Aprill

Kas sul on praegu mõni tõsine probleem? Võib-olla on keegi koguduses sulle haiget teinud? (Jaak. 3:2.) Või pilkab mõni töö- või koolikaaslane sind sellepärast, et sa teenid Jehoovat? (1. Peetr. 4:3, 4.) Või kas püüavad su pereliikmed takistada sul koosolekutel käia ja teistele oma usust rääkida? (Matt. 10:35, 36.) Kui see katsumus on sulle väga raske, võib sul tekkida tunne, et sa ei jaksa enam. Ent sa võid olla kindel, et mistahes probleemidega sa ka ei maadleks, annab Jehoova sulle vastupidamiseks tarkust ja jõudu. Jehoova on piiblis üksikasjalikult kirjeldanud, kuidas ebatäiuslikud inimesed on raskuste korral toime tulnud. Miks ta on seda teinud? Selleks et me võiksime nendest lugudest õppida. Sel põhjusel lasi Jehoova apostel Paulusel kirja panna tänase päevateksti sõnad. Piiblijutustuste lugemine pakub meile lohutust ja lootust. Ent ei piisa üksnes lugemisest. Me soovime, et Jumala sõna puudutaks meie südant ja kujundaks meie mõtteviisi. w21.03, lk 14, lõigud 1–2

Kas inimesed, kellele sa kuulutad, on sinu silmis nagu küps vili? Kui on, siis esiteks sa teed kuulutustööd innukamalt. Sa mõistad, et lõikusaeg ei kesta igavesti ja et sa ei tohi aega raisata. Teiseks, sa oled lõikustööd tehes rõõmus. Piibel ütleb, et lõikusajal rõõmustatakse. (Jes. 9:3.) Ja kolmandaks, sa näed igas inimeses potentsiaalset Jeesuse jüngrit. Seepärast püüad sa rääkida sellest, mis võiks huvitada sinu kuulajat. Mõned jüngrid võisid mõelda, et samaarlastest ei saa kunagi Jeesuse järelkäijaid. Kuid Jeesus nägi neis oma potentsiaalseid jüngreid. Ka meie peaksime suhtuma oma territooriumil elavatesse inimestesse kui võimalikesse Kristuse jüngritesse. Meile on suurepäraseks eeskujuks Paulus. Ta mõtles inimeste uskumustele, arvestas nende huvidega ja nägi neis potentsiaalseid Jeesuse jüngreid. w20.04, lk 8–9, lõigud 3–4

Selle asemel et kellegi üle kohut mõista, oleks hea püüda aru saada tema tunnetest. Jehoova on ainus, kes kõiki täielikult mõistab. Seepärast palu temalt abi, et näha teisi tema silmade läbi, ja oskust olla nende suhtes mõistev. Pole õige valida, millised vennad-õed väärivad mõistmist. Kõigil neil on probleeme, mõnel selliseid nagu oli Joonal, Eelijal, Haagaril ja Lotil. Nii mõnelgi korral on nad põhjustanud neid endale ise. Tõsiasi on aga see, et me kõik oleme seda vahel teinud. Seega on arusaadav, miks Jehoova käsib meil olla osavõtlikud. (1. Peetr. 3:8.) Kui me talle kuuletume, siis edendab see ühtsust meie ülemaailmses usuperes, mis koosneb niivõrd erinevatest inimestest. Püüdkem siis üksteist kuulata, tundma õppida ja olla mõistvad. w20.04, lk 18, lõik 15; lk 19, lõigud 16–17

Parimaks eeskujuks Jehoovale kuuletumises on Jeesus. Seega on meil tähtis käia hoolsalt Jeesuse jälgedes. (Joh. 8:29.) Et hoida oma usku tugevana, peame olema veendunud, et Jehoova on tõe Jumal ja et kõik see, mis ta on lasknud piiblisse kirja panna, on tõde. Samuti peame uskuma, et Jeesus on tõotatud messias. Paljud inimesed tänapäeval ei usu, et Jeesus on võitud Jumala kuningriigi kuningaks. Johannes hoiatas, et on palju eksitajaid, kes võivad valele teele juhtida neid, kelle usk pole kindel. (2. Joh. 7–11.) Ta kirjutas: „Kes on valetaja, kui mitte see, kes salgab, et Jeesus on Kristus?” (1. Joh. 2:22.) Ainus viis, kuidas me saame end eksitamise eest kaitsta, on uurida Jumala sõna. Vaid nii saame õppida järjest paremini tundma Jehoovat ja Jeesust ning tugevdada oma usku. (Joh. 17:3.) w20.07, lk 21, lõigud 4–5

Mida me võime teha, et mitte saada teistele elu võidujooksus osalejatele komistuskiviks? Me võiksime alati kui võimalik toimida nende eelistuste järgi, mitte suruda peale oma arvamust. (Rooml. 14:19–21; 1. Kor. 8:9, 13.) Seega me erineme neist, kes osalevad sõna otseses mõttes võidujooksus ja mõtlevad vaid sellele, kuidas nad ise võiksid saada auhinna. Nad võivad ettepoole lausa trügida. Meie aga ei võistle üksteisega. (Gal. 5:26; 6:4.) Meie eesmärk on teisi aidata, et võimalikult paljud võiksid jõuda finišisse koos meiega ja saada auhinnaks igavese elu. Me püüame juhinduda nõuandest „Ärge pidage silmas üksnes enda, vaid ka teiste kasu”. (Filipl. 2:4.) Jehoova on andnud meile lootuse elada igavesti kas taevas või paradiisis maa peal. Kui me elu võidujooksu lõpuni jookseme, on see auhind garanteeritud. w20.04, lk 28, lõik 10; lk 29, lõik 12

Miljonid kristlased tulevad suurest viletsusest ja hakkavad elama uues maailmas. Nad näevad veel üht võitu surma üle, kui miljardid surnud äratatakse üles maa peale. Kui rõõmus aeg see küll on! (Ap. t. 24:15.) Kõik need, kes jäävad Jehoovale ustavaks, võidavad päritud surma. Neil on võimalik elada igavesti. Meil on põhjust olla Paulusele väga tänulik nende julgustavate mõtete eest seoses ülesäratamisega. Ja me järgime Pauluse üleskutset „olgu teil alati palju teha Isanda töös”. (1. Kor. 15:58.) Kui me anname selles töös endast parima, ootab meid rõõmurikas tulevik. Elu uues maailmas on kaugelt imelisem, kui me suudame ette kujutada. Seega me võime olla kindlad, et meie vaevanägemine Isanda teenistuses ei ole asjatu. w20.12, lk 13, lõigud 16–17

Näib, et ennustused tekstides Hesekiel 38:10–23, Taaniel 2:43–45; 11:44–12:1 ja Ilmutus 16:13–16, 21 räägivad samast ajast ja samadest sündmustest. Kui see on nii, siis võime oodata järgmisi sündmusi. Millalgi pärast suure viletsuse algust moodustavad „kogu maa kuningad” mingisuguse rahvaste ühenduse. (Ilm. 16:13, 14.) Piibel nimetab seda ühendust Googiks Maagoogi maalt. (Hes. 38:2.) See ründab Jumala rahvast, et see täielikult hävitada. Selle aja kohta käivas nägemuses nägi Johannes, kuidas Jumala vaenlaste peale langevad ebatavaliselt suured raheterad. See rahesadu võib sümboliseerida karmi kohtusõnumit, mida Jehoova rahvas kuulutab ja mille tõttu Goog alustab selle rahva vastu rünnakut, et see maa pealt minema pühkida. (Ilm. 16:21.) w20.05, lk 14–15, lõigud 13–14

Püha vaim on kingitus, mida meil tuleks kalliks pidada. Me saame püha vaimu veelgi enam hinnata, kui mõtiskleme selle üle, mida see vaim on meie päevil korda saatnud. Enne kui Jeesus läks taevasse, ütles ta oma jüngritele: „Te saate väe, kui püha vaim tuleb teie peale, ja te olete siis minu tunnistajad ... maailma otsani.” (Ap. t. 1:8.) Püha vaimu toel on tehtud kuulutustööd üle kogu maailma ja selle tulemusena teenib praegu Jehoovat umbes kaheksa ja pool miljonit inimest. Samuti võime tunda rõõmu vaimsest paradiisist, sest Jumala vaim aitab meil arendada selliseid kauneid omadusi nagu armastus, rõõm, rahu, kannatlikkus, lahkus, headus, usk, tasadus ja enesevalitsus. Need omadused on „Jumala vaimu viljaks”. (Gal. 5:22, 23.) Püha vaim on tõesti väärtuslik kingitus. w20.05, lk 28, lõik 10; lk 29, lõik 13

On mitu põhjust, miks me võime arvata, et me tunneme ära oma lähedased, kes üles äratatakse. Näiteks, kui mõelda juba toimunud ülesäratamistele, siis võib eeldada, et Jehoova loob need inimesed uuesti sellisena, nagu nad vahetult enne surma välja nägid, rääkisid ja mõtlesid. Nagu me teame, võrdles Jeesus surma magamisega ja surmast ülestõusmist unest ärkamisega. (Matt. 9:18, 24; Joh. 11:11–13.) Kui inimene unest ärkab, on ta samasugune kui enne magama jäämist. Tal on sama välimus, kõneviis ja mälestused. Mõtleme Laatsaruse loole. Ta oli juba neli päeva surnud ja tema keha oli hakanud lagunema. Ent kui Jeesus ta üles äratas, tundsid õed ta otsekohe ära ja ilmselgelt mäletas Laatsarus ka neid. (Joh. 11:38–44; 12:1, 2.) w20.08, lk 14, lõik 3; lk 16, lõik 8

Kuigi võitutel ja „teistel lammastel” on erinev tulevikulootus, on mõlemad grupid Jehoovale võrdselt kallid. Ta ju andis oma poja lunastushinnaks nii võitute kui ka „teiste lammaste” eest. Ja mõlemad grupid peavad Jumalale ja Kristusele ustavaks jääma. (Laul 31:23.) Samuti toetab Jumal oma vaimuga võrdselt kõiki enda teenijaid. See tähendab, et Jehoova annab igaühele püha vaimu nii palju, kui see vajab. Jehoova on andnud igale oma teenijale suurepärase tulevikulootuse. (Jer. 29:11.) Kristuse surma mälestusõhtul saab igaüks tuua kiitust Jumalale ja Kristusele selle eest, mida nad on meie heaks teinud, ja võimaluse eest saada igavene elu. Mälestusõhtu on meile kahtlemata aasta kõige tähtsam sündmus. w21.01, lk 18, lõik 16; lk 19, lõik 19

Suuremal osal mälestusõhtul viibijaist on maise elu lootus. Miks nad siis kohale tulevad? Samal põhjusel, miks käiakse näiteks oma sõbra pulmas. Pulmakülalised soovivad näidata pruutpaarile, et nad toetavad ja armastavad neid. „Teised lambad”, kes viibivad mälestusõhtul, väljendavad sellega oma armastust ja toetust võitutele. Samuti väljendavad nad nii ka oma tänu lunastusohvri eest, mis võimaldab neil saada igavese elu maa peal. Veel üks tähtis põhjus, miks „teised lambad” käivad mälestusõhtul, on see, et sellega nad kuuletuvad Jeesuse käsule. Kui Jeesus seadis sisse selle erilise söömaaja, ütles ta oma ustavatele apostlitele: „Tehke seda minu mälestuseks.” (1. Kor. 11:23–26.) Seega peetakse mälestusõhtut niikaua, kui maa peal on veel võitud kristlasi. w21.01, lk 17, lõigud 13–14

Tõelise armastusega kaasnevad teod. (Vrd Jaak. 2:17, 26.) Me teame, et Jehoova armastab meid. (1. Joh. 4:19.) Ta väljendab oma armastust meie vastu kaunite sõnadega, mis ta on lasknud kirja panna piiblisse. (Laul 25:10; Rooml. 8:38, 39.) Ent ta ei tõenda oma armastust mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega. Jehoova lasi oma armsal pojal kannatada ja meie eest surra. (Joh. 3:16.) Pole kahtlustki, et Jehoova meid armastab. Me saame oma armastust Jehoova ja Jeesuse vastu näidata sellega, et kuuletume neile. (Joh. 14:15; 1. Joh. 5:3.) Samuti on Jeesus meil käskinud armastada üksteist. (Joh. 13:34, 35.) Seda me peaksime tegema mitte ainult oma sõnade, vaid ka tegudega. (1. Joh. 3:18.) w21.01, lk 9, lõik 6; lk 10, lõik 8

Võitud kristlastel on väljavaade valitseda Jeesusega taevas ja olla koos temaga igavesti. Neil on võimalik Jeesust näha, temaga rääkida ja tema seltsis viibida. (Joh. 14:2, 3.) Kuid ka maise elu lootusega jumalateenijad ei jää ilma tema armastusest ja tähelepanust. Kuigi nad ei näe Jeesust, saavad nad temaga üha lähedasemaks, tundes samal ajal rõõmu elust, mis Jehoova ja Jeesus on neile võimaldanud. (Jes. 9:6, 7.) Kui saame Jeesusega sõbraks, toob see meile palju õnnistusi. Me kogeme tema toetust ja armastust juba praegu. Meil on väljavaade elada igavesti. Ja mis kõige tähtsam, sõprus Jeesusega aitab meil saada lähedaseks tema isa Jehoovaga. See on suurim kingitus, mida inimene võib saada. Sõprus Jeesusega on tõesti väärt pingutamist! w20.04, lk 25, lõigud 15–16

Paulus kirjutas Korintoses elavatele võitud kristlastele, kes pidid saama taevase elu. Nad olid „pühitsetud Kristus Jeesuse jüngrid, kutsutud, pühad”. Paulus mainis ka neid, „kes on kristlasena suikunud surmaunne”. (1. Kor. 1:2; 15:18; 2. Kor. 5:17.) Ühes teises kirjas mainis ta neid, kes on „surnud samasugust surma nagu tema [Jeesus]” ja saavad „samasuguse ülesäratamise nagu tema”. (Rooml. 6:3–5.) Jeesus äratati üles vaimuna ja ta läks taevasse. Samasugune tulevik ootab seega ees kõiki neid, kes kuuluvad temaga ühte ehk kõiki võitud kristlasi. Paulus kirjutas: „Kristus on tõesti surnuist üles äratatud, esimesena [„uudseviljana”] nende hulgast, kes on vajunud surmaunne.” (1. Kor. 15:20, allmärkus.) Jeesus oli esimene, kes äratati vaimolendina üles taevasse ja kes sai igavese elu. w20.12, lk 5–6, lõigud 15–16

Võitud kristlased, kes praegusel ajal surevad, äratatakse kohe üles taevasse. Seda kinnitavad Pauluse sõnad tekstis 1. Korintlastele 15:51, 52. Pärast ülesäratamist tunnevad need Kristuse vennad suurt rõõmu. Piibel räägib, mida hakkavad ülesäratatud võitud taevas tegema. Jeesus ütleb neile: „Sellele, kes võidab ja täidab mu tahet kuni lõpuni, annan ma võimu maailma rahvaste üle – nagu mina olen saanud võimu oma isalt – ja ta karjatab inimesi raudkepiga, nii et nad lüüakse puruks kui savinõud.” (Ilm. 2:26, 27.) w20.12, lk 12, lõigud 14–15

Nimetades Jeesust uudseviljaks ehk esimeseks, viitas Paulus sellele, et on ka teisi, kes saavad taevase elu. Apostlid ja teised võitud kristlased pidid omal ajal saama samasuguse ülesäratamise osaliseks nagu Jeesus. Võitud kristlaste ülesäratamine ei olnud alanud sel ajal, kui Paulus kirjutas korintlastele. Paulus näitas, et see toimub tulevikus, öeldes: „Igaüks omas järjekorras: Kristus esimesena ja hiljem, tema kohaloleku ajal, need, kes kuuluvad Kristusele.” (1. Kor. 15:23; 1. Tess. 4:15, 16.) Praegu me elame Kristuse kohaloleku ajal. Apostlid ja teised esimese sajandi võitud kristlased ei saanud oma taevast tasu kätte enne seda kohaloleku aega. (Rooml. 6:5.) w20.12, lk 5, lõik 12; lk 6, lõigud 16–17

Paulus rääkis neist, kes äratatakse üles taevasse ja kes saavad vaimse keha. (1. Kor. 15:43, 44.) Maa peal elades oli Jeesusel füüsiline keha. Ent kui ta üles äratati, sai ta „vaimuks, kes annab elu”. Ka võitud kristlased äratatakse üles vaimolenditena. Paulus selgitas: „Nii nagu me sarnaneme mullast tehtuga, nii hakkame sarnanema ka sellega, kes tuli taevast.” (1. Kor. 15:45–49.) Pane tähele, et Jeesust ei äratatud üles inimkehaga. Paulus selgitas tabavalt: „Liha ja veri ei saa pärida Jumala kuningriiki.” (1. Kor. 15:50.) Apostlid ja teised tolle aja võitud kristlased ei pidanud saama pärast ülesäratamist taevasse füüsilisi, kaduvaid kehasid. w20.12, lk 11, lõigud 10–12

Esimesel sajandil lasi Jumal mõnel Jeesuse jüngril kirjutada võitute ülesäratamisest. Näiteks apostel Johannes ütles: „Me oleme praegu Jumala lapsed, kuid veel pole ilmsiks saanud, missugused me tulevikus oleme. Me aga teame, et kui ta saab nähtavaks, siis me oleme tema sarnased.” (1. Joh. 3:2.) Seega võitud ei tea täpselt, millised nad on, kui nad vaimse kehaga üles äratatakse. Aga kindel on see, et nad näevad siis Jehoovat. Piibel räägib sellest mingil määral. Võitud on koos Kristusega, kui ta kõrvaldab kõik valitsused ja võimud, sealhulgas viimase vaenlase surma. Viimaks allutab Jeesus koos oma kaasvalitsejatega kõik, sealhulgas iseendid, Jehoovale. (1. Kor. 15:24–28.) See on tõesti täiesti erakordne aeg! w20.12, lk 8, lõik 2

Ustavatel kristlastel, kel pole lootust elada taevas koos Kristusega, on samuti ülesäratamislootus. Piiblist ilmneb, et Paulus ja teised, kes lähevad taevasse, saavad „varasema ülestõusmise surnuist”. (Filipl. 3:11.) Sellest võib järeldada, et järgneb veel üks ülestõusmine. See on kooskõlas sellega, mida ütles oma tuleviku kohta Iiob. (Iiob 14:15.) Need, kes kuuluvad Kristusele, on koos temaga taevas, kui ta kõrvaldab kõik valitsused ja võimud. „Viimase vaenlasena kõrvaldatakse surm.” On selge, et päritud surmal pole mingit võimu nende üle, kes on läinud taevasse. (1. Kor. 15:23–26.) Neile, kel pole taevase elu lootust, annavad kindlust Pauluse sõnad tänases päevatekstis. Muidugi ei saa ükski ülekohtune minna elama taevasse. Seega käivad need sõnad tulevase maise ülesäratamise kohta. w20.12, lk 6–7, lõigud 18–19

Sa võid mõelda, kas Jehoova ikka andestab sulle. Ent selle peale mõtlemisega sa teatud mõttes juba vastad sellele küsimusele. Aastaid tagasi öeldi Vahitornis: „[Võib-olla] me komistame ja kukume palju kordi ühe ja sama halva harjumuse pärast, mis on meie endisesse eluviisi sügavamalt juurdunud, kui me aimatagi olime osanud. ... Ära järelda sellest, et oled sooritanud andestamatu patu. Just selline mõtteviis Saatanale meeldikski. Tõsiasi, et tunned kurvastust ja oled enda peale pahane, on juba iseenesest tõend, et sa pole läinud liiga kaugele. Ära kunagi väsi alandlikult ja siiralt Jumala poole pöördumast, otsimaks temalt andestust ning puhastust ja abi.” Enne kristlaseks saamist oli Paulus teinud väga halbu tegusid. Tal olid need meeles. (1. Tim. 1:12–15.) Kuid ta suhtus lunastusohvrisse kui isiklikku kingitusse Jumalalt. Nii ei mattunud ta liigse süütunde alla ja sai keskenduda Jehoova teenimisele. w20.11, lk 27, lõik 14; lk 29, lõik 17

Saatanal on meie ahvatlemiseks palju viise. Kuidas me tema sepitsustele reageerime? Võib juhtuda, et hakkame endale vabandusi otsima. Näiteks võime mõelda, et kuna selle asja pärast kogudusest ei eemaldata, siis pole see ju nii tõsine. Selline mõttekäik on väga vale. Meil oleks hea mõelda järgmiste küsimuste peale. Kas Saatan püüab selle ahvatlusega mu südamesse kiilu lüüa? Kui annan oma ihadele järele, kas see toob teotust Jehoova nimele? Kas see tegu lähendab mind Jumalaga või hoopis viib temast eemale? Palu Jehoovalt tarkust, et suudaksid neile küsimustele ausalt vastata. Selline analüüs kaitseb sind. Samuti aitab see sul ahvatlustele kindlalt vastu seista, nagu seda tegi Jeesus, kui ütles: „Mine minema, Saatan!” (Matt. 4:10.) Pea meeles, et jagatud südamega ei saavuta edu. w20.06, lk 12–13, lõigud 16–17

Me allume Jehoova seadustele, sest me mõistame, et ta teab, mis on meile parim. (Efesl. 4:22–24.) Alandlikkus ajendab meid Jehoova tahte enda omast ettepoole seadma ja teisi endast ülemaks pidama. Tänu sellele on meil head suhted Jehoova ja oma usukaaslastega. (Filipl. 2:3.) Kui me pole ettevaatlikud, siis võib Saatana maailma mõjul meis pead tõsta uhkus ja isekus. Ilmselgelt oli selline oht olemas ka esimesel sajandil, sest Paulus kirjutas roomlastele: „Ärge arvake endast liiga palju, vaid suhtuge endasse tasakaalukalt.” Paulus ei tahtnud öelda, et me ei tohiks endast üldse midagi arvata. Loomulikult peaksime endast lugu pidama, kuid samas tuleb meil olla tasakaalukas ja endast mitte liiga palju arvata. w20.07, lk 2, lõigud 1–2

Kuningas Aasa päevil sai rahuaeg läbi, kui miljonimeheline etiooplaste sõjavägi neile kallale tungis. Nende väepealik Serah oli kindel, et ta suudab oma armeega Juuda vallutada. Aasa ei lootnud aga väehulkadele, vaid oma Jumalale Jehoovale. Ta palvetas: „Meie Jumal Jehoova, aita meid, sest me toetume sinule ja oleme sinu nimel tulnud selle väehulga vastu!” (2. Ajar. 14:11.) Ehkki Etioopia sõjamehi oli peaaegu poole rohkem, oli Aasa kindel, et Jehooval on väge oma rahva heaks tegutseda. Ja Jehoova ei valmistanud talle pettumust. Etiooplased said haledalt lüüa. (2. Ajar. 14:8–13.) Me ei tea täpselt, mida tulevik meile kui üksikisikutele toob. Ent me teame, et rahulikud olud, mis Jehoova teenijatel paljudes maades praegu on, ei jää kestma. Jeesus ennustas, et viimseil päevil tema jüngreid vihatakse. (Matt. 24:9.) w20.09, lk 17–18, lõigud 14–16

Kui vaenlased meid solvavad ja me seda üleliia südamesse võtame, võib see meid rivist välja lüüa. (Õpet. 24:10.) Muidugi pole meeldiv, kui meid solvatakse. Kuidas siis vastaste solvangutesse suhtuda? Me võime Pauluse kombel neist isegi rõõmu tunda. Kuidas nii? Selline vastupanu on märk sellest, et me oleme tõelised kristlased. (1. Peetr. 4:14.) Jeesus ütles, et tema järelkäijaid hakatakse taga kiusama. (Joh. 15:18–20.) Nii oli see juba esimesel sajandil. Sel ajal pidasid kreeka kultuurist mõjutatud inimesed kristlasi rumalateks ja alaväärtuslikeks. Ja juutide meelest olid kristlased, nagu näiteks Peetrus ja Johannes, koolitamata ja tavalised inimesed. (Ap. t. 4:13.) Kristlased võisid paista nõrgad ja kaitsetud. Neil polnud mingit poliitilist mõjuvõimu, nad ei olnud nõus sõdima ning neid peeti ühiskonna heidikuteks. Kas algkristlased lasid vastastel end heidutada? Ei. w20.07, lk 14–15, lõigud 3–4

Apostel Johannes hoolis väga oma vendadest ja õdedest. See avaldus selgesti tema nõuannetest, mis ta andis oma kolmes kirjas. On julgustav teada, et sellised mehed ja naised nagu Johannes hakkavad koos Kristusega taevas valitsema. (1. Joh. 2:27.) Võta siis kuulda neid nõuandeid, mis Johannes andis. Käi kindlalt tõeteel, kuuletudes Jehoovale kõiges. Uuri piiblit ja kasvata usaldust selle vastu. Tugevda oma usku Jeesusesse. Ära lase end eksitada selle maailma tarkusel ja hoidu usutaganejate propagandast. Ära ela kaksikelu. Järgi Jehoova kõrgeid moraalinorme. Toeta oma vendi ja õdesid, andestades neile ja aidates abivajajaid. Kui me nii teeme, siis saame raskustest hoolimata käia kindlalt tõeteel. w20.07, lk 24–25, lõigud 15–17

Jehoovale on iga tema teenija oluline. Kuigi meil kõigil on koguduses erisugused rollid, oleme me kõik väärtuslikud ja vajame üksteist. Pauluse sõnul ei tohiks keegi meist oma usukaaslasele öelda: „Mul pole sind vaja.” (1. Kor. 12:21.) Et koguduses valitseks rahu, tuleks meil üksteisest lugu pidada ja omavahel koostööd teha. (Efesl. 4:16.) Kui me seda teeme, siis kogudus õitseb. Kõik kogudusevanemad on määratud ametisse püha vaimu kaudu. Ent nende võimed on erinevad. (1. Kor. 12:17.) Mõni on võib-olla üsna hiljuti ametisse asunud ja tal on vähe kogemusi. Teistele seab piiranguid kõrge iga või tervis. Ent keegi neist ei saa ühelegi oma kaasvanemale öelda: „Mul pole sind vaja.” Nad kõik peaksid järgima Pauluse nõuannet, mis on kirjas tekstis Roomlastele 12:10. w20.08, lk 26, lõigud 1–2, 4

Jehoova juhib meid eluteel oma organisatsiooni maise osa vahendusel. Kui Jumala organisatsioon esitab mõne uue õpetusliku selgituse või annab juhatust moraali vallas, siis üldjuhul on meil lihtne seda omaks võtta. Ent kuidas me reageerime, kui tehakse muudatusi, mis mõjutavad meie elu muid aspekte, näiteks kui müüakse ära meie kuningriigisaal? Me ei kaota oma rõõmu, kui mõtleme sellele, et kõik, mida me teeme, teeme Jehoovale, ja et tema juhib oma organisatsiooni. (Kol. 3:23, 24.) Kuningas Taavet andis head eeskuju, kui tegi templi ehitamiseks annetusi. Ta ütles: „Kes olen mina ja kes on mu rahvas, et me suudame tuua selliseid vabatahtlikke ohvreid? Kõik tuleb ju sinult ja sinu käest me anname sulle.” (1. Ajar. 29:14.) Kui teeme annetusi, siis anname ka meie Jehoovale tagasi seda, mida ta meile on andnud. Ent Jehoova on väga rõõmus, kui anname oma aega, jõudu ja vahendeid tema töö toetamiseks. (2. Kor. 9:7.) w20.11, lk 22–23, lõigud 14–16

Meie kuulutustöö edukus ei sõltu sellest, kui paljudel inimestel me aitame saada Jehoova tunnistajateks. (Luuka 8:11–15.) Niikaua kui me räägime inimestele head sõnumit ja neid õpetame, on Jehoova meiega rahul. Miks me võime nii väita? Sest seda tehes me oleme Jehoovale ja tema pojale kuulekad. (Mark. 13:10; Ap. t. 5:28, 29.) Meil on praegu põhjust kuulutustööd hoogustada, sest selle maailma lõpp läheneb kiiresti. Meil on jäänud väga vähe aega seda elupäästvat tööd teha. Seepärast ära viivita ega oota selleks ideaalseid tingimusi. Tugevda oma soovi saada kuulutajaks, õpi piiblit üha paremini tundma, kasvata julgust ja arenda enesedistsipliini. Ühine rohkem kui kaheksa miljoni hea sõnumi kuulutajaga ja sa koged rõõmu, mida Jehoova annab. (Neh. 8:10; Luuka 5:10.) Sea endale eesmärgiks anda selles töös oma parim ja teha seda niikaua, kuni Jehoova soovib. w20.09, lk 7, lõigud 18–20

Me ei peaks materiaalseid asju taga ajama. „Rikkuse petlik veetlus” võib lämmatada meie armastuse Jehoova ja piibli tõdede vastu ning soovi neid tõdesid teistega jagada. (Matt. 13:22.) Kui me tahame hoida seda, mis Jehoova meile on usaldanud, on meil vaja ohu korral kiiresti reageerida. Me võiksime läbi mõelda, mida teha, kui meie silme ette satub mõni ebamoraalne või vägivaldne stseen või usutaganejate materjal. Siis saame tegutseda kiiresti, et kaitsta oma suhet Jehoovaga ja jääda tema silmis puhtaks. (Laul 101:3; 1. Tim. 4:12.) Me peame hoidma seda vara, mis Jehoova meile on usaldanud: väärtuslikke piibli tõdesid ja ülesannet õpetada neid tõdesid teistele. Kui me seda teeme, on meil puhas südametunnistus, mõttekas elu ja rõõm teiste aitamisest. w20.09, lk 29–30, lõigud 16–19

Kas sa oled ristitud Jehoova tunnistaja? Kui oled, siis oled sa avalikult väljendanud seda, et usud Jehoovasse ja soovid teda teenida koos tema organisatsiooniga. Tänapäeval juhib Jehoova enda organisatsiooni kooskõlas oma eesmärgi ja põhimõtetega. Tema juhtimisviisis avalduvad ka tema omadused. Pane tähele tema isiksuse kolme tahku. Esiteks, „Jumal ei ole erapoolik”. (Ap. t. 10:34.) Armastus ajendas teda andma oma poja „lunastushinnaks kõigi eest”. (1. Tim. 2:6; Joh. 3:16.) Jehoova laseb oma teenijatel kuulutada head sõnumit kõigile, aidates nii võimalikult paljudel selle ohvri kaudu pääste saada. Teiseks, Jehoova on korra ja rahu Jumal. (1. Kor. 14:33, 40.) Seega on igati ootuspärane, et tema teenijad moodustavad organiseeritud ja rahumeelse rahva. Kolmandaks, Jehoova on ülim õpetaja. (Jes. 30:21.) Tema organisatsioon õpetab piibli tõdesid nii koguduse kaudu kui ka avalikult. w20.10, lk 20, lõigud 1–3