Märts

Me ei soovi, et meid vihatakse ja taga kiusatakse. Miks me siis võime olla õnnelikud, kui meid vihatakse? Esiteks, kui me peame vastu, on Jehooval meist hea meel. (1. Peetr. 4:13, 14.) Teiseks, meie usk saab tugevamaks. (1. Peetr. 1:7.) Ja kolmandaks, me saame tasuks igavese elu. (Rooml. 2:6, 7.) Peagi pärast Jeesuse ülesäratamist kogesid apostlid tänase päevateksti sõnade paikapidavust. Kui neid oli piitsutatud ja kästud kuulutamine lõpetada, olid nad rõõmsad. Miks? Sest „neid oli arvatud väärt kannatama teotust Jeesuse nime pärast”. (Ap. t. 5:40–42.) Nad armastasid oma Isandat rohkem, kui kartsid vaenlaste viha. Ja nad ilmutasid armastust, jätkates hea sõnumi kuulutamist. Paljud meie vennad ja õed tänapäeval jätkavad Jehoova teenimist hoolimata raskustest. Nad teavad, et Jehoova ei unusta nende tööd ja armastust. w21.03, lk 25, lõigud 18–19

Võitud kristlased pole sündinud taevase elu lootusega. Selle on andnud neile Jumal. Nad mõtisklevad selle üle, räägivad sellest palves ja ootavad väga oma taevast tasu. Samas ei suuda nad ette kujutada, milline on vaimne keha, mille nad saavad. (Filipl. 3:20, 21; 1. Joh. 3:2.) Sellest hoolimata igatsevad nad oma lootuse täitumist. Teised lambad peavad väga kalliks oma lootust elada igavesti maa peal. See soov on inimestele täiesti loomulik. Nad ootavad seda aega, mil nad saavad muuta terve maa paradiisiks. Nad soovivad ehitada maju, istutada aedu, kasvatada lapsi ja tunda rõõmu täiuslikust tervisest. (Jes. 65:21–23.) Nad soovivad käia läbi kogu maakera: seigelda mägedes, metsades ja merel ning uurida Jehoova loomistööd. Mis kõige tähtsam, nad teavad, et nende suhted Jehoovaga üha tugevnevad. w21.01, lk 18, lõigud 17–18

Kui babüloonlaste rünnak oli lõppenud, jäi üle ainult öelda: „See on tühermaa, ilma inimeste ja loomadeta. See on antud kaldealaste kätte.” (Jer. 32:43.) Umbes kakssada aastat pärast Joeli ennustust andis Jehoova selle rünnaku kohta veel midagi teada Jeremija kaudu. Ta ütles, et sissetungijad hakkavad otsima iisraellasi, kes teevad kurja, ja saavad nad kõik kätte. Jeremija raamatus öeldakse: „Ma läkitan paljude kalameeste järele ja nad püüavad neid, lausub Jehoova. Siis ma läkitan paljude jahimeeste järele ja nad jahivad neid igal mäel ja igal künkal ning kaljulõhedes. ... Kõigepealt tasun ma täielikult nende süütegude ja pattude eest.” Ei mered ega metsad suuda mittekahetsevaid iisraellasi babüloonlaste eest varjata. (Jer. 16:16, 18.) w20.04, lk 5, lõigud 12–13

Kui Loti ja tema lähedaste elu oli kaalul, ei kuuletunud ta Jehoovale kohe. Sellest võiks järeldada, et Lott oli ükskõikne või isegi sõnakuulmatu. Kuid Jehoova ei löönud käega. Ta oli halastav ja mõistev ning lasi inglitel Loti ja ta pere kättpidi linnast välja viia. (1. Moos. 19:15, 16.) Jehoova võis olla Loti suhtes mõistev mitmel põhjusel. Lott võis kodust lahkumisega viivitada seetõttu, et kartis linnast väljaspool elavaid inimesi. Oli ka muid ohte. Lott ilmselt teadis, et kaks kuningat olid kord põgenedes kukkunud lähedalasuvas orus bituumeniaukudesse. (1. Moos. 14:8–12.) Kahtlemata muretses Lott oma pere pärast. Lisaks oli ta jõukas mees ja tal võis olla Soodomas uhke maja. (1. Moos. 13:5, 6.) Muidugi ei õigustanud ükski neist teguritest seda, et ta viivitas Jehoovale kuuletumisega. Jehoova aga ei keskendunud Loti veale, vaid pidas teda õigeks meheks. (2. Peetr. 2:7, 8.) w20.04, lk 17–18, lõigud 13–14

Võib võtta aega, enne kui need, kes mäletavad sind lapsena, hakkavad vaatama sinu kui noore täiskasvanu peale. Sa võid aga olla kindel, et Jehoova näeb rohkemat kui sinu välimust. Ta tunneb sind väga hästi ja teab, milleks sa oled võimeline. (1. Saam. 16:7.) Tugevda siis oma suhteid Jumalaga! Taavet tegi seda näiteks nii, et uuris Jehoova loomistööd. Ta mõtles, mida see kõik õpetab talle Looja kohta. (Laul 8:3, 4; 139:14; Rooml. 1:20.) Veel üks asi, mida sa saad teha, on paluda Jehoovalt jõudu. Kas mõni koolikaaslane pilkab sind selle pärast, et oled Jehoova tunnistaja? Palveta Jehoova poole, et ta aitaks sul seda taluda. Rakenda ellu nõuandeid, mida ta annab sulle piibli, meie väljaannete ja videote kaudu. Iga kord, kui sa koged Jehoova abi, kasvab sinu usaldus tema vastu. Ja kui teised näevad, et sa toetud Jehoovale, kasvab nende usaldus sinu vastu. w21.03, lk 4, lõik 7

Head sõbrad räägivad teineteisele oma mõtetest ja tunnetest. Kas see väide peab paika ka sõpruse puhul Jehoovaga? Peab küll. Jehoova räägib meile oma mõtetest ja tunnetest piibli kaudu. Meie saame rääkida Jehoovale oma sisimatest mõtetest ja tunnetest palve kaudu. Meie sõber Jehoova mitte ainult ei kuula meie palveid, vaid ka vastab neile. Vahel tuleb vastus üsna ruttu. Teinekord tuleb aga mingi asja pärast palvetada pikka aega. Samas võime olla kindlad, et tema vastus on alati õigeaegne ja parim. Tõsi, vastus ei pruugi olla selline, nagu ootame. Näiteks selle asemel et katsumus kõrvaldada, võib Jehoova anda meile tarkust ja jõudu selles vastu pidada. (1. Kor. 10:13.) Millest on näha, et palvetamine on meile tähtis? Kindlasti sellest, kui palvetame sagedasti. (1. Tess. 5:17.) w20.05, lk 27–28, lõigud 7–8

Pikamaajooksjad jälgivad enda ees olevat teed, et mitte komistada. Kui nad peaksidki kukkuma, tõusevad nad üles ja jooksevad edasi. Nad ei jää juurdlema selle üle, mis pani neid komistama, vaid keskenduvad finišisse jõudmisele ja auhinnale. Me võime elu võidujooksus palju kordi komistada, eksides oma sõnades või tegudes. Või siis teevad meie kaasjooksjad midagi, mis paneb meid komistama. See pole üllatav, kui selliseid asju juhtub. Me oleme kõik ebatäiuslikud ning jookseme ühel ja samal kitsal eluteel. Aeg-ajalt me paratamatult müksame üksteist ja anname üksteisele „põhjust kaebuseks”. (Kol. 3:13.) Ent ärgem keskendugem sellele, mis pani meid komistama, vaid auhinnale, mis meid ootab. Tõuskem üles ning jookskem edasi. Kui me aga kibestume ja keeldume üles tõusmast, siis ei jõua me finišisse ega saa auhinda. Lisaks võime niiviisi saada takistuseks teistele, kes kitsal eluteel liiguvad. w20.04, lk 26, lõik 1; lk 28, lõigud 8–9

Taaniel räägib erinevatest valitsustest, kes mõjutavad Jumala rahvast. Ta kirjeldab neid suure metallkuju osade abil. Viimast valitsust ehk Inglise-Ameerika maailmavõimu sümboliseerivad selle kuju rauast ja savist labajalad. See ennustus näitab, et Inglise-Ameerika maailmavõim ikka veel tegutseb, kui Jumala kuningriik hakkab inimvalitsusi hävitama. Johannes kirjeldab samuti eri maailmavõime, kes Jumala rahvast mõjutavad. Tema räägib neist kui seitsme peaga metsalisest. Seitsmes pea sümboliseerib Inglise-Ameerika maailmavõimu. See on tähelepanuväärne sellepärast, et see on selle looma viimane pea. Sel ajal, kui Kristus koos oma taevaste vägedega hakkab metsalist hävitama, on seitsmes pea ikka veel võimul. (Ilm. 13:1, 2; 17:13, 14.) w20.05, lk 14, lõigud 11–12

Selles lihtsas ütluses peitub tähtis tõde. Jumal, kes on elu allikas, on ka armastuse allikas. Jehoova armastab meid. See teadmine annab meile turvatunde ja teeb meid rõõmsaks. Kristlased ei saa valida, kas nad ilmutavad armastust või mitte, see on nende kohus. (Matt. 22:37–40.) Kui me oleme õppinud Jehoovat hästi tundma, on meil ilmselt lihtne täita kahest suurimast käsust esimest. Jehoova on ju täiuslik ning ta on meie vastu lahke ja hooliv. Ent teist suurimat käsku ei pruugi olla kerge täita. Miks? Sest kõik meie vennad ja õed on ebatäiuslikud. Nad võivad vahel teha või öelda midagi, mis teeb meile haiget. Jehoova teab seda. Seepärast on ta lasknud piiblisse kirja panna, miks meil tuleks üksteist armastada ja kuidas seda teha. Üks, kes sellest palju kirjutas, oli Johannes. (1. Joh. 3:11, 12.) w21.01, lk 8, lõigud 1–2

Ükskõik, kas oleme hakanud Jehoovat teenima alles hiljuti või oleme teinud seda juba palju aastaid, tuleb meil kõigil seista vastu Saatanale, kes püüab mõjutada meie südant. Näiteks, mida sa teed, kui näed teleris või internetis midagi, mis võib tekitada sinus ebamoraalseid mõtteid? Oleks kerge end õigustada, et see pole ju lausa pornograafia. Kas võib aga olla, et Saatan püüab nii sinu südant rikkuda? Selline ebamoraalne pilt võib olla nagu kiil, mida kasutatakse puupaku lõhki löömiseks. Algul lüüakse vaid kiilu terav serv paku sisse. Seejärel taotakse seda üha sügavamale, kuni pakk läheb pooleks. Sündsusetu pilt meedias võib olla nagu kiilu terav serv. See võib tunduda väike ja kahjutu, kuid see võib kiiresti tungida südamesse ja panna patustama. Ära siis lase oma südamesse midagi sobimatut. Olgu sul jumalakartust, et su süda jääks täielikult Jehoovaga. w20.06, lk 11, lõigud 14–15

Mittetegev usukaaslane, kes soovib tagasi pöörduda, vajab pidevalt meie tuge. Nagu kadunud poeg Jeesuse mõistujutus, võib ta tunda suurt hingevalu. (Luuka 15:17–24.) Ja kuna ta on olnud Saatana maailma mõju all, pole tal ilmselt Jehoovaga nii lähedasi suhteid nagu varem. Meil tuleb aidata tal usus kindlamaks saada. Ühes mõistujutus räägib Jeesus, et karjane läheb otsima kadunud lammast. Selleks võib tal kuluda omajagu aega ja vaeva. Kui ta lamba leiab, siis ta mõistab, et too on päris nõrk. Seepärast võtab ta lamba õlgadele ja kannab ta tagasi karja juurde. (Luuka 15:4, 5.) Ka meil tuleb kasutada oma aega ja jõudu, et aidata mittetegeval usukaaslasel taas Jehoovat teenima hakata. Selles on meile abiks Jehoova vaim, piibel ja meie väljaanded. Kui sul palutakse sellise inimesega piiblit uurida, oleks tore, kui saaksid selle ülesande vastu võtta. w20.06, lk 28, lõigud 14–15

On selge, et meil kõigil tuleb ilmutada armastust, mis on tõeliste kristlaste tundemärk. Samas tuleb meil õppida Jumala tahet järjest paremini tundma ja püüda sellest üha selgemini aru saada. (Filipl. 1:9.) Kui me seda ei tee, võivad meid eksitada inimfilosoofia ja väärõpetused, kaasa arvatud usutaganejate valed. (Efesl. 4:14.) Kui esimesel sajandil paljud Jeesuse jüngrid ta maha jätsid, ütles Peetrus talle veendunult: „Sinul on igavese elu sõnad.” (Joh. 6:67, 68.) Kuigi Peetrus ei mõistnud tollal kõiki Jeesuse õpetuse üksikasju, järgis ta teda ustavalt, sest ta teadis, et Jeesus on messias. Ka sina saad tugevdada oma veendumust, et piibli õpetused on tõesed. Kui sa seda teed, suudad usuproovides vastu pidada ja aidata ka teistel usku tugevdada. (2. Joh. 1, 2.) w20.07, lk 8, lõik 2; lk 13, lõik 18

Et aidata oma vendadel ja õdedel tõeteel püsida, tuleb meil olla nende suhtes osavõtlik. (1. Joh. 3:10, 11, 16, 17.) Meil on vaja üksteist armastada mitte ainult headel, vaid ka rasketel aegadel. Näiteks kas sa tead kedagi, kes on kaotanud lähedase ning vajab lohutust või praktilist abi? Või kas oled kuulnud, et su usukaaslased on loodusõnnetuse tõttu kannatada saanud ning neil on vaja abi, et ehitada üles oma kuningriigisaal või kodud? Meie armastus ja osavõtlikkus nende vastu ei peaks ilmnema ainult sõnades, vaid eelkõige tegudes. Kui me üksteist armastame, siis jäljendame oma taevast isa. (1. Joh. 4:7, 8.) Üks tähtis viis armastust väljendada on teistele andestada. Oletame, et keegi solvab sind ja siis palub vabandust. Armastav on talle andestada ja tema eksimus unustada. (Kol. 3:13.) w20.07, lk 24, lõigud 14–15

Kas iga ülesäratatud inimesega uuritakse piiblit nii nagu praegu? Kas kõik ülesäratatud määratakse kogudustesse? Kas neile antakse väljaõpet, et nad saaksid õpetada uusi ülesäratatuid? Aeg annab arutust. Me teame aga, et Kristuse tuhandeaastase valitsuse lõpus „Jehoova tundmine täidab maa”. (Jes. 11:9.) Need tuhat aastat on tõesti täis põnevat tegevust! Kristuse tuhandeaastase valitsuse ajal tuleb kõigil Jehoova teenijatel teha muudatusi, et talle meelepärased olla. Seetõttu mõistavad nad hästi, milliseid pingutusi peavad ülesäratatud tegema, et hüljata väärad mõtted ja soovid ning elada Jehoova põhimõtete järgi. (1. Peetr. 3:8.) Kui ülesäratatud näevad, et kõik Jehoova teenijad töötavad alandlikult oma pääste nimel, tõmbab see tõenäoliselt neidki Jehoova ligi. (Filipl. 2:12.) w20.08, lk 16, lõigud 6–7

Kui me järgime Pauluse nõuannet ja mõtleme omaenda tegude peale, siis võime märgata, et ka meil on mõni ainulaadne and. Näiteks ei pruugi kogudusevanem olla väga hea kõnemees, kuid ta on oskuslik kuulutus- ja õpetustöös. Või siis pole ühel kogudusevanemal asjad nii süsteemselt korras kui mõnel teisel, kuid ta on hooliv karjane, kelle käest kuulutajad hea meelega nõu küsivad. Mõni kogudusevanem on jällegi väga külalislahke. (Heebr. 13:2, 16.) Kui me teame oma tugevaid külgi, annab see meile hea tunde, et saame koguduse töös oma panuse anda. Ja nii ei hakka me kadestama oma usukaaslasi, kellel on teistsugused võimed kui meil. Olenemata sellest, milline on meie roll koguduses, peaks igaüks meist püüdma edeneda. w20.08, lk 23–24, lõigud 16–18

Aastal 1935 toimus USA-s Washingtonis ajalooline kokkutulek. Vend Rutherford pidas seal kõne pealkirjaga „Suur rahvahulk”. Ta rääkis neist, kes moodustavad „suure rahvahulga”, mida mainitakse tekstis Ilmutus 7:9. Kuni selle ajani oli seda gruppi peetud teisejärguliseks taevaseks klassiks, kes on vähem ustav. Rutherford selgitas piibli abil, et suur rahvahulk ei lähe taevasse, vaid et nad on Kristuse „teised lambad”, kes elavad üle suure viletsuse ja saavad igavese elu maa peal. (Ilm. 7:14.) Jeesus tõotas: „Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast. Needki pean ma siia tooma, ja nad võtavad kuulda mu häält. Siis on üks kari ja üks karjane.” (Joh. 10:16.) Need „teised lambad” on ustavad Jehoova teenijad, kellel on lootus elada igavesti paradiisliku maa peal. (Matt. 25:31–33, 46.) w21.01, lk 14, lõigud 1–2

Kui me tahame lõpuni vastu pidada ja kuulutustöö ära teha, vajame me enesedistsipliini. (Matt. 28:19, 20.) Me ei saa enesedistsipliini koos emapiimaga. Meil on kalduvus minna pigem kergema vastupanu teed. Enesedistsipliin nõuab enesevalitsust. Selleks et teha asju, mis tunduvad meile rasked, vajame Jehoova püha vaimu abi. (Gal. 5:22, 23.) Paulusel oli hea enesedistsipliin. Aga ta möönis, et tal tuleb lausa lüüa oma keha, et teha seda, mis on õige. (1. Kor. 9:25–27.) Ta õhutas ka teisi end valitsema ja tegema kõike „viisakalt ja korra järgi”. (1. Kor. 14:40.) Et meil säiliksid head vaimsed harjumused ja me osaleksime regulaarselt kuulutustööl, vajame enesedistsipliini. (Ap. t. 2:46.) w20.09, lk 6, lõigud 15–17

Paljudes maades on võimalik praegu vabalt kuulutada. Kas sina elad sellisel maal? Kui nii, siis oleks hea mõelda, kuidas sa seda aega kasutad. Praegustel viimsetel päevadel teevad Jehoova teenijad suurimat kuulutus- ja õpetustööd, mida kunagi nähtud. Selles töös kaasa löömiseks on palju võimalusi. Kuidas me saaksime rahulikku aega hästi ära kasutada? (2. Tim. 4:2.) Oleks hea oma olukorda analüüsida ja mõelda, kas sina või mõni sinu pereliige saaks kuulutustöös rohkem teha, võib-olla teenida isegi pioneerina. Praegu pole aeg pingutada selle nimel, et oma elujärge parandada, sest materiaalne vara ei aita meil suurt viletsust üle elada. (Õpet. 11:4; Matt. 6:31–33; 1. Joh. 2:15–17.) Paljud on õppinud uut keelt, et selles keeles kuulutada. Neile on suureks abiks see, et Jehoova organisatsioon annab välja rohkesti piibliteemalist materjali rohkem kui tuhandes keeles. w20.09, lk 16, lõigud 9–11

Hea sõdur on lojaalne. Ta võitleb vapralt, et kaitsta seda, mis on talle kallis. Paulus ergutas Timoteost: „Treeni end sihiga teenida Jumalat pühendumusega.” (1. Tim. 4:7.) See tähendab, et Timoteosel tuli olla Jumalale jäägitult ustav. Mida lähedasemad me Jumalaga oleme, seda kallimaks me piibli tõde peame. (1. Tim. 4:8–10; 6:6.) Heal sõduril on vaja ka enesedistsipliini, et olla alati lahinguks valmis. Timoteos oli tubli Kristuse sõdur. Ta järgis Pauluse nõuannet põgeneda valede ihade eest, arendada Jumalale meelepäraseid omadusi ja käia läbi oma usukaaslastega. (2. Tim. 2:22.) See kõik nõudis enesedistsipliini. Meiegi vajame seda, et võidelda oma patuste himudega. (Rooml. 7:21–25.) Me vajame enesedistsipliini ka selleks, et heita endalt vana isiksus ja riietuda uude isiksusse. (Efesl. 4:22, 24.) Ja kui me oleme pika tööpäeva lõpus väsinud, tuleb meil vahel end sundida, et koosolekule minna. (Heebr. 10:24, 25.) w20.09, lk 28, lõigud 9–11

Et aidata õpilasel liikuda pühendumise ja ristimiseni on meil vaja kannatlikkust. Kuid mingil hetkel tuleb meil ikkagi kindlaks teha, kas ta soovib saada Jehoova tunnistajaks. Kas õpilane püüab järgida Jeesuse käske või soovib ta lihtsalt piiblist teadmisi saada? Õpilase arengut tuleks kogu aeg jälgida. Näiteks, kas ta väljendab oma tundeid Jehoova vastu? Kas ta palvetab Jehoova poole? (Laul 116:1, 2.) Kas talle meeldib piiblit lugeda? (Laul 119:97.) Kas ta käib korrapäraselt koguduse koosolekutel? (Laul 22:22.) Kas ta on teinud oma elus vajalikud muudatused? Kas ta räägib oma usust perele ja sõpradele? (Laul 9:1.) Ja mis kõige tähtsam, kas ta tahab saada Jehoova tunnistajaks? (Laul 40:8.) Kui õpilane ei edene üheski mainitud valdkonnas, püüa taktitundeliselt välja uurida põhjus. Räägi temaga lahkelt, kuid otsekoheselt. w20.10, lk 18, lõigud 14–15

Jeesuse taevane isa teeb alati häid valikuid ja ka Jeesuse maised vanemad tegid häid otsuseid. Ent kui Jeesus sirgus, pidi ta ise hakkama otsuseid langetama. (Gal. 6:5.) Nagu meil kõigil, oli ka temal tahtevabadus. Ta oleks võinud oma huvid kõigest muust ettepoole seada. Selle asemel hoidis ta aga häid suhteid Jehoovaga. Kui Jeesus sai teada, mis on tema roll Jehoova eesmärgis, oli ta meeleldi valmis seda täitma. (Joh. 6:38.) Jeesus teadis, et paljud hakkavad teda vihkama ja see võis anda talle tõsist mõtteainet. Siiski otsustas ta alluda Jehoovale. Pärast seda, kui Jeesus aastal 29 ristiti, keskendus ta täielikult Jehoova tahte täitmisele. (Heebr. 10:5–7.) Isegi piinapostil olles ei löönud tema otsusekindlus kõikuma. (Joh. 19:30.) w20.10, lk 29, lõik 12; lk 30, lõik 15

Kas sina tead oma koguduses vendi või õdesid, kes on haiged, kes on kaotanud lähedase või kellel on muid raskusi? Me võime paluda Jehoovat, et ta aitaks meil neid oma lahkete sõnade või tegudega toetada. See võib olla just see, mida nad parasjagu vajavad. (1. Peetr. 4:10.) Me võime olla julged, sest me teame, et Jehoova on meiega. Ta aitab meid Jeesuse ja inglite kaudu. Samuti võib ta meie aitamiseks kasutada võimukandjaid, kui see on kooskõlas tema eesmärgiga. Ja nagu paljud meist ise on kogenud, võib Jehoova püha vaimu kaudu ajendada usukaaslasi üksteist aitama. Seega me võime Pauluse kombel kindlalt öelda: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda. Mida võib inimene mulle teha?” (Heebr. 13:6.) w20.11, lk 17, lõigud 19–20

Apostlitel olid selged tõendid, et Jehoova on nendega. Ta oli andnud neile väe teha imesid. Meile pole Jehoova sellist võimet andnud. (Ap. t. 5:12–16; 6:8.) Siiski kinnitab ta meile piibli kaudu, et kui meil tuleb kannatada õigete tegude pärast, on tal meist hea meel ja tema püha vaim on meiega. (1. Peetr. 3:14; 4:14.) Seega me ei peaks muretsema selle pärast, kuidas me tulevikus tagakiusamise korral hakkama saame. Meil tuleks hoopis kasvatada oma usku sellesse, et Jehoova toetab ja päästab meid. Me peame uskuma järgmist Jeesuse tõotust: „Ma annan teile sõnad ja tarkuse, millele ka kõik teie vastased üheskoos ei suuda vastu panna ega vastu vaielda. ... Oma vastupidavusega te hoiate oma elu.” (Luuka 21:12–19.) Ja ära kunagi unusta, et Jehoova mäletab igat pisiasja nende oma teenijate kohta, kes on suikunud surmaunne. Selle info põhjal äratab ta nad üles. w21.01, lk 4, lõik 12

Paulus polnud sugugi esimene, kes rääkis ülesäratamislootusest. Seda tegi ka Iiob. Ta oli kindel, et Jumal peab teda meeles ja toob ta tulevikus ellu tagasi. (Iiob 14:7–10, 12–15.) Surnute ülesäratamine on osa kristliku õpetuse vundamendist. (Heebr. 6:1, 2.) Paulus rääkis sellest oma esimeses kirjas korintlastele, 15. peatükis. Tema mõtted võisid olla esimese sajandi kristlastele väga julgustavad. Samuti on need julgustavad meile. Need tugevdavad meie lootust, et tuleb surnute ülesäratamine. Kõige tähtsam põhjus, miks me võime uskuda surnute ülesäratamisse, on see, et Jeesus Kristus on surnuist üles äratatud. See oli osa heast sõnumist, mida Paulus korintlastele rääkis. (1. Kor. 15:1, 2.) Ta ütles lausa, et kui kristlased ei usuks Kristuse ülestõusmisse, oleks nende usk kasutu. (1. Kor. 15:17.) w20.12, lk 2, lõigud 2–4

Mis Peetrust aitas? Tal oli meeles, et Jeesus oli tema eest palvetanud, et ta usk ära ei kaoks. Jehoova võttis Jeesuse palvet kuulda. Hiljem ilmutas Jeesus end Peetrusele, ilmselt selleks, et teda julgustada. (Luuka 22:32; 24:33, 34; 1. Kor. 15:5.) Jeesus ilmutas end apostlitele ka siis, kui nood olid öö otsa tulutult kala püüdnud. Sel korral andis Jeesus Peetrusele võimaluse kinnitada oma armastust tema vastu. Jeesus oli oma armsale sõbrale andestanud ja usaldas talle lisaülesandeid. (Joh. 21:15–17.) Jeesus oli Peetrusega tegeledes väga halastav, peegeldades sellega oma taevase isa tundeid. Kui meie eksime, ei peaks me enda üle liiga karmilt kohut mõistma ega mõtlema, et Jehoova ei andesta meile iialgi. Meil tuleb meeles hoida, et selline mõtteviis meeldiks Saatanale. Pigem tuleks meil püüda näha end ja neid, kes meie vastu eksivad, meie kaastundliku taevase isa silme läbi. (Laul 103:13, 14.) w20.12, lk 20–21, lõigud 17–19

Me võime nii mõndagi õppida nende jumalateenijate elust, kes ei jäänud rahulikuks ega usaldanud Jehoovat. See aitab meil vältida vigu, mida nemad tegid. Aasa pöördus probleemide korral abi saamiseks Jehoova poole. Ent hiljem otsustas ta olukordi lahendada oma tarkusega. (2. Ajar. 16:1–3, 12.) Aasa plaan otsida abi süürlastelt võis pealtnäha tunduda väga mõistlik, kuid sellest tulenev kasu oli üürike. Jehoova ütles talle prohveti kaudu: „Kuna sa toetusid Süüria kuningale, mitte aga oma Jumalale Jehoovale, on Süüria kuninga sõjavägi sinu käest pääsenud.” (2. Ajar. 16:7.) Me ei tohiks olla liiga enesekindlad, nii et teeme kõike vaid oma tarkusega ja jätame kõrvale Jehoova nõuanded. Ka sellises olukorras, kus meil tuleb kiiresti tegutseda, peaksime jääma rahulikuks ja lootma Jehoovale. Ta aitab meil teha õige otsuse. w21.01, lk 6, lõigud 13–15

Kahjuks tunnevad praegu mõned Jehoova teenijad nälga, mille on põhjustanud rasked majanduslikud tingimused või sõjategevus. Teised on oma usu pärast vangis. Ent suure rahvahulga liikmed teavad, et pärast selle kurja maailma hävitamist on neil alati külluslikult süüa ja ka vaimset toitu. Sel ajal, kui Saatana maailma tabab häving, pääseb suur rahvahulk Jehoova viha põletavast kuumusest. Pärast suurt viletsust juhib Jeesus need, kes on maa peal ellu jäänud, eluveeallikale ehk aitab neil saada igavese elu. (Ilm. 7:17.) Mõtle, milline ainulaadne väljavaade on suurel rahvahulgal! Nad ei pruugi kunagi surra. (Joh. 11:26.) „Teised lambad” on selle imelise lootuse eest Jehoovale ja Jeesusele väga tänulikud. w21.01, lk 16–17, lõigud 11–12

Oma surmapäevale eelnenud õhtul mõtles Jeesus raskustele, mis tema jüngreid ees ootavad. Kuna Jeesus armastas jüngreid, palus ta oma Isa, et ta kaitseks neid Saatana eest. (Joh. 17:14, 15.) Jeesus teadis, et pärast seda, kui ta naaseb taevasse, jätkab Saatan sõdimist igaühega, kes tahab Jehoovat teenida. On selge, et Jehoova teenijad vajavad kaitset. Praegu me vajame Jehoova kaitset rohkem kui kunagi varem. Saatan on taevast välja heidetud ja ta on väga vihane. (Ilm. 12:12.) Ta on pannud arvama neid, kes meid taga kiusavad, et nad toovad sellega Jumalale au. (Joh. 16:2.) Need, kes ei usu Jumalat, kiusavad meid taga seetõttu, et me erineme teistest. Ükskõik kuidas asi ka poleks, me ei pea kartma. Selle põhjus on kirjas tänases päevatekstis. w21.03, lk 26, lõigud 1, 3

Kõigi Jehoova tegude ajendiks on armastus. Ta hoolitseb meie kõigi vajaduste eest. Armastusest ajendatuna saatis Jehoova oma poja meid lunastama. Ja Jeesus armastab meid nii väga, et andis meie eest oma elu. (Joh. 3:16; 15:13.) Mitte miski ei suuda meid lahutada Jehoova ja Jeesuse armastusest, kui me jääme neile ustavaks. (Joh. 13:1; Rooml. 8:35.) Samuti peaks kõik, mida teeb perepea, olema ajendatud armastusest. Miks on see nii tähtis? Apostel Johannes ütleb: „Kes ei armasta oma venda [või peret], keda ta on näinud, ei saa armastada Jumalat, keda ta pole näinud.” (1. Joh. 4:11, 20.) Mees, kes armastab oma peret ning soovib jäljendada Jehoovat ja Jeesust, hoolitseb oma pere vaimsete, emotsionaalsete ja materiaalsete vajaduste eest. (1. Tim. 5:8.) Ta õpetab oma lapsi ja kutsub neid vajadusel korrale. Ta püüab alati teha otsuseid, mis toovad au Jehoovale ja on kasulikud tema perele. w21.02, lk 5, lõigud 12–13

Meie taevane isa teab meie ränki läbielamisi ja seda, kuidas need võivad meid mõjutada. Kuid ta näeb ka meie häid omadusi, mida me ise ei pruugi näha. (1. Joh. 3:19, 20.) Kui keegi võitleb mingi halva harjumusega, võib ta kogeda tagasilööke ja endas pettuda. Muidugi on loomulik tunda eksimuse pärast mingil määral süüd. (2. Kor. 7:10.) Me aga ei peaks end täiesti hukka mõistma ja mõtlema, et me ei kõlba mitte kuhugi ja et Jehoova ei andesta meile kunagi. Selline negatiivne mõtteviis on väär ja võib panna meid Jehoova teenimisest loobuma. Sea siis asjad Jehoovaga korda nii, et otsid palves temalt andestust. (Jes. 1:18.) Kui ta näeb, et sa kahetsed siiralt, siis ta andestab sulle. Lisaks räägi kogudusevanematega. Nad on valmis sind kannatlikult aitama. (Jaak. 5:14, 15.) w20.12, lk 23, lõigud 5–6

Jeesus pidas naistest lugu. Ta polnud selline nagu variserid, kes vaatasid naistele ülalt alla. Nood ei rääkinud naistega avalikult, ega arutanud nendega kunagi pühakirja üle. Jeesus aga arutas naistega sügavaid vaimseid teemasid nagu ka oma teiste jüngritega. (Luuka 10:38, 39, 42.) Samuti võttis ta naisi kaasa kuulutustööretkedele. (Luuka 8:1–3.) Ja just naistele andis Jeesus erakordse ülesande teatada apostlitele, et ta on surnuist üles äratatud. (Joh. 20:16–18.) Paulus kirjutas Timoteosele, et naistest tuleb lugu pidada. Paulus tunnustas seda, et Timoteose ema ja vanaema olid need, kes olid Timoteosele esmalt pühakirja tõdesid õpetanud. (2. Tim. 1:5; 3:14, 15.) Oma kirjas roomlastele tervitas Paulus nimepidi mõningaid õdesid. Ta pani tähele oma kristlike õdede head tööd ja kiitis neid selle eest. (Rooml. 16:1–4, 6, 12; Filipl. 4:3.) w21.02, lk 15, lõigud 5–6