavad „Jumala laste võrratu vabaduse”. (Rooml. 8:21.) Tugevdagem siis üksteist armastuse abil ja aidakem üksteisel jõuda Jumala uude maailma. w18.09, lk 14, lõik 10; lk 16, lõik 18

Jumala sõna uurimine tähendab midagi muud kui pealiskaudset lugemist või vastuste allajoonimist. Me tahame teada saada, mida räägib see materjal meile Jehoova, tema teede ja mõtete kohta. Me püüame mõista, miks Jumal midagi käsib või keelab. Samuti peaksime mõtlema, milliseid muudatusi on meil vaja teha oma elus ja mõtteviisis. Kuigi me ei mõtle iga kord just nende küsimuste peale, võiks siiski näiteks pool uurimisajast loetu üle mõtiskleda. (1. Tim. 4:15.) Kui mõtiskleme Jumala sõna üle korrapäraselt, siis veendume üha enam, et Jehoova mõtteviis on täiuslik. Me hakkame vaatama asjadele tema vaatepunktist ja meie mõtteviis uueneb. (Rooml. 12:2.) Nii saavad Jehoova mõtted järk-järgult meile omaseks. w18.11, lk 24, lõigud 5–6

Paulus ütles esimesel sajandil, et tema ja ta lähemad kaaslased olid kuningriigi tõe seemnete istutamisel ja kastmisel „Jumala kaastöölised”. (1. Kor. 3:6.) Meiegi võime olla Jumala kaastöölised, kui pühendame heldelt oma aega, vara ja energiat kuulutustööle. Ja see on meile suur au! Oma aja ja energia helde kasutamine kuulutamiseks ja inimeste õpetamiseks toob palju rõõmu. Küsi selle kohta neilt, kes on saanud näha oma piibliõpilase edenemist, ja nad vastavad, et midagi toredamat on raske ette kujutada. On tõeline õnn näha, kuidas inimene mõistab tõde, kasvab usus, muudab oma elu ja hakkab Piiblist teistele rääkima. Jeesus oli ülirõõmus, kui tema läkitatud 70 kuulutajat heade kogemustega „rõõmsana tagasi tulid”. (Luuka 10:17–21.) w18.08, lk 20, lõigud 11–12

Liigne toetumine omaenda arusaamisele võib meile püüniseks saada. Meile võib paista, et igas olukorras teame kohe, millega tegu, isegi kui meil pole kõiki fakte. Samuti võib olla raske näha asju õiges valguses siis, kui me oleme vennast või õest väga erinevad. Kui keskendume erinevusele, võime hakata temasse kahtlustavalt suhtuma. Ja kui me siis kuuleme midagi negatiivset tema kohta, on kerge seda uskuda. Mida sellest õppida? Kui meil on valesid tundeid oma vendade vastu, võib see viia moonutatud järeldusteni, mis ei põhine faktidel. (1. Tim. 6:4, 5.) Me saame seda vältida, kui ei luba oma südames juurduda halbadel tunnetel. Selle asemel et neile voli anda, tuleb meil oma vendi ja õdesid armastada ning neile heldelt andestada. (Kol. 3:12–14.) w18.08, lk 6, lõik 15; lk 7, lõik 18

Kuna Jehoova on loonud inimkonna, kuuluvad kõik inimesed talle. (Laul 100:3; Ilm. 4:11.) Siiski on läbi ajaloo olnud Jumalal inimesi, kes kuuluvad talle erilisel moel. Näiteks on Laulus 135 öeldud, et Jehoova valis muistse Iisraeli endale „eriliseks omandiks”. (Laul 135:4.) Hoosea raamatus ennustati, et mõned mitteiisraellased saavad samuti Jehoova rahva liikmeteks. (Hoosea 2:23.) Hoosea prohvetikuulutus täitus, kui Jehoova hakkas ka mittejuutide seast valima tulevasi Kristuse kaasvalitsejaid. (Ap. t. 10:45; Rooml. 9:23–26.) See „püha rahvas” on Jehoova „eriline omand”. Selle liikmed on võitud püha vaimuga ja neil on lootus elada taevas. (1. Peetr. 2:9, 10.) Mida öelda aga nende paljude ustavate kristlaste kohta, kel on maise elu lootus? Jehoova nimetab ka neid oma rahvaks ja valituteks. (Jes. 65:22.) w18.07, lk 22, lõigud 1–2

Kristlased soovivad jäljendada Kristust, kes on inimestele täiuslik eeskuju andmises. (Matt. 20:28.) Igaühel meist tasub endalt küsida: kas mul oleks võimalik käia veelgi hoolsamalt Jeesuse jälgedes? (1. Peetr. 2:21.) Jehoova on meie pärast rõõmus, kui me tahame teistele head ja otsime võimalusi, kuidas kaasinimesi aidata. Sellega me järgime tema ja Kristuse täiuslikku eeskuju. Jeesus ootab, et tema jüngrid oleksid valmis ligimese aitamiseks oma mugavustsoonist väljuma, isegi kui see ligimene on teisest rahvusest või muidu erinev. See ilmneb tema loost halastavast samaarlasest. (Luuka 10:29–37.) Kas sa mäletad, miks rääkis Jeesus sellest samaarlasest? Üks juut küsis temalt: „Kes siis on mu ligimene?” Jeesuse vastus näitab selgelt, et Jehooval on meist hea meel, kui oleme helded andjad. w18.08, lk 19, lõigud 5–6

Kas Jehoova tunnustas Maarjat selle eest, et too ustavalt tema poega kasvatas? Muidugi. Jumal lasi tema sõnad ja teod Piiblisse kirja panna. Ilmselt polnud Maarjal võimalik Jeesusega kolm ja pool aastat teenistuses kaasas käia. Võib-olla jäi ta lesena Naatsaretti. Maarja ei saanud küll osa kõigest, mida Jeesus tegi, aga ta oli tema juures tema surma hetkel. (Joh. 19:26.) Pärastpoole, enne kui nädalatepühal valati välja püha vaim, oli Maarja koos jüngritega Jeruusalemmas. (Ap. t. 1:13, 14.) Küllap võiti tedagi koos teistega. Sel juhul on ta taevas Jeesusega igavesti koos. Teda on ustava teenistuse eest tõesti tublisti tunnustatud! w18.07, lk 9, lõik 11; lk 10, lõik 14

Jeesus õpetas põhimõtete abil, millised on mingi suhtumise või käitumise tagajärjed. Näiteks õpetas ta, et viha kandmine võib viia vägivallani ja võõra naise ihaldamine abielurikkumiseni. (Matt. 5:21, 22, 27, 28.) Kui me õpetame oma südametunnistust Piibli põhimõtete abil, saab see hea väljaõppe ja meie käitumine teeb Jumalale au. Mõnes asjas võivad kaks kristlast teha Piibli abil õpetatud südametunnistuse ajel erineva otsuse. Nii võib olla näiteks alkoholi tarvitamisega. Piibel ei keela seda mõõdukalt teha. Aga see hoiatab ülemäärase alkoholitarbimise ja purjutamise eest. (Õpet. 20:1; 1. Tim. 3:8.) Kas seepärast võib öelda, et kristlase ainuke mure seoses alkoholiga on olla selle tarvitamisel mõõdukas? Kaugeltki mitte. Lisaks sellele, et kristlane arvestab enda südametunnistusega, peab ta arvestama ka teiste südametunnistusega. w18.06, lk 18, lõigud 10–11

Jeesus käskis oma jüngritel hoida eemale variseride, saduseride ja Herodese pooldajate „juuretisest” ehk õpetusest. (Matt. 16:6, 12.) On huvitav, et Jeesus lausus need sõnad üsna pea pärast seda, kui inimesed olid tahtnud teda kuningaks teha. Kui religioon ja poliitika on omavahel seotud, viib see kergesti vägivallani. Jeesus õpetas oma jüngritele, et nad oleksid neis asjades täiesti erapooletud. See on üks põhjus, miks peapreestrid ja variserid Jeesust tappa soovisid. Nad nägid temas rivaali, kes ähvardas nende poliitilist ja usulist positsiooni. „Kui me ta rahule jätame, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie paiga kui ka rahva,” ütlesid nad. (Joh. 11:48.) Seepärast organiseeris ülempreester Kaifas Jeesuse tapmise. (Joh. 11:49–53; 18:14.) w18.06, lk 6, lõigud 12–13

Üks sööt, mida Saatan kasutab ja mis inimestes uudishimu tekitab, on maagia. Tänapäeval ei ärgita ta huvi deemonite vastu ainuüksi valereligiooni kaudu, vaid ka meelelahutustööstuse kaudu. Filmid, mängud ja meedia kujutavad maagiat ja müstikat põnevana. Kuidas vältida selle konksu otsa sattumist? Me ei saa oodata, et Jumala organisatsioon annab meile nimekirja, milline on hea ja milline halb meelelahutus. Igaühel tuleb treenida oma südametunnistust vastavaks Jumala mõõdupuule. (Heebr. 5:14.) Me teeme tarku otsuseid, kui võtame kuulda Jumala nõu, mille Paulus kirja pani. Need sõnad on tänases päevatekstis. Küsi endalt: „Kas see, kuidas ma meelt lahutan, teeb mind silmakirjalikuks? Kui minu piibliõpilane või huviline näeks mind meelt lahutamas, kas ta mõtleks, et ma elan selle järgi, mida õpetan?” Mida täpsemini meie sõnad ja teod kokku sobivad, seda väiksem on oht sattuda Saatana sööda otsa. (1. Joh. 3:18.) w18.05, lk 25, lõik 13

Kuidas Pauluse eeskuju järgida? Esiteks hoiame alal oma südamesoovi leida kedagi, kes on „valmis vastu võtma tõde, mis viib igavesse ellu”. Teiseks palvetame, et Jehoova avaks siiraste inimeste südamed. (Ap. t. 13:48; 16:14.) Silvana, kes on olnud pioneer peaaegu 30 aastat, ütleb: „Territooriumile jõudes palun Jehoovalt positiivset suhtumist.” Me palume ka seda, et Jumala inglid juhataksid meid ausameelsete inimeste juurde. (Matt. 10:11–13; Ilm. 14:6.) Üle 30 aasta pioneerina teeninud Robert lausub: „Mind paelub mõte, et töötan koos inglitega, kes näevad, mis inimeste elus toimub.” Kolmandaks, me otsime inimestes head. Carl, kes on kogudusevanem, sõnab: „Püüan tabada väikseidki positiivseid märke, näiteks naeratust, lahket pilku või siirast küsimust.” Jah, meiegi võime vastu pidada nagu Paulus. w18.05, lk 15, lõik 13; lk 16, lõik 15

Johannes sai julgustust, kui kuulis, et need, keda ta varem oli aidanud, on ikka ustavad. Ta kirjutas: „Miski ei tee mulle suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tõeteel käivat.” (3. Joh. 4.) Sellised sõnumid rõõmustavad meidki. Pioneerid teavad, kui mõnus on kuulda, et keegi, kellele nad aastaid tagasi tõde õpetasid, on ikka ustav ja võib-olla teenib ka ise pioneerina. Kui pioneer on masenduses, tasuks talle niisuguseid asju meelde tuletada, ja tema tuju võib paraneda. Paljud ringkonnaülevaatajad ja nende naised on öelnud, kui tore on saada pärast koguduse külastamist väike tänukiri. Kiidusõnad ustava teenistuse eest tõstavad ka kogudusevanemate, misjonäride, pioneeride ja peetellaste tuju. w18.04, lk 23, lõigud 14–15

Jumala seaduses oli kuningale selge keeld, ent Saalomon võttis endale 700 naist ja 300 liignaist. (1. Kun. 11:3.) Paljud neist polnud iisraellased ja teenisid valejumalaid. Niisiis rikkus Saalomon ka teist Jumala seaduse keeldu – keeldu abielluda võõramaa naistega. (5. Moos. 7:3, 4.) Saalomon kaotas tasapisi armastuse Jehoova seaduste vastu ja see viis äärmiselt halbade tegudeni. Ta ehitas altari ebajumal Astartele ja veel vähemalt ühe altari Kemosele ning hakkas koos oma naistega paganate jumalaid kummardama. Mõtle, ta rajas need ohvripaigad Jeruusalemma ees olevale mäele, nii lähedale Jehoova templile, mille ta ise oli ehitanud! (1. Kun. 11:5–8; 2. Kun. 23:13.) Ehk pettis ta end mõttega, et Jehoova vaatab sellele läbi sõrmede, niikaua kui ta tema templis ohvreid edasi toob. Ent Jehoova ei vaata kunagi patustamisele läbi sõrmede. w18.07, lk 18–19, lõigud 7–9

„Põlevad nooled”, mida Saatan su pihta laseb, võivad olla näiteks valed Jehoova kohta – et ta ei hooli sinust ja sa pole väärt armastust. Ida, kes on 19-aastane, võitleb väärtusetustundega. Ta ütleb: „Tunnen tihti, et Jehoova on minust kaugel ega soovi olla minu sõber.” Kuidas ta end selle rünnaku vastu kaitseb? „Koosolekud kasvatavad tohutult mu usku,” ütleb Ida. „Varem istusin lihtsalt saalis ega osalenud. Mõtlesin, et kedagi ei huvita, mida mul öelda on. Praegu aga valmistun koosolekuteks ja püüan paar-kolm korda vastata.” Ida näitest võime õppida midagi olulist: sõduri kilp oli kindla suurusega, kuid meie usukilp võib kasvada ja kahaneda. See on meie enda teha. (Matt. 14:31; 2. Tess. 1:3.) Et end kaitsta, tuleb meil oma usku kasvatada. w18.05, lk 29–30, lõigud 12–14

Vangivalvur muutis meelt ja palus abi alles pärast maavärinat. (Ap. t. 16:25–34.) Ka tänapäeval on mõned Piibli sõnumi vastu võtnud alles pärast seda, kui nende maailm on mingit moodi läbi raputatud. Võib-olla on keegi neist kaotanud kindlana tundunud töökoha. Kellelgi on diagnoositud kohutav haigus või kellelgi surnud lähedane. Nad võivad küsida endalt, mis on elu mõte, kuigi see varem neid ei huvitanud. Võib-olla küsivad nad isegi: „Mida ma pean tegema, et pääseda?” Kui me nende poole pöördume, võivad nad esimest korda elus olla valmis kuulama meie lootustandvat sõnumit. Me jätkame ustavalt oma kuulutustööd, et olla inimeste jaoks olemas, millal iganes nad on valmis kuulama meie head sõnumit. (Jes. 61:1.) w18.05, lk 19–20, lõigud 10–12

Selle maailma jumal on teinud pimedaks enamiku inimeste silmad ning nad ei saa arugi, et on valereligiooni, materialismi või ühiskonnakorralduse orjuses. (2. Kor. 4:4.) Meil on suur au järgida Jeesuse eeskuju ning aidata inimestel õppida tundma ja hakata teenima Jehoovat, vabaduse Jumalat. (Matt. 28:19, 20.) See pole sugugi lihtne. Mõnel maal muutuvad inimesed aina ükskõiksemaks või isegi vaenulikuks. Meil kõigil tuleks endalt küsida: „Kas ma saaksin kasutada oma vabadust, et suurendada oma panust kuningriigitöösse?” On väga julgustav näha, et paljud on mõistnud, kui pakilisel ajal me elame, ning on lihtsustanud oma elu, et olla täisajalises teenistuses. (1. Kor. 9:19, 23.) Mõned neist teenivad kohalikul territooriumil, teised on kolinud sinna, kus kuulutajate järele on suurem vajadus. Nad on kasutanud oma vabadust targalt, et teenida Jehoovat! (Laul 110:3.) w18.04, lk 11–12, lõigud 13–14