November

Kui teenime Jehoovat, on meil lootus saada lõpuks tagasi kõik see, mille Aadam ja Eeva kaotasid, kaasa arvatud võimalus elada igavesti. Aadam ja Eeva tegid valiku mitte teenida Jehoovat, sest nad polnud kasvatanud armastust tema vastu. Siiski lasi Jehoova neil elada nii kaua, et nad said lapsi, ja ta lubas neil oma äranägemise järgi neid kasvatada. Üsna pea ilmnes, kui halvad tagajärjed olid sellel, et nad valisid sõltumatuse Jehoovast. Nende vanim poeg mõrvas oma süütu venna ning aja jooksul inimeste vägivald ja isekus aina kasvas. (1. Moos. 4:8; 6:11–13.) Kuid Jehooval oli olemas plaan, kuidas päästa kõik Aadama ja Eeva järeltulijad, kes soovivad teda teenida. (Joh. 6:38–40, 57.) Kui õpid Jehoovat üha rohkem tundma ja näed, kui kannatlik ja armastav ta on, siis kasvab ilmselt ka sinu armastus tema vastu. See ajendab sind hoiduma vigadest, mida tegid Aadam ja Eeva, ning pühenduma Jehoovale. w19.03, lk 2, lõik 3; lk 4, lõik 9

Osavõtlikkuse arendamiseks püüa mõista, mida su pereliikmed ja kaaskristlased läbi elavad. Tunne koguduses huvi teismeliste, haigete ja eakate vastu ning nende vastu, kes on kaotanud lähedase. Küsi, kuidas neil läheb. Ja siis kuula hoolega, kui nad oma tunnetest räägivad. Püüa tõesti nende olukorda mõista. Ole neile abiks nii palju, kui suudad. Kui seda teed, osutad tõelist armastust. (1. Joh. 3:18.) Meil tuleb olla paindlik, kui püüame teisi aidata. Miks? Sest inimesed elavad raskusi üle eri viisil. Mõni on valmis rääkima, mõni mitte. Seega, me küll soovime pakkuda abi, kuid me peaksime vältima liiga isiklike küsimuste esitamist. (1. Tess. 4:11.) Isegi kui keegi on valmis rääkima, võime tunda, et me ei nõustu tema vaatenurgaga. Siiski tuleb meil mõista, et see on see, mida tema tunneb. Tahame olla valmis kuulama ning mitte rääkida mõtlematult. (Matt. 7:1; Jaak. 1:19.) w19.03, lk 17–19, lõigud 18–19

Kas sa tunned mõnikord Piibli tõest rääkides hirmu? Sel juhul mõtle Nehemjale. Ta teenis ühe võimsa kuninga alluvuses. Nehemja oli kurb, kuna ta oli kuulnud, et Jeruusalemma müürid ja väravad on varemetes. (Neh. 1:1–4.) Kuidas võis küll Nehemja süda taguda, kui kuningas palus tal selgitada, miks ta näost ära on. Nehemja tegi kiire palve ja rääkis talle oma murest. Tulemus oli see, et kuningas oli valmis Jehoova rahva aitamiseks palju tegema. (Neh. 2:1–8.) Mõtle ka Joonale. Kui Jehoova palus tal kuulutada Niineve elanikele, oli ta nii hirmunud, et pani vastassuunas plagama. (Joona 1:1–3.) Kuid Jehoova abiga suutis Joona oma ülesande täita. Ja tema kuulutatud sõnum tõi Niineve elanikele palju head. (Joona 3:5–10.) Nehemjalt õpime, kui tähtis on enne vastamist palvetada. Joonalt õpime, et Jehoova aitab meil tema antud ülesandeid täita, kuigi võime tunda suurt hirmu. w19.01, lk 11, lõik 12

Kui otsustame elada Piibli tõe järgi, võivad meie suhted sõprade ja sugulastega muutuda. Miks? Jeesus palus oma jüngrite eest: „Pühitse neid tõega. Sinu sõna on tõde.” (Joh. 17:17.) Allmärkuses öeldakse, et fraasi „pühitse neid” võib tõlkida ka „eralda nad endale”. Kui võtame tõe vastu, eraldab Jehoova meid maailmast. Me ei lase sel enam end vormida. Inimesed suhtuvad meisse teisiti, sest meie tõekspidamised on muutunud ja me elame Piibli põhimõtete järgi. Meie eesmärk pole tekitada lõhesid, kuid mõned sõbrad ja pereliikmed võivad hakata meist eemale hoidma või meie uuele usule lausa vastu seisma. See ei üllata meid, sest Jeesus ütles: „Inimese vaenlasteks saavad ta omad pereliikmed.” (Matt. 10:36.) Samuti kinnitas ta, et tõe ostmisega kaasnevad õnnistused kaaluvad üles kõik ohvrid. w18.11, lk 6, lõik 11

Paulus pidas oma vendi ja õdesid väga kalliks ning ka näitas seda oma sõnadega. Ta tänas alati Jumalat nende eest oma palvetes. Samuti ilmnes tema hoolivus nende vastu tema kirjadest. Kirjas roomlastele 16. peatüki esimeses viieteistkümnes salmis mainib Paulus kahtekümmend seitset kaaskristlast nimepidi. Eriti soojalt meenutab ta Priskat ja Akvilat, kes olid tema eest oma elu ohtu seadnud, samuti õde Foibet, kes oli paljusid aidanud. Ta kiidab neid armsaid ja ustavaid kaasteenijaid. (Rooml. 16:1–15.) Paulus teadis, et vennad-õed on ebatäiuslikud, kuid ta keskendus nende headele omadustele. Mõtle, kui palju võis neid julgustada see, kui Pauluse kiidusõnu nende kohta koguduses ette loeti. Kahtlemata tugevdas see nende sõprust Paulusega. Kas sina väljendad oma tänu selle hea eest, mida sinu koguduse liikmed ütlevad või teevad? w19.02, lk 16, lõigud 8–9

Kas laitmatuks jäämine eeldab täiuslikkust? Me teame, et me pole veatud, vaid eksime tihti. Kuid Jehoova ei keskendu meie vigadele. Piiblis öeldakse: „Oo, Jaah, kui näeksid üksnes eksimusi, kes siis, Jehoova, püsiks?” (Laul 130:3.) Jehoova teab, et oleme ebatäiuslikud, patused inimesed ja ta andestab meile heldelt. (Laul 86:5.) Ta teab ka meie piire ja ei oota meilt rohkem, kui me suudame teha. (Laul 103:12–14.) Laitmatuks jäämise võti on armastus. Meie armastus Jumala vastu ja meie pühendumus talle peab olema täielik ja rikkumatu. Kui meie armastus on selline ka raskes olukorras, siis oleme laitmatud. (1. Ajar. 28:9; Matt. 22:37.) Me teame, et Jehoova põhimõtted on õiged ja head ning me soovime talle heameelt valmistada. Armastus Jumala vastu ajendab meid seadma tema tahte elus esikohale. Sellest ilmneb meie laitmatus. w19.02, lk 3, lõigud 4–5

Iga kord, kui näeme oma õigete tegude häid tulemusi, tugevneb meie usk. (Jaak. 1:2, 3.) Meil on hea meel, et oleme rõõmustanud oma taevase isa südant ja meie soov teha seda ka edaspidi üha kasvab. (Õpet. 27:11.) Iga usuproov annab meile võimaluse näidata, et me ei teeni Jehoovat jagatud südamega. (Laul 119:113, allmärkus.) Me armastame teda kogu südamest ning oleme täis otsustavust talle kuuletuda ja täita tema tahet. (1. Kun. 8:61.) Kas me teeme vahel vigu? Muidugi, sest oleme ebatäiuslikud. Kui eksime, on hea tuletada meelde kuningas Hiskijat. Ta tegi vigu, kuid kahetses ja jätkas Jehoova teenimist kogu südamest. (Jes. 38:3–6; 2. Ajar. 29:1, 2; 32:25, 26.) Seiskem vastu Saatanale, kes püüab meid oma mõtteviisiga nakatada. Palvetagem, et meil oleks „sõnakuulelik süda”, ja jäägem Jehoovale ustavaks. (1. Kun. 3:9; Laul 139:23, 24.) w19.01, lk 18–19, lõigud 17–18

Koosolekul vastamine toob kasu meile endile. (Jes. 48:17.) Kuidas nii? Esiteks, kui oleme võtnud eesmärgiks koosolekul vastata, motiveerib see meid paremini ette valmistama. See omakorda aitab meil Piiblit sügavamalt mõista. Ja mida sügavamalt me Piiblit mõistame, seda lihtsam on meil õpitut ellu rakendada. Teiseks, me tunneme koosolekust tõenäoliselt suuremat rõõmu, kuna osaleme arutelus. Kolmandaks, meile jääb tihtipeale enda vastus kauemaks meelde, sest oleme selle ette valmistamiseks pingutusi teinud. Peale selle toome Jehoovale rõõmu, kui väljendame oma usku. Võime olla kindlad, et ta kuulab meie vastuseid ja peab neid väärtuslikuks. (Mal. 3:16.) Jehoova õnnistab meid, kui püüame teha seda, mis talle meeldib. (Mal. 3:10.) Meil on tõesti häid põhjusi koosolekutel vastamiseks. w19.01, lk 8, lõik 3; lk 9–10, lõigud 7–9

Jehoova kohtleb oma teenijaid väga targalt. Selle asemel et anda meile lõputult reegleid, õpetab ta meid lähtuma armastusest. Jumal tahab, et elaksime tema põhimõtete järgi ja vihkaksime halba. Hea näide sellisest õpetusest on Jeesuse mäejutlus, mis pöörab tähelepanu sellele, kust saavad halvad teod alguse. (Matt. 5:27, 28.) Jumala kuningriigi valitseja Jeesus jätkab uues maailmas meie harimist, et meie suhtumine õigesse ja valesse oleks samasugune kui temal. (Heebr. 1:9.) Samuti muudab ta täiuslikuks meie keha ja mõistuse. Kujutle, mis tunne võib olla, kui sa ei tunne enam mingit kiusatust vääralt käituda ega pea kannatama ebatäiuse pärast. Siis saad tunda „võrratut vabadust”, mida Jumal on lubanud. (Rooml. 8:21.) Muidugi ei saa me kunagi absoluutset vabadust. Me oleme tõeliselt vabad vaid siis, kui jäljendame Jumalat. (1. Joh. 4:7, 8.) w18.12, lk 23, lõigud 19–20

Iisraeli mees võis end naisest lahutada, kui avastas naise juures „midagi laiduväärset”. Seaduses ei selgitatud, mida mõeldi sõnaga „laiduväärne”. Kuid see pidi olema midagi häbiväärset või tõsist, mitte lihtsalt väike viga. (5. Moos. 23:14.) Kahjuks aga lahutasid Jeesuse päevil paljud juudid abielu „ükskõik millisel põhjusel”. (Matt. 19:3.) Me tahame sellisest hoiakust kindlalt hoiduda. Malaki tõi selgelt välja Jumala suhtumise lahutusse. Tol ajal oli tavaline, et mees lahutas end naisest, kes oli olnud tal noorpõlvest saati. Põhjuseks võis olla see, et mees soovis abielluda noorema naisega, kes ei teeninud Jehoovat. Malaki pani kirja Jehoova sõnad „ma vihkan lahutust”. (Mal. 2:14–16.) Jumala suhtumine abiellu polnud inimese loomisest alates muutunud. Ta ütles, et „mees [jätab] maha oma isa ja ema ning hoiab ühte oma naisega ja neist kahest saab üks”. (1. Moos. 2:24.) Jeesus suhtus abiellu samamoodi nagu Jehoova. Ta ütles: „Mis Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu.” (Matt. 19:6.) w18.12, lk 11, lõigud 7–8

On vendi ja õdesid, kel on võimalik kolida sinna, kus organisatsioon vajab rohkem töölisi. Nende suhtumine on samasugune nagu Jesajal. Jehoova küsis: „Kelle ma läkitan, kes meie nimel läheks?” ja tema vastas: „Siin ma olen, läkita mind!” (Jes. 6:8.) Kas sinul on tahtmine ja võimalus samamoodi vastata, kui Jehoova organisatsioon nii küsib? Jeesus ütles seoses kuulutamise ja õpetamisega: „Paluge lõikuse isandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele.” (Matt. 9:38.) Kas sina võiksid teenida – näiteks pioneerina – seal, kus kuulutajate järele on suurem vajadus? Või kas saad aidata kedagi, kes soovib seda teha? Paljud vennad ja õed on leidnud, et parim viis osutada armastust Jumala ja ligimese vastu on teenida pioneerina territooriumil, kus vajatakse rohkem lõikustöölisi. Aga teenistuse laiendamine on võimalik ka teistel viisidel ja see toob igal juhul suurt rõõmu. w18.08, lk 27, lõigud 14–15

Evangeeliumitest saame teada, kuidas Jehoova suhtub ainelisse varasse. Ta valis oma poja Jeesuse üleskasvatajateks mehe ja naise, kes olid üsna vaesed. (3. Moos. 12:8; Luuka 2:24.) Kui Jeesus sündis, siis Maarja „mähkis ta sisse ja pani sõime, sest majas polnud nende jaoks kohta”. (Luuka 2:7.) Kui Jehoova oleks tahtnud, siis oleks ta saanud oma poja sündimiseks valida märksa mugavamad tingimused. Talle aga oli palju tähtsam see, et Jeesust kasvataksid sellised inimesed, kel on jumalateenimine esikohal. Piiblijutustusest Jeesuse sünni kohta ilmneb seega selgelt, kuidas Jehoova materiaalsetesse asjadesse suhtub. Mõnele lapsevanemale on väga oluline, et tema lastel poleks millestki puudus, isegi kui selle poole püüdlemine seaks ohtu laste suhted Jehoovaga. Kuid Jehoova tahab, et tema teenijatele oleks kõige olulisem see, et neil on temaga head suhted. Kas sina suhtud ainelisse varasse samamoodi nagu Jehoova? Mida näitavad sinu teod? w18.11, lk 24, lõigud 7–8

Kuna õnn lähtub Jumalalt, soovib ta, et meiegi oleksime õnnelikud. Ta on andnud meile selleks palju põhjuseid. (5. Moos. 12:7; Kog. 3:12, 13.) Kuid praeguses maailmas pole lihtne olla õnnelik. Miks? Mõni raske olukord, nagu lähedase inimese surm või tema kogudusest eemaldamine, lahutus või töökaotus, võib röövida meie rõõmu. Lahkhelid perekonnas võivad rikkuda rahu. Jehoova teenijate õnne võivad varjutada ka töö- või klassikaaslaste pilked, usuline tagakiusamine, vangistus, halvenev tervis, krooniline haigus või depressioon. Jeesus, „kes on õnnelik ja ainus valitseja”, tõi inimestele lohutust ja rõõmu. (1. Tim. 6:15; Matt. 11:28–30.) Oma mäejutluses rääkis ta mitmest omadusest, mis aitavad meil olla õnnelikud hoolimata Saatana maailma raskustest. w18.09, lk 17, lõigud 1–3

Piibliga vastuolus olevate kommete hülgamine on paljudele päris kõrge hind, mida tõe eest maksta. (Õpet. 23:23.) On neid, kellele see on kerge, ja nad teevad seda kohe, kui mõistavad, et sellised kombed ei meeldi Jehoovale. Kuid paljudele on see raske, sest pereliikmed, töökaaslased ja sõbrad avaldavad neile survet. Eriti raske võib olla see siis, kui tegemist on kommetega, mis on seotud surnud lähedaste austamisega. Sel juhul võib olla abiks nende eeskuju, kes on julgelt teinud vajalikud muudatused. Mida tegid vastpöördunud kristlased Efesoses, et lõpetada selline Piibliga vastuolus olev tegevus ja osta tõde? Piibel räägib, et nad „tõid oma raamatud kokku ja põletasid need ära kõikide nähes. Raamatute hind arvestati kokku ja leiti, et need olid väärt 50 000 hõbetükki”. (Ap. t. 19:19, 20.) Need ustavad kristlased olid valmis loobuma väärtuslikest raamatutest ja Jehoova õnnistas neid selle eest. w18.11, lk 7, lõigud 15–16

Peagi pärast seda, kui iisraellased ületasid Jordani jõe, kohtas Joosua meest, kel oli käes paljastatud mõõk. See oli „Jehoova sõjaväe ülem”, kes oli valmis Jumala rahvast kaitsma. (Joosua 5:13–15.) Joosua sai inglilt Jeeriko vallutamiseks selged juhendid. Esmapilgul võisid mõned neist tunduda mitte kõige parema strateegiana. Näiteks käskis Jehoova kõigepealt kõik mehed ümber lõigata, mis tähendanuks, et nad oleksid olnud mitu päeva võitlusvõimetud. (1. Moos. 34:24, 25; Joosua 5:2.) Iisraeli sõjamehed võisid mõelda, kuidas nad kaitsevad oma peresid vaenlaste eest, kui nood peaks nende laagrisse tungima. Siis aga said nad teada, et „Jeeriko väravad olid iisraellaste pärast kindlalt suletud”, sest Jeeriko mehed kartsid neid. (Joosua 6:1.) Selline ootamatu sündmuste käik võis küll kõvasti tugevdada nende usaldust Jumala antud juhendite vastu. w18.10, lk 23, lõigud 5–7

Kuidas saame meie näidata, et oleme alandlikud? Esiteks, seiskem Pauluse sarnaselt vastu kiusatusele oodata tunnustust selle eest, mida me teeme Jehoova väega. Küsigem endalt: kuidas ma suhtun neisse, kellele kuulutan; kas mul on teatud ühiskonnakihtide suhtes eelarvamusi? Jehoova tunnistajad on kõikjal üle ilma püüdnud oma territooriumitelt leida neid, kes tunnevad huvi hea sõnumi vastu. Selleks on vahel olnud vaja õppida nende inimeste keeli ja kombeid, kellest ühiskond palju ei arva. Kuulutajad ei tohi pöörduda niisuguste inimeste poole üleolevalt. Selle asemel peaksid nad siiralt püüdma igaüht mõista, et aidata tal kuningriigisõnum vastu võtta. w18.09, lk 5, lõigud 9, 11

Lõpuks roomlased hukkasid Juuda. Juudi lihtrahvas ootas poliitilist messiat. Nad arvasid, et kui messias ilmub, siis toob ta neile kuulsust ja vabastab nad roomlaste ikke alt. (Luuka 2:38; 3:15.) Usuti, et messias rajab Iisraelisse kuningriigi ja miljonid juudid kõikjalt maailmast naasevad kodumaale. Ristija Johannes küsis kord Jeesuselt: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või peame ootama kedagi teist?” (Matt. 11:2, 3.) Johannes tahtis ilmselt teada, kas tuleb veel keegi, kes täidab kõik juutide lootused. Kaks jüngrit, keda ülesäratatud Jeesus Emmause teel kohtas, olid samuti lootnud, et neid vabastatakse. (Luuka 24:21.) Hiljem küsisid Jeesuse apostlid temalt: „Isand, kas sa taastad praegu Iisraeli kuningriigi?” (Ap. t. 1:6.) w18.06, lk 4, lõigud 3–4

Kui kuuleme uudiseid Jehoova rahva kohta, tuleb meil olla ettevaatlik. Ära unusta, et Saatan on ustavate jumalateenijate süüdistaja. (Ilm. 12:10.) Seepärast hoiatas Jeesus, et vastased räägivad meist „valetades kõiksugust halba”. (Matt. 5:11.) Seda meeles pidades ei ole me šokeeritud, kui kuuleme häbituid valesid Jehoova rahva kohta. Kas sulle meeldib saata oma sõpradele ja tuttavatele meile ja sõnumeid? Kui sa näed värsket uudist või kuuled vahvat kogemust, võid tunda end nagu reporter, kes tahab esimesena põrutavast uudisest teistele rääkida. Ent enne meili või sõnumi saatmist küsi endalt: „Kas ma olen veendunud, et see on tõsi? Kas ma tean kõiki fakte?” Kui sa pole selles kindel, võid tahtmatult levitada vendadele-õdedele väärinfot. Kahtluse korral ära saada kirja, vaid hoopis kustuta see. w18.08, lk 3, lõik 3; lk 4, lõigud 6–7

Jeesus tahab, et tunneksime andmisest rõõmu. Paljud inimesed on tänulikud, kui nende vastu ollakse helde. Muidugi ei käi see kõigi kohta, aga need, kes on tänulikud, võivad tahta ka ise anda. Anna alati, isegi kui tundub, et inimesed ei ole tänulikud. Sa ei tea kunagi, kui palju head see võib korda saata. Helde inimene ei anna selleks, et midagi vastu saada. Jeesus õpetas: „Kui sa korraldad pidusöögi, kutsu hoopis vaeseid, vigaseid, lombakaid ja pimedaid. Siis oled sa õnnelik, kuna neil pole sulle millegagi tasuda.” (Luuka 14:13, 14.) Piiblis on öeldud: „Heldekäelist õnnistatakse.” Ja veel on öeldud: „Õnnelik on igaüks, kes viletsast hoolib.” (Õpet. 22:9; Laul 41:1.) Teiste aitamine on tõesti mõnus. w18.08, lk 21–22, lõigud 15–16

Faktide hankimine ja nende analüüsimine võib olla paras katsumus, kuna on rohkelt kontrollimata infot ja pooltõdesid ning me oleme ebatäiuslikud. Mis meid aitab? Meil on vaja teada ja rakendada Piibli põhimõtteid. Üks põhimõte on see, et on rumal ja häbiväärne vastata enne faktide ärakuulamist. (Õpet. 18:13.) Teine Piibli põhimõte tuletab meelde, et me ei peaks uskuma igat sõna. (Õpet. 14:15.) Ja viimaks, ükskõik kui kogenud me ka poleks, ei tohiks me toetuda vaid omaenda arusaamisele. Piibli põhimõtted kaitsevad meid, aidates meil hinnata info usaldusväärsust ning teha õigeid järeldusi ja tarku otsuseid. w18.08, lk 7, lõik 19

Kui laseme end vees ristida, näitame avalikult, et kuulume Jehoovale ning soovime talle alluda. Jeesus tegi midagi samalaadset. Ristimise ajal ta justkui ütles: „Sinu tahet, mu Jumal, täidan ma hea meelega.” (Laul 40:7, 8.) Mida Jehoova tundis, kui Jeesus ristiti? Piibel ütleb: „Pärast ristimist tõusis Jeesus otsekohe veest ja taevas avanes ning Johannes nägi Jumala vaimu nagu tuvi Jeesuse peale laskuvat. Siis kostis taevast hääl: „See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel.”” (Matt. 3:16, 17.) Kuigi Jeesus kuulus juba oma taevasele isale, tegi Jehoovale suurt rõõmu see, et tema poeg soovis kogu elu tema teenimisele pühendada. Jehooval on ka meie pühendumise üle hea meel ja ta õnnistab meid. (Laul 149:4.) w18.07, lk 23, lõigud 4–5

Sõnaga „me” mõtles Mooses ilmselt ennast ja Aaronit. See oli lugupidamatu Jehoova vastu, kelle imetegu see tegelikult oli. Seda selgitust paistab kinnitavat ka piiblitekst Laul 106:32, 33: „Nad vihastasid Jumalat Meriba vee juures. Moosesel läks nende pärast kehvasti. Nad tegid tema meele kibedaks, ta huulilt tulid mõtlematud sõnad.” (4. Moos. 27:14.) Kuidas see ka ei olnud, ei andnud Moosese käitumine au Jehoovale, kuigi oleks pidanud. Jehoova ütles Moosesele ja Aaronile: „Te mõlemad hakkasite vastu mu käsule.” (4. Moos. 20:24.) See oli küll raske patt! Jehoova oli keelanud tervel iisraellaste põlvkonnal Kaananimaale sisenemise, sest nad olid talle vastu hakanud. (4. Moos. 14:26–30, 34.) Seega, kui Mooses Jehoovale vastu hakkas, oli õiglane ja aus karistada teda samal viisil. Moosesel keelati minna tõotatud maale. w18.07, lk 14, lõigud 9, 12; lk 15, lõik 13

Kas sa oled nõus loobuma millestki, millele sul on õigus, et mitte häirida oma venna südametunnistust? Küllap ikka. Enne tõe õppimist liialdasid mõned meie vennad alkoholiga ja on nüüd otsustanud karsklaseks jääda. Keegi meist ei tahaks lükata oma venda allakäigutrepile! (1. Kor. 6:9, 10.) Oleks armastusetu käia alkoholiga peale oma külalisele, kes on sellest keeldunud. Timoteos võis olla 20 ringis, kui oli nõus laskma end ümber lõigata, kuigi see oli valus protseduur. Ta suhtus teistesse nagu Paulus ega tahtnud solvata juute, kellele ta kuulutama läks. (Ap. t. 16:3; 1. Kor. 9:19–23.) Kas sina oled teiste pärast valmis tegema midagi, mis on sulle raske? w18.06, lk 18–19, lõigud 12–13

Jehoova tõmbab enda ligi neid, keda ta soovib oma vaimse pere liikmeteks. (Joh. 6:44.) Kui kohtud esimest korda kellegagi, kes ei ole Jehoova tunnistaja, siis mida sa tema kohta tead? Võib-olla ainult nime ja seda, milline ta välja näeb. Kui aga kohtud esimest korda oma usukaaslasega, on olukord hoopis erinev. Isegi kui ta on pärit teisest riigist või kultuurist, tead sa juba palju tema kohta ning tema sinu kohta. Näiteks tunnete kiirelt ära, et räägite mõlemad puhast tõekeelt. Samuti teate, mida teine usub Jumala ja tuleviku kohta ning et teil on samad moraalipõhimõtted. Need on tegelikult kõige tähtsamad asjad, mida ühe inimese kohta on vaja teada. See aitab üksteist usaldada ja loob aluse tugevale sõprusele. w18.12, lk 21, lõigud 9–10

Kristuse juhtimisel otsustas juhtiv kogu, et mittejuutidest kristlasi ei pea ümber lõikama. (Ap. t. 15:19, 20.) Kuid aastaid pärast seda otsust lõikasid paljud juudikristlased ikka veel oma poegi ümber. Me võime mõelda, et miks lasi Jeesus sel probleemil nii kaua kesta, kui tema surm ju tühistas Moosese seaduse. (Kol. 2:13, 14.) Vahel kulub inimesel aega, et võtta omaks mingi uus arusaam. Juudikristlastel oli vaja aega, et muuta oma mõtteviisi. (Joh. 16:12.) Mõnel neist oli raske nõustuda, et ümberlõikamine pole enam märgiks eriliste suhete kohta Jumalaga. (1. Moos. 17:9–12.) Oli ka selliseid, kes kartsid, et neid hakatakse taga kiusama, kui nad teistest juutidest erinevad. (Gal. 6:12.) Aja jooksul andis aga Kristus Pauluse kirjade kaudu lisaselgitust. (Rooml. 2:28, 29; Gal. 3:23–25.) w18.10, lk 24–25, lõigud 10–12

Kaifas saatis sõdurid Jeesust arreteerima öösel, et keegi ei näeks. Jeesus oli sellest vääritust strateegiast teadlik ja seetõttu palus ta pärast viimast õhtusööki apostlitel kaasa võtta mõned mõõgad. Kahest mõõgast pidi piisama, et anda jüngritele õppetund. (Luuka 22:36–38.) Peetrust ajas selline ebaõiglane öine arreteerimine vihale ja ta kasutas mõõka ründamiseks. (Joh. 18:10.) Ent Jeesus ütles Peetrusele: „Pane mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi ka hukkuvad.” (Matt. 26:52, 53.) See võimas õppetund oli kooskõlas sellega, mille eest Jeesus oli tol õhtul palvetanud – et nad ei kuulu maailma. (Joh. 17:16.) Ebaõigluse vastu võitlemine tuli jätta Jumala hoolde. Meie aga säilitame rahu ja ühtsuse. Kui Jehoova vaatab seda killustunud maailma, teeb tema südame soojaks tema rahva seas valitsev ühtsus. (Sef. 3:17.) w18.06, lk 6–7, lõigud 13–14, 16

Lisaks peibutavale söödale püüab Saatan jõu ja hirmutamisega murda meie ustavust Jehoovale. Näiteks võib ta juhtida asjade kulgu nii, et mõni valitsus keelustab meie kuulutustöö. Või siis ässitab ta töö- või koolikaaslasi meid mõnitama, sest soovime elada Piibli moraalinormide järgi. (1. Peetr. 4:4.) Samuti võib ta mõjutada mõnd heade kavatsustega pereliiget meid heidutama, et me ei käiks koosolekutel. (Matt. 10:36.) Kuidas kindlaks jääda? Esiteks, me ei peaks üllatuma, kui meid rünnatakse – Saatan on ju meiega sõjajalal. (Ilm. 2:10.) Teiseks, pidagem meeles vaidlusküsimust nende rünnakute taga: Saatan väidab, et me teenime Jehoovat vaid siis, kui meil on kõik hästi. Ta ütleb, et kui meil läheb raskeks, keerame Jumalale selja. (Iiob 1:9–11; 2:4, 5.) Viimaks, toetugem Jehoovale, et vastu pidada. Pidagem meeles, et ta ei hülga meid iial. (Heebr. 13:5.) w18.05, lk 26, lõik 14

Võib tunduda, et meie kuulutatav hea sõnum ei jõua inimeste südameni, aga me ei tohiks oma külvitöö mõju alahinnata. Tõepoolest, paljud ei kuula meid, aga nad näevad meid. Nad panevad tähele meie korralikku välimust, viisakat käitumist ja lahket naeratust. See, mida nad näevad, võib aidata neil kord mõista, et nende eelarvamused on olnud ekslikud. Pioneerid Sergio ja Olinda jutustavad: „Olime haiged ja ei saanud linnaväljakule minna. Ja siis, kui tagasi olime, küsisid möödujad: „Mis juhtus? Tundsime teist puudust.”” Kui me ei anna kuningriigiseemet külvates „oma kätele puhkust”, oleme osalised tunnistuse andmises kõigile rahvastele. (Matt. 24:14.) Aga kõige rohkem rõõmu teeb meile teadmine, et oleme Jehoovale meele järgi, sest ta armastab neid, kes „vastu pidades vilja kannavad”. (Luuka 8:15.) w18.05, lk 16, lõigud 16–18

Inimesed langesid pattu ja ebatäiusse, aga Jehoova hakkas kohe jagama julgustust. Pärast Eedeni mässu andis ta Aadama tulevastele järeltulijatele põhjust julgust mitte kaotada. Piiblikohas 1. Moosese 3:15 on prohvetlik tõotus, mis andis inimkonnale lootust, et „algne madu” Saatan hävitatakse ja kõigile tema tegudele tehakse lõpp. (Ilm. 12:9; 1. Joh. 3:8.) Noa pere oli omal ajal ainus Jehoova teenijate pere kogu maailmas. Noa nägi enda ümber vägivalda ja loomuvastaseid seksuaalsuhteid. Lihtne oleks olnud julgust kaotada. (1. Moos. 6:4, 5, 9, 11; Juuda 6.) Aga Jehoova ütles Noale, et ta on otsustanud teha lõpu kurjale maailmale, ja andis sellele tublile mehele juhtnöörid pere päästmiseks. (1. Moos. 6:13–18.) Jehoova oli Noale julgustuse Jumal. w18.04, lk 15, lõigud 1–2

Mida teha, kui arvad, et sa ei ole väga jutukas? Ära järelda, et sul pole võimalik teisi julgustada – see on tegelikult lihtne. Kui sa teretad kedagi, siis naerata soojalt, ja sellest võibki piisata. Vaata, kas ta naeratab vastu. Kui mitte, on tal äkki mure, ja siis võib aidata tema ärakuulamine. (Jaak. 1:19.) Meil kõigil on võimalik vendi ja õdesid julgustada. Saalomon kirjutas: „Sõna õigel ajal – küll see on hea! ... Silmade sära teeb südame rõõmsaks, hea sõnum kosutab luid-konte.” (Õpet. 15:23, 30.) Paulus kinnitab, et ka kuningriigilaulude koos laulmine võib tuju parandada. (Ap. t. 16:25; Kol. 3:16.) Üksteise vastastikune julgustamine saab seda tähtsamaks, mida lähemale näeme jõudmas Jehoova päeva. (Heebr. 10:25.) w18.04, lk 23, lõik 16; lk 24, lõigud 18–19